S/Y CASSANDRA

Tallinn - Roomassaare (Virtsu)

2011-08-09T09:29:00.002+03:00

Kõik algas pühapäev 17. juuli pealelõunat. Riin, Eliisa, Aleksander (Sass), Oliver astusid purjelaeva Cassandra pardale ning vandusid truudust vetejumalale.

Shampuse korgi lennutamise järel algas kapten Alo juhtimisel purjetamise algtõdede koolitus, mis lõppes randumisega Virtsu sadamas esmaspäeval, 18. juulil, kell 19:00. Koolitus sisaldas muuhulgas Neptuni tervitamist ja algmõistete kinnistamine: Nöörist ja köiest sai reisiseltskonna jaoks järgnevad 25h vältel sõna "ots" ning boutimine sai sama regulaarseks kui hingamina, purjevahetamine aga muutus sisseõpitud rutiiniks.

Shampusekorgi lennutamise järel selgus ka piduliku alguse ajend, milleks oli Riinu ja Sassi 1a. paarina..Riin oli silmnähtavalt rahul selle ilmsiktulemisest, Sassi näos ei peegeldunud kahetsust - eks aasta oli läinud asja ette ning aastapäevale pühendunud merereis võis alata. Palju õnne!

Neptun oli ilmselgelt Shampusest liigutatud ning õnnistas reisiseltskonda mõistliku purejtamisilmaga. Meeldiv tuul (peaaegu, et otse silmaauku ), soe ja mõnus ilm ning 3 pudelit rumm.

Alo murelik meel kadus ajapikku kui sai selgeks, et madrused on omandanud algtõed ja tegutsevad peaaegu, et koordineeritult. Mõni nägu polnud just kõikge roosam, kuid kalade söötmine jäi siiski seekord ära. Pime öö ja kartus läheneva marudama tuule ees ei heidutanud vaprat meeskonda ning otsustati täispurjedes otse Voose Kurki purjetada. Boutimistrenn roheliste ja punaste toodrite vahel osutus suurepäraseks äratuseks - eks sai ka purjeid igaks juhuks vahetatud edasi-tagasi. Tuul oli mõnusalt tõusnud ning Virtsu tuulepark hakkas paistma. Kord vasakule poordi, siis paremale poordi ja nii kuni õhtuni välja, kuid tuulepark lähemale ka kuidagi ei tulnud. Seltskondlik ühine otsus võeti vastu - Roomassaarde "Cassandra" veel ei jõua ning 19:00 randus veidi väsinud ent seiklustest rahulolev meeskond Virtsu sadamas. Täname Cassandrat selle toreda reisi eest ning Alo selle eest, et meid kutsus ning meiega selle reisi kaasa tegi!

Oliver

Kuidas me jahi raadioantenni kaablit vahetasime

2011-05-12T20:58:00.000+03:00

Oli vaja siis praktiliselt otsad andnud raadio antenni kaabel vahetada, vana mastist välja võtta, et uus asemele panna.

Kõigepealt ronis Ülar masti ja keeras antenni lahti. Kristjan sidus alla kaabli külge kapronnööri, et oleks, mis masti seest välja tõmmatava kaabli asemele jääb ja millega uus kaabel paika sikutada. Hakkas Ülar siis ülevat kaablit välja tõmbama – luu mis luu. Vahepeal tuli Ülar alla, sest proovisime altpoolt sikutada.
Sellestki oli tolku vähe. Tegime alla kaabli otsa isegi aasa ja tõmbasime otsaga vintsi pealt. Ei sentimeetritki, nagu oleks kusagilt kinni keeratud. Kaabli metallsisu andis hoopis järele ja seda jäi vahepeal kapronotsa külge hoidma vaid plastist kest. Vaatlusel selgus et kaabli ümber oli pandud poroloonist veetoru isolatsioon, mis ilmselt ka takistas.

Uuesti Ülar masti otsa ja sikutama. Alt tõmbamisest oli niipalju abi, et nüüd andis meetri - kahe jagu küll vaevaliselt, aga siiski tõmmata. Selle edu peale tekkis idee, et kuna kaabel kulges mastitopis üle ploki, prooviks seda otsaga hoopis alt vintsist tõmmata. Seda enam, et ülalt eriti jälle ei liikunud ja oleks vaja olnud rohkem jõudu. Ülar tegi kaablile taas aasa ja sõlme ja panime spinnibrassi selle külge.

Alt kulges brass genu konna alt läbi ja vintsile. Sedasi vändates sentimeeter haaval saime kaabli kätte. Viimane, juba alt puruks läinud tükk jäi ülesse. Ülejäänu kukkus lõpuks alla.

Mitu nädalat hiljem oli meil uus kaabel olemas. Panime sellelegi pehmenduse ümber ja tõmbasime kaabli masti. Uue kaabli paigaldamine oli lihtsamgi, kui vana eemaldamine. Ülaril tuli küll pea tund mastitopis istuda. Äsja valminud pootsmanitool muutis selle aga märksa mugavamaks, kui varem.

Cassandra - naine kes kuulis tulevikku

2011-04-09T23:40:00.002+03:00

Cassandra – ilus ja võõrapärane naisterahva nimi. Mitte väga levinud, kuid siiski ühel või teisel moel on selline nimi kuskil meile ette tulnud – võib-olla filmist “X-Files” või Harry Potteri raamatust või ABBA laulust.

Pärineb ta kreeka mütoloogiast – Κασσάνδρα – ja tähendab tõlkes „Tema, kes ta ajab meestel pea sassi“. Nimi Cassandra on tuletatud nimest Alexandra.

Cassandra oli trojaanide kuninga Priami ja kuninganna Hecuba tütar. Ta oli väga ilus ja Apollo, kes teda armastas, kinkis Cassandrale ettenägemisvõime. Kuid hiljem, kui Cassandra ei vastanud Apollo armastusele, pani Apollo talle needuse, et mitte kunagi keegi ei usu tema ennustusi. On olemas ka teistsugune versioon, mille kohaselt Cassandra veetis öö Apollo templis ja sellel ajal lakkusid templi maod tema kõrvad nii puhtaks, et ta hakkas „kuulma“ tulevikku. See, et maod lakuvad kõrvu, on Kreeka mütoloogias korduv teema, kuid vahel saab seeläbi lihtsalt oskuse mõista loomade keelt.

Vastamata armastuse tõttu ära neatud naisele sai tema andest lõputu valu ja frustratsiooni allikas. Cassandra nägi ette Trooja hävingut (ta hoiatas troojalasi Trooja hobuse, Agamemnomi surma ja enda surma eest), ent ta ei saanud nende tragöödiate vältimiseks midagi ette võtta, sest keegi ei uskunud teda. Pärast Trooja langemist otsis Cassandra varjupaika Athena templis, kus Lesseri Ajax ta röövis ja võttis pantvangi. Seejärel oli ta Mükeene Agamemnoni konkubiin, kellega tal olid ka kaksikud pojad Teledamus ja Pelops. Agamemnoni abikaasa Clytemnestra koos oma armukese Aeghistusega tapsid nii Cassandra kui ka Agamemnoni ja nende pojad.

Oma traagilise saatuse tõttu on Cassandra kaasaegses kirjanduses tihtipeale tragöödia võrdkuju ja selline arheotüüpne kangelane, kelle prohvetlike nägemusi varjutab hullumeelsus, muutes tema ilmutuse mõistujutuks või seosetuteks avaldusteks, millest ei saada enne täielikult aru, kui alles tagantjärgi.

Teatakse ka sellist mõistet nagu „Cassandra sündroom“, mis märgib väljamõeldud seisundit ja kirjeldab inimest, kes usub, et ta näeb tulevikku, ent ei saa midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Selle terminiga märgitakse ka inimesi, kes saavad kas head nõu või hoiatuse ähvardavast katastroofist, ent ei pööra sellele tähelepanu või ei tunnista seda selle algallika või oma eelarvamuste tõttu.

HMS Cassandra mälestusüritus 2010 Tallinnas

2010-12-26T22:44:00.006+02:00

Sel aastal otsustasime HMS Cassandra mälestust meenutada Tallinnas. Oli ju Tallinn kuningliku ristleja sihiks ka tol saatuslikul reisil. Kuigi Briti laevastiku esimene katse Tallinna jõuda ei õnnestunud, sai see veidi hiljem siiski teoks ja pealinnas on selle meenutuseks Meremuuseumi seinal, suures rannaväravas, tornil Paks Margareeta, mälestusplaat.

Kristjan, Ülar ja Jaanis asusid Kristjani autoga Saaremaalt Tallinna poole teele juba laupäeva, 04. detsembri pealelõunal. Tükati sadas nii tihedat lund, et sõita sai vaid kiirusega 50 km tunnis. Ette praktiliselt ei näinud ja küljeaknast jälgisime, et õigel sõidurajal püsiks. Õnneks kestis selline sadu vaid veidi aega.

Esmalt läksime Mustamäele, kuhu jäi auto. Kristjan ja Jaanis pidid seal ööbima, Ülar läks Alo juurde. Esialgu läks reisiseltskond koos kesklinna, kus Alot oodates maiustati Vampianos pitsat ja kasutati uskumatult soodsat õlle eripakkumist.

Hommikul sõitsime kahe auoga Lennusadamasse. Alol oli ka noorem tütar Elisa kaasas. Alo ja Ülar sõitsid ees Ülari mobiili GPS-i järgi. Keerutasime ja ukerdasime üsna mitu pauti Kalamaja lumevallidest kitsastel tänavatel.

Lennusadama angaarides käis vilgas ehitustöö. Suveks peaks need valmis saama ja sinna sisse tõstetakse ka meie selle külaskäigu sihtpunkt, allveelaev Lembit.

Vello Mäss lükkas sadama õuel lund ja kinnitas, et laevad on lahti. Seisid seal kõik kai ääres. Kõige paremal hiiglane Suur Tõll, vasakul praegune TTÜ uurimislaev Salme, mis oli varem Saaremaa kalatraal ja veel edasi allveelaev Lembit ning miinitraalija Kalev.

Ronisime siis esmalt Lembitule. Laeva sisse sai vööris olevast luugist, mis oli talvel vilditud presentluugiga suletav. Seal sattusime otse torpeedoruumi.

Käisme läbi terve laeva. Lembitul on läbi nõuka aja säilinud väga palju eestikeelseid silte. Ruumi oli uskumatult palju allveelaeva kohta. Imekspandavalt palju oli ka kõiksugu kraane ja luuke, mis sukeldumise eel kõik sulgeda tuli. Põhikorruse põranda all paiknesid akud. Laeva ühe diiselmootori juures tegime pilti.

Käisime ka miinitraalijal Kalev. See oli puulaev ja demagnetiseeritud. Laeval oli ka üks valves olev meeskonnaliige, kes jagas selgitusi.

Edasi sõitsime Balti jaama juurde parklasse ja sealt jala Meremuuseumisse. Meremuuseumi ekspositsiooniga tutvumiseks oli aega napilt tund, sest tahtsime jõuda veel Pühavaimu kirikusse inglisekeelsele teenistusele. Muuseumis
jäid meelde võrgunäitus, rohked laevamudelid ning ülevaade nõukogude aja kalapüügist Atlandil. Käisime ka suurtükitorni katusel.

Edasi läksime mööda Pikka tänavat Raekoja platsi poole ning osalesime Tallinna Pühavaimu kirikus ingliskeelsel jumalateenistusel, kus asuvad mälestustahvlid hukkunud Briti meremeestele. Tallinna vanalinn mõjus muinasjutulisena oma suurte hangede, Raekoja platsi jõulupuu ning jõululaadaga.

Merevägi meenutas Briti eskaadri saabumise 92. aastapäeva pärgade asetamisega Kaitseväe kalmistule nädal aega hiljem.

HMS Cassandral hukkunud Patrick Reynolds-i järeltulijad

2010-12-12T21:57:00.003+02:00

HMS Cassandra-l hukkunud meremees Patrick Reynolds sündis Bankstown-is, Louth-i maakonnas, Iirimaal. 17-aastasena liitus ta Kuningliku Mereväega, nagu paljud tema suguvõsa liikmed enne teda.

Patrick-u leivalaev HMS Black Prince seisis Briti Mereväe baasis Iirimaal, Cork-i sadamas. Ta külastas Ringabella-s “The Seán-na-mBád” pubi ning kohtas 1900. aastal seal oma tulevast naist Eliza Desmond-it. Eliza oli pubi omaniku tütar.

Nad armusid ning kaks aastat hiljem aastal 1902 abiellusid kohalikus kirikus.

Frances, esimene nende viiest lapsest, sündis 1904. Neile järgnesid Matthew, Molly, Kitty ning kõige noorem, John, sündis 1914.

Peale I Maailmasõja algust 1914 Patrick enam koju ei saanudki. Eliza ootas teda peale sõja lõppu 1918.a. novembris puhkusele...Frances suri 93. aasta vanusena aastal 1997. Tänaseks on ka kõik teised Patrick Reynolds-i lapsed surnud.

Frances-i poeg Dave sündis väikeses Kinsale-i külas, Cork-i maakonnas Iirimaal. 1958. aastal kolis ta elama Uus Meremaale ning teenis 35 aastat politseis.

Dave abiellus 1963.a. Nelsonis uusmeremaalase Pauline-ga ning seal elavad nad tänaseni. Dave-il ja Pauline-il on neli last – Kath, Denis, Ros ja Rob, kes kõik on abielus ning kõigil on lapsed. Kokku on Dave-il 10 lapselast.

Denis ja Kath elavad Christchurch-is, 500 km Nelson-ist lõuna poole, kus toimus hiljuti maavärin. Kath on Christchurch-i koolis õpetaja. Denis aga oligi see, kes leidis internetist jaht Cassandra blogi.

Alo Tamm

Ruhnus käik

2010-08-23T09:02:00.007+03:00

Oleme nüüd juba mitu korda Ruhnus käinud, kuid see aasta oli eriline. Kaasa matkas kohalik suvilaomanik Oliver, kes korraldas meile unustamatu vastuvõtu.

Neljapäeval, 12. augustil, Roomassaarest minek oli augustikuu soojas öös, kus tähed langesid eriti pikalt ja eredalt. Lisaks tähtedele oli vaadata ka teiste jahtide tulesid, olgu siis valgeid ahtri- või punaseide ja rohelisi pardatulesid. Hommikul, kui valgemaks läks, selgus et olime veidi eespool jahtlaev Lotest ja üsna tasavägised jaht Marisega. Meist omakorda veidi eespool oli Karina. Tuul puhus umbes lõunast ja pidevalt tuli hoida teravat krüssunurka. Viiel korral tegime ka pauti. Natuke palju oli seda, tagantjärgi tark olles. Eelviimase paudi ajal läks soot sõlme ja kaotasime mitu hinnalist minutit selle nahka. Hommikul kohale jõudes olime muidugi väsinud ja läksime kohe Oliver-i juurde magama.

Lõuna ajal sättisime ekskursioonile muuseumi ja kirikutesse, muuseumi juhataja Märt Kapsta rääkis mõndagi, mida me seni Ruhnu ajaloost ning elust-olust ei teadnud. Pealelõunal sõitsime ratastega Kuunsi randa ujuma. Merko ehitab vee- ja kanalisatsioonitrasse ning on teed mõnes kohas segi pööratud.
Õhtul tegime sauna ja grillisime. Siis läksime sadamasse, et vaadata üle selleõhtune pidu. Jaanis magas otse edasi.
Pikalt ei olnud ja Alo ning Oliver sõitsid külasse tagasi. Kottpimedal metsavaheteel oli ka mitmeid vastutulijaid. Sellistes tingimustes märkavad vastassuunas liikuvad ratturit üksteist liiga hilja ning üks kohtumine lõppes koguni vastutulijate ehmatuse ning kukkumisega.
Kristjan ja Maria jäid ööseks laeva, et hommikul ümber haalata, kui teised laevad Eesti Karikasarja Lühirajale stardivad.

Laupäeva hommikul tegime Oliver-i juures putru ja kohvi. Siis läksime ratastega mahajäetud sõjaväeosa ja radariangaari vaatama. Sooja oli taas üle 30 C ning paras aeg kohustuslikuks ujumiseks kaunis Limo liivarannas.
Jälle grill ja saun ning Jaanis, Alo ja Maria läksid vanasse puukirikusse jumalateenistusele. Sellel ainulaadsel sündmusel oli kohal ka mitmeid teisi purjetajaid.
Tagasi tulles oli Kristjan-il juba grill tulel. Peale sööki koristasime Oliver-i suvila ning läksime viimaseks ööks laeva magama.
Laupäevaõhtusel peol esines sadamakõrtsis meeleolukalt ansambel Oki Toki rahvalike lugudega. Inimesi oli piisavalt, kuigi tundus, et puudu olid need, kes eelmisel õhtul vabamalt võtsid.

Hommikul äratas enamiku regatiseltskonnast ülesse äikesepagi. Müristas ja välgutas korralikult ning tuul puhus laevad sadamas puhtalt peelede najal kreeni.
Tagasisõidu alguses oli tuul vaiksem ja taamal kumises ka äike. Äikest me ei saanud, tuult aga küll. Ilmateatest kardetud tuulevaikust siiski ei tulnud ning saime ühe halsiga 7,5 tunniga koju tagasi.

Ruhnu võttis meid taas vastu suurepärase ilma, puutumata looduse, rõõmsate inimeste ja täisvereliste pidudega nagu mitmeid kordi varemgi. Ainult et seekord olime tänu Oliver-ile justkui veelgi rohkem „omad“.

Roja regatt lahedas tuules

2010-07-27T15:01:00.010+03:00

Saaremaa Merispordi Seltsi Saaremaa meistrivõistlustel, Roja regatil jagus seda mida Muhu Väinal anti vaid näpuotsaga - tuult.

Roomassaarest Rojasse sõitsime ööl vastu 24. juulit ja korralikus taganttuules. See oli meile soodus ja saime etapil kolmanda koha. Rojas saime äikest ja päikest. Suurem äikesevihm kimbutas meid lõuna ajal. Õhtul käisime rannas ja nautisime sealseid ookeanilaineid, mida üsna tugev tuul pakkus. Peale ujumist oli taas korralik äike. Pildistasime end õhtul muuli tuletorni taustal.

25. juulil kell 10.00 anti start tagasisõiduks. Tuul oli end ööpäevaga 180° pööranud ja taas tagant. Nii sai mõlemad otsad sõidetud veidi alla 7 tunniga. Sõitsime ühes tempos koos jaht Lotega.
Nii sai neist ka hea foto. Kokkuvõtteks samuti kolmas koht.

Osalesime purjetajate laulupeol

2010-07-20T15:26:00.012+03:00

Purjetajate laulupidu, Muhu Väina regatt, seekord juba kokkuvõttes 53-s, on seljataga.
Oli päikest ja äikest, esimest siiski oluliselt rohkem ja temperatuur +30° C oli regati alguspäevade tavapärane ilm.
Jaht Cassandra osales regatil vahetuva meeskonnaga. Kokku sõitis meie jahi pardal regatiga kaasa 10 inimest. Siiski mitte kõik korraga, vaid etappide kaupa ja paljud üldsegi oma esimesel regatil.
Kristjan korraldas jahi alguspunkti - Pärnusse viimist. Põhimeeskonnast oli sellel sõidul veel Ülar. Kaasa sõitis Pärnu purjetaja Aivar, kes osales ka regatil kuni Virtsuni ja Ülla ning Margit. Sõit Roomassaare - Pärnu kulges kiirekspressina. Tuul oli soodus ja reede õhtul startinud jõudsid kohale laupäeva hommikul. Pühapäeval oli regati avamine. Esmaspäevane Pärnu avaring lõppes täielikus tuulevaikuses ehk plangis ja võistlus katkestati. Juba enne seda ja eriti peale ametlikku katkestust otsisid kõik kuuma päikese eest ajutist leevendust meres ujudes. Teisipäevane Pärnu- Roomassaare etapp tõotas veidi rohkem tuult, esialgu seda aga ei olnud. Esimesed 24 miili läbisime 12 tunniga ehk keskmine kiirus 2 sõlme, mis on sama nagu jalutamine. Õhtul tuli ka tuult, aga esimese otsa tigumine (merel vist siis mollusklemine) viis selleni, et ükski jaht kell 4 hommikuks kontrollaega ei mahtunud ja ka see sõit meie grupi jaoks tühistati. Kolmapäeval sai sõidetud vaikses tuules Roomassaare lühirada. Vähemalt saime kontrollaega ja tulemuse kirja. Siin sattusime mitmel korral ka Delfi fotograafi objektiivi. Neljapäeval kell 9.00 anti start Roomassaare – Virtsu etapile. Kuigi tükati oli tuult rohkem, oli seda siiski väga vähe, eriti meiesuguse raske jahi jaoks. Tulemust taas kirja ei saanud.
Reedene Virtsu - Dirhami etapp oli kogu võistluse tuuliseim ja rada sõideti ilusti päeva jooksul ära. Saime ka oma parima, 13. koha kirja. Seekord läks hädasti vaja ka meie tublit kallutajate meeskonda.
Regati viimane, laupäevane etapp Dirhami lühirada oli taas hääbuvas tuules. Tagasi kodusadamasse tõid jahi Jaanis, Ülar ja Kristjan. Teel põikasid nad ka Vormsi saarelt läbi.
Tänud Delfile fotode eest. Rohkem pilte meist Delfis:
Regati avamisel
Väljasõidul Pärnust
Spinnakere all Roomassaares
Spinnakeri all Roomassaares, ahtrist
Meeskond foto 1
Meeskond foto 2

Saarlaste mereretk Sigtunasse

2010-07-01T16:14:00.002+03:00

Tavapäraselt veetsime juuni alguse nädala mööda merd matkates.

Reede õhtul Läksime Roomassaarest välja, nii jõuab hommikuks Irbe väina ja laupäeva õhtuks üle Läänemere.

Pühapäeva hommikul olime Landsort-i majaka juures. Seal avastasime kaardilt ka Läänemere sügavaima koha 453m.

Pühapäev 6. juuni oli Rootsi rahvuspüha ning kohtasime merel kohe hulganisti laevu, kes kala püüdmas, kes purjetamas.

Sõitsime saarte vahel mööda kanalit N suunas ning nautisime saarestiku vaateid. Esimene takistus oli kaabli-praam, kuid sellest möödumine ei valmistanud suuri raskusi.

Märkasime, et kanalis puhub tuul reeglina piki kanalit, seega kas otse vastu või otse tagant.

Veel mitme elektriliini ning silla alt läbi ning olimegi Södertälje lüüsis. Seal kohtusime ühe jahiga, mille kodusadam sealkandis. Saime teada, et oli toimunud 100 miili regatt. Jahi pardal olnud väliseestlane meenutas, et eelmisel korral nägi ta sealkandis Eesti purjejahti umbes aastal 1986, vist oli olnud Pärnu Jahtklubist.

Lüüsi läbimiseks olime moraalselt põhjalikult ette valmistunud, kuid kõik oli väga loogiline. Tuli lihtsalt ootekai juures väravate avamist oodata. Uurisime meie ees seisvalt kaatrilt, kuidas toimub lüüsi tasu maksmine. Vastuseks saime, et seda küsitakse lüüsis sees. Siiski ei küsinud meilt seda keegi. Ning olimegi Mälaren-i järvel.

Arutasime veel, kas ööseks sõita muistsesse vikingite kaubakohta Björkö saarel või Stäketi-i silla juurde, et jätkata hommikul otse Sigtuna-sse. Kokku olime järjest purjetanud 46 tundi, ehk ületasime eelmise enda rekordi 2 tunniga.

Otsustasime hoopis põigata sisse Mariefred-i. Seda eelkõige Kristjani tungival soovil sealne loss üle vaadata. Vahepeal pidasime pika filosoofilise arutelu, mida me õigupoolest vaatama tulime, kas loodust ja naturhamni või kultuuri ja ajalugu. Mariefred-i sadam oli küllalt väike ja vaikne. Polnud isegi sadamakaptenit. Tualetid olid meresadamatega harjunule veidi vähem korras. Aga sadamast oli vaade otse lossile.

Hakkasime grillimiskohta otsima ning vanapaar naaberjahil palus, et teeksime seda nii, et lõhnad nende laeva ei kanduks. Seetõttu pidime valima veidi vähem mugava koha laevast eemal. Grill sai siiski tehtud ning kõhud täis. Jaanis käis ka ujumas.

Esmaspäeva hommikul käisid Alo ja Ülar samuti ujumas ning siis läksime linna. Ühesuguste meeskonnajopede tõttu tuli meie juurde kohalikust ajalehest ajakirjanik… ning tundis huvi, kes ja kust me oleme. Mariefred-i linn on väike romantiline Rootsi linnake, kus suvel töötab tõeline aururong ning sõidab aurulaev. Meie aga jätkasime ekskursiooni Gripsholm-i lossis, mis jättis väga sügava mulje oma maalikollektsiooniga. Lossi hoovis nägime ka kahte kaunilt lohekujutistega kaunistatud kahurit, üks neist Põhjasõja ajal Narvast tagasi toodud ja teine teiseltpoolt narva jõge Jaanilinnast.

Pärast panime veel kirikusse küünlad ning jätkasime sõitu Stäket-i suunas.

Stäket-i sild oli ainuke, mille avamist pidime oma mastikõrgusega ootama. Jällegi sujus aga kõik iseenesest ning hilisõhtuks jõudsime Sigtuna-sse.

Teel Sigtunasse ohverdasime Mälarni järve võib olla üle 800 aasta taas Saaremaa koduõlut. See oli muuseas hiljem, Saaremaa 2010 aasta õlleks auhinnatud kesvamärjukesega sama meistri töö.

Sigtuna sadam oli juba veidi suurem, klubis erinevaid paate 800. Sadamas oli valves eakas klubiliige, kelle kapil märkasime ka Estline-i vimplit. Siiski selgitas sadamavaht, et eeslasi ta sadamas näinud ei ole, vimpel on pärit meestelt, kes Estline-is töötasid.

Grillisime sadamamurul ning nautisime juba veidi mugavamat dushiruumi.

Teisipäeva hommikul läksime kohe Storagatan-ile ning Sigtuna muuseumi. Muuseumi brozüürist saime kinnitust, et „1187 põletasid Eesti piraadid Sigtuna maha ning Rootslastel tuli hakata uut pealinna, Stockholm-i ehitama“. Tiir vanade kirikute varemetes ning töötavas Marie kirikus koos küünla läitmisega. Sigtuna-s on vermitud ka Rootsi esimesed mündid.

Tegime kindlaks pagariäri, tutvusime I-punkti ning teiste äridega. Õhtul sõime pizzarestoranis.

Kolmapäeva hommikul sõitsime välja. Peatusime Rosersberg-i lossi kais ning tegime lühikese jalgsimatka lahe suus nähtud ruunikivi juurde. Seal leidsime ka kummalise mereröövlite märgiga risti, millel aastaarv 1848. Peale Stäket-i silda läksime Kallhäll-i paaditöökodade juures kaisse ning käisime päris korralikus paaditarvete poes.

Ööbima jäime Björkö saarele. See oli sisuliselt „naturhamn“ kus tuli oma ahtriankrule jääda. Saabunud Šoti laevalt öeldi, et see on esimene kord, kus nad ahtriankrut kasutavad. Õhtul grillisime ning tegime esialgse ülevaate-tiiru saarel.

Neljapäeva hommikul kell 10:00 läksime muuseumi ning inglise keelsele ekskursioonile saarel.

Seejärel alustasime tuldud teed tagasi läbi Södertälje lüüsi ja kanali. Tankisime Södertäljes. Olime varunud sularaha, kuna sadamate atlases oli vastav märge. Tegelikult tähendas see ilmselt siiski seda, et saab tasuda kas kaardiga või sularahas, et tegemist ei ole täisautomaatse tanklaga.

Õhtuks olime Trosa sadamas. Lõpuks ometi tõeline „meresadam“ nagu me oleme neid harjunud nägema elektri, vee, wifi ning iga päev kella 14:00 kuni 21:00 küdeva saunaga! Grillisime kai otsas.

Reedeks lubas kõvemat ilma ning kasutasime seda linnaga tutvumiseks. Trosa-s oli teine korralik Watski paaditarvetepood. Selgitasime välja ka kohaliku pagariäri ning kolasime mööda kohalikke väikseid poode. Õhtul tegime viimased grillsöed tugevale tuulele vaatamata kuumaks.

Laupäeval oli ilm endiselt küllalt vali ning merelt tulevad pered olid rõõmsad, kui oma laeva silda kinni said. Ning meie võtsime ette 15 km jalgsimatka Tullgarns-i lossi. Jalgratta rent oli üllatavalt kallis, 160 SEK ning kaalusime isegi auto rentimist 500 SEK eest. Trosa-s oli aga ainult üks auto ning seegi hõivatud.

Matkarada oli aga väga nauditav ning viis aga läbi kaljuse Rootsi maastiku. Meile meenutas see eelmisel aastal läbitud Ahvenamaa matkarada.

Tullgarns-i jõudsime paar minutit enne 15:00, kui algas päeva viimane ning sealjuures inglise keelne ekskursioon. Loss oli kuni 1950.a. kuninga suveresidents ning ka tänapäeval käib Carl Gustav XVI seal vahel jahil. Kuid ei ööbi. Seega tõeline kuningaloss. Ühtlasi oli see meile 5-s kuninglik loss 10-st külastada.

Peale lossiekskursiooni sõime kaasa võetud võileibu ning hakkasime bussini jäänud aega parajaks tegema. Trosa-sse tagasi sõitsime liinibussiga.

Õhtul mängis sadamas ansambel. Sõime pizzarestoranis.

Pühapäeva varahommikuks oli tuul piisavalt vaibunud ning alustasime tagasiteed koju. Kohati 10 m/s pärituul võimaldas kiiret käiku ning esmaspäeva pealelõunal olime Roomassaares peale 36 tundi merel.

Pidime kõik seega tuule tõttu ühe päeva puhkust lisaks võtma. Ning Alo organiseerima autotranspordi Kuivastu-sse ning Virtsu-st Tallinna, kuna viimane buss Kuressaarest väljus 17:40.

Saime tänukirja Uus-Meremaalt

2010-04-06T21:06:00.005+03:00

Veebruari alguses võttis meiega ühendust hr. David ALLEN Uus-Meremaalt.

Hr. ALLEN leidis Internetist meie blogi artikli HMS Cassandra mälestusüritusest ning tõlkis selle Google Translator-i abil. Vaatamata konarlikule automaattõlkele sai vana mees meie artiklist aru.
Hr. ALLEN-i emapoolne vanaisa teenis meie jahi nimelaeval HMS Cassandra ning hukkus saatuslikul ööl 5. detsembril 1918.a. ühena 11 meremehest.

Hr. ALLEN on meile äärmiselt tänulik huku möödumise 90.a. mälestustseremoonia läbiviimise ning mälestuse jätkuva hoidmise eest. Tema vanaisa, allohvitser Patrick REYNOLDS Kuningliku Mereväe teenistusnumbriga 287229, teenis laeval HMS CASSANDRA katlakütjana. Oma Mereväelase karjääri jooksul oli P. REYNOLDS teeninud laevadel H.S.M: HAWKE, BLACK PRINCE, AURORA ja CASSANDRA. Õnnetuse ajal oli P. REYNOLDS 40. aastane ning temast jäid maha lesk ning viis last. Kõige vanem laps, hr. ALLEN-i vanaema, oli oma isa surma ajal 14. aastane.
Perekonnal oli õnnetuse kohta väga vähe infot. 6. jaanuaril 1919.a. saatis laeva komandör lesele käsikirjas järgmise sisuga kaastundeavalduse:

Dear Madam,
I write to offer my sincere sympathy in your sad loss. No doubt you have heard no details of the sinking of the HMS Cassandra by the Admiralty announcement.
It may be of some small comfort to you to know that the death of Stoker P.O. Reynolds was instantaneous and therefore a painless one. At the time of the disaster he was on duty in the boiler room and was undoubtedly killed immediately by the force of the explosion. Although he did not actually meet his end fighting you may consider that his death was the same had he been killed in action for he was on duty to the last.
I know that it will please you to hear that, I have sent most favourable reports of P.O. Reynolds’s conduct at all times and his loss is shared alike by the officers and men of the lost Cassandra.
Believe me
With immense expressions of sympathy
You faithfully
E.C. Kennedy
Captain R.N

5. detsembril 1918.a. hukkunute nimed:
EGGLESTON C.H.
GIDDY J.
GILHOOLY J.J.
KINGSBURY W.S.
McGILLIVRAY W.
O'BRIEN D.
PARTRIDGE R.H.
PERKINS C.E.
RYDER T.
SHRAPNELL A.F.
REYNOLDS P.

Saatsin meie poolt hr. ALLEN-ile kohendatud tõlked artiklitest meie blogis ning Briti Saatkonna väljaande "Eesti Vabadussõda ja Suurbritannia 1918-1920".
Tänutäheks saatis hr. ALLEN meile vastu seinakalendri Uus-Meremaa loodusvaadetega.
Tänan Briti Saatkonda ja Eesti Mereväge abi eest!
Tänan meeskonda mereliste traditsioonide säilitamise eest!

Alo Tamm
jahtkapten

Meenutus 2009 suvest - merematk Ahvenamaale

2010-02-04T21:46:00.026+02:00

Ka selleaastane puhkusereis oli plaanitud mai lõppu/juuni algusesse ja nii me siis kogunesime(Ülar, Kristjan, Jaanis ja Alo) mai viimasel reedel Roomassaare sadamasse, et asuda läbi Hanko Marienhamni poole teele.

Ülar ja Kristjan olid päeva jooksul varustanud jahi kõige vajalikuga ja tulid ka õhtul sadamasse varem kohale. Põhjus oli siiski Roomassaare kõrtsis, nimelt sõime seal kõhud enne reisi algust kenasti head-paremat täis.

Õhtul kümne paiku andsime otsad ja sõit oli alanud. Ilm oli ilus, maikuu kohta ka väga soe. Ja nagu esimesele päevale kohane, ei tahtnud keegi esimesena magama minna. Aga seegi probleem lahenes öö kestel võluväel.

Hommik leidis meid juba Kuivastu - Virtsu laevateel, ilm oli jätkuvalt soe ja ilus. Kristjan pildistas oma pooltunnikest jutti väinas liikuvaid praame.

Peale laevatee ületamist aga pööras tuul otse vastu ja tugevnes veidi, et puhkusereisi ajal polnud kellelgi Väinameres tahtmist tihedalt pautida, siis koristasime valged purjed ja jätkasime sõitu diislikarva purje abil. Kuna päeva jooksul laine tõusis üpris kõrgeks ja oli otse vastu, siis polnud me õhtuks eriti kaugele jõudnud (ei tahtnud mootorit ka väga koormata). Olime vaid läbinud kaks kolmandikku väinamerest. Meil sai sellisest rappumisest villand ja tõmbasime uuesti üles purjed ja jätkasime sõitu valgemate purjede all. Hoides natuke Vormsi varju, õnnestus kohati ka sattuda tüünemasse vette, aga kahjuks ei saanud niimoodi kaugele minna, madalaks kippus minema.

Vormsi varjus tekkis vahepal lausa arutelu, et läheks kuskile sadamasse ja prooviks hommikul edasi purjetada, aga nõu jäi katki, sest puudus sobiv sadam, kõikjale oli liiga pikk tee ja eriti veel hommikul tagasi tulemiseks. Seega jätkasime pautimistega kuni Vormsi traaversini, seal hakkas tuul ootamatult vaibuma ja jäi Saxby tuletorni lähistel hoopis vait. Edasi sõitsime mootoriga ning nautisime ilusat päikeseloojangut. Päike tuttu saadetud, läks ka Kristjan magama.

Öösel aeti ta siis taas üles, et vaht üle võtta. Silma torkas eelneval öölgi märgatud soojus. Avameri oli peegelsile, jaht jätkas diiselpurje all sõitmist. Peagi märkasime mingit alust või asja merel hulpimas, vahis olnud Kristjan ja Ülar arutasid nii tunnikese, millega on tegemist, uurisid teist binokliga, aga targemaks küll ei saanud. Et olime suurel laevateel, siis möödus laevu nii vööri eest, kui ahtri tagant.

Vahepeal tekkis teema Tallinki reisilaevaga Victoria, nimelt olid meil ristuvad kursid ja pikemalt asja vaadeldes oli selge, et me jääme talle tee peale ette. Kuna meil polnud kuskile kiiret, siis võtsin paralleelkursi ja sõitsime Victoriale vastu, nägime laeva lähedalt ja komandosillalt lehvitati.

Laev möödas, taastasime esialgse kursi ja saime veel natuke vaielda, mis alus ikkagi meid ennist erutanud oli, nägime toda nüüd natuke teise nurga alt. Ei aidanud ka binokkel, jäigi arusaamatuks, millega oli tegu.

Vööris hakkas maa paistma ja meie edasised pilgud olid juba sinna suunatud.

Kuigi oli varajane pühapäeva hommik, tuli meile juba saarestikust üks kaater ja tema järel ka jaht vastu. Tunnikese pärast olime juba saarestikus, meie valjema jutu peale ärkasid ka teised üles ning tulid välja graniidikolakaid uurima. Ühiselt otsustati, et jaht tuleb puhtaks pesta.

Teise ämbriga merest veevõtmise käigus läks aga lahti otsa sõlm ja ämber jäi merre. Õnneks oli tegu plastikämbriga (milline enam vähem ujub) ja jahi kiire ümberpööramine ning osav töö pootshaagiga ja ämber oligi päästetud ja jälle turvaliselt pardal.

Järgmine asi oli juba Hankos randumine, mis läks tänu peegelsiledale veele lihtsalt.

Hanko on ilus väike mereäärne linnake, mida on Soomele ebareeglipäraselt õnnistatud ka liivarannaga. Linn paikneb samanimelisel poolsaarel. On väike vanalinn, mille paari tunniga läbi jalutab, ja kaugemal uus linnaosa.

Talvesõja järel ja II maailmasõja eel ja sõja esimesel aastal oli poolsaare tipp venelaste sõjaväebaas. Hankosse evakueeriti ka need vähesed Saaremaa ja Hiiumaa punaväelased, kes siit põgenema said.

Esimene käik, nagu tavaliselt, oli sadamakapteni juurde, kus õiendasime arve ja tellisime õhtuks sauna. Pärast uitasime parasjagu sadamas toimuval laadal ja kogunesime jahti sööma. Söök lõpetatud, läksid Kristjan Alo ja Ülar linna uudistama, Jaanis arvas, et tema tukuks natukene.

Hakkasime astuma piki mere äärt umbes ida suunas, kuniks linn vastu tuli. Ronisime siis mingile tänavale ja uurisime ausambaid ja natuke ka arhitektuuri. Tiirutasime natuke aega ka pargis ning asusime siis teist teed pidi uuesti sadama poole teele. Tee peal uurisime veetorni ja kirikut.

Vahepeal hakkas päev õhtusse kalduma ja me otsustasime sadama grilliplatsile grillima minna. Tundus, et kohalikud olid sellega päris harjunud, platsist möödus lähedalt ka otsetee linna (samas ei olnud meie kuskilt suunast nähtavad) ja keegi ei pannud imeks, et me seal omaette näkitsesime.

Õhtul tegime veel ühe lühikese ringi Hankos, otsides jahitarvete poodi, mida ei leidnudki ja vaadates ka muuseumi väljapoolt.

Päris õhtul oli saun, kerge õhtueine jahis ja filmivaatamine, kes soovis. Üldiselt oli varajane magamaminek.

Esimene ärkaja oli Jaanis, kes tegi veel ühe ringi Hankos ja oli umbes selleks ajaks tagasi, kui teised ärkama hakkasid. Kuna järgmine sihtsadam, Rosala, polnud Hankost väga kaugel, siis polnud hommikune varajane ärkamine plaanis, peatähtis oli, et kümne paiku minema saame. Peale hommikusööki oligi kell kümme saamas ja et meil polnud Hankos enam miskit teha, siis andsime otsad ja asusime Rosala poole teele.

Ilm oli väga ilus ja alguses sai purjetada. Paraku aga keeras laevatee niimoodi, et tuul oli jälle otse vastu ja lisaks veel kitsapoolne kah. Lasime siis edasi mootoriga ja saime kümmekond miili enne Rosalat tõdeda, et mootoriga jaht jõuab siiski otsejoones kiiremini edasi, kui vastutuult purjetav jaht. Nimelt sõitis meiega samas suunas üks kohalik purjetamishuviline. Üldse oli sealkandis liiklus tihe. Küll liikus mootorpaate, küll tuli folkboot vastu, rääkimata muudest alustest, millistest üks oli nii kiire, et jõudsin vaid näha, et paat tuleb ja möödas ta juba oligi.

Kuid ka meie hakkasime kohale jõudma, veel paar käänakut ja Rosala sadam hakkas paistma ning seegi kord ei olnud sildumine mure, vesi oli jällegi peegelsile.

Astusime jahilt maha ja läksime sadamakapteni juurde uurima, palju kai tasu on. Samuti ostsime paar jäätist ja saime targemaks, et kohalik pood pannakse peagi kinni, meil oli nimelt natuke rohelist vaja. Egas miskit, kui rohelist tahtsime saada, siis pidime kut keravälgud teele asuma ja seda me ka tegime. Päris sadama lähedal oleksime rästikule peale astunud, lähemal uurimisel siiski selgus, et keegi oli ette jõudnud.

Tee külla oli suht igav, umbes nagu Ruhnus, mitte midagi ei olnud ta ääres ja kedagi ei liikunud kah. Ainus erinevus oli, et sattusime viitadega teeristi.

Külla jõudnuna lõikasime Jaanise nõuandel oma teed poeni natuke lühemaks. Et sadamakapten oli ette helistanud, siis ootas poeomanik meid, kuigi aeg oli natuke üle läinud. Vähemasti saime oma rohelise kätte.

Jaanis oli kunagi Rosalas praktikal käinud, seega kõndisime nüüd tema näpunäidete järgi edasi. Kõigepealt läksime saare teise sadamasse, et vaadata mõned aastad tagasi Saaremaalt ostetud viikingilaeva. Kahjuks polnud laeva sadamas...

Polnud siis muud teha, kui ette võtta järgmine eesmärk – Rosala viikingikeskus. Polnud seegi ajalooliselt taastatud asula sadamast väga kaugel. Kuid nagu välja tuli, küla oli seitsmeni lahti ja meie jõudsime kohale kell 18.55. Ning Jaanise tuttav viibis koos viikingilaevaga Bengtskäri tuletorni juures. Õnneks lasti meid ikkagi sisse ja me saime kiirkorras ringi vaadata, samuti ei võetud meilt piletiraha. Üldine arvamus oli, et igati vaatamisväärne koht. Vahest ei olnud kõik asjad 100% autentsed, aga vähemalt efektsed olid nad küll.

Tagasiteel vaatasime veel natuke saarel ringi, aga et päev kippus õhtusse kalduma ning samuti oli meil teada, et ülejärgmine hommik läheb Mariehamni pool tormiks (oli ju meie põhiline sihtmärk Mariehamn), siis oli üldine arvamus, et peame hommikul kella nelja paiku välja sõitma, et ennem kohale jõuda.

Õhtul tegelesime Rosala jahisadamas grillimisega, tegemist oli looduslikult äärmiselt kauni ja varjulise kohaga, lisaks veel hea õhtusöök lageda taeva all, mida võiks ühelt puhkusereisilt veel tahta?

Vähemalt Kristjan tõdes, et tal oli hommikul koist üles saamisega igastahes natuke vaeva, kaheksast unetunnist jäi natuke puudu. Teeleminek viibis siiski niipalju, et väljusime mõni minut peale nelja hommikul.

Ees seisis pikk reis, Marienhamni oli lootust jõuda alles sama päeva hilisõhtuks. Tuult oli parasjagu ning ta oli õige suuna pealt, saime rahumeeli purjetada. Kristjan aga oli nii unine, et pärast mõnda tundi roolis leidis, et on viimane aeg magama minna, muidu jääb rooli taga magama, kuid et laevatee oli kitsas, siis poleks see eriti hea mõte olnud. Enne magama minekut nägid kõik veel huvitavat märki, mis viitas, et kusagil on telefon. Et sealtpoolt tulime, siis ei osanud asjast miskit arvata.

Vahepeal oli ilm kuidagi külmaks kiskunud, eilsest soojusest polnud enam midagi alles, pigem hakkas asi meenutama talipurjetamist. Peab tunnistama, et olgugi, et sõitsime saarte vahel, oli elu suht igav. Teisi aluseid ei liikunud, saared hakkasid lõpuks tüütama, nägid nad ju kõik üpris sarnased välja, vahe olid vaid suuruses ja selles, mitu puud parasjagu peal kasvab.

Vahetult enne seda, kui pidime jõudma liiniristi (kahe laevatee ristumiskohta), lõbustas mind siiski üks vastutulev jaht, kuid seegi läks teist teed, nii et päris kõrvuti me ei sattunudki.

Ära keeranuna, imestasime, et peaksime nüüd olema suurel laevateel, aga mida polnud, olid laevad. Nägime vaid kauguses mingil teisel laevateel suuremat sorti kruiiserit või siis ro-ro tüüpi laeva, kauguse tõttu ei saanud päris hästi aru.

Laevatee oli üpris kitsas, laius vahest maksimaalselt 100 meetri ümber, ning mõlemal pool graniidist saared. Sügavus aga 100m ja üle selle. Ka väga lähedal kaljule oli ikka sügavus sada meetrit, vägagi korralik kuristik. Poole tee peal järgmisesse laevateede ristumiskohta hakkas paistma esimene laevamoodi asi. Et ta ujus, oli selge, aga mis ta täpselt on, jäi alguses päris segaseks. On nagu laev ja nagu ei ole ka. Peagi selgus, et ta liigub või seisab väljapool laevateed. Laeva traaversist vaadates tuli välja, et tegemist soomlaste meremõõdistuslaevaga, just needsamad mõõdistusseadmed ning nurk, mille alt me teda nägime, andsid tollele alusele omapärase väljanägemise.

Ja jälle keeras elu igavaks, lihtsalt tuim mootoriga töristamine, kuna tuul oli pärast viimast liiniristi otse silmaauku. Kuna minna oli pikk tee, arvati, et peaks midagi närima. Otsustati, et tehakse kiirtoitu, närimiseks vahest sihukest asja nimetada ei saa, aga kõhtu ikka midagi andis.

Kiirtoit ära limpsitud, hakkas vähehaaval tuul tõusma, puhudes ikka otse vastu. Tunni aja jooksul sai mahedast 4 m/s puhunud tuulest hoopis vähem mahe 15 m/s puhuv tuul, mis hakkas ka vähehaaval lainet üles peksma. Kaks miili enne järgmist laevateede ristumiskohta kippus selge olema, et tormi sissejuhatus on kohale jõudnud 16 tundi enne ilmateate lubatud tähtaega. Ja meil oleks tulnud pärast lühiajalist külgtuule kurssi veel oma 10 miili vastutuult kitsas faarvaatris sõita. Ei jäänud muud üle, kui hakata vaatama sadamat, kuhu varju minna. Lähimaks ja sobivamaks paistis olema Kökari saarel asuv Hellsö jahisadam.

Laevateede ristumiskohal heiskasime purjed ning hakkasime piki kord kitsamaid, kord laiemaid laevateid sinnapoole liikuma. Kuna tuul oli põhjakaarest ja puhus ikkagi 15 m/s, siis valisime põhjapoolse sissesõidu asemel läänepoolse.

Lõikasime oma tee võimalikult sirgeks, kust võimalik oli, poisid arvestamata. Selle tulemusel tekkis aga olukord, kust kaardi järgi oleks saanud kursi võtta otse sadamasse, aga praktiliselt seisis otse teel ees väike kaljusaareke. Proovisime nii ja naa, ikka oli saar ees ja mis kõige hullem, kaardilt me seda maad ei leidnud. Pärast mõningast ristlemist otsustasime sadamat vahetada ja sõitsime just välja sõitnud praami järel teise abajasse, kus asus vanasadam - Sandviki sadam, mis siis tõlkes tähendas liivalahe sadamat. Sildusime poordiga, sest tormi lubas just piki sadamakaid ja lisaks oli sadamas vaid üks jaht, seegi teispool kaid.

Otsad antud, asusime kaarti uurima, et selgeks teha, mis saareke ikkagi segas meie sissesõitu Hellsö sadamasse. Lähemal uurimisel selgus, et tõesti, ongi väike kaljusaareke kaardil olemas, aga täpselt meridiaani all. Tormisel merel ja hämaras vägagi raskesti avastatav märge.

Käisime ka sadamakapteni juures ja saime ääretult lahke vastuvõtu osaliseks. Et polnud veel päris hooaeg, siis sadamatasu oli pool hinda ja jalgratta päevarent veerand hinda.

Samuti saime hoopis soodsalt õhtuse sauna. Meie teenistuses oli ka sadama külalistemaja köök ja abiruumid.

Nagu mujal Soomes ja Rootsis, mille vahel, või nagu nad ise ühes reklaamis ütlesid, Nokia ja Ericssoni vahel, Ahvenamaa asus, on maa ja rannik kaljune. Nii oli väga kindel pind jalge all ka selle sadama juures. Otse merest tõusva laugja graniidikünka ja mere piiril oli omapärane sadamaviit - üks kuivale tõstetud puust traallaeva kere. Kui meie, õigemini küll läänemaalaste jahta kannab nime Runbjörn (Ruhnu karu), siis Sandviki sadamat kaunistav laev kandis nime Sjöbjörn (Merekaru).

Selle Sjöbjörni varjus paiknes väike, punane ja madal kuuri meenutav sadamahoone, kus oli ka väike kauplus sees. Veidi suuremas hoones asus ühisköök ja kaminasaal. Meil oli seal toimetamine kena rahulik, sest jahte oli sadamas vähe. Rohkem rahvast piiras sadamat hoopis maa poolt. Seal telkis mingi jalgratturite seltskond ja paar auto- haagiselamut. Nemadki olid sadamale oluline tuluallikas. Suvel võib aga siin ette kujutada väga vilgast tegevust, kui sadamas seisab mitukümmend jahti ja teiselpool veel sama palju või rohkemgi telke ja haagiselamuid.

Ilmateade lubas, et siin sadamas tuleb meil peatuda mitu päeva. Mis siis ikka, tuleb aeg maha võtta ja saarega põhjalikumalt tutvust teha.

Kuna kõik olid päevasündmustest omajagu väsinud, siis õhtu lõppes jutuajamisega teemal, mis teha, kui olukord merel ohtlikuks kipub minema ja nagu tavaliselt, filmi vaatamisega, sedakorda oli filmiks “Vene kalapüügi eripärad”.

Öösel äratas korra kõiki päris korralik 10- minutiline tormipuhang, kuigi olime hästi kaitstud abajas, kolises, kõikus ja mürises kõik, nagu oleksime olnud kuskil otsese laine käes, kohale jõudis lõppeks ennustatud torm, kogu oma võimsuses.

Hommikul ärganuna tegime süüa ja, võttes rattad, läksime saarega tutvust tegema. Järgmise päeva plaane silmas pidades (plaanisime nimelt Mariehamni minna), väntasime Karlsbysse minnes ka saare praamisadamast läbi, kangesti künklik tee, vastutuult üpris tükk tegemist, et mäest üles saada. Lisaks ka veel paras ring, see mis jahiga vett mööda minnes oli kiviga visata, oli maad mööda mitu kilomeetrit.

Peale praamisadama külastust viis tee meid saare keskusesse Karlbysse. Seal asus saare kolmas, aga suurim jahisadam, vallamaja, kauplus, pangakontor, raamatukogu ja kool. Kõik parajalt pisikesed, oma 300 elaniku jaoks aga parajalt suured. Kökar on Ahvenamaa väikseim omavalitsus. Saar ise on pindalalt umbes 1/3 meie Muhumaast ja veidi väiksem kui Vormsi.

Küla ise oli enamasti hajali paiknevate majade kobar, kus sadam oli üpris omaette, vahepeale jäi kitsas väin.

Sadamas tabad meid pisukene üllatus, meist Rosala kandis mööda kihutanud mootorjaht seisis rahulikult kai ääres. Tea, kas tedagi tabas torm ootamatult või oligi Karlsby sihiks.

Väntasime edasi, muuseumi juures märkasime, et uks oli lahti, aga kell polnud veel 11, nii et otsustasime tollega tutvuda tagasiteel. Huvitav oli tee peal kohata lasteaeda, mis asetses enam-vähem keset põldu, ohutu koht ikkagi, lastel kõvasti jooksmist, ennem kui autoteele jõuavad, kuigi sealgi liiklustihedus paar autot tunnis, suurem tõenäosus on ilmselt jalgratta alla jääda.

Omaette vaatamisväärsus on saare ainus, aga korralikult suur tuulegeneraator, mis vehkis hoolega elektrit jahvatada. Tuulise ilmaga katvat see suurema osa saare elektrivajadusest. Aga tuulik paistis olevat omaks võetud, koguni nimi oli temale pandud.

Teeristis, mille üks haru viis Hellsö sadamasse ja teine vastassuunas asuvale neemele, asetses mugavalt üks pood, kust ostsime banaani ja muud kosutust, plaaniga see sadamas ära süüa.

Hellsö sadamasse jõudnuna torkas silma, et koht kuidagi inimtühi, polnud jahte, kaatreid ega ka inimesi näha. Eks hooaeg polnud veel alanud. Samas atraktsioone oli sadamas omajagu, minigolfi rajast restorani vaateplatvormini. Kuid kuna tuul oli tugev, siis kolisime einetama natuke madalamale, kaljude varjus paikneva laua äärde.

Kerge eine võetud, asusime tagasi väntama, tee peal imetlesime veelkord väga väikest ja ökonoomset autot, mis meenutas moderniseeritud NSVL „invakäru“.

Tagasi muuseumini jõudes tabas meid üllatus, nimelt oli asutus suletud. Silti lugedes tuli välja, et muuseumilgi hakkab hooaeg alles 15. juunil. Aga oli ka telefon, nii et üritasime helistada, kuigi vastu võeti, läks esimene kord aia taha, vastuvõtja rääkis ainult rootsi keelt. Teist korda helistas siis Alo kui meie parim rootsi keele rääkija. Sai selgeks, et muuseumi perenaine elas ühel teisel saarel ja et meil oli plaanis saarel peatuda veel paar päeva, siis ei hakanud teda sealt kohale kamandama, seda enam, et ta lubas järgmine päev olemas olla.

Teisele kõrvalteele keerates tuli vastu silt, mis näitas, et 800 m kaugusel on Peders Aplagård. No läksime seda Aplagardi vaatama. Ja oligi õunaaed. Ja mitte ainult aed. Pererahva õue peal oli vägev kuur, kus müügil igasugu õunamoose, alkoholivaba siidrit, kastmeid ning hõõgveini. Nii et sügisesed õunad kenasti purki ja pudelisse pandud ja terve suvise turismihooaja kättesaadavad. Õunaaed ise oli loomulikult ikka ka. Tõime meiegi sealt siidrit ja moosi kaasa.

Edasi vändates sattus teele ette silt, mis näitas Estholmi peale, tõlkes siis enam-vähem Eesti mägi. Egas midagi, uudishimu sai võitu, keerasime jällegi kõrvalteele. Oligi päris korralik küngas, lisaks veel hea vaatega Karlsby sadama sissesõidule, kus parasjagu tegeles kalapüügiga tuttav mootorjaht. Tegime Estholmil siis ka pilti. Fotograaf Jaanis on muidugi kaadri taga.

Tagasiteel ei suutnud Ülar vastu panna ja ronis peaaegu teeristis olevale üpris kõrgele mäekesele. Peab tunnistama, et selle peale sattusid nii Kristjan kui ka Alo samasse vaimustusse ja läksid kah padavai turnima. Vaade oli üpris vägev, tegemist oli ilmselt saare ühe kõrgeima punktiga. Kinnitust sai ka vana tõsiasi, üles ronida on alati kergem kui alla.

Elusana ma igastahes alla jõudsin, et jälle sadulasse istuda ja tagasi Karlsby poole pedaalida. Tegemist oli parasjagu karmi ettevõtmisega, tee keeras nii lolli suunda, et tuul oli otse vastu, lisades veel künkliku maastiku, läks olukord mitu korda nii hulluks, et tuli ratta seljast maha tulla, et vältida tagurpidi mäest tagasi alla minemist.

Põikasime läbi ka Karlsby poest, aga et meil eriti midagi vaja polnud, siis sai lihtsalt suupisteid ostetud, hea tee peal näksida. Jaanis lubas sadama köögis pannkooki teha, nii et jahu ja mune ostsime ka.

Jahile tagasi jõudnud, panime siidri ja moosi maha ning otsustasime enne õhtusööki ja sauna ka kiriku juures ära käia, oli tegemist praktiliselt viimase sopiga saarel, kus me polnud veel käinud. Ka polnud sinna kuigi palju maad.

Uuesti ratta selga ja ajama. Tee ääres uurisime mingit vaatamisväärsust, silt oli ju ilus, aga asi ise natuke hale. Kirik aga oli üllataval kombel ehitatud mitte künkale, vaid tuulte eest varjatud orukesse, vaid kellatorn oli püstitatud kõrgemale kohale. Kirikusse sisse kahjuks ei saanud. Ümber kiriku paiknes surnuaed, mis oli väga heas korras ning sisaldas ka paari mälestusmärki. Üsna kiriku kõrval paiknesid vana kloostri varemed, mille kaitseks oli ehitatud korralik katusega maja. Uks oli lahti, nii et astusime sisse, natuke aega võttis aru saamine, et majas on iseteenindatav valgustus kah, igatahes klõpsas Alo ühte lülitit ja stendide all süttis valgus. Oli olemas ka võimsam valgustus, aga toda me põlema ei saanudki. Pisemaid detaile tuli nüüd uurida mobiiltelefoni taskulambi valgel.

Uuesti välja tulles sai natuke silmi kissitada ja arvatud, et roniks sadamat lääne suunast piiravale kaljule, äkki saab ka saare teisest osast hea ülevaate. Saigi, eriti sadamast, kus meie jaht seisis.

Tagasiteel oli näha, et sadamasse tuleb täiendust: kaks jahti sõitsid üksteise järel kai äärde. Veidi hiljem jõudsime sinna ka meie. Kuna kellaaeg oli õhtusöögi jaoks natuke varajane ja saunani oli veel üsna mitu tundi aega, siis otsustasid Ülari ja Alo minna vaatama ja vahest ka läbi käima eelmisel õhtul sadamakapteni poolt soovitatud matkarada.

Mõeldud-tehtud, istusime jälle sadulasse ja väntasime raja algusesse, mis asetses sadamast umbes 1 km kaugusel. Kohale jõudnuna kohtasime silti, mis väitis, et rattad peaks maha jätma. Vaatasime natuke ringi, ilus sile maastik tundus pealtnäha olema ju täiesti sõidetav kaherattalisega. Aga noh, ikkagi jätsime rattad raja algusesse ja astusime mööda teed edasi. Peagi järgmine silt, mis hoiatas, et vanematel inimestel ja väiksematel lastel on mõistlik tagasi pöörduda ja kõige lõpuks ka veel kolmaski silt, millel seisis, et lemmikloomad on ka mõistlik maha jätta! Meist paremale oli küll tekkinud järsk kalju, aga siltide mõte jäi too hetk küll segaseks, tee oli ju isegi autogagi veel sõidetav.

Kuid mitte kauaks, peagi hakkasime kaunis järsult mäkke ronima. Veerand tunni pärast oli ka siltide mõte üpris selge, läks parajaks turnimiseks mööda kaljusid, üles ja alla, sekka paarist õhkulastud II maailmasõja aegsetest rajatistest jäänud auku. Samuti tuli hüpata üle kaljupragude, milledest mõni oli päris sügav, igatahes alla kukkuda poleks tahtnud, oleks fataalselt lõppenud.

Umbes poole tee peal jõudsime uuesti mere äärde, seda saare edelarannas ja otsustasime ära näksida ennem poest ostetud küpsiste ja kuklite vahepeale liigituvad snäkid. Kuigi tuul oli tugev, leidsime täiesti mere kaldal varjulise koha.

Õhtuoode kõhus, pidime edasi astuma, kuigi erilist viitsimist selleks enam polnud. Ikka sama maastik, üles ja alla, üle pragude, kuniks jõudsime sildini, mis teatas, et vot see on saare kõrgeim koht. Vaade oli üllatavalt niru. Päeval külastatud künkalt oli palju etem.

Asi läks aga edasi huvitavamaks, mitte väga kaugel asus vene sõjaväelaste poolt ehitatud labürint-kiviringid koos huvitava sildiga, et 200 m ida poole on veel üks vaatamist väärt ehitis. Kristjan ja Ülar tegid üpris mitu edutut katset toda väärsust leida. Ilmselt oli sildil vale number, oleks pidanud näiteks 200 km olema.

Lõime käega ja astusime edasi ja nagu näha oli, ka alla, saare kõrgeim osa kippus otsa saama. Järgmine siltki väitis, et meist paremal paikneb soo. Peagi läks meil rajalgi üpris vesiseks, kohati tuli kõrgemat teed otsida, päris põlvist saadik vette kah ei tahtnud minna.

Parasjagu siis, kui meil juba tekkis küsimus, et kaua see seitse kilomeetrit siis veel nüüd kestab (raja pikkuseks oli just niipalju märgitud), sattusime äkki teeristi, millel paiknevad viidad väitsid, et ühel pool on raja lõpp ja teisel pool raja teine ja pikem osa koos tuhandeid aastaid vana hülgeküttide asulapaigaga, mille näol on tegemist üleeuroopalise vaatamisväärsusega, nagu hiljem välja tuli. Olgu kuidas oli, väsinud inimesed ei raatsinud kuidagi sellisest elamusest ilma jääda, nii et keerasime ninad asula poole ja vantsisime edasi. Polnudki kuigi pikk maa käia, asulakoht oli päris lähedal. Tee peal sai veel irvitada, et näete, viikingite kiirtee. Tegemist oli graniidipaljakuga, kus oleks päris mõnus rattaga kihutada olnud.

Asula ise oli jalavaeva väärt, et ta asus kõrgete kaljude vahel, siis tuulest ei maksnud seal rääkida ja isegi 3000 aastat hiljem oli näiteks kaev veel täiesti kasutatav. Eks vanasti osati peatuspaiku hästi valida.

Ronisime möödaminnes sadamapoolse kõrge kalju otsa ja saime jälle üpris head vaadet nautida, isegi meie jahi mast paistis kätte ära.

Tagasitee maanteele osutus üllatavalt lühikeseks, ei oleks osanud arvatagi. Kuid pidime ka ratastele järgi minema, mis tähendas, et pidime veel kilomeetrikese kõmpima ja siis sama maa ratastel tagasi sõitma.

Küll oli hää sadamasse ja jahile jõuda. Kellgi oli juba niikaugel, et peagi sauna aeg. Kristjan asus köögitoimkonda ja grillis ning tükeldas ja tegeles muu vajalikuga, et näljasel meeskonnal peale sauna kõht tühjaks ei jääks.

Peale sööki oli küll teoorias filmivaatamine ja asi sai ka praktiliselt teoks, ainult et vaatajad said väga ruttu otsa, kõik jäid lihtsalt magama.

Järgmine päev oli varajane tõusmine, et jõuda Marienhamni praamile. Raskepoolne ettevõtmine, ilmgi oli suht kesine, tibas vihma. Korraks kerkis isegi küsimus, et jätaks järgmiseks päevaks, aga ei, mis käidud, see käidud. Oli veel teinegi teema õhus, nimelt maabub Kökarilt käiv praam mitte Mariehamnis, vaid hoopis saartekompleksi vastasküljel asuvas sadamas ja sealt pealinna on veel oma 20 km. Ning hommikusele praamile ei tule kohe ka buss vastu, buss saabub alles kaks tundi hiljem. Teemaks oli siis, et kas võtta rattad kaasa või jätta Kökarile. Vaadates luugist välja, jäi peale seisukoht, et jätaks maha, vihmas pole kuigi hea rattaga ringi kärutada.

Hommikusöök ruttu alla kugistatud, asusime siis sadulasse ja kiiresti praamisadama poole teele. Oli ikka tee, lühike, aga jätkuvalt väga mägine, lisaks veel otse vastu puhuv tuul, millega oli kaasas omajagu külmapoolset vett.

Aga vähemalt praamil oli soe ja sai isegi näksimist osta, nii et ilmataadi vembud ununesid kähku ära.

Saarestiku parvlaevaliiklus on omamoodi vaatamisväärsus. Praam keerutab saarte vahelises labürindis siia ja sinna. Mitmes sadamas, kus laev sees käis, oli sadamat märkimas vaid jupike kaid. Mõnes sellises väikeses sadamas käis laev sees vaid tellimisel. Et laev peatuks, tuli 45 minutit varem ette helistada.

Huvitav oli ka jälgida, kuidas praam vaid paar laevapikkust enne maalapikest 90 kraadi keerab, tehes ise oma 15 sõlme. Kui too hetk peaks rooliga midagi juhtuma, nagu hiljuti juhtus Silja Line laeval, siis oleks paar hetke hiljem tegemist kuivamaa elamuga.

Långnäsis, mis oli parvlaeva lõpp-peatus, selgus, et meil polegi vaja bussiga Mariehamni sõita. Meie Kökaril külastatud õunaaia perenaine oli autoga linna minemas. Tema abikaasa oli Tallinnast Helsingi kaudu lennukiga koju tulemas. Nii väike see maailm ongi.

Mariehamni jõudnuna, saime natuke veel jala astuda, ennem kui kesklinna jõudsime. Ikka tibas vihma, aga õnneks vähe. Nägime teel mingit paadipoodi, aga see oli alles kinni, aeg oli lihtsalt liiga varajane.

Marienhamni kesklinnas leidsime I- punkti ja varustasime end linna kaardiga. Esimese kohana astusime sisse kirikusse ja panime sinna traditsiooniliselt küünlad. Paar sõna pühakojas toimetava pastoriga vesteldes selgus, et Jaanisele tuttav Eesti ja Saaremaa sõber ning kenasti eesti keelt kõnelev Morten Adersson teenib saare lääneosas asuvat Eckerö kirikut.

Tee peal meremuuseumi külastasime veel paari kauplust, aga neis midagi huvitavat silma ei jäänud.

Marienhamni meremuuseum on selles mõttes küll vaatamisväärne koht, et igasuguseid laevamudeleid, maale, sekstante ja muud laevadega seonduvat on seal ikka hullu moodi. Viimaste laevamudelite juures kippus juba tüdimus peale, tekkis tunne, et mudel mudeli otsa ei saa iial otsa. Lisaks oli laevalt „Passat“ maha krutitud osa roolisüsteemi ja sisustatud erinevaid ruume laevadelt. Ühesõnaga, vaatamist kuipalju.

Meremuuseumi eksponaatide hulka kuulub ka neljamastiline purjekas Pommern, millele pääses samuti pardale, kuigi käisid kõlakad, et laev pannakse peatselt mõneks ajaks remondiks kinni. Meie igatahes laeva peale saime ja käisime selle üsna otsast otsani läbi.

Huvitavam osa oli ahtris, kambüüs ja kajutid andsid võimaluse heita pilk pea sajanditagusesse meremehe ellu. Trümmi kohta kõlbab vast lihtne iseloomustus – suur! Sinna mahub kergesti paar jalgpalliväljakut ja lisaks veel üks korralik ööklubi.

Laevalt maha tulles tekkis küsimus, et huvitav, kas tal ka rool töötab, sai hõigatud veel pardal olevale Alole, et kruttigu ratast. Töötaski! Täiesti merekõlbulik alus. Ainult vööris ainsana olemasolev puri oli nati pisike ja niru väljanägemisega, et säherdust kolossi üksi edasi viia.

Kõik õnnelikult kai peal, uurisime natuke kohalikku purjetamist, jalutades mööda kaid, jagus seal kõiksugu aluseid, optimistidest suurte kiiljahtideni.

Merendusest isu täis vaadatud, kõndisime Ahvenamaa koduloomuuseumi. Vihmase ilmaga otsid ju ikka tubasemat tegevust. Sinna hulka kuulus lõpuks ka kohalik ajaloomuuseum ja kunstisaal.

Tegemist päris asjaliku muuseumiga, eksponaatide valiku üle kurta ei saanud. Heaks vahelduseks juba liiga mereliseks kujunenud programmile.

Samas, linna südames asus ka saare parlament “lagting”. Ahvenamaa kohta kehtib Soomes autonoomiaseadus, mida saab muuta vaid ahvenamaalaste nõusolekul. Nii et kohalikes küsimustes on saarestikul täielik sõnaõigus. Tõsi, välispoliitika, kohtusüsteem ja maksundus on Soomega ühtne. Kohalikus parlamendis on 30 liiget. Parlamenti valivad Ahvenamaa kodanikud. Kodakondsust saab sünniga või peale 5 aastast saarel elamist ja kohaliku keele, rootsi keele, omandamist. Loomulikult peab enne olema Soome kodanik. Ilma Ahvenamaa kodakondsuseta inimesed kinnisvara saartel omada ei saa. Erandi võib teha vaid üksikutel juhtudell valitsus. Nagu iga teine parlament, võtab ka Ahvenamaa vastu oma seaduseid, aga need kuulutab välja Soome president, nagu Soome omagi seadusi. Ka on saarel oma valitsus.

Ahvenamaa kodanikele, kes saarel sündinud ja elanud, sõjaväekohustust ei ole.

Sellise autonoomia sai Ahvenamaa 1921. aastast. Tagamaa seisnes selles, et pidevalt Rootsi riigi osaks olnud saarestik langes 1809. aastal sõja käigus Venemaale. Kui 1917 Soome iseseisvus, tahtsid ahvenamaalased liituda Rootsiga. 1921 sündis Rahvasteliidu eestvedamisel kompromiss, mis andis saarestikule autonoomia, kuid jättis selle Soome riigi osaks.

Kui Soome astus Euroopa Liitu, siis liitumislepinguga sätestati, et Ahvenamaale jääb eristaatus ja ta asub väljaspool Euroopa Liidu maksuruumi.

Muuseumist jalutasime tagasi piki mere äärt, mis Marienhamis tähendas üht lõputut sadamat, kuniks märkasime pizzakohvikut, kuhu põikasime sisse, sest hommikust oli vahepeal juba päris päev saanud. Pizza söömise kõrvale arutasime kohvikus, mis ülejäänud nelja tunniga teha, kuna arvamused läksid lahku, siis otsustasime, et igaüks veedab selle aja omal käel.

Kristjan jutustab: “Mina läksin šoppama, aga jäin kaubamajas hätta, nimelt keeldus sealne kaardiautomaat minu kaarti tunnistamast, sama jama oli ka pangaautomaadis, sain vaid errori ja kogu pidu. Eestis töötas sama kaart probleemideta, ei tea, mis Ahvenamaa pankadel minu plastiklätaka vastu oli. Õnneks juhuslikult tänaval ette jäänud Jaanise samalaadne kaart töötas viperusteta, nii et sain oma ostud ikka tehtud.

Käisin kogu kesklinna otsast otsani läbi, aga aega jäi ikka üle tunni üle, ennem kui buss pidi sadamasse väljuma. Mariehamn on ju Kuressaarest väiksem linn. Jällegi ringiga bussipeatusest ennast leidnud, oli sama mure ees ka Jaanis, nii et astusime kõrvalasuvasse raamatukokku ja tegime aega parajaks, uurides Ahvenamaa elu-olu.

Veerand tundi enne bussi väljumist astusime jälle välja ja märkasime, et Ülar tuleb sadama ja Alo kesklinna poolt. Selgus, et Ülar oli oma aega märksa kasulikumalt veetnud kui meie, ta oli käinud kohalikus puulaeva keskuses “Sjökvarterat” ja natuke uurinud paate ja muud huvitavat. Meil Jaanisega oli too atraktsioon üldse meelest läinud. Nagu ka Alol. Egas midagi, ongi põhjust tagasi tulla.”

Buss tuli õigeaegselt ja tagasitee vihmas oli unisepoolne, öö oli hoolimata kõigest väga poolikuks jäänud.

Sadamas ei lastud kohe praamile ka, pidime mõned minutid vihma käes ligunema, ennem kui hakati autosid ja inimesi laevale laadima.

Pikk tagasitee kippus unisuse tähe all mööduma. Tukkusime siis vaheldumisi. Niipalju oli siis tukkumisest tolku, et pärast õhtusööki, mis oli järjekordselt grillimine, ei jäänudki kõik kohe magama, vaid suutsin isegi ühe filmi lõpuni vaadata.

Hommikuks olin kella äratama pannud, et äkki tahame sama praamiga ja koos ratastega minna mõnda teist saart avastama, aga mis liig, see liig. Mitte kellelgi polnud tahtmist kell viis hommikul end veelkord üles ajada ja ikka veel tuulise ilmaga rattaga sõitma minna.

Magasime siis edasi. Hommikusöögiks olid pannkoogid, mille juurde otsustasime proovida kaks päeva tagasi Kökari õunaaiast ostetud moosi. Moos sai kole ruttu otsa, nagu paar päeva tagasi lõppes hoopis ruttu ka siider.

Kuna päevaks plaanid puudusid, siis otsustasid Ülar ja Kristjan uuesti Peders Aplagardi külastada ja ka koju kaasa üht-teist sealt osta.

Kristjan sai siis hiljem kodus korraldada Kökari kohaliku toodangu teemaõhtu ja kõige viimane asi, glögi, sai ära joodud alles novembris, kui jaht juba kuival maal paiknes.

Jahil tagasi sõime lõunat ja läksime sedakorda kõik koos piknikku pidama väga huvitavas ja kaunis kohas, üle-eelmisel päeval avastatud kügeküttide asulas, Otterböte. See on iidsete puudega tasane maalapp kaljude vahel. Kunagi, 3000 aastat tagasi asus seal hülgeküttide asula. Nii et Kökari saar oli asustatud juba sellel iidsel ajal. Aga mis seal imestada, sama ka Saaremaal.

Õhtul oli jällegi saun ja grillimine, viimane Kökari saarel, sest plaanisime hommikul välja sõita, et maksimaalselt ära kasutada tormituule viimast saba. Jätsime sadamahoonesse Saaremaad tutvustavaid prospekte mitmes eri keeles, milledest üks rootsikeelne läks juba samal õhtul loosi, tormivarju tulnud soomerootslane teatas, et järgmine aasta võtab ilmselt Saaremaa oma külastusplaani, ta pole siin ennem käinud.

Õhtu möödus tavapärase filmivaatamisega ja siis magamaminek. Hommikune äratus oli plaanitud seitsmeks, siis hommikusöök ja umbes kell üheksa väljasõit.

Hommikul suutsime plaanist ilusti kinni pidada ja õnnestus isegi sadamakapteniga hüvasti jätta, ta oli just tööpostile jõudnud.

Kella üheksa paiku andsime otsad ja asusime tormi viimaste iilide saatel teele. Diiselpurjega ümber maanina sõitnud, tuul oli vastu ja suht kitsas koht ka, keerasime taganttuulde ja heiskasime purjed. Mitmed tunnid hiljem tervitasime juba Utö saart, millest paistis vaid võimas tuletorn ja paar masti.

Kristjan, kellel öösel unest vajaka jäi, võttis vabatahtlikult öövahi ja läks päeval magama.

Üles ärganuna sai ta pildistada paari vastujuhtunud kaubalaeva ja oligi päikeseloojang käes. Asusime avamerel, peale mõne laeva polnud miskit näha.

Alo ja Ülar läksid magama, sest nende vahetus pidi hakkama kell neli hommikul. Väga külm öö, mis siis, et juunikuu. Poole öö pealt koristasime purjed, sest tuul lõppes otsa ja jätkasime sõitu diiselpurje ehk mootori abil. Läks veel külmemaks, sest nüüd oli ka tuul vastu, sõidutuul nimelt. Kell neli hommikul arvasid koeravahis olevad Kristjan ja Jaanis, et kuna Ülar ja Alo magavad, las magavad edasi, pole just eriti mõnus nii külma ilmaga, temperatuur oli mingi pluss kolm-neli, unise peaga vahti tulla.

Kella kuue ajal, kui päike oli juba tõusnud ja nii Vormsi kui Hiiumaa silmapiirile kerkinud, pistis Ülar pea välja ja küsis, et miks teda üles pole aetud. Soovitasime tal edasi põõnata.

Vahi andsime üle umbkaudu Vormsi ja Harilaiu vahel, ilm oli selle aja peale märksa soojemaks läinud.

Reisi viimane ots oli juba nii-öelda vormistamise küsimus, piki Saaremaa lõunarannikut purjetatud küll ja küll. Õnneks oli vahepeal tuul tekkinud, nii et sai mootorile puhkust anda.

Ja nagu tavaliselt hakkas Vätta Allirahu kandis asjade kokkukorjamine ja pakkimine, kuna päev oli lõppemas ja selge oli, et enne hilist õhtut me Roomassaarde ei jõua. Lisaks kippus jälle külmapoolseks kiskuma.

Roomassaarde jõudsime siiski suht normaalsel ajal, andsime otsad, korjasime oma kodinad kokku ja kõik-see-mees läks esimest korda üle kümne päeva maa peal asuvasse voodisse magama.

Reisi panid kirja Kristjan ja Jaanis

Reisi suur fotoalbum

Cassandra meeskond pani välja aasta merematkaja auhinna

2009-11-17T10:04:00.004+02:00

Saaremaa Merispordi Seltsi 2009 aasta hooaja lõpetamisel pani purjejaht „Cassandra“ meeskond välja seltsi aasta merematkaja auhinna.

Auhind Aasta Merematkaja antakse välja lõppenud hooajal kõige enam merematka edendamisse panustanud Saaremaa Merispordi Seltsi jahtlaevale. Auhinna saaja valikul on määrav nii hooajal läbi sõidetud teekond kui sihtkoha uudsus ja jahi suurus võrreldes matka pikkusega. Võistlussõidud ning ülesõidud võistlustele ning tagasi arvesse ei lähe.

Aasta Merematkaja on rändauhind, mille nominent annab järgmise hooaja lõpus edasi uue hooaja nominendile.

Auhind kujutab kreenis jahtlaeva merelainel ahtrist vaadatuna. Sinisest klaasist jaht valgete purjedega asub puidust alusel ning on teostatud tiffany tehnikas.

Teose autor on klaasikunstnik Maria Tamm.

2009 aasta auhinnale oli üsna mitu pretendenti.

Pikima matka tegi hooajal jahtlaev „Emerald“ kapten Jürgo Otsa juhtmisel. Emeraldi meeskonnal on mõte koguni ümermaailmareisiks. Esimene etapp on nüüdseks seljataga. Juuli keskel Saaremaalt Roomassaare sadamast lähtunud Emerald jõudis 1. augustil pärast viie riigi ja 1627 meremiili läbimist Whitehavenisse Inglismaal.

Samas on „Emeraldi“ pikemad sõidud ilmselt alles ees. Pikemaid ja lühemaid merematku tegid 2009 aastal veel teisedki jahid.

Esimest auhinda välja andes vaatas „Cassandra“ meeskond tagasi ka varasematele aastatele. Pea igal suvel on 24 jalane jaht „Sinilind“ kapten Peeter Ramsti käe all teinud merematka Rootsi või Soome. Ka on varasematest reisidest avaldatud meeleolukaid reisikirju. Kapten Peeter Ramstil on endal veelgi pikema merematka kogemused. Ta on purjetanud ka üle Atlandi , seda küll ühe teise, Soome jahi pardal.

Meenutus Tule Tulemisest

2009-11-03T11:10:00.010+02:00

2009. aastal toimus Eesti Üldlaulu ja Tantsupidu „ÜhesHingamine”. Esimesest laulupeost möödus 140 aastat, tantsupidude ajalugu ulatub aastasse 1934.

Laulupeo tõrvik süüdati 13. juunil Tartu laulupeol ning toodi lauljate ja vabatahtlike veemeeste lotjade, kalede ja haabjatega mööda veeteed üle jõgede, järvede, soode ja rabade 27. juuniks Pärnusse.

Tantsupeo tuletõrvik süüdati 23. juunil Kihnu jaanitulest ning toodi rahvatantsijate ja kaluritega mööda merd kaluripaatides samuti 27. juuniks Pärnusse.
Tartust ja Kihnust tulnud tuled said 27. juunil Pärnus ühiseks Laulu- ja Tantsupeo tuleks puulaeva „Runbjarn” pardal. Algas „TuleTulemine" mööda merd Tallinnasse.

Sadamatesse sõideti sisse kell 20:00 ning lahkuti päikeseloojanguga järgmisse sadamasse. Igas sadamas toimusid erinevate laulu- ja tantsuseltside kontserdid. XXV Laulu- ja Tantsupidu algas tule süttimisega Tallinna laulukaare tuletornis. Kogu teekonda jälgisid kaamerad ning igal õhtul oli pooletunnine ülekanne Eesti TV-s. Mööda merd toimus eskortsõit puulaeva „Runbjarn” vedamisel.

Cassandra meeskond osales eskaadrisõidu I etapil kooseisus Jaanis, Kristjan, Ülar, Irina ja Alan. Jahi viis Roomassaarest Pärnusse veidi teine seltskond, kus oli Irina ja Alari asemel kaasas Riho.

Pärnusse jõuti paraja ajavaruga, et jõe peal veel mõned auringid teha. Seejärel algas TuleTulemise esimene etapp Pärnust Kuressaarde. Lätlanna Irina oli väga elevil oma elu esimesest külastusest saartele.

Pärnu jões saatis tuld gurpp jahte, kes aga enamik peatselt tagasi pöörasid. „Runbjarn” , kes pidi kindlalt õigeks ajaks Kuressaares olema, pani purjede ja mootori all hea käigu sisse ja kuna meie olime puhtalt purjetamise peal väljas, siis seda tempot ei suutnud pidada. Peale meie sõitis Kuressaarde veel üks jaht, kes samuti eest ära kadus.

Nii öö kui järgnev päev oli soe ja meri rahulik ning Ülar rääkis Irina-le mõndagi purjetamise saladustest. Selgus ka, et Ülar ja Alan on samas ülikoolis sama eriala õppinud. Kihnu all sai öösel üksvahe ka spinnakeri kasutada.

Saaremaa alla jõuti taas paraja ajavaruga ning otsustati Irina-le näidata ka teist Eesti saart, Abrukat. Väike jalutuskäik Abrukal oli kaunile päevale ilus jätk. Abrukalt lahkudes tabas Cassandra-t ebaõnn , mootori väljalasketoru lüli, kus vesi ja heitegaasid segunevad, hakkas lekkima. Tuli seda kiiruga remontida, kuna sissesõit Kuressaare sadamasse sai toimuda ainult mootoriga. Seetõttu hilineti veidi ühisele sildumisele, kuid suurejoonelist TuleTulemise vastuvõttu saadi siiski täielikult nautida.

Õhtul läksid Irina ja Alan bussi peale, et esmaspäeva hommikuks tööle jõuda.
Jaanis, Kristjan ja Ülar ning veel seltskond reisijaid purjetas jahiga samal õhtul Kuressaare jahisadamast tagasi Roomassaarde. Saaremaa jahtidest saatis tuld järgmisel etapil S/Y Inka

Ruhnu regatt 2009

2009-09-30T08:57:00.006+03:00

Reedel, 21. augustil, võis Roomassaare sadamas taaskord elavnemist märgata, sest algamas oli Ruhnu regatt. Meeskonnad koos, koguneti koosolekule, kus tutvustati lähemalt regati ajakava ning marsruuti. Cassandra meeskonnas oli seekord neli liiget: Alo, kellel lasus vastutusrikas kapteniroll, Ülar, Maria ja Karin. Alguses võis tabada kõhklusenoote kogenud meeskonnaliikmete poolt, kuna teised kaks seda nii väga polnud. Siiski võis regati lõppedes tõdeda, et saime sellises koosseisus väga hästi hakkama.
Stardipasun puhutud, võis sõit Ruhnu poole alata. Sellel aastal jätkus tuult enam-vähem terveks sõiduks (eelmisel aastal ootasime nii minnes kui ka tulles teatud aja tuulevaikuses) ja palju sai harjutatud pautimist. Sihtpunkt hakkas järjest lähenema ning saare rannikule jõudsime päikese viimaste kiirte saatel. Nagu ilmateade oli lubanud, tõusis õhtuks küllalt tugev tuul, mis nii mõnegi aluse meeskonnale, kaasa arvatud meie, muret tegi. Nimelt polnud tagasadamas kohta, sest sellel nädalavahetusel korraldasid ka Pärnu ja Riia jahtklubi regati Ruhnusse. Esialgu jäime eessadamasse, kus klaarisime laeva ning hakkasime õhtusööki valmistama, mida ammu oodatud. Kõhud täis, olid kõik seda meelt, et võiks veidi puhata ja nii jäi meil sellel õhtul sadamapeol käimata. Magamisest ei tulnud aga suurt midagi välja: loksumine oli täiesti talutav, kuid tugevad matsud vastu laevakeret mitte. Asja uurides selgus, et kai äär on täis suuri kivilahmakaid, mis kohati lausa veest välja ulatusid. Mure „kodu“ pärast viis Alo ja Ülari vaatama ehk on siiski võimalik minna seisma tagasadamasse, kuhu laine sisse ei löö ja kus alus turvaliselt seista saaks. Abivalmid purjetajad, kes kella kahe ajal öösel veel jalul olid, aitasid meil positsiooni vahetust läbi viia. Hommikul selgus, et olime kai poolt lugedes 6 paat poordis ja meie külge oli veelgi lisa tulnud, niiet oli moodustunud justkui sild, mis ühelt kailt teisele aitab.
Uus päev algas nõudpesu ja laeva kuivatamisega, mille järel läksime kohustuslikule tuurile Ruhnu peamiste vaatamisväärsuste – tuletorni ja kirikute – juurde. Seekord võtsime ette pikema retke kui varem, nimelt läksime saare põhjatippu, Kuunsi randa, kus nautisime väikest lõunat, mõnusat augustikuu pärastlõunat ja magusat und. Tagasi tulles uudistasime Ruhnu metsa ja juhtusime muuhulgas peale ka mustikametsale.
Enne õhtusööki läksid Maria, Alo ja Ülar karastavat suplust tegema. Kuigi pilvealune ilm ja juba veidi jahenenud temperatuur poleks ehk merre meelitanud, ei saanud Ruhnust ära minna ilma Limo rannas ujumata. Ka lained olid päris mõnusad. Vahepeal oli Karin õhtusöögi valmis teinud, mis kõigile ära kulus. Siinkohal oleks paslik tänada Karinit, kes toiduvalmistamise seekord enda peale võttis. Õhtu jätkus sadamas, kus esines Jäääär, pärast mida algas disko. Et hommikul ikka millestki süüa oleks, sai veel pärast tantsimist ka nõusid pestud.
Ärasõidu hommikul oli sadam jälle saginat täis; veel viimased toimetused,enne seda, kui päevaga täitunud sadam kümnekonna minutiga tühjaks jäi, et hiljemalt aasta pärast taas armsale saarele tagasi tulla. Kõigepealt anti start Pärnu, siis Saaremaa ja viimaks Riia jahtidele. Sõit koju võis alata.
Tagasisõit kulges rahulikult, kõik olid justkui oma mõtetes. Aga oli ka, mida meenutada ja millele mõelda – Ruhnu, mis kohati tundub asuvat lausa maailma äärel, annab võimaluse argipäevast puhkuse saamiseks ning mõtete korrastamiseks. Piisavalt kauge paik, et distanteeruda ja nautida hetke, eriti veel purjetades.
Roomassaares võttis meid vastu Jaanis, kes kai otsast ka mõned head fotod Cassandra galeriisse sai.

52. Muhu väina regatt 2009

2009-07-24T20:01:00.006+03:00

52. Muhu väin 2009 toimus 12.-18. juuli. Sõideti marsruudil Pärnu-Kihnu-Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami. Kusjuures Sõrust Lehtmale sõideti minu arusaamist mööda esimest korda avamere poolt. Edasi siis jahtlaev Cassandra juhtumitest regatil.

Tegelikult algas meie jaoks MV juba natuke enne ehk siis reede 10. juuli õhtul kui me (Jaanis, Kristjan ja Ülar) viisime jahi Roomassaarest Pärnusse. Alguses tundus, et saab isegi purjetada, aga juba Abruka külje all vahetasime purjetamise mootoriga sõidu vastu, sest tuult lihtsalt polnud. Hommikul vara ajas Kristjan mu üles ja ütles, et kui ma ei taha Watergate regatti maha magada, siis pean üles tõusma. Ise ta tahtis loomulikult magama minna J. Eks mul oligi aeg juba üles tõusta. Igal juhul Watergate regatil osalevaid jahte oli väga põnev jälgida. Kuna oli juba veidi tuult tekkinud siis otsustasime regatil osalejaid veidi eksitada ja heiskasime ka purjed. Eks nad siis said tükk aega mõistatada et kes me oleme. Peale Watergate regatil osalevate jahtide tuli ka teisi jahte Pärnusse, ilmselt siis MV regatile. Enne Pärnut lisasime mootoriga kiirust, et omale ikka võimalikult hea kai koht saada – tagant tuli spinnakeride all kümmekond jahti. Kai koha saamine õnnestus ja tuli tõdeda, et jahtide parkimine toimus päris professionaalselt. Pärastlõunal saabus Alo koos uute purjedega (Genu1 ja groot). Kristiina viis meid Maxxxima-sse toidu järele. Maria ja Elisa jäid sadamamelu nautima. Pärast poeskäiku sai mõlemad purjed üles tõmmatud ja selgus et purjed peale passivad küll. Siiski tundus, et eespurje eesliik on liiga pikk, aga seda peaks saama lihtsalt parandada. Groot seevastu tundus olevat liiga pisike aga eks peab ise veelkord üle mõõtma. Laupäeval suurt muud ei toimunudki enam. Pühapäev oli veel puhkepäev. Registreerisime jahi regatile, saabusid Jan, Priit ja Kadri. Sponsorlippude järgi oli laeva teiste hulgast lihtne üle leida. Kristjan sõitis hommikul tagasi Kuressaarde, ta pidigi ainult jahi Pärnusse toomisel osalema. Ostsime paadipoest mõned plokid ja kummipaela. Tahtime käia ka avamisel, aga enne kui me jahist maale saime, oli regatt juba ära avatud. Ilmselt öeldi aiunult paar sõna. Uudistasime siis mööda kaisid käies teisi osalevaid jahte ja ajasime mõnede tuttavatega juttu. Lugesime regati juhiseid ja arutasime võistlustaktikat, samuti sai õhtul veel saunas käidud. Vaatasime õppevideot ja grillisime liha. Panime paika kaks olulist ametit Kapten – Jaanis ja alates Roomassaarest Alo. Vöörimees – Ülar.

1. etapp Pärnu-Kihnu.

Hommikul vara oli siis äratus ja umbes 9 sõitsime Pärnust välja. Sõidu pikkuseks meie grupis 22 meremiili. Start oli õnneks mitte jõe peal, vaid merelt nii umbes miili kaugusel muulidest. Ilmateade lubas terveks päevaks tuult ainult paar meetrit sekundis. Õnneks oli tuult siiski nii 3-4 m/s. Oli lahe tihttuul. Peale uute purjede heiskamist kulus mõni minut, et aru saada kuidas uued purjed töötavad. Stardipositsiooni valimine ei olnud vist küll kõige õnnestunum, aga siiski tuli start korralikult välja 2 min hiljem ja kellegagi kokku ei põrganud. Sel aastal oli uuendusena peale starti vaja võtta lisapoi, mis asus vastu tuult, ehk taheti et kõik algul krüssaksid esimesse punkti. Näha oli, et päris mitme kogenud kapteniga jahi meeskonnad unustasid algul selle poi võtta ja tulid kaugemalt tagasi, et poi ära võtta. Mõni siiski jättiski poi võtmata. Tuleb ikka hoolega lugeda regati juhendit. Oli ka loomulikke kadusid, nagu ikka juhtub. Nimelt läks soodi vänt üle parda.

Korraks kadus tuul täiesti ja hakkas keerutama. Pärast oli kaardi pealt hea vaadata, mis ringe me sel ajal tegime, korraks sõitsime isegi Pärnu poole tagasi. Proovisime ka spinnakeri all sõita, aga kuna see kurss viis väga vales suunas siis vahetasime spinnakeri eespurje vastu kiiresti tagasi. Meie rada nägi ette 2 poi võtmist – Sorgu madala idapoi ja Kihnu teljepoi. Vahepeal hajusid jahid üpris laiali, aga poi juures toimus uuesti mingi koondumine ja me polnudki päris üksi. Ees oli mõni Polaris tüüpi jaht ja Sorgu poolt tuli alla liiga üles kaldunud Luisa. Kihnu teljepoi pealt tuli krüssata. Kuna tuult oli, siis saime sellega kenasti hakkama. Polarised vajusid siiski eest ära. Peale finišeerumist tulemusi vaadates oli algul meel hea, sest mõnedki jahid olid selja taga. Mõne aja pärast selgus külma dušina asjaolu, et me ei olnud mahtunud aega – nii poolteist minutit jäi puudu. Kolmanda grupi ja LYS grupi jahtide meeskonnad olid päris nördinud, sest mõlemas grupis olid mõned teistest oluliselt kiiremad jahid (III grupis Georg, LYS grupis Tormilind, Vesta, Lotte ja eriti soomlaste Bayonita). Kohtunikelt nõuti ajalimiidi suurendamist. Õnneks sellega ka nõustuti, Esimese sõidu tulemused jäid siiski kehtima. Ehk meile siis DNF ja 30 punkti.

Seisime kohaliku vana traali poordis ja võtsime veel Katariina II kolmandaks korpuseks. tõelised Kihnu naised jagasid piiramatult kalasuppi. Nii ei pidanudki ise enam süüa tegema.

2. etapp Kihnu-Roomassare.

Jaanis keetis hommikul laevas putru. Tualetivõimalused olid sellise rahvahulga jaoks selgelt vähesed.

Meie raja pikkus 58 miili. Peale stardi lisapoi oli vaja võtta Kinhu madala E tooder, allirahu N tooder, Kirjurahu E tooder ja Roomassaare sadama ees olev teljetooder nr.2. Ilmateade lubas jällegi pea olematut tuult. Õnneks ei pouhunud see vastu. Start muidu õnnestus, aga esimesse märki krüssates tundus, et jäime teistest järjest kaugemale. Tagantjärele tundus, et krüssasime vales tuule faasis ehk ei tabanud õigel ajal ära, millal tuul veidi suunda muutis. Siiski olime veel mõnede jahtidega koos. Kuna otsustasime Kihnust minna mööda kaugemalt (äkki liiga kaugelt, Inka III läks sealt, kus meie kaardil juba kivid). Jäime mõnedest konkurentidest maha. Kuna ees umbes pooled jahid heiskasid spinnakeri, siis otsustasime ka seda teha. Sel hetkel puhus tuul selliselt, et sai sõita peaaegu märki külgtuules. Lõunasööki tehes aga jätsime konkurentide tegemised märkamata ja ka selle, et tuul oli veelgi vastu keeranud ja kaldusime liialt Muhu poole. (Rõõm oli tõdeda, et üks jaht oli veelgi rohkem alla läinud. Vist Greta). Igatahes pidime siis Allirahu peale sõitma üsna tihedas tihttuules. Ka ilmateate lubatud tuule keeramine edela suunas jäi tulemata, millele olime lootnud, ehk mängisime ennast ise nurka. Peale Allirahu õnneks tuul tugevnes puhudes nii 6 m/s. Kirjurahu märki pidime krüssama. Tundus, et jahte oli siiski peale meie veel merel. Aega mahtusime igaljuhul kenasti. See oli siiski juba uus ajalimiit 40%. Algsesse 30% limiiti poleks me mahtunud. Finishi ületasime 23:41. Seejärel kiire jahi kordaseadmine ja saunaskäik. Enne seda veel sõime Annika kodustehtud pitsat, mis maitses imehea. Supiks oli rangelt üks ports seljankat.

Protokolli vaadates selgus, et olime 27. Tahapoole jätsime Franziska ja Greta. Viimane ei mahtunud jälle aega. Eespool olevad konkurendid olid ikka päris kaugel ajaliselt. Roomassaares tuli kurvastuseks tõdeda, et jahid olid paigutatud või ise ennast paigutanud natuke kehvasti. Seisime Aegna kai juures kolmanda laevana poordis. Kuna oli vaikne ja aeg hiline, siis olid mõned jahid kinnitatud kehvasti. Varahommikul pidime tõusnud tuule tõttu korduvalt ühe teise jahi liikmetega otsi ümber tõstma ja jahte paremini kinnitama.

3. etapp Roomassaare-Sõru.

Hommikul kell 11 toimus kahe esimese etapi autasustamine. Autasustati iga grupi esimest ja viimast finišeerijat. Protokollist vaadates olime meie oma grupi viimased, aga viimase finišeerija auhind anti venelaste jahile Fart. Peale kohtunikele asja ära seletamist anti auhind meilegi. Saime KJK sildiga alkovaba šampuse. Tundus et kohtunikekogus on üks suur segadus.

Kuulsime, et Santa Maria oli Hermes-X-le Kihnu stardis külje pealt sisse sõitnud.

Jaanis tõi meile veidi toidumoona juurde. Annika ja Rudolf ning Kristjan ja Jaanis olid meid merele saatmas.

Algas regati pikim etapp – meie grupil 81 miili. Pidime võtma Abruka all oleva faarvaatrite lõikumispaiga teljetoodri, seejärel juba tuttava teljepoi nr. 2 (ehk siis ots tagasi Roomassaare poole), Tulpe S toodri, Muhu juures oleva 1. Hiiu väina laevatee teljetoodri ja viimase 5. Hiiu väina laevatee teljetoodri Sõru ja Triigi vahel. Algselt pidime jätma roomassaare teljepoi nr 2 vasakule aga kuna sel juhul oleks saanud otse faarvaatrite teljepoi juures ringi ära tegemist minna Tulpe S toodri juurde siis keegi märkas seda ja kohtunikud panid välja muudatuse, millega see poi tuli jätta paremale. See muudatus põhjustas ka väheke segadust alguses. Esiti arvasime, et see poi on lisaks pandud, aga siis keegi seletas teema lahti. Ehk siis kuna start anti kell 13:00 siis ootas ees öösõit. Esialgu oli tuult piisavalt, kuigi ilmateade oli jällegi lubanud vaikset läänekaarte tuult. Esimene poi pandi jällegi vastutuult. Priidul ja Kadril tuleb paut juba päris hästi välja.

Kuna olime arutanud läbi stardi taktika, siis alguses tundus, et kõik läheb hästi. Minut enne starti liikusime külgtuules natuke stardiliinist allpool ja hõikasime, et purjed peale võetaks. Siit algaski segadus, sest purjed tõmmati tihttuule trimmi ja me kaotasime kiiruse. Lisaks jäime ette ühele teisele jahile, kellele pidime teed andma. Õnneks ta siiski ei protestinud meid, kuigi oleks vabalt võinud seda teha. See intsident põhjustas hiljem palju tulist arutelu meie meeskonnas. Siit tuleb siis kindlasti meelde jätta, et enne tuleb kogu meeskonnale selgeks teha kõik olulisem purjetamise võistlusmäärustest. Saime siiski liikuma ja edenesime päris hästi. Kuigi olime varem arvanud, et Abruka juurde märki tuleb sõita lahedas tihttuules, sai siiski kasutada tuule muutuse tõttu spinnakeri. Õnneks olime selleks hästi valmistunud. Esimene otsa spinnakeriga läks hästi. Olime teiste jahtidega koos. Märgis tegime väikse vale otsuse. Heiskasime eespurje, aga ei lasknud spinnakeri poomi vastu staaki ehk ma ei saanud lasta brassinurka vabaks. Brassi järgiandmine ei läinud samuti õnneks, sest otsa lõppu oli kummalisel kombel tekkinud sõlm – ilmselt jällegi Kotermanni töö. Õnneks taipasin piisavalt kiiresti karjuda, et kasutataks nuga. Kadri lõikas sõlme maha. Kristjani peetud statistika järgi oli see teine kord, kus kokpiti nuga kiiruga vaja läks. Edasi läks kõik plaanipäraselt, võtsime Roomassaare teljepoi ja heiskasime uuesti spinnakeri. Järgmisse märki sõites oli ees meie suur konkurent Karolina ja Polaris Lagle. Esimene 5 minutit märgis ees ja teine 2 minutit ees. Kas vaibus tuul veidi või liikusid teised lihtsalt kiiremini, igaljuhul hakkasime veidi maha jääma. Ka puhus tuul meie jaoks liiga tagant. Mõned, sh Karolina heiskasid ka oma hästi kerged ja suured spinnid. Enamik jahte otsustas sõita mööda kive ranniku alt. Mõned üksikud, sh meie otsustasime liikuda otsekursil. Kuigi kõigil ranniku ääres sõitnud jahtidel polnud plotterit, tundus meile seal sõitmine liiga keerulisena. Lagle läks veelgi mere poolt. Hiljem selgus, et ranniku alt võideti päris palju. Ka mere poole läinud Lagle sai meist ööpimeduse katte all Suures väinas mööda. Evelin III vöörituled on vist ikka veel valet pidi. Kübassaare kandis magades kuulsin läbi une, et lähedal on kuskil kivid, veidi hiljem selgus, et need olid siiski piisavalt kaugel. Ärgates olime Muhu saare all. Tuult eriti polnud. Otsustsaime lõpuks heisata eespurje kuna tuul hakkas keerama teravaks. Sõitsime siis pea olematu tuulega nagu varjud, lähedal olid veel mõned 1. või 2. grupi laevad. Vahepeal liikusime ühega lõikuval kursil ja otsustasime ära pautida. Selgus, et see oli vale otsus, sest tuul muutis üpris kohe suunda ja pidime tegema teise paudi kohe otsa. See oli siis kuskil kella kahe paiku öösel. Olin vahis roolimees kuni kella 6 hommikul. Umbes nelja ajal saime heisata Viirelaiust möödudes spinnakeri ja hakkasime uuesti käiku saama. Alo vigastas spinni halssimisel päris sügavalt jalga.

Hommikusöögiks keetsime vett ja tegime kiirkartuliputru.

Kella 5 ajal möödusime Kuivastu-Virtsu liinist. Õnneks sel ajal praame ei liikunud ja seetõttu ei pidanudka kellelegi teed andma. Too hetk nägime, et võrreldes suurte jahtidega liigume üsna hästi. Nad sõitsid küll kiiremini, aga mitte oluliselt. Siit järeldus, et me oskame küll sõita spinniga külgtuules aga mitte tagant ja pakstaaktuultes, seda peab ikka oluliselt harjutama. Selgus, et Kessu traaversis saab sõita üsna Muhu saare äärest läbi, seda demonstreeris üks 1. või 2. grupi jaht. Peale 6 läksin magama ja kui olin üles ärganud, siis olime juba oma eelviimasest märgist möödunud. Samuti oli otsa lõppenud tuul. Siiski aitas meid miski hingus edasi, sest kuigi nii tuuleandur kui logi näitasid nulli, oli GPSi järgi kiirus tervelt 1 sõlm ja aeg-ajalt rohkemgi. Leidisime, et lisaks elektroonilisele andurile tuleks uuesti ka Windex paigaldada, nagu paljudel jahtide seda on. Päeval läks ikka väga palavaks ja pidasime oma tervise hoidmiseks vajaliku olevat ennast meres värskendada. Sama tegi ka traaversis olev jaht Franziska meeskond. Sõitsime lahedas pea olematus tihttuules spinnakeriga. Sootideks panime peenikesed nöörid, sest tavalised soodid olid liiga rasked. Nii tegime vahepeal oma kaks sõlmegi, igaljuhul soodi käes hoidmine oli juba raskendatud. Oli nii kuu ja vesi auras, et poomi peal olid soolakristallid.

Kell 10 võtsime ühendust peakohtunikuga, et uurida, kas meie klassi jahte on sisse tulnud. Ta vastas et üldse pole, aga Bayonita oli siiski finišeerinud kella 7 paiku hommikul. Ülejäänud hakkasid jõudma alles pärast 12 päeval. Uurisime kaldatoetusüksuse käest ka ilmateadet, aga see ei lubanud suurt miskit head – ikka tuulevaikust ja tuule pöördumist ning tugevnemist 5 m/s alles hilja õhtul. Pärastlõunal kella kolme ajal vaibus tuul täiesti. Selleks ajaks teadsime, et finiš suletakse kella 23 ajal. Lootsime ikka selleks ajaks sinna jõuda. Tegime veel ühe ringi kiirkartuliputru.

Kuna enam miskit ei puhunud siis palusime Kadril korra masti kriipida ja tuult paluda, samuti tegime „Vana ringi“ et tuult saada. Kadri ei uskunud absoluutselt et see mõjub aga nii uskumatu kui see tundub, sõitsime juba mõne minuti pärast 4-5 m/s tuules. Ka kerkis Leisi kohal üles äiksepilv, mis meist siiski tagant mööda läks, lõi ka välku ja müristas. Otsisime juba üles väikse eespurje, mida õnneks ei läinud vaja. Ise arutasime asja nii, et ega „Vanal“ polnud ju lihtne meile tuulevaikuses tuult teha. Eks siis ainuke võimalus oli äiksepilv. Jätaks selle lugeja otsustada, mis ta kõigest sellest arvab. Igaljuhul krüssasime oma märki ja finišeerusime 5 minutit enne kuute juba. Olime 26. Tahapoole jätsime Triini, Lagle ja Franziska. Jan oli 12 tundi järjest roolis.

Ega õhtul ei jaksanudki palju muud teha kui süüa ja järgmist etappi arutada. Järgmise etapi rada teatati alles sel õhtul. Kohtunikud otsustasid värske ilmateate järgi, kas suunata jahid avamere poolt või läbi Väinamere. Tegime ühiselt kaarditööd ja analüüsisime eelmist etappi.

Sõime seljankat ja lappisime spinnakeril mõned läbivad augud.

4. etapp Sõru-Lehtma.

Alo keetis hommikusöögiks neljaviljaputru.

Distants meil avamere poolt minnes ca 53 meremiili. Tuli võtta ainult üks märk – Lehtma sadamast NO suunas jääv Selgrahu W tooder. Põhimõtteliselt jäeti korraldajate poolt lahtiseks, et kummalt poolt Hiiumad sõita, aga kuna avamere poolt pole MV kunagi läbi läinud siis ilmselt ei juurelnud keegi eriti kaua marsruudi üle. Samuti oli start vastu tuult, ehk avamere poole. Läänetuult jagus täpselt niipalju, et kannatas sõita veel suure genu1-ga ja rehvimata groodiga. Ehk meie puhul jäid üles siis uued purjed. Sõrust välja sõites tundus meile, et mootoriga on miskit mäda ja taganttulijad hüüdsid, et meil tilkus summutist õli välja. Nii hüüdsime siis appi kõrval oleva jahi Lotte, kes meid siis slepis vedas stardiliini juurde. Eespurje heisates tekkis pisike viperus, miski oli kuskil kinni, selgus, et üks karabiiner oli välja väändunud – selle sai siiski kiiresti korda. Tundus, et kuidagi palju ebaõnnestumisi juba ühe päeva kohta. Seekordne start õnnestus väga hästi. Olime stardiliinil 10 sekundit peale raketti. Suutsime eemale hoida meist alltuule olevatest jahtidest seejuures ise hästi liikudes. Esimesse vastutuulemärki tuli jällegi krüssata. Tundus, et osa jahte jättis selle võtmata ja läks otse, aga me polnud ka päris kindlad. Seejärel võtsime suuna Ristna suunas lahedas tihttuules. Hoidsime siiski veidi mere poole juhuks kui tuul peaks minema teravamaks, mis Ristna poolsaare lähedalt möödudes ka juhtus. Poolsaarest möödudes heiskasime spinni. Kuni selle kohani oli sõit visuaalselt hinnates läinud väga hästi, konkurendid polnud eest kuigi kaugele saanud. Spinnakeriga sõit väga ei õnnestunud, sest teised hakkasid eest ära minema. Meie hoidsime otsekurssi, aga paljud läksid jällegi maa poolt. Ja võitsid päris kõvasti. Kadri tegi jälle oma võrratuid juustuvõileibu.

Tahkuna poolsaare kandis sõites tekkis mu juurde äkki pudel ja öeldi, et „Vana ring“ – vaja on saada mööda läheduses vee all 0.9 m sügavusel olevast kivist. Hiljem selgus, et möödusime terve kaabeltau kauguselt. Endiselt olid meie lähedal konkurendid Eneli ja Karolina. Vahepeal suutsime siiski spinnakerist 99% välja pigistada ja tegime lõpus päris korralikku sõitu. Märki jõudsime neist küll tagapool, aga see oli selge, et me neid võidame. Märgist sadamasse tuli krüssata. Selleks hetkeks olime aru saanud juba, mis tuul teeb ja suutsime krüssamisel hoolega jälgida, milline halss parasjagu parem oli ja edenesime päris hästi. Vahepeal hoidis põnevust üleval Karolina, kes oli veidi krüssamisel eksinud ja sõitis meie lähedal lõikuval kursil parema halsiga. Kuna olime vasakul halsil, siis teadsime, et peame neile teed andma, mida nad ka häälekalt meelde tuletasid. Jan oli roolis ja lehvitas neile, andes mõista et anname neile teed küll. Seepeale juhtis ta sujuvalt meid meetri kauguselt Karolina ahtrist mööda – jäi veel ruumi ülegi. Siiski suutid nad finišeeruda just meie ees. Eneli oli meist mõlemast ette saanud. Finišiprotokollis oli meie koht senini parim – 25 ehk taha jäid neli konkurenti. Franziskast seekord jagu ei saanud. Üpris napilt jäi puudu. Peab ikka spinnakeriga sõitmist veel korralikult harjutama. Oleks spinnakeri varem korralikult tööle saanud siis oleks olnud reaalne saada koht esikahekümnes vähemalt, aga oleksid ju ei maksa miskit. Selgus, et miskit sai siiski veel juhtuda, mootor nimelt ei käivitunud enam üldse – starter oli täitsa tumm. Karolina aitas meid siis sadamasse Franziska poordi. Üritasime veel õhtul vaadata, kas annab miskit parandada, aga ei leidnud midagi. Ka vänt oli üle keeratud, nii et ei saanud proovida, kas mootor käivitub.

Sadamas pelmeenisupp.

5. etapp Lehtma-Dirhami.

Ülar keetis putru. Värskelt dushi alt tulnuna on juba eneseületamine end jälle üleni faktor 50 kreemiga kokku määrida.

Hommikul oli täielik tuulevaikus ja paks-paks udu. Start lükati 2 tundi edasi. Oli kuulda arutelu Jaht Kadri teemal, et mõõdukiri pidavat vale olema. Lõpuks siiski anti korraldus väljuda merele, aga stardipaik viidi Dirhamile palju lähemale. Läksime välja Katariina II slepis olles kursis sellega, et ei tohi end liiga vara lahti anda. Start ei õnnestunud väga hästi kuigi kõik oli läbi mõeldud – liikusime liiga kaugele ja jõudsime 1,5 minutit hiljem stardiliinile. Siiski ei olnud miskit hullu, oli meist halvemaidki startijaid. Algul sujus kõik hästi. Tuult oli veel piisavalt, aga peatselt hakkasid vee peale vormuma tuulevaikuse saarekesed ja kiirus langes. Vahepeal üritasid mõned jahid sõita spinnakeriga, aga kuna nad kaldusid kursist kõrvale, siis vahetati need üsna kiiresti eespurjede vastu tagasi. Kuna meil puudus arusaam, mida tuul teeb, siis üritasime minna otse märki. Selgus, et vist panime jälle mööda. Purjetamises ei ole otsetee lühim tee. See kehtis vist kõikidel etappidel. Märgi võtmine ei õnnestunud kõige paremini, pidime tegema paar lühikest pauti enne märki. Märgist finišisse otsustasime sõita spinnakeriga. See õnnestus just väga napilt. Ka allavõtmine ei õnnestunud kõige paremini, sest brassi seekel ei avanenud kohe. Selle avamiseks on vaja miski käepärane vahend välja mõelda. Franziskale tegime jälle ära. Ülejäänud konkurendid jäid kaugele. Hiljem selgus, et olime napilt aega mahtunud. Kuna palju jahte katkestas, siis oli meie koht 23. Naljaga pooleks arvasime, et kui regatt kestaks veel 3 nädalat, siis jõuaksime juba esikolmikusse ka J. Otsustasime silduda purje all. Eespurje enam ei heisanudki. Manööver õnnestus igati kuigi oleks tegelikult tulnud teha natuke teistmoodi. Nimelt sildusime allatuult selle asemel, et teha väike ring ja tulla tihttuules. Martin oli meile kai peale vastu tulnud. Pühapäeval vahetati starter ära.

Ja oligi regatt läbi. Kokkuvõttes siis 27 koht. Taha jätsime Franziska ja disklahvi saanud Kadri. Autasustamisel saime jällegi pudeli viimase finišeerujana. Ees paari punkti kaugusele jäid Bella ja Lagle. Olime igatahes kuhjaga täitnud seatud eesmärgi. Eks tuleb veel paar aastat regatti lihtsalt läbida, küll need paremad kohad ka veel ees on. Igaljuhul suured tänud kogu meeskonnale ja vast purjetame teine kordki sellise meeskonnaga.

Logiraamatu pani kokku Ülar

Mõned Kadri tehtud pildid

Muhu väina ametlik kodulehekülg

Muhu väina meediakajastused ja fotod

Heiti Rebase mälestusregatt

2009-05-15T22:01:00.004+03:00

Värskes tuules toimunud Heiti Rebase mälestusregatiga avati Saaremaa Merispordi Seltsi uus hooaeg. Roomassaare jahtklubi lipuvardasse tõmmati SMS lipp ja ahtrilipu sai kingituseks ka iga jahi meeskond. See on Saaremaa Merispordi Seltsi ajalooline ahtrilipp.
Regatt ise oli tuuline ja katkestajaid oli üksjagu. Start oli etteandega. Üsna kohe purjetas meile vastu tagasiteel olev Ene, veidi hiljem oli ka Sinilind otsa ringi pööranud. Meist ette jäi vaid Lote. Lote tegi väga tublit sõitu, mis tõi neile ka esikoha. Meie olime enne Abruka W poid kolmandal kohal. Siis kärises aga foka ja pidime meiegi katkestama. Lohutus oli vaid see, et olime suurema osa rajast edukalt läbi sõitnud ja saime sooja sauna ühena esimestest. Foka purunemine oli küll ebameeldiv, aga seda oli ka kunagi karta. Purjel oli iga ilmselt mitukümmend aastat ja seda oli ka mitu korda parandatud.
Tuult oli vahepeal 16 m/s. Külg ja taganttuules on see ilus kiire seilamine aga vastu sellist iili rühkida on purjele katsumus. Õnneks oli ilm ilus ja päikesepaisteline. Seega mõnus purjetamine.Pärast sai veel sadama restoranis kooki. Tõmbasime peale võistlust ülesse ka oma sponsorlipud. Need lehvisid ilusti tuules.

Foto: 1. meeskond peale võistlust

2. üks reklaamlippudest

Kevadekuulutaja

2009-04-12T21:16:00.003+03:00

Ilus kollane kraana oli sel aastal meie jaoks kevade kuulutajaks. Aprillikuu 10. päeva hommik oli vaikne ja päikesepaisteline. Kuna kerge tuul oli merelt, tõi see sealt laamadena udu. Õieti pidime jahi vette tõstma juba eelmisel päeval, aga siis oli ilm liiga tuuline. Olime kraanale soojendustõsteks. Peale meie 3,5 tonni pandi selle võimus proovile ligi 12 tonni kaaluva jahta Runbjarni tõstega. Mõlemad laevad said ilusti sujuvalt vette. Pesime talve jooksul päris mustaks läinud Cassandra teki kergelt üle. Õnneks saime enne vettetõstmist ka pardad üle vahatada. Poordi pesu oli tehtud eelmisel päeval. Veel varem põhi siledaks nühitud ja värvitud. Enne muude toimetuste juurde minekut tegime kapten Heinmetsaga roolis Runbjarni ehk Ruhnukaruga, nagu see eesti keelde ümber panduna oleks, lühikese sõidu. Pardal oli ka SMS asekommodoor Andres Toom.

NorthSails Turu purjetehase külastus

2009-04-03T07:37:00.004+03:00

20. märtsil 2009 käisime toreda purjetajate seltskonnaga tutvumas Soomes, Turu linnas asuva Niiniranta OY purjetöökojaga.
Firma Purjeneulomo Niiniranta OY loodi 1966.a. Meid võttis 20.03.2009 vastu teise põlve purjetegija Antti Niiniranta. Niiniranta OY käive on olnud mitu aastat järjest 1,5 mln €, nüüd ilmselt langeb veidi koos majanduslangusega.
Töötajatest vaid mõned on ise purjetajad.
Purjelaua purjeid Niiniranta enam ei valmista. Soomes on 10 purjetegijat. Niiniranta teeb pooled Soome purjedest. Ülejäänud peamiselt ühe-mehe-firmad.
Üks firma tegi purjeid Elvström-ile, nüüd teeb Quantum-i purjeid. Nad otsustasid, et Quantum-il on parem korporatsiooni poolne tugi.

Sümmeetriline spinnaker tehakse ühe kaaluga materjalist. Asümmeetrilisel võidakse kasutada äärtes tugevamat kangast. Normaalne kruiisi spinnakeri materjal on 1,5 oz kaaluga.
Ühevärviline spinnaker on parem, kuna märjaks saades kuivavad tumedad värvid kiiremini ja kangas tekivad pinged. Võistlusspinnakerid on kõik ühevärvilised.

Üks purjestiil on moes umbes 5 aastat. Seda hakatakse mitmel pool edasi arendama ja u. viie aasta pärast võib öelda, et on tekkinud jälle täiesti uus mood.

Enne kokkuõmblemist liimitakse õmbluste kohad topeltteibiga kokku. Teip jääb õmbluse sisse andes lisatugevuse. Purjeõmblused kestavad u. 10 aastat nagu purjed ise. Seega pole tänapäeval enam tarvidust purjeid üle õmmelda.
Spetsiaalset purjeõmblusmasinaid ei toodeta vaid moderniseeritakse tööstuslikest nahamasinatest. Samas on 200 tuh euro masinad vastupidavamad, kui sama hinnaga sõiduauto.

Üldiselt on kangaste hinnad seda kallimad, mida õhem kangas. Paksem kangas on tugevam, kuid ka rohkem kortse jääb sisse.
Dacron-i puhul suurt vahet ei ole. Kangad valmistatakse Kaug-Idas ja USA-s.
Kevlar materjal on ainult 10% kallim, aga viimasel ajal ebapopulaarne, kuna peab vastu ainult 3-4 hooaega.
NorthSails kontsernis tehakse nt. purjenurgad valmis Sri-Lankal jt. odava tööjõuga riikides. See on võimaldanud 2000-ndatel purje hinna enam-vähem stabiilsena hoida.

Paralleellõikega purjede valmistamisel läheb kaduma 5% kangast, radiaallõikega 15%.
Radiaallõikega purjega on rohkem õmblustööd, see tõstab hinda veelgi.
Juurdelõikuses kasutatakse laserlõikust. Laser kõrvetab kohe ka lõigete servad kinni ning märgib peale õmbluste kohad. Samas jääb riide serv kõrvetamisest tumedaks.

North Sails 3D purjedele teeb Niiniranta vajadusel ääreviimistlust. Puri ise liimitakse sarnaselt laevakere valmistamise vaakumtehnoloogiale kokku Brasiilia või USA tehases.
Traditsiooniline Dacron kangast puri ei kao ilmselt kunagi. Arendatakse edasi painduvamaid kangaid.
Hoiustamisel tuleks puri alati kokku rullida. Tegelikult oli aga Niiniranta hoiustamisruumis ka Kevlar purjed kokku murtud, kuna teisiti pole lihtsalt võimalik neid säilitada. Hoiustamisel oli lisatud kihtide vahele koormakatte moodi materjal, et erinevad kihid kokku ei kleepuks.

Meenutusi 2008 aasta Muhu Väina regatilt

2009-01-12T16:12:00.005+02:00

Tuisusteks ja kahjuks küll ka vahel vihmasteks ja pimedateks talveõhtuteks
Muhu Väin 2008 meenutused
Laupäev, 12.07.2008
Päris palju laevu on juba kohal. Järjest saabub uusi läbi terve öö. Kokku osaleb 81 jahti. Õhtul esineb band.
Pühapäev, 13.07.2008
Roomassaares
Kleepisime Mariusega 2 tundi purjenumbreid.
Käisin kolm korda registreerimas, kuna pidin tegema ülekanded kuuenda meeskonnaliikme ja kindlustuse eest. Selleks laenasin RJ85 Gamajon pealt laptopi. Lisaks pidin andma mälupulgal maksekorralduse koopia. Paljud arveldasid kohapeal sularahas, mis tundub olevat trend selles äris.
Ülar, Marius ja Jaanis paigaldasid spinni poomi allatõmbele vööri ploki.
Marius tühjendas WC ja tõi linnast kasti Saku Originaali ning mulle ühe burgeri.
Kuna sularaha oli otsas, sõin ühe supi ja õhtul sülti-leiba.
Harutasime spinni küljest üleliigsed pöördkarabiinerid lahti ja panime need spinni sootidele. Lisaks tegime neile veel margid otsa. Ilus töö kokkuvõttes. Disko 80.-ndate stiilis.

Esmaspäev, 14.07.2008
Käisime Ülariga poes. Kuressaare poed olid täiesti tühjad. Kas oli kaup tulemata või olid jahimeeskonnad ning suvitajad nädalavahetusel kõik ära ostnud. Banaani ei saanud, Saku õlut ei saanud.
Roomassaare - Sõru
Esimest starti jälgisime väga pingeliselt. Lipud ja raketid, nelja minuti signaal, ühe minuti signaal ja meie alles kolmandas grupis. Stardijoonele hilinesime 4 minutit, aga vähemalt saime õige stardi, ei pidanud tagasi tulema.
Üsna alguses tuli vastu kaks katkestajat, sh. lätlaste Baltic Open regati veerandtonnine võitjalaev Ra. Ei tea, mis neil juhtus.
Purjenumbrid lendasid kohe peale groodi heiskamist minema.
Sadas hommikust peale täiega. Tormikad pidasid päris kaua vihma kinni, kuid õhtuks hakkas kogu see niiskus siiski kuidagi kontide peale.
Franzeska nimeline Bavaria 36, mille peal ka Kristiina, ei suudagi spinni heisata. Muhu juures märkasime ilma mastita jahti. Keegi oli masti murdnud. Lisaks läks veel keegi Virtsu sisse.
Sadu lakkas keskööl, kuid tuul oli väga külm. Hambad olid kokku surumisest valusad. Suures väinas avasime esimese Jäägermeistri. Peep jäi üsna purju ja pidime vahepeal hakkama teda jälgima.
Laine jooksis üle teki ja vööriluugi vahelt tuli vett sisse. Tassisime ämbritega vööripilsist vett välja. Väga keeruline tegevus kreenis laeva kajutis.
Läksin WC-sse, kuna luugi vahelt tuli vett läbi, sain sahmaka krae vahele. Särki ei vahetanud, vaid tõmbasin tormika jope uuesti selga. Seetõttu jäi vastu ihu märg särk, mis koos tuulega soojust juurde ei andnud…
Ülar kukkus WC ukse eest ära.
Terve laht puna-rohelisi „jaaniussikesi täis”. Meie sõitsime suhteliselt vabalt keset lahte. Väga paljud pressisid Muhumaa alt ja said tegelikult hommikuks meist tublisti ette.
Saare ja Hiiu vahel sõitsime jälle vastu läänetuult pikkade halssidega siksakke. Mõned aga said ka siin millegipärast sõita otse Muhu all teravamalt läände.
Marius roolis. Magasin 2 tundi enne Sõrut.
Helistasime kohtunik Aivar Lausile, et meil lendasid purjenumbrid minema, kuid soovime finišeerida.
Sõrus selgus, et oleme 18. kohal oma grupi 34-st. Polegi paha tulemus esimese korra kohta.

Teisipäev, 15.07.2008
Sõrus
Jõudsime 6:55 sadamasse. Sõidu võitis punktidega Folkboot Grete, kellele mõõdeti Roomassaares GPH 830, kuna nad olid oma LYS mõõdukirja maha unustanud.
Sadama kanali äärde oli löödud metallvaiad. Otse sinna kinnitasimegi laevad. Väga järsu kaldaga kanal. Kõik kuivatasid KÕIKE.
Paljud meeskonnad keerasid kohe magama. Mitmed magamiskottidega otse jahi ette murule päikese kätte.
Supp oli kõige maitsvam ja sai ka juurde küsitud. Sõin 3 kausitäit.
Õhtul käisime Sõru muuseumis ja grillisime vorste.
Rääkisin Peter Zarazkiniga purjepakkumisest. Tuli koos Mairold Metsaviiruga ja mõõtsid laeva. Esitasid selliseid küsimusi, mille üle meil hiljem palju mõtlemisainet oli, nt. kas meelega trimmisime masti ettepoole kaldu. Seda on alt masti soont vaadates kohe näha. Trimmida saab vantidest. Soovitasid panna eespurje karabiiniga otse vöörirautisesse ilma vahetükita. Reitorite mastist väljajooksmise takistamiseks soovitasid panna lahtikäiva klambri. Praegu meil on mingid kaks kronsteini, mille vahelt ikkagi reitorid välja kukuvad.
Kleepisime „McGuyveri teibiga” uued purjenumbrid.
Mõnede laevade meeskonnad on pannud üles telgid. Kuid tundub, et mõnel laeval reisib maad mööda kaasa ka „fännklubi”, abikaasad, jne..
Esineb Ivo Linna.

Kolmapäev, 16.07.2008
Sõru - Lehtma
Hommikusööki saaks ka osta, 60 kr portsjon, kuid päris palju erinevaid asju.
Komme tundub olevat minna üks tund aega enne starti sadamast välja. Stardijoonel oleme 2 min peale raketti.
Alo roolis.
Franzeska ei suuda spinni heisata ja sõidab eespurjega. Kuid seda isegi kiiremini, kui meie spinniga.
Ühe märgi juures olime liialt kannatamatud ja sõitsime liiga vähe poist üle. Sõitsime poile otsa, sest peale pööret ei saanud piisavalt teravat kurssi võtta ja tuul kandis meid tagasi poi peale. Seetõttu olime sunnitud tegema tiiru ümber poi, aga muidu poleks saanud laeva tagasi kursile nagunii.
Laev käib hästi edasi, 7 sõlme ringis.
Olen seni pidanud kilepurjesid inetuteks, justkui määrdunuteks. Nüüd aga sattus üks laev meile ristuval kursil ette ja päike paistis purjedele. Need tundusid justkui kuldsed! Nagu tai siid!
Eha toetus kokpiti riiuli liistule ja see murdus ära.
Finišeerusime mõne meetri kaugusel kohtunike laevast. Pole väga ilus nii teha, kuid võistlussituatsioonis vast antakse andeks. Ei raatsinud enam kahte pauti ka teha finišijoonel.
Jälle 18. kohal, kuid kuna Polaris Vesilennuk ei võitnud Püssirahusilma poisid õigesti, protestiti ja neile liideti 5% aega. See on kõige kõrgem määr. Lõpuks meie 17. kohal.
Läksime Carolina pardasse. Nad said 26. koha ja kurtsid, et vastu tuult ei lähe. Keegi Carteri spetsialist tuli ütles, et see on võimatu ja soovitas neil ahterstaaki kõvasti peale võtta.
Supp oli väga vesine. Tegime jälle grilli. Õlu otsas, saime Carolinalt neli Pulsi.
On üks sõpruskond, kellest mitmed erinevate laevade peal. Meie laevas ka kaks. Räägivad omavahel elust-olust erinevates laevades. Evelyni peal ei olevat lubatud roolimehel tualettigi minna, oli kolm korda küsinud. Keegi oli teinud juttu võileibadest, kästi ainult kallutada ja veel ka käed ette tõsta, et raskuskese kaugemale ulatuks.
Mängib muusika, kohalikud taidlejad teevad eeskava. Põleb lõke.

Neljapäev, 17.07.2008
Lehtma - Dirhami
Nagu ka teistel päevadel, heiskame purjed 15 min enne I grupi starti. Seni sõidame mootoriga edasi-tagasi. Stardijoonel 1,5 min hiljem.
Terve päev spinni kurss. Ainult üks haak vahepeal. Peale haaki Alo roolis praktiliselt terve päeva.
Carter 30 Carolina lõhkus kohe alguses spinni. Seetõttu katkestas sõidu ja kõiki märke enam ei võtnud. Meie saime sõita ka Osmussaare taga pikalt ja kiiresti spinniga. Tuul nimelt pööras saare taga u. 30 kraadi.
Keetsime vett ja sõime makaroni kiirtoitu.
Spinni kott läks üle parda.
Leidsime tekilt eespurje falli mastiratta tüki.
Peale tõeliselt sooja päeva hüppasime kõik sadamas otse laevalt vette. Väga mõnus ja kõrvalseisvad laevad said sellest ka palju rõõmu.
Sidusime ennast jahi Lind pardasse ning olime seega kokkuvõttes 7. korpus kai poolt!
Pandi välja tulemusteleht, kus meie 1. kohal! Esialgu ei uskunud me oma silmi, siis aga hakkas tunduma, et mine tea… olime ju Emmelliinega Roja regatil samuti ükskord peaaegu kõiki võitnud oma suure GPH-ga. Carolinal polnud spinni ja nad tulid valelt poolt Osmussaart, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Parandatud tulemustes olime aga 26. kohal.
Supp oli veelgi vesisem.
Üles on pandud terve suur lava. Mängib mingi noorteansambel.

Reede, 18.07.2008
Dirhami - Tallinn
Jaht Elaida jäi vahetult enne starti peale tuult risti ette triivima. Meie ei suutnud ka enam palju muuta, muidu poleks enam stardiliini ära võtnud. Müksasime oma ahtriga kergelt tema ahtrit. Neil tuli mootori kronstein ära, lisaks murdus lipuvarras, kuna ma panin käe ette ja esimene asi, mis ette jäi, oli lipp. Aga pidi siis ka mäda lipuvarras olema. Lõpuks jäigi nende ees vabandamata selle vahejuhtumi pärast. Kuigi nemad oleksid pidanud meile hoopis teed andma.
Olime sunnitud siiski eespurje heiskama, et stardiliini ära võtta ja jõudsime stardijoonele 4 min hiljem.
Alo roolis.
Carolinal polnud spinni ja nad Paldiski alla haaki ei võtnud, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Konkureerime jälle Pärnu jahiga Lind. Mõlemal on soov Paldiski haagist kiiresti spinni kursile tagasi jõuda ja sõidame liiga panga alla, tuulevaikuse tsooni. Triivime panga poole, kiirus 0 sõlme. Laev pole juhitav.
Saime vihmapilve alt tuule ja lendame spinniga jälle 8 sõlme all. Lind spinni ei pane. Võib-olla pole neil nii head ja kiiret pakkimistehnikat, võib-olla kardavad pilve alt liiga suure tuule saada. Müristab ka, aga äike läheb õnneks mööda. Vihma ikkagi hooti saame.
Peli vänt läks üle parda. Spinni soodi Oskulati plokk läks katki.
Alla 6 sõlme kiirusega ei tahaks enam leppidagi. Poleks arvanud, et peale esmaspäevast sadu võiksin kunagi veel vihma OODATA. Aga tuulevaikuses vaatad ikka igatsevalt tulevate pilvede poole, sest koos sajuga tuleb ka tuul.
Jällegi pööras tuul saare taga u. 30 kraadi ja sai päris pikalt veel spinni pidada.
Finiš suletakse peale 30% aja möödumist peale esimese laeva finišit. Seega me aega ei jõudnud ja tulemuseks 35. koht nagu ka Gretel.
Supile me ei jõudnud. Õllele ei jõudnud. Kõigil oli kiire kuskile mingeid asju ajama, meie Ülariga läksime minu juurde grillima.

Laupäev, 19.07.2008
Tallinna ring
Stardiliturgia tundub juba rutiinne. Teise grupi stardis lastakse kaks raketti, mis tekitab kerge arusaamatuse. Kohe aga heisatakse kohtunike laeval tühistav lipp X (Soome lipp).
Carolina oli kuskilt spinni saanud.
Franzeska sõidab spinniga. Üldiselt aga siiski umbes meiega võrdselt. Oleme jälle jahiga Lind, Carolina, Franzeska, Minni ühes pundis.
Finišiaega jõudis LYS grupist ainult kaks laeva. Meie grupis umbes pooled. Seega saime ka sellelt etapilt 35. koha. Kokkuvõttes Cassandra III grupis 26. kohal. 4 katkestasid. Eesti Meister on Lady Bird. Jälle mingi vesine supp. Õlut juua ei saanud, kuna vaja autoga sõitma minna.

Selle kroonika pani juba suvel kirja
Alo Tamm
Vaata vahetult väina järgset fotomeenutust : http://cassandralogi.blogspot.com/2008_07_01_archive.html

HMS Cassandra mälestamine

2008-12-08T17:01:00.000+02:00

Ööl vastu 06. detsembrit 1918. a hukkus Saaremaa lähistel Briti mereväe kergristleja HMS Cassandra. HMS Cassandra oli koos teiste Briti laevadega kontradmiral Alexander Sinclair´i juhtimisel teel Tallinna, et tuua äsja vabadussõda alustanud noorele Eesti Vabariigile relvi ja muud abi.
90 aastat hiljem, samal keskööl vastu 6.detsembrit heitsid Saaremaa Merispordi Seltsi jahi Cassandra meeskonna liikmed 11 selles õnnetuses hukkunud Briti mereväelaste mälestuseks Kiipsaare majaka juures merre pärja. Tseremoonia toimus pimedas öös laternate valguses ja kaasa võetud laevakella helina saatel.
Jaht Cassandra kapten Jaanis Prii luges külma haua leidnud meestele salmi inglisekeelsest Piiblist.
Briti Mereväe arhiivist saadud andmete järgi oli laeva viimane teadaolev asukoht 20,3 miili Kiipsaare neemest lääne pool.
Laev sõitis meres ujunud saksa miini otsa. Õnnetus oli sedavõrd õnnelik, et HMS Cassandra rohkem kui 450- liikmelisest meeskonnast hukkus vaid 10. Ülejäänud meeskond, sealhulgas raskelt haavatud, evakueeriti edukalt teistele laevadele.
Üks mees kukkus evakueerimise käigus kahe laeva vahele ja uppus.
Kuigi Saaremaa purjetajate jaht kandis Cassandra nime juba enne saarlaste kätte tulekut, otsustas meeskond nime muutmata jätta ja HMS Cassandra ajalugu uurida, ning selle huku 90. aastapäeva vääriliselt meenutada. Seda enam, et kaks jahi meeskonna liiget, Alo Tamm ja Ülar Jürviste on ise Eesti kaitseväe ohvitserid.
Peale nõeluue, vaid aasta tagasi teenistusse astunud HMS Cassandra uppumist, pöördus Briti eskaader tagasi Kopenhaagenisse. Londonis tegutsevatel Eesti diplomaatidel Ants Piibul ja Kaarel R. Pustal tuli kasutada kogu veenmisoskust, et eskaader uuele katsele läheks. See õnnestus ja laevad jõudsid teisel korral ohvriteta Tallinna. Briti eskaadri saabumine Tallinna mõjutas oluliselt Vabadussõja kulgu. Nende toetus oli oluline nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt.

S/Y Cassandra lõpetas hooaja

2008-10-29T23:11:00.004+02:00

Hooaeg lõppes sellega, et jaht tõsteti täna, 29. oktoobril, kaile talvekorterisse. Karpe oli all mõned üksikud ja vetikaid kergelt veeliinil. Jaht sai ilusti survepesuriga puhtaks pestud. Nädal varem sai juba mast maha võetud. Nüüd läks tõstmine nagu lauluga.
Selle hooaja läbisõiduks kujunes 1245 meremiili.

Sügisesed seilungid

2008-10-07T23:08:00.004+03:00

Ruhnu regatt jäi ka viimaseks pikemaks seilamiseks. Oli veel plaan 11.- 14. septembril Vormsile minna (Kristjan, Ülar, Peeter), aga ilm oli halb ja minnes oleks pidanud ainult krüssama. Kaks nädalat puhus tugev idatuul. Nii sai Vormsi reisiks ostetud proviant ära grillitud Kristjani koduhoovis, mida hakkasime Vormsi punktiks nimetama.
17. septembril tahtsime Abrukale minna, aga sealse kai ääres polnud ehitustööde tõttu kusagil silduda. Nii et Abruka külastamise asemel katsusime vaid kai ääres seisvat pargast. Siiski vaatamata sadama ehitusele kahel korral suve jooksul sai seal sildutud ja saarel käidud.
07. oktoober 2008. Jaanis, Ülar ja admiral Adamson tegid hooaja viimase seilungi purjede all. Sõitsid Roomassaarest Nasvale.
Tuul oli läänest ja tuli loovida, aga sai sõita üsna pikkade halssidega. Üks pikk Abruka alla, teine Puskarahuni ja siis viimase halsiga sadama faarvaatrini.
Kuigi sadamasse sissesõit oli märgistamata, oli seal piisavalt sügavust.
Kristjan oli meile Nasvale autoga vastu tulnud ja hävitasime siis õhtusöögiga ära viimased toiduvarud.

Ruhnu regatt

2008-08-26T15:27:00.005+03:00

Augustikuu kolmandal nädalavahetusel võtsime ette SMS-i Roomassaare sadama karikasõidu Ruhnu saarele. Retk algas reede hommikul ning pärast kaptenite koosolekut läksid kõik meeskonnad end sõiduks valmis panema. Kui hommikul oli meri veidi rahutu, siis päeva poole hakkas ta, nagu ilmateadegi oli lubanud, vaibuma. Kiirusega 1 miil tunnis on meresõit üsna rahulik, tegevuse otsimisega võib raskusi tulla. Meie otsustasime teha lõunapausi ja mina proovisin ära nõudepesu merel. Päike oli päris kuum ning ülekuumenemise vältimiseks vahetasid kõik riietuse õhema vastu. Pärast mõne tunnist vaikset loksumist hakkas Ruhnu juba selgemini paistma ning õhtuks jõudsime Ringsu sadamasse.
Pärast laeva korda sättimist ja Pärnust kohale tulnud veepolitsei reidi istusime maha, et tähistada Ülari vastset isaks saamist ja Jaanise sünnipäeva. Sadamakõrtsist kostus juba meie saabudes muusikat ja ega siis Cassandragi meeskond saanud meeleolukat pidu, mis vaheldudes saunaskäikudega kestis mõnel meist varajaste hommikutundideni, külastamata jätta.
Laupäeval tegime väikese ringkäigu saare põhiliste vaatamisväärsuste juures kuna nii mina kui Jan olime Ruhnul esimest korda. Tutvusime ka kohalike liiklusmärkide ning põneva mälestusmärgiga mis oli pühendatud kõikidele Ruhnu liiklusõnnetuste ohvritele. Sadama vahetus läheduses asus teinegi transpordiga seotud asutus – Ruhnu lennujaam. Külla jõudes astusime läbi kohalikust poest, mis ühtlasi täitis ka postkontori rolli. Sealt sai kodupoole teele pandud postkaart, et ka hiljem oleks tore „mere taguse maa” külastamist meenutada.
Samal nädalavahetusel toimusid üle 36 aasta taas Kihnu-Ruhnu mängud, mis sedakorda leidsid aset Ruhnu saarel. Ilmselt polnud Ruhnu tükil ajal nii palju rahvast näinud, sest lisaks paarikümnele kohalikule olid saarele tulnud ka Kihnu inimesed, lisaks veel Saaremaa ja Pärnu purjetajad. Jõudsime koolimaja ette täpselt õigel ajal, et olla tunnistajateks kahe väikesaare sportmängude avamisele. Teiste alade seas võis kohata ka sellist ala nagu „karu laskmine”. Pärast seda läksime uudistama Ruhnu kirikuid, millest üks on tuntud Eesti vanima säilinud puitehitisena. Surnuaed pühakodade kõrval oli samuti huvitav olles rajatud künka nõlvale ja pakkudes oma katusristidega põnevaid alternatiive tavalistele ristikujulistele hauakividele. Jõudnud oma ringkäiguga lõpule seadsime sammud sadamasse, et võtta kaasa söögitarvikud ja minna lõunale ning värskendavale suplusele väga ilusal ja puhtal valgeliivalisel Limo rannal.
Merevesi oli üsna soe – jahi termomeetri järgi Ruhnu all avamerel 18°.
Kuna oli teada, et õhtul peaks toimuma külapidu, hakkasime taas küla poole astuma. Kokku sai sel päeval mitu kilomeetrit maha kõnnitud, sest Ringsust külla on ligikaudu 4 kilomeetrit, mida läbisime mitmeid kordi, lisaks veel päevane matk. Kõigepealt toimus Pärnu jahtide autasustamine hommikul toimunud regati eest ning siis võis pidu Kihnu Poiste taktikepi all alata, et kesta hilja õhtuni.
See õhtu oli eriti seo, lausa troopiline. Selliseid õhtuid võib olla vaid augustikuus.
Järgmisel hommikul asusime tagasiteele Saaremaale. Päev oli suhteliselt sarnane tuleku päevaga, sest hommikul lainet oli, õhtuks aga kadus seegi ja sõita tuli jällegi igat väikest tuuleiili kinnipüüdes. Päike oli seekord aga kuidagi eriliselt karm ning väsitav. Tuli seista probleemi ees, et kuhugi pole päikesevarju minna – tuleb lihtsalt ära kannatada.
Sõit ise oli huvitav. Cassandra nõrga tuulega eriti hästi ei liigu. Ka meie spinnaker ei ole väga suur. Siiski päris viimast kohta me ei hoidnud. Väga kaugele kagulääne poole merele hoidis Vesileenu, kes selle tõttu ka kõrbes. Meie sõitsime esialgu kõrvu Marisega ja pikka aega liikus samas grupis ka Emerald. Veidi hiljem möödus meist Mercurius, kes otsustas katkestada ja mootori all sadamasse sõita. Peatselt katkestas ka Maris.
Vahepeal oli meilgi tõelisi raskusi spinnakeri täis hoidmisega. Grootpuri tuli ära koristada, et spinnakerile tuult jätkuks.
Huvitav olukord kujunes enne Abrukat, Roomassaare faarvaatri 1. teljepoi lähistel. Seal oleks nagu regatile uus start antud. Meie jõudsime kerges tuulevines seal seisvatele Enele, Karinale, Lotele ja Kadrile järele. Samas uues stardis oli ka Emerald, kuigi tema oli teise grupi jaht. Siis tuli sinnagi veidi tuult. Kõige esimesena sai hästi liikuma Ene.
Lõpetasime ilusas taganttuules spinnakeri all. Ringsus oli meie jahi mootoril tekkinud väike rike. Esimene käik ei läinud sisse, toimis vaid tagumine. Lote pealt antud ost vedas meid sadamast välja. Tuulevaikuses remontisid Ülar ja Jaanis probleemi ära, selgus et käigukangi liigutav tross oli kinnitusest lahti tulnud.Õhtul Roomassaarde jõudes „pakkisime” laeva kokku, et teinegi kord meresõitu nautida.
Reisikirja pani kokku Maria
Reisi fotod

Naissaarel

2008-08-01T12:04:00.007+03:00

Cassandraga Naissaarele (ühe maaroti reisikiri)
Ühel ilusal päeval helistas mulle vend Alo ja küsis, ega meie pere ei ole huvitatud järgmisel päeval purjekaga Naissaare külastamisest. Terve meie pere hüppas selle peale põhimõtteliselt vaimustusest lakke: Emili (11), kes oli terve suve unistanud kolmainsusest meri, laev ja Rootsi, ja kes pidi nüüd saama neist vähemalt kaks; Tony, kes järsku taipas, kui väga ta oli puudust tundnud oma suusapaadist, mille ta enne viis aastat tagasi Utah’st Eestisse kolimist maha müüs; mina, kes ma oma soontes voolava tilgakese Saaremaa verega lihtsalt armastan merd ja saari; ja muidugi Marko (3), kes oma noore ea ja ulja loomu tõttu on alati valmis uuteks seiklusteks. Pealegi ei olnud keegi meist varem väikse purjejahiga sõitnud.
Reis leidis aset juba järgmisel päeval, 25. juulil 2008, mis osutus üheks parima ilmaga päevaks terve suve jooksul, vähemalt maaroti vaatevinklist. Merekaru maitse järgi oleks vast olnud pigem veidi tuulisem ilm. Mina tundsin igatahes kergendust, kuna mul oli veel häguselt meeles, kui jube oli 16 aastat tagasi seilata Norras sügistormiga vana purjelaeva Pauline pardal.
Et aga sel juulipäeval oli asi tormist kaugel ja lisaks Alole oli pardal veel kaks „vana“ meremeest, Jaanis ja Kristjan, siis oli purjekas kindlates kätes ja kõik reisijad võisid end muretult tunda. See kolmik rääkis omavahel aeg-ajalt mingis lihtsurelikele arusaamatus vanamoelises žargoonis, à la „halsime“. Selle kontrastiks jälgisid nad purjeka kurssi moodsalt arvutiekraanilt ja paadi kiirust, vee temperatuuri ja sügavust samuti kaasaegsetelt näidikutelt.
Reis sai alguse Tallinnast Lennusadamast, kus Cassandra parasjagu (peale Muhu väina regatti) asus, ennelõunasel ajal, pärast seda, kui meiega olid liitunud ka Alo naine Kristiina ja noorem tütar Elisa (5). Olles kogenud purjetajate õpetussõnade kohaselt end päiksekaitsekreemiga sisse määrinud, püsisid ka reisijad peamiselt tekil, nautides päikest, värsket mereõhku ja kauneid vaateid. Alla kajutisse põikasime ainult vahel toidu ja jopede järele, kuna seal pikemalt viibimine kippus südame pahaks ajama.
Peamiselt kasutasime edasiliikumiseks mootorit, ent avamerel heisati ka purjed. Tuule puudumise tõttu esines meie merereisi ajal ka mõnusaid meditatiivseid hetki, mil me lihtsalt tasapisi, kiirusega 1-2 sõlme, edasi triivisime. Suurim arendatud kiirus jäi 5 sõlme kanti. Kolm kogenumat seilajat jagasid lahkelt selgitusi ka Tonyle, kes pärast reisi lõppemist avaldas arvamust, et ta saaks vast nüüd ka ise purjejahi juhtimisega hakkama.
Väikesed Elisa ja Marko pidasid pika reisi vapralt vastu – kumbki ots, saarele ja tagasi, kestis nimelt paar tundi. Vapralt just selles mõttes, et nende jaoks polnud jahil võib-olla piisavalt tegevust. Õnneks leidsid nad toreda ajaviite, lõbustades teineteist oma päästevestide küljes olevate vilede puhumisega. Emili, kes nägi oma kahe punupatsiga välja nagu Pipi, näis end paadis tundvat kui kala vees ja aitas siin-seal kaasa, näiteks nööride lahtipäästmisel ja vendrite lagedaletirimisel, teenides Alolt ära aunimetuse „junga“. Kristiina haris meid, tsiteerides raamatut „Eestimaa. Ranniku teejuht“, kust tuli välja, et Naissaar on tervelt 18,6 km² suur, platseerudes seega Eesti suuruselt viiendaks saareks.
Naissaare kai äärde jõudes ajasime veidi juttu naaberjahil seisva muheda ujumispükstes habemikuga, kes osutus idasakslaseks.
Tuli välja, et Naissaar on uskumatult tsiviliseeritud paik – kohe hakkas silma kitsarööpmeline raudtee, turiste sõidutati ka vana veoauto kastis. Kuna oli ilmne, et kõik meie seltskonna liikmed ei hakka liikuma ühes tempos, leppisime kokku, et kohtume kella 6 paiku õhtul purjeka juures. Meie pere suundus, nagu eri aegadel teisedki, Naissaare looduspargi lõunarajale ehk sinisele matkarajale, mis kulges piki kõrget kallast ja oli kergesti järgitav tänu puudele maalitud sini-valgetele triipudele. Ilm oli tõesti imeline ja meist vasakule jääv meri, mis mõne nurga alt vaadates paistis nii idülliliselt sini-sinine, ütlemata kutsuv. Pole siis ka midagi imestada, et me oma Naissaarel veedetud aja jooksul muudele vaatamisväärsustele suurt tähelepanu ei pööranudki. Teel liivarannale märkasime küll palju tuultest murtud puid, muru kombel maadligi kasvavaid kibuvitsaõisi ja -marju ning saarest pidevalt mööduvaid purjekaid ja kaatreid.
Noodamajarannas ühines meie pere taas Alo perega ning me elasime koos lastega uuesti läbi lapsepõlve ilusamaid hetki, ehitades liivalosse ja joostes või ujudes mööduvate suurte laevade poolt tekitatavate lainete eest ära. Sealjuures oli see ilus liivarand täielikult meie seltskonna päralt. Muide, Emili lemmiku Rootsiga on Naissaar samuti seotud, olles põline rannarootslaste asuala. Noodamajarand näiteks on rootsi keeles Nothusstranden.
Tagasi sadamasse kõmpisime algul mööda tuldud teed, hiljem aga piki matkarajaga paralleelselt kulgevat autoteed, millel kõndis ka teisi turiste. Infokeskuseni jõudes jäi seltskonna noorim liige Marko magama, mistõttu meie pere otsustas lihtsalt purjekale tagasi minna. Meie jahist teisele poole oli randunud üks Soome jaht. Peagi saabusid paati ka Kristjan ja Jaanis, kes olid kiiremate kõndijatena läbinud terve sinise raja. Sealjuures olid nad näinud nii kalmistut, kirikut kui sõjaväelinnaku baraki räästas rippuvat luukeret. Nad olid vahepeal teelt ära eksinud ja ilma jäänud Kristjani päikseprillidest. Alo pere, kellel oli õnnestunud saada ühelt autolt küüti Naissaare ühe tuntuma vaatamisväärsuse, miinitehase juurde, jõudis purjekale viimasena. Vahetult enne meie lahkumist tuli aga Naissaarele tohutusuur seltskond turiste.
Meie tagasitee Tallinnasse kulges sama ladusalt kui teekond Naissaarele. Arutasime, kas saarel kohatud üllatavad dekoratsioonid, nagu näiteks metsa all kasvavad hiigelsuured seened, mis lähemal vaatlusel osutusid kunstlikeks, ning Jaanise ja Kristjani poolt nähtud keset lagedat välja asunud kaetud laud, millel olev toit, nagu ilmnes, oli samuti vaid butafooria, annavad lihtsalt tunnistust naissaarlaste huumorimeelest või on tegemist mingi omapärase orienteerumismänguga. Lehvitasime mööduvate ujuvsõidukite pardal olevatele inimestele ning nautisime vaadet igihaljale ja igiuuenevale Tallinna siluetile. Enne kl 9 õhtul jõudis Cassandra taas õnnelikult Lennusadamasse, kust pidi aga juba järgmisel päeval uue seltskonnaga asuma teele Saaremaa poole.
Kõik Cassandraga Naissaarel käinud jäid päevaga väga rahule. Tony näiteks jäi isegi nii rahule, et mainis, et ta tahaks maja maha müüa, osta purjejahi ja minna sellega ümbermaailmareisile.
Reisiloo pani kirja Elina

Reisi FOTOD

Muhu Väin 2008

2008-07-29T14:59:00.002+03:00

Jaht Cassandra osales 51. Muhu Väina regatil, mis toimus 13. - 19. juulil 2008 marsruudil Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami-Tallinn-Tallinna ring. Regatist võttis osa 87 jahti 531 purjetajaga pardal. Meiega koos III grupis võistles 34 jahti. Rahvusvaheliseks tegid regati 3 jahti Lätist, 8 jahti Venemaalt, 1 jaht Poolast ja 1 jaht Soomest.
Cassandra meeskond oli : Eha, Jaanis, Alo, Ülar, Peep ja Marius.

Esialgu pikema loo asemel FOTOMEENUTUS mille pani kokku Peep

Ölandi ja Gotlandi merematk

2008-06-16T12:46:00.010+03:00

Maikuu eelviimase päeva (reede, 30. mai) hilisõhtul keerasime purjejaht Cassandra nina Roomassaare sadamast väljudes edela poole ja reis üle mere Rootsimaale algas. Need olid kursid nagu muiste. Kuni Sõrve sääre tipuni andis sõita spinnakeri all pea et taganttuules. Varahommikul oli Sõrve tipp seljataga ja samasse hakkas jääma ka Irbe majakas. Irbe on tehissaarele püstitatud majakas, mis kogus hiljuti üle-eestilist tuntust tänu ühele edevale kruiisilaevale, mis oskas end sinna naabrusesse kinni joosta.
Sajandeid tagasi, kui saarlased regulaarselt Gotlandil käiade järgi käisid, ei olnud sellest majakast muidugi veel haisugi ja peale Sõrvet laius lage meri kuni naabersaare rannani välja.
Vahepeal oli siis reedest saanud laupäev, 31. mai.
See, ligi 95- miiline ehk umbes 170 km ülesõit oli ka meie reisi kõige pikem avamere ots. Kauba- ja reisilaevad, kelle tee valdavalt meie omaga risti kulges, tuletasid meelde, et siit kulgevad kaks Läänemere olulist laevateed. Üks neist üsna Gotlandi külje alt.
Õhtuks olime möödunud Gotlandi Muhumaast ehk siis väiksemast naabersaarest Fårö´st. Uue päeva, pühapäeva, 1. juuni, hommikuse päikesetõusuga vaibus ka tuul. See, et mingi aeg enne päikseloojangut ja samuti enne päikese tõusu tuul vaibub, on üsna seaduspärane. Heal juhul tekib uus tuul tundi kaks peale päikeseloojangut või -tõusu.
Istudes ja loksudes mitu tundi pea tuuletuses sai võetud appi mootor ja selle all edasi sõidetud. Kuna Visby tornid ahvatlevalt paistsid, oli vahepeal kaalumisel ka võimalus sinna sisse põigata, aga lõpuks jäime lootma, et päeva jooksul tuleb ka ehk tuult ja lasime mootoriga Ölandi poole edasi.
Tuult ei tulnud, pesime laeva tekki ja õmblesime purje. Mootori rütmiline undamine viis meid jõudsalt edasi ja õhtuks olime Ölandil. Sõitsime sisse Kalmari väina ja sildusime Byxelkroki sadamas.
See oli õige valik, sest teised sealtkandi sadamad olid hoopis väiksemad ja Byxelkrokis oli vähemalt mõningane rahvusvaheline jahtide seltskond. Kui meie saabusime, oli küll vaid üks jaht ja üks kaater kai ääres, aga samal õhtul saabus veel mitu jahti. Järgmine päev oli sadam juba üsna tihedalt täis.
Sadamakai oli lõpuks jahte tihedalt täis, sest poisid ei oldud veel vette pandud ja jahid seisid poordiga kai ääres.
Meie olime muidugi üks väiksemaid jahte selles seltskonnas. Õnneks tuli järgmine päev ka üks 28- jalane sisse ja sellega saime väikseima venna staatusest lahti.
Kui otsad seotud ja Alo toodud (tema äiapapa käsitööna valmistatud) vanadest otstest punutud jalamatt kaile kinnitatud, vaatasime sadamas veidi ringi. Naaberjahi rahvas teadis rääkida, et sadama järelvaataja tuleb tunni aja pärast. Byxelkroki sadam on nii jahisadam kui ka kalasadam. Ilmselt mälestusena kalapüügi hiilgeaegadest on sadamas kümneid ühesuguseid punaseid võrgukuure. Nüüd on neist tehtud müügikohad. Meie saabudes ei olnud turismihooaeg veel alanud (see algab 15. juunil) ja putkade kallal käis alles töö ja ettevalmistus. Üks sellistest putkadest oli ka sadama kontor. Selle kõrval koodilukuga veidi suurem hoone duširuumi, pesuruumi ja puhkeruumiga.
Sadama äärealal asus ka vaid hooajal lahti olev muuseum, mis sildi järgi pidi eksponeerima kohaliku kivitööstuse ajalugu.
Meri ja kivid on Ölandi saare suurim rikkus. Merelt on aastasadu ja -tuhandeid püütud kala. Ölandi pae- ja liivakivi on kuulus ehitusmaterjal, mida veeti ka mandri- Rootsi ja kaugemalegi. Ilmselt oli siitki saada liivakivi käiade valmistamiseks. Saaremaale aga vaevalt Ölandi käia väga sattus, sest sama hea käiakivi sai veidi lähemalt Gotlandilt.
Ölandi kivitööstus seisnes selles, et lahti murtud kivid lihviti ka siledaks ja välja veeti sedasi väärtustatud toodangut. Neid kive võib muidugi leida ka Ölandi enda kiviehitistes, aga palju veeti ka paatide ja laevadega mandrile. Kivide lihvimine käis nii, et lihvitavad kivid seati üksteise kõrvale maha suure ringina. Lihvkivi kinnitati nagu karussell pikipuuga keskel seisva posti külge ja siis aeti seda karusselli ringi hobuste või härgadega.
Hiljem asja mehhaniseeriti ja lihvkivi hakkas ringi ajama tuuleveski. Sellised kiviveskid olid omapärase sõrestikkonstruktsiooniga. Neid võime siin-seal Ölandi maastikul näha ka praegugi, segi tavaliste viljaveskitega.
Peatselt saabus ka sadamaülem ja saime talle maksta esimese sadamatasu, mõõduka 110 SEK ööpäev. Selle sees oli siis ka olmeruumide kasutus ja elekter. Ta märkis, et see on hooajaeelne soodushind. Mälestuseks kinkisime sadamaülemale väikese Saaremaa raamatu.
Õhtul grillisime samas sadamakai taga muulil, kivide peal kodust kaasa võetud liha.
Esmaspäev, 2. juuni.
Hommikul magasime end korralikult välja ja seejärel oli peale tõsist pudrukõhutäit plaan uurida, kas saab kuidagi liinibussiga Ölandi pealinna Borgholmi sõita. Jalutades ja otsides bussipeatust leidsime ka asula ainuma suurema kaupluse.
Bussipeatus asus samas nurga taga. Lugesime seal väljas olevat busside sõidugraafikut nii tagant ettepoole kui eest tahapoole, ehk siis nii Byxelkrkoki saabuvaid kui sealt lahkuvaid busse ja tõdesime, et oleme õigest bussist totaalselt maha jäänud. Et midagi Borgholmis ka ära teha, polnud mõtet sinna sõita järgmise, päevase bussiga.
Ei jäänud muud üle, kui sadamasse tagasi kõmpida ja uurida võimalust auto või jalgrataste laenutuseks. Vastavad sildid ja terve pinu jalgrattaid olid sama hoone ees olemas.
Selgus, et autot saanuks rentida vaid hooajal. Jalgrattaid aga saab ikka ja pealegi pakkus sadamaülem lahkelt meile mitmeid huvitavaid jalgrattamarsruute. Hooaja väliselt saime rattad pea tasuta, 45 SEK tükk üheks päevaks.
Enne veel uurisime just sadamasse tulnud kalalaevalt, et kas oleks võimalik ehk neilt saada värsket kala küpsetamiseks. Mehed olid valmis lahkelt seda meile müüma, aga selgus, et saada oli vaid turska. Olles pessimistid tursa küpsetamise osas, jäi meil kaup katki. Tõdesime, et teine kord peab võtma kaasa korraliku kalaroogade kokaraamatu. Heal juhul saab siis ehk ka tursast midagi välja võluda.
Esimene objekt, milleni jalgratastega jõudsime, oli Ölandi põhjatipu tuletorn Långa Erik.
Vahepeal sai möödutud tiheda kiviklibuga kaetud rannast, (Neptuni åkrar), mis pidi olema viikingite vana surnuaed ja praegu lindude kaitseala.
Tuletorn oli külalistele ilusti avatud. Tädi müüs tuletorni abihoones pileteid ja suveniire. Vabandas ka, et torni välisrõdul täisringi remondi tõttu teha ei saa.
Tuletorni sisemuses kulges korralik keerdtrepp. Rõdul tõesti mere poole pilti teha ei saanud, aga Grankullaviki lahest sai ilusa pildi.
Grankullavik ja selle ääres paiknev sadam oligi meie järgmine sihtkoht. Sadamat nähes tänasime õnne, et me sinna sisse ei tulnud. See ei olnud just kõige õigem jahisadam, kuigi sealt käis ka laevaliin Visbysse.
Grankullaviki lahe teises servas paiknes väike muuseumraudtee, mida mööda sai hooajal ka suslaga sõita. Edasi sukeldusime trollimetsa (Trollskogen) saladustesse. See oli ca 3 km pikkune jalgsimatk mereäärses metsas. Sealne loodus väärib vaatamist. Tormituultes väändunud ja maadligi vajutatud puud on keerulisemad kui kusagil mujal, sekka mõned 300-400 aasta vanused tammepuud, kus elupaik sadadele eri liiki putukatele ja väidetavalt ka trollidele. Mere ääres nägime 1926. aastal randa jooksnud laeva Swiks vrakki. Imetlesime laeva võimsaid kaari ja kolme-nelja tollist kahekordset plangutust.
Maa pool metsas sattusime päris kaasaegse varjendi või punkri peale. Samas paiknes ka mingi antenn. Ilmselgelt militaarobjekt, aga reservi arvatud.
Päris poolsaare tipus asus talu ja selle kõrval üks vana tõrvaahi.
Risti läbi poolsaare kulges kiviaed, mida olevat muinasajal kasutatud seajahi pidamise tõkkena. Samas Grankullaviki kaldal asusid muistse kindlustuse ja hauakääbaste varemed. Viikingiajal oli laht tähtis ja väga hea sadamakoht, mida sai siit merepoolselt kaldalt edukalt kaitsta.
Taas jalgrataste selga ja edasi. Vahepeal käisime Byxelkrokis ja sõitsime siis mereranda pidi alla lõuna poole. Tagasiteel oleksime peaaegu et kõrvupidi kätte saanud ühe metsjänese. Ees jahikire ajendil kiirendanud Jaanis oli haavikuemandast või -isandast paari meetri kaugusel.
Jänest me kätte ei saanud ja lohutuseks grillisime õhtul rannas Saaremaalt kaasa võetud vorsti. Ülar, Jaanis ja Alo käisid enne ka Byxelkroki rannas ujumas. See oli ka pisku eneseületamine, sest vesi ei olnud just väga soe, aga ka mitte liiga külm. Ilus jahutus soojal suvepäeval.
Teisipäeval, 03. juunil ajasime end vara ülesse. Buss Borgholmi kaudu Kalmarisse väljus varahommikul. Ühe reisija pilet maksis 91 SEK.
Bussireisil nägime ka kena Ölandi loodust. Sealsed, õrna mullakihiga kaetud paekivist alvarid olid kolletunud või lausa pruunid. Järsku ütles Kristjan, et karjamaal seisid kaamelid. Mina neid ei näinud, aga kaamelid nad olid. Nägime neid ka tagasiteel.
Öland on pikalt põhjast lõunasse välja venitatud. Saare pikkus on ca 140 km ja laius maksimaalselt 20 km. Saarele mahub kakas omavalitsust. Pealinn siis Borgholm.
Meie bussisõit läks läbi mitmete asulate ja Borgholmi linna. Siis edasi üle Kalmarsundi silla.
Sild oli nagu sild ikka, mandripoolses osas, kus laevatee silla alt läbi läks, tõusis see kühmuna kõrgemale. Aasta tagasi sõitsime meiegi Cassandraga sealt alt läbi.
Kalmaris külastasime lossi ja jalutasime vanalinnas. Lossis oli ekspositsioon ja sisutus peamiselt sellest ajast, kui see oli ka kuninga residents. Siin ja seal mööblit alates 13. sajandist, kuninglik toidulaud jne, kuninglik valitsuskabinet, jahituba, koosolekuruum ja lossikirik. Kirik, mitte väike kabel nagu meil Kuressaares.
Lõunal sõitsime tagasi Borgholmi. Vahepeal olime end harinud ja saanud teada, et meil olnuks mõistlik osta juba Byxelkrokis kaks kogu päeva kehtivat perepiletit. Selline pilet maksis 150 SEK ja sellega võib sõita kaks täiskasvanut ja kaks last terve päeva. Oli olemas ka samasugune kolme päeva pilet.
Borgholmis astusime esmalt mäest ülesse lossi poole. Loss, õigemini kindlus oli tõesti kõrge ja massiivne ehitus. Kuigi sellest olid järgi vaid müürid ja vaid ühes osas ka vahelaed, oli tegu muuseumiga ja ka sinna pääsemiseks tuleb rahakotti kergendada. Aga kui me seal juba olime, siis käisime ka sees.
Edasi läks tee alla linna. Linnas ekslesime veidi, et leida I- punkti ja bussijaama. Lõpuks selgus, et need olid ühes kohas. Poes täiendasime ka toiduvarusid, ostsime rohelist, leiba, saia ja ühe grillitud ja sooja kana, mis oli soe ka veel jahile jõudes.
Jahil tegime kana juurde makarone ja saime korraliku eine.
Vahepeal olime teinud otsuse, et autot rentima ei hakka ja sõidame järgmisel päeval edasi Visbysse. Selle otsuse tegime arvestades ka ilmateadet, mis lubas just sel päeval parajat tuult edasi (ehk siis juba natuke kodu poole tagasi) sõitmiseks.
Kolmapäev, 04. juuni. Väljasõit oli hommikul kell viis. Tuul esialgu vastu, nii et pidime tegema paar pauti. Siis edasi lubas enam-vähem lahedalt tihttuules Visby peale hoida.
Ilm oli ilus, kuigi vastutuulest 5-7 m/s veidi jahe. Kui keskpäeval päike soojendama hakkas, sai ka riideid vähemaks võetud, aga päris särgi väel olla ei kannatanud.
Päris Visby alla see kurss meid ei viinud, vajusime ca 4-5 miili allatuult. Maa lähedal tundus küll vahepeal, et kannatab teravamalt ära minna, aga kaks pauti pidime ikkagi tegema. Mida edasi, seda tugevamaks läks tuul, lõpuks 8-9 m/s. Visby sadamasuus oli juba ka arvestatav laine üleval. Veidi enne meid sõitis sadamasse sisse üks Taani sõjalaev.
Visby sadamas oli aga varjuline ja vaikne, 3-4 m/s. Kuna ruumi oli ja enamik seisid poordiga kais, tegime ka meie samamoodi.
Visby sadama ööpäeva tasu oli kesklinna sadamale kohane, 250 SEK. Kinkisime ka siin sadama järelvaatajale suveniirid. Saime ka vastu kingituse Gotlandi lambaga lipu saalingusse. Meie Rootsi lipp oli Emmelliine vana ahtrilipp ja oma proportsioonilt natuke suur, seda suurem oli aga ka austus võõrustajate vastu. Nii said meil saalingusse ülesse Rootsi ja Gotlandi lipud.
Ülar, Alo ja Kristjan läksid õhtul linna vaatama, Jaanis jäi jahile üht-teist nokitsema.
Õhtusöök oli meie jahi varudest. Õhtul vaatasime traditsiooniliselt arvutist filmi. Kahel eelmisel õhtul oli filmiks II maailmasõja aegset Saksa allveelaevnike elu kajastav “Das Boot”, nüüd siis vana klassika “Mehed ei nuta”.
Neljapäev, 05. juuni.
Päev Visbys. Siin oli just kooli lõpetamine ja abituriendid sõitsid mööda linna ringi kaseokste ja lintidega ehitud veoauto- ja traktorikastis ja tegid parajat lärmi. Kohaliku paadipoe müüja ütles, et see on linna suurim pidu J.
Jalutasime vanalinnas ja külastasime Gotlandi ajaloomuuseumi. See oli korralik ja huvitav väljapanek. Keskendutud ruunikividele, arheoloogiale ja viikingiajale. Samas oli ka uuemat aega ja päris kaasaegne kurioosumite (teaduse saavutusi propageeriv) osakond. Kahjuks oli keelatud pilti teha.
Pealelõunat oli kohustuslikuks programm osaks kohaliku merendustarvete poe külastus, kus täiendasime oma pliidi piiritusevarusid ja ostsime muud vajalikku.
Märkasime, et ka Visbys on meiega üht marsruuti sõitnud Saksa jaht Tohuwabohu, keda oma nime pärast märkasime esmalt Kalmari jahisadamas, päev hiljem oli Tohuwabohu Byxelkrokis ja nüüd ka siin Visbys, lõõpisime, et tea kas tuleb ka Roomassaarde meile järele.
Lõunaks sõime pitsarestoranis pitsat ja õhtul grillisime rannas, otse sadama kõrval ja Gotlandi ülikooli taga kohalikust poest ostetud liha.
Meid lõbustas toosama meiega ühel ajal saabunud Taani sõjalaev, kes saatis veidi hiljem saabunud kaht ühesugust purjekat. Nüüd tegid need õhtul mere peal mingeid harjutusi Dannebrog besaanmasti topis.
Reedel, 06. juuni.
Tuulevaikuses hakkasime hommikul liikuma. Ilmateade lubas pealelõunat ka tuult. Tegelikult saabus tuul alles kella viie ajal õhtul. Seni sõitsime mootoriga. Vahepeal sai küll ka mitu korda purje proovitud, aga nõrgas 1-2 m/s taganttuules spinnaker eriti ei vea. Vahepeal oli groot mootorile abiks.
Seekord liikus merel ka jahte, üks soomlane sõitis kuhugi Ahvenamaa poole ja üks Rootsi jaht tuli meile vastu.
Fårö saarel, Langhammars´i poolsaarel paistis rannas väga palju
busse ja autosid ning muidugi turiste. Palja silmaga vaadates ei olnudki need rannas vee ja tuule poolt uhutud sambad väga suured. Kui asja aga binokliga vaadata ja kõrvutada nende suurust all sibavate sipelgate-inimestega, siis olid need sambad üsna aukartustäratavad.
Õhtul tuli siis ka tuul, kuigi veidi valest suunast, kui ilmateade lubas. Õnneks mitte päris vastu, vaid lahe tihttuul, kuigi pidi olema bakstaaktuul (pooltagant).
Õhtul vaatasime kokpitis veel filmi - harva, kui sellist asja saab merel teha.
Üks mees muidugi tegi „outlooki” ja „Toomas” oli roolis.
Laupäev, 07. juuni. Hommikul vaibus tuul uuesti. Õnneks olime öö jooksul 3-5 sõlmese kiirusega jõudnud Sõrve lähistele. Vahepeal sai veidi sõidetud spinnakeri all, sest tuul keeras taha. Paraku see aga ka nõrgenes. Irbe majaka lähistel uudistas meid üks Läti traal, kes tegi ilmselt meie uudistamiseks väikese ringi oma kursil.
Viimane ots jälle mootoriga. Vahepeal keeras see nõrk tuul ka veel vastu. Lõpuks, kui selgus, et Alo jõuaks heal juhul viimasele Tallinna bussile, kui takso ette tellida, panime gaasi juurde. Abruka all nägime ilma mastita jahti vastu tulemas. Ilmselt oli see Luksusjahi toodang, mida omanik käis enne masti paigaldamist mootoriga proovimas. Vähemalt nii me oletasime. Vahase all seisid Sofia ja Jana ankrus.
Sadamas oli esimeseks lahkujaks Alo, kes ruttas takso peale. Ja bussile ta ka jõudis.
Teised seadsid asjad korda ja vedasid ülearuse varustuse jahi pealt ära.
Nii oli see reis lõppenud. Mälestuseks jäi saalingusse lehvima Gotlandi lipp.
Kogu reisi kestvus oli 7 päeva ja 20 tundi.
Ülari ja Kristjani tehtud reisi pildid

Uus hooaeg alanud

2008-05-06T09:48:00.002+03:00

Kevad on käes ja uus meresõiduhooaeg algamas. Cassandra kallal on juba kuu aega tehtud tükk tööd ja nähtud hulk vaeva. Jahi põhja sai korralikult haritud. Mitmes kohas tuli vana värv maha kraapida ja lihvida. Kiilu ümbrusest sai ka silikooniga sarnanev pehme pahtel ära katkutud. Sinna asemele panime klaaskiudpahtli.
Lõpuks veel kruntvärv ja mürkvärv, et karbid ja vetikad suvel põhja alla ei kasvaks.
Päris ideaalseks põhja just ka ei saanud, aga parem ikka kui enne. Kogu see käsitöö jahi kallal on väga aeganõudev ja kusagil on piir, mida tasub teha ja mida mitte.
Vana mürkvärvi eemaldamine oli väga must töö. Sõna otseses mõttes olime peale
seda nagu neegrid. Mürkvärv oli nimelt ka ise musta värvi. Vahelduseks valge pahtlitolm, millega ka end ohtralt puuderdasime.
Põhitöö tegid Jaanis, Ülar ja Kristjan.
Vana, mehaaniline logi, mis küll töötas, aga kolises hullusti ja näitas kiirust vaid alates 2 sõlmest, sai maha võetud. Selleks et kolin ära kaoks, kiilus Jaanis juba läinud kevadel trossi kinni. Selle tiivik oli ka mingil määral lisatakistuseks.
Selle logiga sai ka üksjagu nalja. Läinud aastal tõstsime jahi korra veest välja. Vaja oli vahetada rooli tugitala, mis oli läbi roostetanud. Siis saigi logil juba tiivik ära võetud. Tähelepanematusest jäi aga tross ja selle toru näidikukellaga ühendamata. Jahi uuesti sisse tõstnud, avastasime tund hiljem, et kusagilt tuleb vett pilssi. Vesi voolas mööda trossi toru.
Nüüd sai see logi siis täiesti eemaldatud. Läbi kere puurisime uue, suurema augu ja sinna paigaldasime Silva Nexuse tridata anduri. Anduris on ühendatud logi ja kajalood. Paigaldamist ootab ka masti tuuleandur ja näidikute paneel.
Lõpuks vahetasime mootoril õlid ja kütusefiltri.
2. mai hommikul tuli kraana ja tõstsime jahi vette.
Kraanast oli ka abi masti püstitamisel. Kuna olime selle tööga kõik ametis, siis pildi tegemine, mis esialgu mõttes oli, jäi ära.
Nasval ellingute kõrval oleva kai ääres on üsna madal. Kuna ka vee seis on praegu madal, siis tuli jaht kohe panna risti kaiga, et põhja kinni ei jääks.
Kõik laabus sujuvalt ja poole tunniga oli jaht vees ja mast paigas. Aega veel siiski läks, sest vandid, staagid ja parduunid tuli pingutada. Kes jahi tagastusest midagi ei tea, siis vandid on vaierid, mis jooksevad mastil saalingute alt teki külge. Parduunid jooksevad masti tipust üle saalungite (mastiga risti olevad rautised) alla ja kinnituvad samuti tekis olevate kinnituste külge. Vandid ja parduunid toestavad masti peamiselt külgedelt. Staagid jooksevad aga masti tipust vööri ja ahtrisse ja toestavad masti piki jahti. Kogu see krempel tuleb veel ühtlaselt ära pingutada. Lõplik pingutamine toimub peale esimest sõitu purjede alla.
Panime mootori käima ja sõitsime oma tavapärasele seisukohale. Mootori juures on iga- aastaseks hooldeks õli vahetus ja kütusefiltri vahetus. Vahetamist vajab ka veepumba tiivik.
Laupäeval, 3. mail käisid Jaanis ja Ülar vööripoolse vandi kinnitustala vahetamas. Õigemini panime olemasoleva tala sisse veel karpraua, kuna tala oli ühest kohast, kus kunagi on läbi sadanud, osaliselt läbi roostetanud. Sai tehtud ka teisigi väiksemaid töid.
Laupäevane tööpäev meil esialgu plaanis ei olnud, aga kuna ilmateade lubas pühapäevaks hoovihma, siis sai ikkagi igaks juhuks tööd ära tehtud.
Pühapäeval, 4. mail oli tõesti hoovihma. Seda aga mitte Nasval, vaid Jaanise maakodus, kus oli äikest ja sadas rahet. Jaanis käis pealelõunal ja viis jahi peale purjed ja osa madratseid. Ka loputas ta veetangi ja täitis selle värske veega, pesi põrandavaiba ja osa jahi sisemusest puhtaks.
Vaatamist oli Nasval sel päeval muudki. Saare EPT kaevandab ja veab Nasva jahisadama kõrvalt liiva ära. See kaevandamine tõi paar aastat tagasi ohvriks ühe lapse, kes vaatamata hoiatussiltidele läks sinna ujuma ja uppus kaevandusauku. Nüüd sõitis üks liiva vedav auto liivas tehtud tammilt alla ja läks kummuli. Loodetavasti juht pääses, aga auto oli enamalt jaolt vee all. Mingil põhjusel hakkas huilgama auto sireen, see kogu madinale tähelepanu tõmbaski. Peatselt olid kohal ka kiirabi ja politsei.

Eile, 05. mail , panid poisid paika näidikute paneeli. Selleks kulus ka terve õhtupoolik.
Tööd on veel veidi teha, enne kui merele saab: Panna paika purjed, jaht seest ja väljast korralikult puhtaks pesta, tuua jahti madratsid ja muu riidevarustus…

Vahelugemist HMS Cassandra komandöri, Edward Coverley Kennedy kohta

2008-03-26T16:38:00.003+02:00

Kapten Edward Coverley Kennedy sündis 31. augustil 1879.a Ringwood`is . Ta oli Edward Briggs Kennedy´ ja Caroline Edith Jackson´i poeg. Abiellus Rosalind Margaret Innes Grant`iga 21. septembril 1918. Teenis I maailmasõja ajal ja järel mereväeohvitserina Hiinas ja laevadel HMS Antrim, HMS Angora, HMS Cassandra, HMS Constance. HMS Cassandra läks ööl vastu 6. detsembrit 1918 Saksa miini otsa ja uppus Saaremaa lähistel. (vt vastav logiraamatu kanne Cassandra nime asjus 25.02.2008).
II maailmasõja algusest teenis ka komandörina Briti abiristlejal Rawalpindi.
23. novembril 1939, seega kolmandal sõjakuul, kohtas tema ristleja Fääri saarte ja Islandi vahelises väinas Saksa lahingulaeva Scharnhorst. Kennedy võttis vastu ebavõrdse lahingu, mis kestis 14 minutit. Rawalpindi sai ka oma vastasesse tabamuse, kuid see ei muutnud lahingu käiku. Tugevalt pihta saanud Rawalpindi proovis suitsukatte all taganeda, kuid see ei õnnestunud. Komandör ja tema meeskond, 265 meest hukkusid. Pääses 27 meremeest, kelle Saksa lahingulaev merest korjas.
Edward Coverley Kennedy´le on annetatud Auleegioni Orden ja omistatud mereväekapteni auaste. Tema mälestuseks on paigutatud kuningliku Hampton Court Palace kabelisse puitplaat ja altariääris Kõigi Pühakute Kirikus Farringdon´is.

Allikad :
http://www.thepeerage.com/ (sealt ka foto); http://www.unithistories.com/officers/RN_officersK.html;
Mati Õun, Lahingud Atlandil ja polaarmeres 1939-1945, Tallinn 2007, Tehnikamaailm.

Cassandra nimi ja selle taust

2008-02-25T11:42:00.003+02:00

Jahi nime me ei vahetanud. Seda kahel põhjusel. Nimelt ei ole jahi nime vahetamine merekommete järgi hea. Teiseks on nimel Cassandra meie jaoks emotsionaalne ja ajalooline taust Eesti Vabadussõja algusest.
1918. aasta sügisel rippus Eesti iseseisvus juuksekarva otsas. Oli alanud Vabadussõda. Puudus oli nii meestest kui relvadest. Eesti oli mere poolt kaitsetu ja punased võisid kergesti Tallinna merelt rünnata.
Sellest olukorrast otsis väljapääsu Eesti vastne saadik Londonis, Ants Piip. Endine Kuressaare merekooli õpetaja ja õigusteadlane oli suutnud britte veenda Eestile appi tulema.
“Üks „Caradoci" ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõudsime väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse(ptaegu Liepaja - J.P.). Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. …
Järgmisel päeval võttis Sinclair (kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair- J.P) kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid “Cardiffi" juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja tuul oli külm. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistsid Öseli tuletornituled, tõstis võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis teisena sõitnud „Cassandra” ootamatult õhku. Kennedy laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud „Cassandra” oli nüüd pelgalt tume ja tuim laevakere ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. „Cardiff" saatis oma masinaohvitseri teda abistama, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta.
Seejärel seati Sinclair veel ühe probleemi ette. Plahvatuse ajal oli surma saanud ainult kümme meest. Kuidas oleks võimalik päästa laeva rohkem kui 450 inimesest koosneva meeskonna ülejäänud osa? Üksuse paadid olid väga väikese mahutavusega. Pimeduses oleks vesilastis laevaga sildumine olnud nende jaoks väga raske. Lahenduse pakkusid välja kaks hävitajat. Kaptenleitnant F. G. Glossop manööverdas “Westminsteri" tuule poolsest küljest „Cassandra"' vööri juurde, kuid ta jõudis võtta vrakilt maha kõigest neliteist madrust, enne kui tema laeva õõtsumine tugevas lainetuses vastu ristleja rasket soomust ähvardas vigastada hävitaja õblukest keresõrestikku ja ta oli sunnitud eemalduma.
Seejärel manööverdas kaptenleitnant J. G. Ramsey „Vendotta” kaks korda sama osavalt vööriehitise kohal „Cassandra" tuulealuse parda alla ja sai oma vaeva eest tublisti tasutud.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed – 440 ohvitseri ja madrust kuiva jalaga „Vendotta" pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid ja neid, kellel plahvatuse lööklaine oli murdnud mõne ihuliikme. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
“Cassandra" kaotamine peaaegu Balti mere sõjaretke alguses oli suur löök, kuigi seda leevendas inimohvrite vähesus.”

Bennett, Geoffrey, Balti mere vabastamine, Tallinn, Olion, 2003 , lk 33-35
Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra. Tegemist oli väga suure kaotusega, sest Caledon klassi 450 jalga pikk ja 4 950 tonnise veeväljasurvega kergeristleja Cassandra oli väga uus laev, vette lastud 25. november 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.
Laeva logiraamatu järgi toimus see 58º 29´ N ja 21º 11´ E. See on 20,34 miili Vilsandi tuletornist, peilug 286º.
Juhtunu oli väga valusaks löögiks, sest laevastik pöördus Kopenhaagenisse tagasi.
“Lugupeetud ja pea igapäevase kokkusaamise tõttu nii sõbralikuks saanud admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme: „Oleme kaotanud nõel-uue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!"
Ja nagu möödaminnes riivan iga suurriigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Briti ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat."
Professor Simpson saab elavaks: „Ei, seda mitte, seda küll mitte!" Aga saagu ma aru nende raskustest. Ta katsuvat omalt poolt teha, mis võib, et abiandmine ei katkeks. Omalt poolt luban kõnelda ka admiraliteedis. …
Ja tõesti, 8. detsembril sõitis Briti laevastik, nüüd juba ühes „Princess Margaret'iga", Kopenhaagenist uuesti Liibavisse.
Vahepeal oli korraldatud meil ka lootside asi, ning just Moskvast Tallinnasse jõudnud polkovnik (nüüdne kindral) Laidoneri energilisel korraldusel sõitsid lootsid Liibavisse a/l „Revaril". Siin suutis kindral Laidoner veenda admiral Sinclair'i abi kiirest vajadusest ja sõidu võrdlemisi hädaohutusest, ning 11. dets. õhtul peale telegrammide vahetust Londoniga, sõitis Briti laevastik välja Tallinna sihis. 12. detsembril umbes kell 3 olid Briti laevad Tallinnas, kus neid nii kaua oodatud ja nüüd seda suurema juubeldusega vastu võeti."

Ants Piip, Tormine aasta, Tartu 1934 , lk 354-355
Sel sügisel möödub sellest ajaloolisest sündmusest 90 aastat. Loodame, et suudame seda S/Y Cassandra meeskonnaga vääriliselt meenutada.

Fotod: Kergeristleja Cassandra; Kontradmiral Alexander-Sinclair- raamatust Peedu Sammalsoo, Hannes Walter ja Mati Õun,Võitlused Läänemerel 1918-1919 ,Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Laeva hukkumise asukoht- J.Prii

2007 hooaja lõpetamine ja kokkuvõte

2007-11-02T00:07:00.001+02:00

14. oktoobril 2007 tegime selle hooaja viimase sõidu, milleks oli Roomassaare – Nasva. 16. oktoobril toimus jahi peal väike hooaja lõpetamise üritus. Osalesid Jaanis, Kristjan, Martin, Adamson ja Peeter. Seega osalt ka need, kes ei ole eriti kaasa sõita saanud erinevatel põhjustel. Hävitasime sellega jahi toidu- ja joogitagavarad.
26. oktoobril tõstsime jahi veest välja, päev hiljem läks mast jahtklubi ellingusse.
Millalgi pooles hooajas seadsime eesmärgis purjetada kokku 1000 miili.
Eesmärk sai täidetus. Kokku tuli läbisõiduks 1042 miili.
Olulisemad sõidud olid: Bornholm-Roomassaare, Heiti Rebase mälestusregatt, Allirahu regatt, Ruhnu regatt (Roomassaare – Rinksu - Roomassaare), Roja regatt (Roomassaare – Roja - Roomassaare), Kuressaare Merepäevade eskaadrisõit (Roomassaare – Kuressaare), huvireis Nasva-Ventspils-Nasva, huvireis Roomassaare- Pärnu- Kihnu-Roomassaare.
Hooaja jooksul külastasime kolmel korral Abrukat ja tegime 14 muud lühemat väljasõitu.

SMS Roja regatt 16.-19.08.2007

2007-08-20T00:52:00.005+03:00

Meeskond: Kristjan, Ülar, Ülari vend Madis ja Jaanis.
16:08 start Roomassaarest kell 22.00 Tuul muutlik, keerab 30º ulatuses, valdavalt SW. Nii et Abrukast Sõrve poolt ei kannata läbi minna. Peale Roomassaare faarvaatri poid äikesepagi. Kottpime ja valge vesi. Vahetasime eespurje ja rehvisime grooti. Äike oli ees, aga otse peale ei tulnud. Vahepeal kiirus 6-7 sõlme, tuul 12-13 m/s. Nägime, et vastu tuli topitulega jaht. Ära ei tundnud, kas keegi pööras otsa ringi vms. Jaanis kukkus ühe suurema prõmakaga kajuti luugid sisse. Ta seisis kajuti luukide ees ja kui laine tõi, siis lendasidki. Need sai kuidagi ajutiselt ette kinnitatud.
00:00 tuul veidi nõrgeneb. Sööme Ülari toodud õunu. Võis juhtuda ka, et mõne koos ussidega, sest pimedas ei näinud midagi.
17.08.2007
01:00 Taas ülesse genua, see tähendab siis kõige suurem eespuri.
5.30 Tuul taas tugevam. Väike eespuri ja groodile rehv.
Vahepeal hakkas valgemaks minema. Tundus, et näeme ees, Läti ranniku lähedal jahte, aga need rambad osutusid põhjalikumal vaatlusel kaubalaevadeks. Mida Rojale lähemale, seda ägedamaks läks tuul ja see oli terava nurga alt.
9:15 jõudsime Roja sadamasse. Seisame poord poordis. Meie saime end Kadri poordi. Kadri omakorda seisis mingi kohaliku jahi kõrval. SMS-l kokku Rojas 12 jahti: 8 väiksemate arvestusgrupis ja 4 suuremate grupis.
Ilm läks ilusaks, nii et sai asju kuivatada. Oli ka korvamatut veekahju. Madisel läks telefon rikki ja korda ta seda vist enam ei saanudki. Õhtusöögi sõime laevas. 18.08.2007
Päev Rojas.
Hommikul läks igaveseks müdistamiseks, trampimiseks ja lätikeelseks jutuks. Tagatipuks müristati mootoritega, roniti meiegi jahi peale. No tuli üks varajane jahimatkaja, siis teine, siis kolmas, neljas – terve laevastik. Panid sadama puupüsti täis. Jaanis pistis selle madina peale pea luugist välja ja selgus, et oligi lätlaste laevastik. Hiljem selgus, et neil oli regatt Riiast Rojasse ja edasi Ruhnu.
Hommikusöögiks võileivad ja kohv.
12:00 Läksime linna (alevit) vaatama. Varasematest külastustest juba tuttavas avatud internetipunktis sai ilma vaadatud. Sadamas töötavat wifit ei olnud. Tagasisõiduks lubas väga vaikset ilma.
Mõned kangemad mehed käisid ka Roja kaunis rannas ujumas. Vesi väga soe ei olnud.
16:00 – Tellisime restorani lõuna. Üks restoran oli veeavarii tõttu kinni ja töötas teine. Need restoranid või baarid on üsna sadama lähedal. Meie saime lõuna kätte 1 tunni möödudes, aga järgmisel enam nii hästi ei läinud. Õhtul pidi seal pidu olema.
Meie vaatasime õhtul filmi. Pidu ei olnud ilmselt suur, sest meie omadest seal kedagi kaua polnud.
19.08.2008
7:15 äratus. Meil pidi esimeste plaanide järgi väljasõit olema lätlastega ühel ajal, kell 10:00. Õnneks lätlased läksid kell 9:00 välja.
Pukseerisime Kadri mööda jõge välja.
10:00 Start spinni all. Positsioon oli meil hea, aga spinni ülesse saamine võttis aega.
Sõitsime enam vähem ühes rütmis ÖÖ-ga. Vahepeal tuul täitsa vaibus. Siis vahepeal panime genu ülesse ja saime käiku. Siis taas spinn ja venimine.
Oli lootus vihmapilvedele, mis tekkisid, et ehk saab nende alt tuult. Veidikeseks ajaks saigi. Aga seda polnud kauaks. Edasi tuli otsida merel kergeid viirge, kus veidigi tuult oli.
19:20 Meil sai tigumisest ja tuule otsimisest villand. Tõotas tulla öö merel, aga meil vaja järgmine päev asju ajada. Kuigi see oli puhkepäev ja riigipüha- taasiseseisvumispäev. Panime mootori tööle. Kui jaht ÖÖ juurde jõudis, käivitasid ka nemad oma päramootori. Neil oli siiski sellega midagi kaotada, meil polnud aga miskit eriti kaotada, sest Rojasse minek ei olnud eriti edukas. Mootori all möödusime Abruka sadama kandis Sophiast. Sophia muidugi purjetas.
23:20 andsime Roomassaares otsad. Piirikontroll ja koju.

Fotod

Logiraamatut täitis:
Jaanis Prii

S/Y Cassandra pühitsemine

2007-08-03T13:19:00.001+03:00

03. august 2007
"Ja ühel päeval astusid tema ja ta jüngrid paati ja ta ütles neile: “Läheme teisele poole järve!” Ja nad sõudsid minema. Ja kui nad paadiga purjetasid, uinus ta magama. Siis tõusis järvel tuulispea ja paat uhtus vett täis. Ja nad olid hädas. Siis nad tulid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: ”Õpetaja, õpetaja, me hukkume!” Aga tema tõusis üles, ähvardas tuult ning vee lainetust ja need raugesid ning ilm muutus vaikseks.
Aga tema ütles neile:” Kus on teie usk?” Ent nad kartsid ja imestasid ning ütlesid üksteisele:” Kes see õieti on, et tema käsib tuuli ja vett ja need kuulevad ta sõna?”"
Luuka evangeelium 8: 22-25
Selle Uue Testamendi lõiguga alustas EELK Kuressaare ja Püha koguduste õpetaja Anti Toplaan S/Y Cassandra pühitsemist. Komme laevu pühitseda on väga vana. Tavaliselt tehakse seda laeva valmimisel, aga samas võib laeva pühitseda ka peale omanike ja kodusadama vahetamist. Nime me ei vahetanud, sest nimel Cassandra on ajalooline taust Eesti Vabadussõja algusest. Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra (vt jahi nime kohta eraldi lugu).
Jahi pühitsemisele oli tulnud kohale Alo perega, Kristjanil olid külas haakrikulaadalised, Jaanisel tuli kohale samuti osa perest. Kõik see toimus tund enne Saaremaa Merispordi Seltsi poolt korraldatavat Kuressaare Merepäevade eskaadrisõitu Kuressaare jahisadamasse.
Anti rääkis, et Galilea järvel, mida ka Galilea või Kinnereti mereks kutsutakse, kus Jeesus loetud teksti kohaselt laineid vaigistas, nägi ta Iisraeli külastades mere kaldal umbes meie jahiga samasuuruseid kaluripaate. Umbes sellise laevaga sõitis ka Jeesus. Paadid ei ole selle aja jooksul palju muutunud, samasugused ühe masti ja purjega paadid.
Fotod
Logiraamatut täitis: Jaanis Prii

Ventspilsi reis 20.-23.07.2007

2007-07-25T00:36:00.001+03:00

Kuna Cassandra Saaremaa Merispordi Seltsi korraldatud Ventspilsi regatil ei osalenud mitmetel äkilistel põhjustel, aga meeskonnal oli suur soov see reis ikkagi ära teha, siis saigi see mereretk sooritatud. Vajalikud ettevalmistused tehtud ja proviant pardal, alustasid Jaanis Prii, Alo Tamm, Kristjan Kirss, Ülar Jürviste, Annika Jürviste (passi järgi Ait) ja Martin Saar Nasvalt purjetamist Ventspilsi. Väljusime sadamast kell 17:30. Ilm oli purjetamiseks soodne, tuul puhus ca 4 m/s lõunasuunalt. Kuna ilmaolud olid head ja stabiilsed, siis sai suurema kiiruse väljapigistamiseks heisatud ka spinnaker. Õhtul kella 21:45 paiku olime Mõntu traaversis. Kahjuks tuul keeras, nii et pidime spinnakeri alla võtma. Seejärel tuul tagatipuks veel nõrgenes, aga mis teha. Vähemalt päikseloojang merel oli imekena. 22:30 oli juba sedavõrd pime, et panime käigutuled põlema. Katsetasime arvuti peal Garmini merekaarti, kuhu aeg-ajalt GPSist andmeid siirdasime. Meeskond hakkas väsima ja nii mindigi vaheldumisi kajutisse magama. Laevatee ületasime umbes 2:30 öösel, eemal olid näha ka mõned suured laevad. Magajate suureks meelehärmiks tuli tuule nõrkuse tõttu pidevalt sättida purjesid ja kolistada spinnipoomiga. Mõni arvas, et just nimelt siis, kui tema parajasti magas, tuli teistel "hea idee" purjedega mässama hakata :) Kolmveerand neli hommikul hakkas päike tõusma ja lülitasime käigutuled välja. Heiskasime taas spinnakeri, nii sõitsime umbes poolteist tundi. Jaanis läks ka lõpuks magama. Ventspilsile lähenedes nägime mitut suurt laeva ja tekkis küsimus, et mis suunas nad sõidavad ja mis me tegema peaksime. Lõpuks tuli välja, et nad on hoopis ankrus ja ei liigu kuhugi.Enne Ventspilsi kadus tuul sootuks, nii sõitsime Ventspilsi sisse diiselpurje all. Sildusime Ventspilsis 21.07. kell 10:45. Oodates piirivalvet, valmistasime hommikusöögiks putru. Seejärel tundsid kõik end nii väsinuna, et läksid magama. Päeva peale uni kadus ja nii läksime neljakesi (Ülar, Annika, Kristjan ja Alo) Ventspilsi linna kaema, Jaanis ja Martin jäid jahi peale. Otsustasime alustada linnaga tutvumist piki jõge minnes. Peale vanalinna läbimist keerasime tagasi ja tiirutasime vanalinna tänavatel ja vaatasime sisse Ventspilsi lossi. Kogemata kombel leidsime sealt eest eesti keelt kõneleva giidi. Õhtul käisime vanalinnas ühes pubis õhtust söömas ja poest varusid täiendamas. Enne magamaminekut vaatasime arvutist filmi.22.07. Ilm polnud sugugi kena. Tuul oli tugev ja vihma tibutas, kohati sadas ka rohkem. Sellegipoolest otsustasime külastada vabaõhumuuseumi. Seal oli kohe näha, et tegu on mereäärse linnaga. Muuseumis tundusid olema pooled eksponaadid vanad paadid ja ankrud, siiski oli esindatud ka taluarhitektuur. Peale väikest tiiru linnas ja lõunasööki oli pärastlõuna juba käes. Otsustasime kasutada juhust ja käia Ventspilsi muulil ja vaadata suuri laineid. Tundsime heameelt, et me merel pole. Tekkis ka kahtlusi, et kas järgmisel päeval on ikka piisavalt hea ilm tagasiteele asumiseks. Õhtul grillisime jahtklubis ja suhtlesime teiste purjetajatega hilise õhtutunnini.23.07. Ärkasime varakult ja hakkasime tegema ettevalmistusi ärasõiduks. Hommikust otsustasime süüa merel, aga pudru keetsime juba sadamas. Lahkusime Ventspilsist kell 8:15. Nii kui muulide vahelt välja saime, andis ennast tunda ka eelmise päeva tugev tuul, mis oli küll nõrgem, aga siiski 10 m/s lääne suunast. Lained olid nii 2 meetri kõrgused. Mõnedel kadus hommikusöögi isu hoopis ja teisedki sõid hommikusööki tekil olles. Mõne aja pärast selgus, et Martin ja Annika on kergelt merehaiged. Vähemalt taevas oli selge ja päike paistis. Hoolimata lainetusest tegime päris head sõitu, max kiiruseks saime 9 sõlme. Kell 11:30 oli Irbe majakas meil traaversis. Kell 12:30 hakkas tekkima kerge pilvisus (ca 30%), tuul puhus tagant ja halb oli roolida. Katsetasime sõitu erinevatel halssidel. Avastasime, et jaht liigub paremini vasakul halsil. Kiirus oli veel 7 sõlme. Kell 15:00 oli Sõrve tuletorn traaversis ja tuul muutus järjest nõrgemaks. Et võtta tuulest viimast, siis heiskasime ka spinnakeri. Kahjuks läks spinnakeri karabiin üleval lahti ja puri kukkus meie kõigi üllatuseks äkki alla, kell oli siis 16:30. Kuna tuul oli nõrk ja lainet polnud ollagi, otsustati Ülar masti tõmmata spinnakeri valli alla tooma. See oli päris mõnus kogemus olla mere peal nii kõrgel. Viimased 8 meremiili sõitsime jällegi mootoriga, kuna tahtsime kiiremini pärale jõuda ja piirivalvegi tundis huvi, et millal me lõpuks sildume. Nimelt Jaanis helistas neile ja uuris, kas piirivalve Nasvale võiks tulla. Nemad siis küsisid, et kas teie olete jaht nendel ja nendel koordinaatidel. Olime ja radaril kenasti näha. Nasval sildusime paar tundi enne päikeseloojangut. Jahi kordategemine ja purjede kuivamapanek võttis omajagu aega, nii et kui me lõpuks sadamast minema saime, oligi ääretult kaunis päikseloojang taas käes. Kokkuvõttes võin vast kõigi mereretkest osavõtjate nimel kinnitada, et oli ikka üks vägev kruiis küll. Palju paremat poleks saanud tahtagi.

Reisi fotod

Logiraamatut pani kirja:

Ülar Jürviste, Kuressaares

SMS Ruhnu regatt 29. juuni - 01. juuli 2007

2007-07-02T22:00:00.002+03:00

Meeskond: Alo, Jaanis, Kristjan, Ülar, Ain.
Start pidi olema 29.juunil kell 10:00, aga oli 10:15. Suurte jahtide klassi start anti 5 min enne meid. Sel aastal on siis SMS regattidel tavaliselt eraldi arvestus suurematel ja väiksematel jahtidel.
Tuul W ja 8-9 m/s. Paneme ülesse genu nr 3. Ületame stardiliini keskmiste hulgas. Tuul hea. Põhiliselt toimub matsvõistlus Marisega. Vahel meie ees ja Maris taga ja siis jälle Maris ees ja meie taga. Vahepeal tuul nõrgenes, mis meie positsioonile hästi ei mõjunud. Ees seilavad kiiremad jahid hakkasid eest ära kaduma.
57º58,8´ N ja 22º 53,69´ E võttis eespool sõitnud Vesileenu kõik purjed maha. Oli selge, et neil on probleeme. Kuna Maris sõitis neilt kuuldekaugusel läbi, siis me nende juurde ei läinud. Jaanis andis raadio teel teada, et Vesileenul on probleem. Teate võttis vastu Centaur. Me too hetk ei teadnud, et oli juba ka Ruhnu mobiilimasti levi, nii et vesileenud said ka ise helistada. Raadiot neil peal ei ole.
Ruhnu all tõmbasime ülesse suure genu ja hakkasime vahepeal ette jõudnud Marisele järele jõudma. Viimases otsas, sõites paralleelselt Ruhnu rannikuga, olime üsna lähestikku. Pidime natuke mõlemad kurssi korrigeerima, sest madalaks kippus minema.
Finiši pidi vastu võtma piirivalvelaev, aga see oli vahepeal Vesileenule järgi läinud. Seda me ka merel nägime.
Kui meie finišeerisime, toimus finišiliini ja sadama ümbruses tõsine sagimine. Selgus, et Karina oli Mercuriuse sadama lähistel kividele meelitanud. Vähemalt nii oli nende versioon asjast. Karina sai ise ka kergelt kiilu pihta. Mercuriust käis kaater lahti tõmbamas.
Kui meie sadamas otsad olime andnud, jõudis piirivalvelaeva külge haagituna kohale ka Vesileenu. Nüüd selgus ka nende häda põhjus: jaht oli kaotanud roolilehe. Paljast pinnist pole suurt kasu.
Meil kadus regati käigus windexi tuulelipp. Vaid varras jäi püsti.
Kuna meil oli uus vana jaht, siis tegime igale meeskonnale omalt poolt pudeli kangemat.
Ain tundis end veidi haiglaselt. Goldrex ja puhkus mõjusid aga kosutavalt.
Nii oligi peatselt õhtu käes. Ilm oli ilus, ainult nati tuuline. Ülar ja Jaanis otsustasid magada õues, magamiskotis. Ülar pidas seal terve öö vastu, Jaanise kott oli aga natuke õhuke selle tuule jaoks. Ta kolis poolest ööst kajuti põrandale madratsile. Kristjan hommikul kurtis, et astu peale.
30. juuni 2008
Puhkepäev Ruhnus.
Vahepeal tekitas natuke elevust Vesileenule ajutise rooli paigaldamine. See keevitati kohalikus töökojas kokku. Seejärel viidi jaht kõrvalkai äärde ja meie saime Vesileenu valli. Selle valli pikenduse seadsime ümber oma jahi kahe peli ja tõmbasime nii Vesileenu suurde kreeni. Sellist protsessi nimetatakse kiilhaalamiseks. Nii sai uue rooli alt roolitorusse ehk helmporti pista.
Õhtul käisime Limo rannas grillimas. Seal avastasime väikese monumendi hukkunud meremeestele. See oli pooleldi liiva sisse mattunud. Puhastasime seda veidi liivast. Samuti leidsime rannast veidi kannatada saanud purilaua ja enne sõda Pärnus valmistatud paadimootori. Tagasi jalutasime läbi küla.

01. juuni 2007
10:05 oli start. Kõik jahid võtsid algul W poi ja siis sai spinniga minema. Tuul vaikne.
12:15 kompassikurss (KK) 310º. Spinni alla kiirus 5 sõlme. Meist veidi taga sõidab ÖÖ. Põhiline tegevus on spinnakeri uurimine ja sättimine. Aini mobiiliga uurisime internetist ilmateadet. See ei tõotanud erilist tuule tugevnemist. Küll pidi see aga lääne poole keerama hakkama.
14.00 Tuul samast suunast 2 m/s. Väga vaevaline minek. Kiirus 3 sõlme.
Lõpuks jõuame selle vaikse kulgemisega kohale, enne pimedat õnneks.
Fotoalbum

Bornholm-Kalmar-Gotland-Roomasaare

2007-05-14T21:43:00.016+03:00

Reede 04.05.2007
Tõotab tulla pikk ja huvitav päev. Hommikul nautisime laeval Stockholmi sissesõitu skääride ja saarte vahel.
Võtsime buffe hommikusöögi, sest ilmselt enne õhtut enam korralikult söömiseks aega pole. Sadamast sõitsime kõigepealt taksoga Eesti saatkonda. Jaanis oli tellinud poest merekaardid, aga kuna oli karta, et need Eestisse õigeks ajaks kohale ei jõua, palusime saata kaardid saatkonda. Sealt need kätte saanud, sõitsime raudteejaama.
Siin ootas meid ebameeldiv üllatus. Malmösse sõitvatele rongidele ei olnud saada piletit. Õigemini oli, aga väga kallid. Tagantjärgi tarkus konstateerib, et Rootsi raudteele tuleb piletid ette ära osta.
Malmöst edasi rongiga sadamasse ja Bornholmi kiirlaevale. Bornholmi pealinnas Rønnes oli meil vastus jahi senine omanik Kim. Jaanis suutis oma prillid kiirlaevale jätta. Neist on ta siiani ilma, vaatamata Kimi lubadustele prillid ära tuua ja postiga järgi saata.
Svanekes oli meie jaht Cassandra juba vees. Olime palunud Kimil põhi mürkvärviga enne üle tõmmata ja paigaldada masti tuulelipp. Seda oli ta ka teinud. Tuulelipp ei püsinud mastis aga kahjuks hooaja lõpuni. Ilmselt oli ta selle kehvasti kinnitanud.
Laupäev 05.05.2007
Kaunis kevadine päev Bornholmil. Seame jahti sõidukorda. Kim aitab kaasa palju võimalik. Mootoril vahetasime õlid, taglastasime jahi jms. Kristjan ja Alo tegid Svaneke peal ka väikese ringi.
Pühapäev 06.05.2007
13.00 Sõidame mootori all välja Svaneke sadamast. Hüvasti kodusadam, hõikab jaht Cassandra.
Siiski ei jää see Taani vetes viimaseks sadamaks. Hoiame kompassi kurssi (KK) 4º väikesele
Christiansø saarele, et teha seal paari tunnine vahepeatus. Saareni oli 10 NM.

Enne saarele jõudmist tekitasid veidi segadist punaste poide rida, mis lõikus meie teega ja ulatus silmapiirile. Võtsime raadio teel saarega ühendust, öeldi - sõitke otse sisse. Ilmselt tähistasid lipud kaitseala piiri.
15.00 Christiansø sadamas. Selge vesi, tundub madal aga tegelikult 3 meetrit. Ilus saar. Õigemini kaks saart, mida ühendab sild.
Kiirkõnnil sai tunniga ringi peale. Kristjan vähemalt rahul, et oma nimelisel saarel käidud.
16.00 Sõidame sadamast välja mootoriga. Edasi purje all KK 40º kiirus 4 sõlme.
17.00 Jaanis valmistab lõunaks makaroni ja laevaga

koos päritud Kim-i lihakonservi praetult, jook õlu.
19.00 KK 40º Tuul 6-7 m/s veidi tugevneb. Kiirus 6 sõlme. Nähtavus hea, taevas pilvitu.
21.00 KK 35º, kiirus 5 sõlme, Käigutuled põlema. Koordinaadid 55º40,3´ N 15º34,7`E.
23.00 KK 40º Kiirus 5 sõlme.

Esmaspäev 07.05.2007
01.00 KK 40º, kiirus 6 sõlme, tuul veidi tugevnenud.
02.10 Tuul praktiliselt vaibunud, KK 20º, et rutem laevateest üle saada. Kiirus 1 sõlm.
04.00 KK 30º, kiirus 3 sõlme 56º64,71 N 16º00,5 E. Ilm pilvine, kerge vihm.
06.00 KK 40º, tuul väga nõrk. Kiirus 1,5 sõlme.
08.20 Nüüd oleme kaardilt väljas. Kuna Stockholmi kaardipoest saadeti meile vale kaart, siis Kalmarsundi kaarti meil ei ole. Seda ei õnnestunud isegi Bornholmilt hankida. Kohalikud sõidavad vanade kaartide järgi või pea järgi. Edasi paneme Läänemere kaardi järgi.

Ees paistab tohutu kõrge ja antennide rohke tuletorn. Enne seda aga veel tuulegeneraatorite rida risti väinaga ja meie sõidusuunaga!
09.00 Alo helistab Kuno-le, et saada sõiduks juhendid. Saame telefoni teel mõned koordinaadid, millega ohutu kurss GPS-i kanda.
12.00 KK10º Kiirus 3 sõlme. Traversis Kalmari ostipoi. 56º25,25´N 16º 15,44 E
Alo ja Kristjan söövad, Jaanis magab. Päikegi vahepeal välja tulnud.
14.00 Sõidame jätkuvalt Kalmarsundi ostipoide järgi. Oleme valinud idapoolse tee. On ka läänepoolne tee ja nende vahel madal.
Vahepeal tuul 8 m/s, siis jälle nõrgem.
15.15 Sõidame sisse Kalmari samamasse. Õnneks oli Kim meile andnud vana 1980-ndate lootsiraamatu, kus sadama plaan ja mõned maamärgid.
Kuna sadama ees ristuvad silla alt tulev laevatee ja sadama faarvaater, siis tuli poisid jälgida. Otse sadama sissesõidu ees veel lame kalju veepiiril.
Jahisadam päris kesklinnas, otse I-punkti ees. Passikontroll, sadama maksud (160sek) wifi (20 sek). Jaanis läks kohe kaarti vahetama, poe sulgemiseni oli 30 min aega. See oli Stockholmi poe poolt kokku lepitud. Läksime linna poodi.
19.00 Õhtusöök – liha. Jook vein. Alo ja Kristjan suutsid veidi vaadata Kariibi mere piraatide 2. videot. Jaanis läks kohe magama. Üldse üsna vara magama.
Teisipäev 08.05.2007
7.30 äratus. Hommikusöögiks riisipuder, duss sadamahoones. Alo ja Kristjan käisid veel linnas veidi vaatamas.
11.20 Väljasõit Kalmarist. Silla alt läbi mootoriga. 3 kaablit peale silda punane poi. Sõidame mööda toodreid. Suhteliselt igav.
15.30 Ölandi tuletorn T. Kiirus 4 sõlme.
16.43 asukoht 56º49,3 N 16º33 E (läänetooder)
16.50 vihm ja äike. Koristame purjed ja valmistume äikeseks. Õnneks otse üle ei läinud, hajus poordi.
17.20 Herr Pederi (Blå Jungfrun) saar, nagu siil meres. Hiljem kuulsime, et sinna saarele ei ole võimalik randuda isegi paadiga.
19.30 KK 20º 2,5 sõlme. Hakkame Kalmarsundist välja jõudma. Kiirus 2,5-3 sõlme. Vahepeal näeme päikest.
21.00 KK 20º kiirus 5,5 sõlme. Ilm veidi pilves ja tibutab vihma. 57º 18,25´ N 16º 57`E. Alo roolis, Kristjan puhkab.
Kolmapäev 09.05.2007
00.00 KK 70º, kiirus 4,5-5 sõlme.
02.00 KK 100º kiirus 5 sõlme. 57º 22,8´N 17º 22,7 E Visby-ni veel 32 miili. Alo roolis.
Tuul praktiliselt tagant 220º, halsime vasakule halsile, et paremat kurssi hoida.
02.30 halsime uuesti aga ei pea Visby kurssi. Panime purjed liblikasse. Kiirus 5 sõlme. Väga külm on.
05.30 KK 55º, kiirus 4 sõlme.
9.00 KK 55º Kristjan roolis. Tuul nõrgeneb, kiirus 3,5 sõlme.
11.00 Sõidame mootoriga sisse Visby sadamasse. Kai ääres 2 Bavariat ja heidavad nalja, et see on Bavaria kai. Selgub et sama hästi ka Eesti kai, üks jahtidest Galateia. Sadamavaht tuleb telefonikõne peale veidi aja pärast. 170 SEK tasu ja 40 SEK elekter.
Tasu sees nagu ikka ka duss, wc, köök.
12.30 Läheme Visby linna peale jalutama. Ostame toitu ja kohalikust alkoholipoest mingit kohalikku napsi. Kristjan sai nimelt teada, et Eeva on sedapsi, selleks puhuks kulus Larseni konjak. Kuno-le ostis Alo suveniirtoodri ja endale graafikat. Jaanis ostis suveniiriks Gränku munga teed, mida ta varasemast kogemusest heaks pidas.
Neljapäev 10.05.2007
Jaanis käis hommikul linnas jalutamas.
9.15 laev klaariks Võtame vett.
9.30 väljasõit Visbyst. Edasi KK 360º.
12.00 KK 40º kiirus 5,5 sõlme üleval groot ja 2. foka. Tuul jälle tagant. Vahepeal proovisime spinni heisata, aga selles hirmus tuul tugevnes ja asi jäi katki.
13.00 KK 50º Kristjan roolis. Kulgeme mööda Gotlandi läänerannikut. Kiirus 4,5 sõlme. Lõunaks praemakaron ja vorst.
15.00 KK 80º Alo roolis. Kiirus 5 sõlme.
16.30 KK 70º tuul lensib ja kiirus muutlik 4-6 sõlme. Kristjan magama. 57º59,06´N 18º 52,67´ E.
18.00 Tuul vaibub. Laseme mootoriga kurss 92º, kiirus 5 sõlme. Kristjan roolis. Ilmselt ei saanud ta mootori tõttu enam magada J.
20.20 Möödume Gotlandi (õigemini küll Färö saare) N tipust. Kurss 100º Irbe majaka peale. Tuul 7 m/s, kiirus 6,5 sõlme. Kristjan roolis. Vahepeal tuul 10 m/s ja siis jälle nõrgem.
22.00 KK 100º Kristjan magama. Oleme laevateel. 57º 55,36´N 19º 53,6´E kiirus 5 sõlme.
Reede 11.05.2007
01.00 Läheme üle Eesti ajale. Kell 02.00 KK 100º Kiirus 4,5 sõlme Irbe majakani 55 NM. Alo roolis. Kuulame lühilainelt Rootsi raadio venekeelseid saateid.
4.37 Läheb valgemaks. KK 95º Kiirus 4,5 sõlme. 57º 51,1 N 20º 27,5´ E.
5.30 KK 95º tuul 3-5 m/s lõunast. Kiirus 5 sõlme.
9.00 Irbe majakani 19 NM KK 100º Kristjan roolis Alo puhkab.
12.15 Irbe tuletorn traversis. Fotografeerime majakat.
15.00 Tuul vaibus, sõidame mootoriga 5 sõlme.
17.00 Jätkuvalt mootoriga Kaavi E poi juures.
17.45 Tekib taas tuul KK 30º Sõidame groodi ja genuga 4,5 sõlme.
21.00 Roomassaares, kutsume piirivalve. Enne sissesõitu harjutasime veidi regatiks. Vastas olid Tõnu Veldre, kes kurtis et mis me seal sirgeldame enne sissesõitu, Maila Veldre, Merle, Alol Ester ja Tiit. Sadamas valmistutakse homseks regatiks.
Kokku läbitud GPS järgi üldkursil 363 miili, tegelikult läbitud 412 miili.
Laupäev 12.05.2007
Heiti Rebase mälestusregatt. Meeskond Kristjan, Jaanis, Alo, Ülar. Läbiti 23,6 miili.

Reisi fotod
Logiraamatut täitsid:
Alo Tamm
Jaanis Prii

Nii see kõik algas...

2007-05-12T22:28:00.000+03:00

Vaatasime 2007 aasta kevadel päris pikalt, millist jahti tuua oma senise 24 jalase Rock-20 asemel. Pilk jäi pidama Albin Ballad koopa Möre-30 ühe konkreetse eksemplari peale. Oli siis nii et viisime oma vana jahi aprilli lõpus uuele omanikule Pärnusse koju kätte.4. mail padavai Bornholmile, kus see meie uus armastus ilusas Svaneke sadamas seisis. Seal sai paar päeva tehtud ettevalmistus, müüjat piinatud igasuguste küsimustega ning temaga merel proovisõit tehtud. 7. mai pealelõunal läks sõidkus lahti. Nii sai Kristjansö, Kalmari, Gotlandi kaudu uude kodusadamasse Nasvale sõidetud.