Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

16.6.08

Ölandi ja Gotlandi merematk

Maikuu eelviimase päeva (reede, 30. mai) hilisõhtul keerasime purjejaht Cassandra nina Roomassaare sadamast väljudes edela poole ja reis üle mere Rootsimaale algas. Need olid kursid nagu muiste. Kuni Sõrve sääre tipuni andis sõita spinnakeri all pea et taganttuules. Varahommikul oli Sõrve tipp seljataga ja samasse hakkas jääma ka Irbe majakas. Irbe on tehissaarele püstitatud majakas, mis kogus hiljuti üle-eestilist tuntust tänu ühele edevale kruiisilaevale, mis oskas end sinna naabrusesse kinni joosta.
Sajandeid tagasi, kui saarlased regulaarselt Gotlandil käiade järgi käisid, ei olnud sellest majakast muidugi veel haisugi ja peale Sõrvet laius lage meri kuni naabersaare rannani välja.
Vahepeal oli siis reedest saanud laupäev, 31. mai.
See, ligi 95- miiline ehk umbes 170 km ülesõit oli ka meie reisi kõige pikem avamere ots. Kauba- ja reisilaevad, kelle tee valdavalt meie omaga risti kulges, tuletasid meelde, et siit kulgevad kaks Läänemere olulist laevateed. Üks neist üsna Gotlandi külje alt.
Õhtuks olime möödunud Gotlandi Muhumaast ehk siis väiksemast naabersaarest Fårö´st. Uue päeva, pühapäeva, 1. juuni, hommikuse päikesetõusuga vaibus ka tuul. See, et mingi aeg enne päikseloojangut ja samuti enne päikese tõusu tuul vaibub, on üsna seaduspärane. Heal juhul tekib uus tuul tundi kaks peale päikeseloojangut või -tõusu.
Istudes ja loksudes mitu tundi pea tuuletuses sai võetud appi mootor ja selle all edasi sõidetud. Kuna Visby tornid ahvatlevalt paistsid, oli vahepeal kaalumisel ka võimalus sinna sisse põigata, aga lõpuks jäime lootma, et päeva jooksul tuleb ka ehk tuult ja lasime mootoriga Ölandi poole edasi.
Tuult ei tulnud, pesime laeva tekki ja õmblesime purje. Mootori rütmiline undamine viis meid jõudsalt edasi ja õhtuks olime Ölandil. Sõitsime sisse Kalmari väina ja sildusime Byxelkroki sadamas.
See oli õige valik, sest teised sealtkandi sadamad olid hoopis väiksemad ja Byxelkrokis oli vähemalt mõningane rahvusvaheline jahtide seltskond. Kui meie saabusime, oli küll vaid üks jaht ja üks kaater kai ääres, aga samal õhtul saabus veel mitu jahti. Järgmine päev oli sadam juba üsna tihedalt täis.
Sadamakai oli lõpuks jahte tihedalt täis, sest poisid ei oldud veel vette pandud ja jahid seisid poordiga kai ääres.
Meie olime muidugi üks väiksemaid jahte selles seltskonnas. Õnneks tuli järgmine päev ka üks 28- jalane sisse ja sellega saime väikseima venna staatusest lahti.
Kui otsad seotud ja Alo toodud (tema äiapapa käsitööna valmistatud) vanadest otstest punutud jalamatt kaile kinnitatud, vaatasime sadamas veidi ringi. Naaberjahi rahvas teadis rääkida, et sadama järelvaataja tuleb tunni aja pärast. Byxelkroki sadam on nii jahisadam kui ka kalasadam. Ilmselt mälestusena kalapüügi hiilgeaegadest on sadamas kümneid ühesuguseid punaseid võrgukuure. Nüüd on neist tehtud müügikohad. Meie saabudes ei olnud turismihooaeg veel alanud (see algab 15. juunil) ja putkade kallal käis alles töö ja ettevalmistus. Üks sellistest putkadest oli ka sadama kontor. Selle kõrval koodilukuga veidi suurem hoone duširuumi, pesuruumi ja puhkeruumiga.
Sadama äärealal asus ka vaid hooajal lahti olev muuseum, mis sildi järgi pidi eksponeerima kohaliku kivitööstuse ajalugu.
Meri ja kivid on Ölandi saare suurim rikkus. Merelt on aastasadu ja -tuhandeid püütud kala. Ölandi pae- ja liivakivi on kuulus ehitusmaterjal, mida veeti ka mandri- Rootsi ja kaugemalegi. Ilmselt oli siitki saada liivakivi käiade valmistamiseks. Saaremaale aga vaevalt Ölandi käia väga sattus, sest sama hea käiakivi sai veidi lähemalt Gotlandilt.
Ölandi kivitööstus seisnes selles, et lahti murtud kivid lihviti ka siledaks ja välja veeti sedasi väärtustatud toodangut. Neid kive võib muidugi leida ka Ölandi enda kiviehitistes, aga palju veeti ka paatide ja laevadega mandrile. Kivide lihvimine käis nii, et lihvitavad kivid seati üksteise kõrvale maha suure ringina. Lihvkivi kinnitati nagu karussell pikipuuga keskel seisva posti külge ja siis aeti seda karusselli ringi hobuste või härgadega.
Hiljem asja mehhaniseeriti ja lihvkivi hakkas ringi ajama tuuleveski. Sellised kiviveskid olid omapärase sõrestikkonstruktsiooniga. Neid võime siin-seal Ölandi maastikul näha ka praegugi, segi tavaliste viljaveskitega.
Peatselt saabus ka sadamaülem ja saime talle maksta esimese sadamatasu, mõõduka 110 SEK ööpäev. Selle sees oli siis ka olmeruumide kasutus ja elekter. Ta märkis, et see on hooajaeelne soodushind. Mälestuseks kinkisime sadamaülemale väikese Saaremaa raamatu.
Õhtul grillisime samas sadamakai taga muulil, kivide peal kodust kaasa võetud liha.
Esmaspäev, 2. juuni.
Hommikul magasime end korralikult välja ja seejärel oli peale tõsist pudrukõhutäit plaan uurida, kas saab kuidagi liinibussiga Ölandi pealinna Borgholmi sõita. Jalutades ja otsides bussipeatust leidsime ka asula ainuma suurema kaupluse.
Bussipeatus asus samas nurga taga. Lugesime seal väljas olevat busside sõidugraafikut nii tagant ettepoole kui eest tahapoole, ehk siis nii Byxelkrkoki saabuvaid kui sealt lahkuvaid busse ja tõdesime, et oleme õigest bussist totaalselt maha jäänud. Et midagi Borgholmis ka ära teha, polnud mõtet sinna sõita järgmise, päevase bussiga.
Ei jäänud muud üle, kui sadamasse tagasi kõmpida ja uurida võimalust auto või jalgrataste laenutuseks. Vastavad sildid ja terve pinu jalgrattaid olid sama hoone ees olemas.
Selgus, et autot saanuks rentida vaid hooajal. Jalgrattaid aga saab ikka ja pealegi pakkus sadamaülem lahkelt meile mitmeid huvitavaid jalgrattamarsruute. Hooaja väliselt saime rattad pea tasuta, 45 SEK tükk üheks päevaks.
Enne veel uurisime just sadamasse tulnud kalalaevalt, et kas oleks võimalik ehk neilt saada värsket kala küpsetamiseks. Mehed olid valmis lahkelt seda meile müüma, aga selgus, et saada oli vaid turska. Olles pessimistid tursa küpsetamise osas, jäi meil kaup katki. Tõdesime, et teine kord peab võtma kaasa korraliku kalaroogade kokaraamatu. Heal juhul saab siis ehk ka tursast midagi välja võluda.
Esimene objekt, milleni jalgratastega jõudsime, oli Ölandi põhjatipu tuletorn Långa Erik.
Vahepeal sai möödutud tiheda kiviklibuga kaetud rannast, (Neptuni åkrar), mis pidi olema viikingite vana surnuaed ja praegu lindude kaitseala.
Tuletorn oli külalistele ilusti avatud. Tädi müüs tuletorni abihoones pileteid ja suveniire. Vabandas ka, et torni välisrõdul täisringi remondi tõttu teha ei saa.
Tuletorni sisemuses kulges korralik keerdtrepp. Rõdul tõesti mere poole pilti teha ei saanud, aga Grankullaviki lahest sai ilusa pildi.
Grankullavik ja selle ääres paiknev sadam oligi meie järgmine sihtkoht. Sadamat nähes tänasime õnne, et me sinna sisse ei tulnud. See ei olnud just kõige õigem jahisadam, kuigi sealt käis ka laevaliin Visbysse.
Grankullaviki lahe teises servas paiknes väike muuseumraudtee, mida mööda sai hooajal ka suslaga sõita. Edasi sukeldusime trollimetsa (Trollskogen) saladustesse. See oli ca 3 km pikkune jalgsimatk mereäärses metsas. Sealne loodus väärib vaatamist. Tormituultes väändunud ja maadligi vajutatud puud on keerulisemad kui kusagil mujal, sekka mõned 300-400 aasta vanused tammepuud, kus elupaik sadadele eri liiki putukatele ja väidetavalt ka trollidele. Mere ääres nägime 1926. aastal randa jooksnud laeva Swiks vrakki. Imetlesime laeva võimsaid kaari ja kolme-nelja tollist kahekordset plangutust.
Maa pool metsas sattusime päris kaasaegse varjendi või punkri peale. Samas paiknes ka mingi antenn. Ilmselgelt militaarobjekt, aga reservi arvatud.
Päris poolsaare tipus asus talu ja selle kõrval üks vana tõrvaahi.
Risti läbi poolsaare kulges kiviaed, mida olevat muinasajal kasutatud seajahi pidamise tõkkena. Samas Grankullaviki kaldal asusid muistse kindlustuse ja hauakääbaste varemed. Viikingiajal oli laht tähtis ja väga hea sadamakoht, mida sai siit merepoolselt kaldalt edukalt kaitsta.
Taas jalgrataste selga ja edasi. Vahepeal käisime Byxelkrokis ja sõitsime siis mereranda pidi alla lõuna poole. Tagasiteel oleksime peaaegu et kõrvupidi kätte saanud ühe metsjänese. Ees jahikire ajendil kiirendanud Jaanis oli haavikuemandast või -isandast paari meetri kaugusel.
Jänest me kätte ei saanud ja lohutuseks grillisime õhtul rannas Saaremaalt kaasa võetud vorsti. Ülar, Jaanis ja Alo käisid enne ka Byxelkroki rannas ujumas. See oli ka pisku eneseületamine, sest vesi ei olnud just väga soe, aga ka mitte liiga külm. Ilus jahutus soojal suvepäeval.
Teisipäeval, 03. juunil ajasime end vara ülesse. Buss Borgholmi kaudu Kalmarisse väljus varahommikul. Ühe reisija pilet maksis 91 SEK.
Bussireisil nägime ka kena Ölandi loodust. Sealsed, õrna mullakihiga kaetud paekivist alvarid olid kolletunud või lausa pruunid. Järsku ütles Kristjan, et karjamaal seisid kaamelid. Mina neid ei näinud, aga kaamelid nad olid. Nägime neid ka tagasiteel.
Öland on pikalt põhjast lõunasse välja venitatud. Saare pikkus on ca 140 km ja laius maksimaalselt 20 km. Saarele mahub kakas omavalitsust. Pealinn siis Borgholm.
Meie bussisõit läks läbi mitmete asulate ja Borgholmi linna. Siis edasi üle Kalmarsundi silla.
Sild oli nagu sild ikka, mandripoolses osas, kus laevatee silla alt läbi läks, tõusis see kühmuna kõrgemale. Aasta tagasi sõitsime meiegi Cassandraga sealt alt läbi.
Kalmaris külastasime lossi ja jalutasime vanalinnas. Lossis oli ekspositsioon ja sisutus peamiselt sellest ajast, kui see oli ka kuninga residents. Siin ja seal mööblit alates 13. sajandist, kuninglik toidulaud jne, kuninglik valitsuskabinet, jahituba, koosolekuruum ja lossikirik. Kirik, mitte väike kabel nagu meil Kuressaares.
Lõunal sõitsime tagasi Borgholmi. Vahepeal olime end harinud ja saanud teada, et meil olnuks mõistlik osta juba Byxelkrokis kaks kogu päeva kehtivat perepiletit. Selline pilet maksis 150 SEK ja sellega võib sõita kaks täiskasvanut ja kaks last terve päeva. Oli olemas ka samasugune kolme päeva pilet.
Borgholmis astusime esmalt mäest ülesse lossi poole. Loss, õigemini kindlus oli tõesti kõrge ja massiivne ehitus. Kuigi sellest olid järgi vaid müürid ja vaid ühes osas ka vahelaed, oli tegu muuseumiga ja ka sinna pääsemiseks tuleb rahakotti kergendada. Aga kui me seal juba olime, siis käisime ka sees.
Edasi läks tee alla linna. Linnas ekslesime veidi, et leida I- punkti ja bussijaama. Lõpuks selgus, et need olid ühes kohas. Poes täiendasime ka toiduvarusid, ostsime rohelist, leiba, saia ja ühe grillitud ja sooja kana, mis oli soe ka veel jahile jõudes.
Jahil tegime kana juurde makarone ja saime korraliku eine.
Vahepeal olime teinud otsuse, et autot rentima ei hakka ja sõidame järgmisel päeval edasi Visbysse. Selle otsuse tegime arvestades ka ilmateadet, mis lubas just sel päeval parajat tuult edasi (ehk siis juba natuke kodu poole tagasi) sõitmiseks.
Kolmapäev, 04. juuni. Väljasõit oli hommikul kell viis. Tuul esialgu vastu, nii et pidime tegema paar pauti. Siis edasi lubas enam-vähem lahedalt tihttuules Visby peale hoida.
Ilm oli ilus, kuigi vastutuulest 5-7 m/s veidi jahe. Kui keskpäeval päike soojendama hakkas, sai ka riideid vähemaks võetud, aga päris särgi väel olla ei kannatanud.
Päris Visby alla see kurss meid ei viinud, vajusime ca 4-5 miili allatuult. Maa lähedal tundus küll vahepeal, et kannatab teravamalt ära minna, aga kaks pauti pidime ikkagi tegema. Mida edasi, seda tugevamaks läks tuul, lõpuks 8-9 m/s. Visby sadamasuus oli juba ka arvestatav laine üleval. Veidi enne meid sõitis sadamasse sisse üks Taani sõjalaev.
Visby sadamas oli aga varjuline ja vaikne, 3-4 m/s. Kuna ruumi oli ja enamik seisid poordiga kais, tegime ka meie samamoodi.
Visby sadama ööpäeva tasu oli kesklinna sadamale kohane, 250 SEK. Kinkisime ka siin sadama järelvaatajale suveniirid. Saime ka vastu kingituse Gotlandi lambaga lipu saalingusse. Meie Rootsi lipp oli Emmelliine vana ahtrilipp ja oma proportsioonilt natuke suur, seda suurem oli aga ka austus võõrustajate vastu. Nii said meil saalingusse ülesse Rootsi ja Gotlandi lipud.
Ülar, Alo ja Kristjan läksid õhtul linna vaatama, Jaanis jäi jahile üht-teist nokitsema.
Õhtusöök oli meie jahi varudest. Õhtul vaatasime traditsiooniliselt arvutist filmi. Kahel eelmisel õhtul oli filmiks II maailmasõja aegset Saksa allveelaevnike elu kajastav “Das Boot”, nüüd siis vana klassika “Mehed ei nuta”.
Neljapäev, 05. juuni.
Päev Visbys. Siin oli just kooli lõpetamine ja abituriendid sõitsid mööda linna ringi kaseokste ja lintidega ehitud veoauto- ja traktorikastis ja tegid parajat lärmi. Kohaliku paadipoe müüja ütles, et see on linna suurim pidu J.
Jalutasime vanalinnas ja külastasime Gotlandi ajaloomuuseumi. See oli korralik ja huvitav väljapanek. Keskendutud ruunikividele, arheoloogiale ja viikingiajale. Samas oli ka uuemat aega ja päris kaasaegne kurioosumite (teaduse saavutusi propageeriv) osakond. Kahjuks oli keelatud pilti teha.
Pealelõunat oli kohustuslikuks programm osaks kohaliku merendustarvete poe külastus, kus täiendasime oma pliidi piiritusevarusid ja ostsime muud vajalikku.
Märkasime, et ka Visbys on meiega üht marsruuti sõitnud Saksa jaht Tohuwabohu, keda oma nime pärast märkasime esmalt Kalmari jahisadamas, päev hiljem oli Tohuwabohu Byxelkrokis ja nüüd ka siin Visbys, lõõpisime, et tea kas tuleb ka Roomassaarde meile järele.
Lõunaks sõime pitsarestoranis pitsat ja õhtul grillisime rannas, otse sadama kõrval ja Gotlandi ülikooli taga kohalikust poest ostetud liha.
Meid lõbustas toosama meiega ühel ajal saabunud Taani sõjalaev, kes saatis veidi hiljem saabunud kaht ühesugust purjekat. Nüüd tegid need õhtul mere peal mingeid harjutusi Dannebrog besaanmasti topis.
Reedel, 06. juuni.
Tuulevaikuses hakkasime hommikul liikuma. Ilmateade lubas pealelõunat ka tuult. Tegelikult saabus tuul alles kella viie ajal õhtul. Seni sõitsime mootoriga. Vahepeal sai küll ka mitu korda purje proovitud, aga nõrgas 1-2 m/s taganttuules spinnaker eriti ei vea. Vahepeal oli groot mootorile abiks.
Seekord liikus merel ka jahte, üks soomlane sõitis kuhugi Ahvenamaa poole ja üks Rootsi jaht tuli meile vastu.
Fårö saarel, Langhammars´i poolsaarel paistis rannas väga palju
busse ja autosid ning muidugi turiste. Palja silmaga vaadates ei olnudki need rannas vee ja tuule poolt uhutud sambad väga suured. Kui asja aga binokliga vaadata ja kõrvutada nende suurust all sibavate sipelgate-inimestega, siis olid need sambad üsna aukartustäratavad.
Õhtul tuli siis ka tuul, kuigi veidi valest suunast, kui ilmateade lubas. Õnneks mitte päris vastu, vaid lahe tihttuul, kuigi pidi olema bakstaaktuul (pooltagant).
Õhtul vaatasime kokpitis veel filmi - harva, kui sellist asja saab merel teha.
Üks mees muidugi tegi „outlooki” ja „Toomas” oli roolis.
Laupäev, 07. juuni. Hommikul vaibus tuul uuesti. Õnneks olime öö jooksul 3-5 sõlmese kiirusega jõudnud Sõrve lähistele. Vahepeal sai veidi sõidetud spinnakeri all, sest tuul keeras taha. Paraku see aga ka nõrgenes. Irbe majaka lähistel uudistas meid üks Läti traal, kes tegi ilmselt meie uudistamiseks väikese ringi oma kursil.
Viimane ots jälle mootoriga. Vahepeal keeras see nõrk tuul ka veel vastu. Lõpuks, kui selgus, et Alo jõuaks heal juhul viimasele Tallinna bussile, kui takso ette tellida, panime gaasi juurde. Abruka all nägime ilma mastita jahti vastu tulemas. Ilmselt oli see Luksusjahi toodang, mida omanik käis enne masti paigaldamist mootoriga proovimas. Vähemalt nii me oletasime. Vahase all seisid Sofia ja Jana ankrus.
Sadamas oli esimeseks lahkujaks Alo, kes ruttas takso peale. Ja bussile ta ka jõudis.
Teised seadsid asjad korda ja vedasid ülearuse varustuse jahi pealt ära.
Nii oli see reis lõppenud. Mälestuseks jäi saalingusse lehvima Gotlandi lipp.
Kogu reisi kestvus oli 7 päeva ja 20 tundi.
Ülari ja Kristjani tehtud reisi pildid