Laeva toomine Stockholmist

 Uus alus sai kevade jooksul välja valitud ning käisime Stockholmis ja Nidas (Leedu) neid ka enne vaatamas. Valik langes rootslase kasuks.

 22. juuni läksime toreda seltskonnaga:  Alo, Juhan, Oliver, Davor, Marite, Arpad ja Liis, Tallinnas Baltic Queen laeva peale ja 23. juuni, ehk jaanilaupäev ennelõunaks olime laeva, endise Vitklucka, SWE 144, , kodusadamas Dalbos  kohal. Koordinaatide järgi 59°18'29.8"N 17°58'36.1"E.

Meil oli kaasas päris palju träni, sh. uued päästevestid ja päästeparv. Juba mitmendat korda sai Tallinna sadamas nähtud suure laeva meeskonna imestust, kui seltskond oma päästeparvega pardale kolis.

Stockholmis surusime kotid ja ka end kuidagi ühe suurema takso peale ja nii me kohale saime.

Mina, Alo ja Juhan hakkasime tutvuma laeva hingeeluga, teine delegatsioon läks poodi. Kui laeva endine omanik Per kuulis, et nad ostivad poest ka potti, siis selle tõi ta kodust. Nii oli meil ka toidu tegemiseks kõik hädavajalik olemas.

Kõige lühem tee Stockholmist avamerele viis sisuliselt läbi kesklinna. Läbisime mitu lüüsi ja mitmel korral tuli oodata ka silla avamist.

Kõige selle taustal sai aga nauditud ka Stockholmi vaateid. Ilm oli suviselt soe ja koguni nii palav, et särgid lendasid seljast.

Meil oli Periga kokku lepitud, et tänase sõidu teeb ta meiega kaasa. Eelkõige just purjetrimmi õppimiseks.

Kui olime mitmest kitsusest läbi saanud, läks puri ülesse. Kuna tuul oli pigem vastu, mida ta kitsastes skäärides teha armastab, olles kas vastu või tagant, siis saime korralikult krüssata.

Enne kui Per laevalt Dalarös lahkus,  soovitas ta minna läbi Utö saarelt. Pidi olema ilus koht. Me kaalusime koguni seal ühe öö magamist. Utöl oli sadamas jaanilaupäeva tähistamine ja palju rahvast. Sadamas endas seisukohti praktiliselt polnud. Saime end kinnitada ajutiselt praamikai külje peale. Ka süüa polnud seal midagi saada. Õigemini olid hinnad lihtsalt kosmilised. Häirima hakkasid ka sääsed. Kogu sellest kompotist sai meile villand. Saar võis ju ilus olla, ja tee sadamasse ilusti käänuline, aga jaanilaupäevane Utö meid ei kõnetanud.

Kesköö paiku võtsime paaki veel kümmekond liitrit kütust ja lahkusime avamerele, ülesõiduks Saaremaale. Oli veel nii valge, et toodrid paistsid ilusti kätte.

Ülesõit kulges algul parajas lahedas tuules. Viimane ots enne Sõrvet aga tuli ka mootorit kasutada Seda siis õnneks vähe, 1/3 kogu teest. Mootor on ökonoomne, kuni 3 L diiselkütust tunnis. Tegelikult püsis kulu aga nii 2 L juures, sest mootor ei töötanud täispööretel. Peale Stockholm-Kuressaare ülesõitu läksime nädal hiljem Haapsallu, kust algas Muhu Väina regatt. Seejärel 10.-16. juuli Muhu Väina regatt ja peale seda Pärnust Roomassaarde. Kõik  selle saime sama kütusega sõidetud.

Jaanilaupäev Stockholmis oli soe ja jaanipäev merel samuti. Muidugi merel on see soe või külm just nii ja naa. Soe tähendas, et kõiki kaasas olnud riideid selga ei pidanud panema. Päris soojaks läks aga alles siis, kui Eestis olime. Meie reisile järgnenud nädal oli lausa kuum.