Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

8.12.18

100 aastat ja 140 meetrit sõprust


Me elame õnnelikul ajal. Me ei ole pidanud saatma oma poegi sõtta, ei ole pidanud muretsema, et meie tütred satuvad võõrvägede sõdurite vägivalla kätte. On meilgi muresid –  noakangelased tänaval, roolijoodikud teedel ja perevägivald – aga need asjad on meie endi teha ja otsustada.
Sõjaõudused ei ole kauge minevik, neid näinud inimesed on meie keskel, elavad ja mäletavad.  Siiski on see kõik midagi võõrast ja tundub võimatuna.
Kas suudame mõista ühe maailma suurima rahva, vana hea Inglismaa emasid ja isasid, kui nad pärast I maailmasõja lõppu oma poegi koju oodates said hoopis kirja, et nende võsukeste teenistus jätkub ja nad lähevad appi mingile külmale ja kaugele maale, olematule Eesti riigile, kes on otsustanud end iseseisvaks kuulutada ja enamliku Venemaaga sõda pidada.
Nii oli sada aastat tagasi. Me olime end iseseisvaks kuulutanud, aga ei olnud veel päevagi vabana elanud, sest selle kõige eest tuli esmalt võidelda. Sõtta pidid minema koolipoisid, ilma õigete relvade ja korraliku varustuseta. Jah, see oli meie riik, meie vabadus ja meie saatus.
Kuidas puutusid sellesse britid? Nende jaoks oli ju sõda lõppenud, poisid võisid minna koju. Siiski puutus see neisse, väärtuspõhiselt, nagu nüüd öeldakse.
Et Eesti eelolevas sõjas üksi hakkama ei saa, ütles brittidele välja Ants Piip, endine Kuressaare merekooli õpetaja ja Eesti esimene saadik Londonis.  Ta suutis olla veenev.  20. novembril 1918 otsustas Suurbritannia sõjakabinet D. Lloyd George´i  juhtimisel toetada laevastikueskaadri saatmist Tallinna. Oli viimane aeg: 28. novembril 1918 ründas Punaarmee juba Narvat ja  algas Eesti vabadussõda.
24. novembril 1918 sai eskaadri ülemaks määratud kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair Briti valitsuselt instruktsioonid Läänemere operatsiooniks Red Trek:  moodustada sõjalaevade eskaader;     Läänemerel viibides “hoida Briti lipp nähtaval ning toetada olukorrale vastavalt Briti poliitilisi eesmärke”; vastavalt eskaadri ülema äranägemisele varustada Eesti Ajutist Valitsust relvadega.
Laevade Tallinna seilamine oli riskantne. Jäätuv meri peitis endas hulgaliselt miine. Mingit ohtu kujutas ka Vene laevastik. 
Nad tulid siiski. Eesti vetesse sõideti Liepaja sadamast. Üks kergristleja  Caradoci ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõuti väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse. Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti (ligi -12 °C)  järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. Võeti vastu nõrku raadioteateid, milles paluti Briti abi. Need olid saadetud Revalist, mille lähistele punased üksused olid jõudnud ja kardeti tapatalguid tsiviilelanike kallal.
The British first world war battleship HMS CassandraJärgmisel päeval võttis Sinclair kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid Cardiffi juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja puhus külm tuul. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistis Öseli (Saaremaa) tuletorni valgus, paiskas võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis teisena sõitnud Cassandra ootamatult õhku. Laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud Cassandra oli muutunud pelgalt tumedaks ja tuimaks laevakereks ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. Cardiff saatis oma masinaohvitseri appi, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta...
Plahvatuse ajal oli õnneks ainult kümme meest surma saanud. Päästa tuli aga laeva rohkem kui 450 inimesest koosnev meeskond. Paadid olid väga väikese mahutavusega. Osa meeskonnast päästis Westminster ja enamiku  kaptenleitnant J. G. Ramsey juhitud Vendotta, kes asus Cassandra pardasse.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed Vendotta pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
 Cassandra hukkumisajaks kirjutati laevapäevikusse 5. detsember 1918 kell 3.00.
Laev kadus silmist kuni 2010. aastani, mil  Eesti miinijahtija Ugandi  60–100 meetri sügavuses lebavat vrakki taas oma sonaril nägi. Cassandra oli leitud.
Tegemist oli väga suure kaotusega, sest 450 jalga (140 m)  pikk ja 4 950-tonnise veeväljasurvega kergristleja Cassandra oli uus laev, vette lastud 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.  Cassandra oli uuem ja pikem kui meie parvlaev Tõll tänapäeval.
Võtnud arvesse miiniohtu ja uppumissurmast pääsenud laevameeskonna olukorda, otsustas Sinclair Tallinnasse minekust loobuda. Olukord oli taas kriitiline. Ants Piip kirjutab oma mälestustes: “ ….admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme. „Oleme kaotanud nõeluue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!“ Ja nagu möödaminnes riivan iga suurriigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Briti ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat.".“
Ja nad ei muutnud.  Eskaader sõitis uuesti Eesti poole välja. Nüüd läks Laidoner ise neile Liapajasse vastu, kaasas lootsid. Laidoner selgitas admiral Sinclairile Eesti sõjalist olukorda. Ta avaldas Briti admiralile muljet, sest juba samal päeval otsustas Sinclair sõjalaevad mereleminekuks valmis seada.
12. detsembril jõudsid laevad ilma kaotusteta Tallinnasse ja pärast kohtumist Eesti valitsuse esindajatega andis Sinclair korralduse vajalikud relvad Tallinna sadamasse lossida.
Päevaleht kirjutas: „Seal äkitselt: nad tulevad, inglased tulevad! Nagu kulu tuli käis see teade läbi linna, nagu oleks keegi nägemata elektrinupu peale wajutanud ja terve linna aparadi liikuma pannud.“
Ajutine Valitsus korraldas järgmisel päeval Briti ohvitseridele piduliku lõuna ning kutsus neid samal õhtul Estonia teatrisse muusikali vaatama.
Briti eskaader seilas Soome lahel terve kuu. Pommitas admiral Pitka juhatusel Vene vägede positsioone, kaitses Tallinna ja võttis venelastelt ära laevad, mis ristiti  Lennukiks ja Wambolaks.
Aga Cassandra lugu ei lõppe siinkohal hoopiski mitte. 2010. aastal kirjutasid Briti sõjalaeval Cassandra hukkunud meremehe Patrick Reynoldsi  lapselapselapsed Saaremaa jahtlaeva Cassandra meeskonnale ja avaldasid tänu esivanema mälestuse hoidmise eest. Nimelt oli jahtlaeva meeskond 2008. aastal pannud Briti samanimelise sõjalaeva mälestuseks Kiipsaare majaka juures merre pärja.
Kui Patrick Reynoldsi leivalaev Black Prince seisis Briti mereväebaasis Iirimaal, külastas noor meremees üht pubi ning kohtus seal oma tulevase naise Eliza Desmondiga, kes oli pubi omaniku tütar. Nad armusid ning abiellusid kaks aastat hiljem 1902. aastal ja said viis last. Pärast I maailmasõja algust 1914 Patrick enam koju ei saanudki. Üks lastest kolis Uus-Meremaale ja abiellus 1963. a Nelsonis uusmeremaalase Pauline´iga. Seal elavad nad tänaseni. Nende lapsed Denis ja Kath elavad Christchurchis, Kath on Christchurchi koolis õpetaja. Denis aga oligi see, kes internetist jaht Cassandra blogi leidis ja saarlastele kirjutas.
2015. a osales jaht Cassandra meeskond Tallinna vanalinnas Šoti klubi hoovis Ühendkuningriigi eskaadri ülema admiral Sir Edwin Alexander-Sinclairi mälestusbüsti avamisel. Büsti tagaküljel on toetajana kirjas ka saarlaste jahi nimi.
Ühendkuningriikide ja Eesti sajaaastasest sõprusest räägib lehekülg www.ukandestonia.ee  ning kuni 2019. aasta suveni on avatud näitus „Operatsioon Red Trek. Eesti vabaduse kaitsel“ Tallinna Lennusadamas.
 Lugu ilmus ajalehes Meie Maa




Jaanis Prii




14.11.18

Suviste seilamiste meenutused - Ruhnu

Juulikuu teises pooles viis meri meid taaskord Ruhnu, saarele, millest on vist saanud üks Cassandra meeskonna lemmik-sihtpunkte. Seegi kord oli seltskonnas paar uustulijat, kes varem Ruhnus käinud polnud.
Alustasime sõitu Roomassaarest reede hommikul ning jõudsime Ruhnule hilisel pärastlõunal. Et tuult väga polnud ning mitmedki meist merega ehk nii väga harjunud polnud, võtsime teekonna ette mootoriga. Päev oli möödunud suvele omaselt soe ning palavus muutus üpris talumatuks, mida enam saare varju me sõitsime. Sestap otsustasime vahetult enne sadamasse sõitmist vettehüppeid harjutada. Elisa ja mina värskendasime ka oma sünkroonujumise oskust.
Olime end eelnevalt Dyrega taaskord köögitoimkonda määrata lasknud, mistõttu asusime nii, kui otsad kinnitatud, kebabe valmistama/grillima. Õhtu möödus järgmise päeva plaane arutades ning hästi mekkivat sööki-jooki nautides. Tore oli näha, et kogu meie Ruhnul oldud aja oli sadamas tihe liiklus. Jahte tuli ja läks kogu aeg ning nende seas oli nii Eesti kui välismaiste lippude all sõitvaid laevu.
Laupäeval asusime juba nii tuttavale jalutuskäigule külasse. Merike otsustas Patukaga siiski jalgrattasõitu teha. Minule oli see esimene kord Ruhnul olla ilma, et seal toimunuks mõni suurüritus (loe Ruhnu regatt, Ruhnu Rahu festival). Tee külla oli üsna meie päralt kui tülikad parmud välja arvata. Saime inspiratsiooni õllereklaamiks ning hakkasime taaskord jahutavast merest unistama. Terve päev möödus ronnutava päikese poolt mõjutatuna.
Suveruhnlane Meelis vist teadis meid oodata, sest külaservale jõudes hakkas meie auks tema hoovist Boney M üürgama. Edasi viis tee meid laadale, kus moodsa kotikoera asemel oli keegi kohalik hoopis Herefordi mullikaga pakutavat uudistama tulnud. Kaup oli siiski suurelt jaolt sama kui eelmisel aastal Ruhnu Rahu festivali ajal toimunud laadal. Päeva jooksul alustasime võitlust herilastega, kes nõudsid, et jagaksime nendega meie poolt tarbitavaid jooke ja jäätiseid. Saime ka kirikud üle vaadata - Dyre oli rahul kivikirikus väljas olnud ülevaatlike panoodega ruhnlaste ja Ruhnu ajaloost. Inglisekeelseid saart tutvustavaid tekste me ei näinud ning kirikus olnud väljapanek oli ainus, mis rootsi keeles. Merike, Sten, Patukas, Kristiina, Alo ja Elisa võtsid edasi suuna tuletorni poole, meie Dyrega jalutasime küla lõppu, et siis juba tagasi sadamasse ujumisriiete järgi minna. Meil vedas, sest saime seegi kord autosõitu proovida - poe eest võttis meid peale Oliver. Tee peal tuli vastu avatud katusega sõiduriist, milles istusid noormehed shemagh’dega (araabia meeste poolt kantavad suured rätikud, mis katavad pea ja kaela). Täitsa nagu filmis. Ujumas kohtasime taaskord ülejäänud reisiseltskonda, misjärel suundusime õhtusööki valmistama.
Ka õhtul otsustas Meelis meid diskoga kostitada, kui kõlarid kai otsa mängima jättis ning pärast mõnda tantsuliigutust ise lahkus. Õhtu oli mõnus ja sume ning kuigi saare teises otsas toimus rannapidu, tundus Cassandra hoopis mõnusam koht, kus hetke nautida. Ka üsna ahvatlev saunapakkumine jäi seekord vähemasti poole seltskonna poolt kasutamata. Pühapäevane tagasisõit polnud enam nii rahulik kui tulek. Tõmbasime groodigi üles, kuid vaid seniks, kuni tuul ning laine tõusid. Testiti lõbusõitjate vastupidavust meresõidule ning päikesele, mis võttis päris tugevalt - püksid on siiani jalas.
Kuigi Ruhnul on käidud küll, oli seekordne nädalavahetus endiselt tore. Eks sõltub ju iga reisi atmosfäär ilmast, inimestest ning mitmest teisest faktorist, kui kõik sellele väikesaarele tehtud käigud on alati suvesid meenutama jäänud. Küll aga tuleks enam leida aega n-ö puhkusereisideks, sest nende õhkkond on siiski midagi muud kui tavapärastel regattidel.

Maria Tamm

13.9.18

Vahelugemist tormipäevadeks - Polüneesia merekaart



New Yorgi muuseumi the American Museum of National History Vaikse Ookeani osakonnas on
Põhja-Mariaanide Saipani saare põlisasukate merekaart.
Saipan on 50 tuhande elanikuga 9 km lai ja 19 km pikk USA eksterritoriaalne valdus Vaikses Ookeanis.
Poolitatud rookõrtest ja merekarpidest kaarti kasutati merelt tagasi saarele navigeerimiseks. All paremas nurgas kujutab kolme merekarbiga rookõrtest ovaal laeva asukohta, ülejäänud merekarbid tähistavad taevatähti. Meremehed hoidsid kaarti öösel pea kohal ja pöörasid selle tähtkujude järgi õigesse suunda.

Alo Tamm.



11.8.18

Kuressaare merepäevadel

Eskaadrisõidul purje all neljapäeval 09.08.2018
Merepäevad läbi ja sadu lahti, aga päikest ikka ka vikerkaare jaoks piisavalt.
 12.08.2018

27.6.18

Jaanipäev Pranglil

Pildiallkirja lisamine
Jaht Cassandra juba üle nädala Pirital ja sõite teinud sealkandis. Jaanipäeva veetsime Pranglil.

Mõne aja pärast ehk pikem jutt ka. Esialgu  pildikesed.




17.6.18

Abruka regatt


Rivistus ja start Roomassaares.
















Päikeseline, keerutav nõrgapoolne tuul ja III koht.
Pärast regatti Kuressaare jahisadamas supp ja klubijoogi valimine.

8.6.18

Cassandra merematkade ja regattide geograafia


Nendest sõitudest enamikest saab siit logiraamatust lugeda.