8. juunil 2005
tõime Rootsist oma esimese jahi Rock 20. Nimeks sai Emmelliine (1976). See oli
väike purjekas ja kippus kõikuma, kui keegi ennast laevas liigutas. Kajutis
tuli olla põlvili. Laev oli Jaanise nimel ja ka Kristjan oli ka kohe mestis.
Alo tuli kampa kui laev oli juba ära toodud ning siis sõlmisime omavahel
seltsingulepingu.
6. mai 2007
sõitsime välja Bornholmi saare Svaneke sadamast oma teise jahiga Möre 30 (1974).
Nimeks oli Cassandra. Selle laeva haldamiseks registreerisime ka MTÜ Barco
Blanco.
Üldiselt olime selle
laevaga väga rahul. Merekindel, hea tugev plastik, klassikaline kajutiplaan,
suur kokpit, kõik kohad juba oma käega üle käidud. Nüüd aga leidus meie tublile
Möre 30 jahile ostja. Uueks nimeks sai Elektra ning kodusadamaks Kaberneeme.
Aprillis 2016
alustame Turu lähedalt Naantalist koduteed Beneteau First 34.7 (2008) marki
jahiga. Nimeks saab jälle Cassandra.
Eks jahti vahetada
oleks juba varemgi tahtnud. Meeskonnal olid eelmise kotermanni trikid ja
suutlikkus juba selgeks saanud. Aga nagu ühistegevuses ikka ja elus üldse on
tahtmine taevariik, saamine aga iseasi. Kus midagi toimub, sinna tuleb tavaliselt
huvilisi juurde ja meiegi osanike arv tõusis Riho, Oti ja Juhani liitumisega
kahekordseks. Mõtisklesime laienemisega seoses ka oma põhikirjalised
printsiibid üle.
Uue jahi valiku
kriteeriumideks olid muidugi hind, valmistamisaasta, standardne tehase toodang,
liikuv kuigi mitte võidusõidulaev, mitte ülearu suur.
Hind selles suhtes,
et jaksaksime igaüks oma osa välja panna või liisingu makset tasuda.
Valmistamisaasta
selles suhtes, et liisinguettevõte oleks üldse nõus laeva finantseerima.
Tehase laev ja
kindel mudel selles mõttes, et oleks ka teisi sarnaseid, kellega ennast merel
võrrelda ja mõõtu võtta saaks. Siis on hea mõtteid, kogemusi ning varuosasid
vahetada. Eestis on sarnased laevad Katarina Jee, Evelyn III, Jazz ja Adele.
Väljasõiduks
vajalike madruste arv nii mitmegi meeskonna koostööle saatuslikuks saanud, sest
tegelikku aega on hobimeremehel tarvis siiski ka kodustega jagada.
Igapäevastest ametikohustustest ning maise vara või hinge hooldamisest
rääkimata.
Kui olime
enam-vähem margi ja mudeli välja valinud hakkasime talvel müügikuulutusi
lugema. Vahemere piirkonna jätsime ülesõiduks mineva ajakulu tõttu valikust
välja.
Iirimaal Dublini
lähedal oli kaks laeva müüa. Ühte vahendusfirma esindaja oli väga valmis
koostööd tegema ja tegelikult jäigi pikaks ajaks parimaks kandidaadiks.
Tahtsime ju ka kojutoomisest pikema merematka teha, mida vähestesse puhkusenädalatesse
muidu ei mahuta.
Teine iirlane aga
ei vastanud kõnedele, kirjadele ega tagasihelistamispalvetele. Kevad-talvel
teatasid järsku mõlemad, et omanikud on ümber mõelnud ega soovigi oma jahte
müüa!
Otsustasime uurida
esialgu kalliks peetud jahti Riias, mis varem oli Eestis Deja Vu nime all sõitnud.
Varustus oli hea ja hinda väärt, aga nädal enne vaatama sõitmist mõtlesid ka
selle laeva omanikud ümber!
Kiirelt leidsime paari
nädala kojusõidutee kauguselt Hispaania põhjarannikult veidi kallima jahi. Too
tundus juba piltidelt kulunud. Lisaks veel Hollandist ühe alumiiniumist mastiga
jahi, teine hollandlane oli selleks ajaks juba müüdud.
Nädal enne
Hollandisse lendu aga otsustasime ka Turu lähedal ühte paar aastat uuemat laeva
vaatamas käia, et poleks hiljem vaja kahetseda. Meeskonnale hakkaski jaht nii
meeldima, et jäime selle juurde. Laeval oli Soomes ilus nimi, Annrose. Alust on üsna vähe kasutatud ja sedagi rohkem
kruisimiseks. Sestap on purjesid on ka
ainult originaalkomplekt, ja genoa rullile ringi tehtud. Kuni me just maailmameistrivõistlustele
ei lähe, pole sellest ka midagi hullu. Mugavust on aga laeval küll ja
piisavalt. Alates praeahjust lõpetades sooja dušši ja üldise küttesüsteemiga.
Vaatasime siis
lõplikult igaüks oma kauka põhja, kes sai oma osa kohe ära tuua, kes jäi
järelmaksu peale. Kuigi sõiduauto liisingu saab tänapäeval endale lubada iga
töömees, pole jahtlaeva ostu pankadele lihtne selgitada. Paar „rahamaja“
ütlesid kohe ära, et nemad sellega ei tegele, teised võtsid siiski pika hambaga
jutule. Edasi kitsenesid valikud juba meie endi tagatissuutlikkuse tõestamisel,
äriplaani ju ette näidata pole ja täissummas deponeeritavaid vahendeid samuti. Muidu
poleks laenu vajagi.
Lõpuks leidsime sobiva
sissemaksete, tagatiste, intresside ning kuumaksete tasakaalu.
Väikelaevakindlustust
ei paku samuti päris kõik kindlustusseltsid. Seega siin ka suhteliselt lihtsad
valikud paari seltsi vahel.
Järgmiseks
ülesandeks oli jahi üleandmine-vastuvõtmine. Jahtklubide liidust saime purjenumbri
ja mõõdukirja. Raadioluba ja päästevarustuse värskendamise ring samuti ning
oligi laev ostetud.
Nüüd
kibeleme sellele Turu kanti järgi minna. Loodame aprillikuu keskpaiga ilmadele.
Alo Tamm.
No comments:
Post a Comment