Liivi lahe logiraamat ehk pool tõde purjetamisest

Ilmus järjeloona 2017 augustikuu ajalehes " Meie Maa"

I päätükk
Laulupeole minek

Haapsalus algavale laulupeole hakkasime minema teisipäeva varahommikul.

Ah et mis laulupeole need saarlased Haapsallu lähevad ja kas te põrund ep tea, et laulupidu oli sel aastal noorte ja laste oma hoopis.

No aga ütle siis ise, mis mul muud üle jääb siia kirja panna. Mis see parem metafoor või metonüümia peaks olema. Et Tartu maratonile läksime või… keset suve….kuigi jah üks s… suusailm kõik.

Jah, eks nii mõnelgi elu-, huvi- või spordialal on üks suur tippsündmus, mille järgi oma plaanid sätitakse, puhkused paika pannakse ja mis vaimu elevil ja ihu virge hoiab. Lauljale laulupidu, suusatajale suurmaraton ja purjetajale Muhu Väina regatt. See on tema jaoks see üksainus ja kõige kõigem enamalt jaolt.

Seekord algas siis pidu Haapsalus. Purjetajate rongkäik sadamast kuursaali juurde ja seal avamine.

Kuigi regatile olime end ülesse andnud seitsmekesi, seilas alguspaika esialgu kolm meest.

Roomassaarest väljusime siis mainitud teisipäeva, 4. juuli hommikul  kell 4.30 ja tuul oli soodus. Kiirus nii 6 sõlme ehk siis umbes 12 km/h.  Aja möödudes kerkisid Saaremaa kohale tumedad pilved ja sealt tuli ka kõuemürinat.  Jõudnud Pöide all Kübassaare poolsaare traaversile ehk siis kohta, kus poolsaar oma majakaga jäi laevale täpselt külje peale, oli meist paremal mere kohal selge taevas, vasakul maa kohal aga äike ja sadu. Nagu järgmise päeva leht kirjutas ka rahe. Meie seilasime aga nende kahe piiril. Võtsime isegi ennetavalt suurpurjele rehvi sisse, sest kui äikesepagi kaela tuleb, siis ei tea kunagi, kui tugev see on.

Meil läks aga õnneks ja alles Viire takka saime vihmasahmaka. Ilmselt ilmavana teadis, et meil lumelabidat kaasas ei olnud ja sestap rahet ei saatnud.

Edasi oli kurss aga piki Suurt väina nord ja tuule suund sealtsamusest nordist otse vastu silmaauku.  Võtsime purjele appi mootori. Sedasi purje ja diisli koostöös jõudsime hoogsalt edasi. Otse Haapsallu me siiski ei läinud, vaid põikasime esmalt läbi Vormsi saarelt. Saare sadamas, Svibys käisid suured ehitustööd. Meie seismist see ei seganud, kui välja arvata, et sadamas ei saanud pesta.

Vormsi on üks nendest saartest, millele on paras teha peale ring jalgrattaga, ja nii meiegi. Saarel on muuseum, avatud tuletorn, kirik ja kirikaed kuulsate rõngasristidega ning palju loodust, mida kaeda.

Vormsi saatus on sarnane meie Ruhnu ja Sõrvega. Enne sõda elas saarel 2600 inimest. Nüüd viimase rahvaloenduse järgi kaks poolsada, sisse kirjutatuid on neljasaja ringis.

 Ruhnus elas enne sõda ligi 300 inimest  ja nüüd 67 ning  sisse kirjutatuid oli 127.

Saaremaal Torgu vallas loeti 1922. aastal kokku üle 4000 inimese, nüüd aga 250 püsiasukat ja  334 sissekirjutatut.  Huvitav on see, et Kihnu saarel elab inimesi pea poole rohkem kui Torgu vallas.  Kihnu paistabki meie väikesaartest kõige elujõulisem olema. Ei maksa alati ei saare suurus ega kaugus mandrist. Tallinna külje all Naissaarel elas 2011. aasta rahvaloenduse järgi 5 inimest,  kaugemal ja kolm korda väiksemal Pranglil 103.

Kümme aastat tagasi, kui samuti jahiga Vormsil käisime ja sealt tagasi Kuivastusse purjetasin, tuli merel teha üsna eriskummaline operatsioon. Nimelt oli junga Lennart endale kusagilt  saarelt puugi korjanud. Jahi apteegis on küll igatsugu rohtusid ja sidemeid ning lahaseid, kuid puugi eemaldamiseks pintsette ei olnud. Aga kätte me selle puugi saime ja väga peene riistaga. Nimelt oli laeval nõelte komplektis ülipeenest traadist rakis niidi nõela taha ajamiseks. Selle aas sobis kenasti eluka ümber ja oleks nagu puugi eemaldamiseks tehtud. Igatahes puuki oli lihtsam kätte saada kui sellega niiti nõela taha ajada.

Seekord me puuke ei korjanud. Peotäie suuri, paraku veel rohelisi, kadakamarju arstirohuks aga küll. Tavaliselt on nii suuri kadakamarju saanud vaid Abrukalt.

II päätükk
Otsi tuult mere pealt

Selline suur regatt nagu Muhu väina oma kestab nädala. Tavaliselt mahub ühte Eesti nädalasse nii äikest kui päikest. Mõni aasta on olnud vaiksem ja soojem, mõni jälle tuulisem. Eelmisel aastal eraldati päris tugevat vastutuult mitmeks etapiks. Sel aastal oli aga tuult pigem parasjagu. Haapsalust Kuivastusse seilates tuli seda natuke rohkem otsida. Tuul on purjetamise juures arusaadavalt oluline. Ah et kui oluline? No ütleme, et on teda 2 m/s ja sina liigud 3 sõlmega ehk 3 miili tunnis, mis teeb nii 6 km/h. Nagu jala longiks. Ja ütleme, et etapp on sihuke keskmine, 40 miili. Sõidad seda siis 13 tundi. Mis see siis ära ei ole. Hommikul kell 9 sõidad sadamast välja, kell 10 on start, kell 11 õhtul jõuad finišisse ja südaööks sadamasse. On aga tuult 5 m/s ja sinu kiirus üle 6 sõlme - vahetad matkakepi jalgratta vastu ja  oled kohal kuue tunniga.

Tuul on õnne asi. Tegelikult küll rohkem pilvede asi. On õigeid pilvi, on ka tuult. Nii tasub vahel pea poole pikem tee läbi sõita - kui seal on tuult, tasub see ära.

See teadmine on aga kunst, mida mõni elu sees ära ei õpi. Mõni tunneb seda aga nagu oma viit sõrme. Eriti kui oled kogu pika elu purjetanud. Näiteks nagu Ülo Vooglaid, kes 1958. aastal seilas kaasa esimesel Muhu Väina regatil. Tuule tundmise, laeva tunnetamise ja purjetamisoskuse kohta ütles ta 60 juubeliregati avamisel kuu tagasi Haapsalus nii: „ Head noored sõbrad. Ma ei ole oma 80 eluaasta juures näinud merest midagi ägedamat ja kui,  siis  ainult meri ise. Muhu Väina regatt on peaaegu nagu mingi palverännak, mis puhastab, vaimustab, võimustab. Kui tuul puhub ja mast püsib, siis paat läheb ju kuidagi edasi, kõik teavad seda. Aga kiiresti ja väga hästi, kõigist kiiremini läheb ainult ühel juhul, siis kui kõik on täpselt. Aga võta sa kinni, mis on kõik, ja pea sa meeles ja mõtle välja, kuidas oleks täpselt. Selleks tuleb süsteemselt mõelda.“

Väinamerel põhja poolt Kuivastusse seilates loob Raugi siht ja Kesselaid juba koduse tunde. Kesse all tervitab sind Kesse naine. Õigemini on kuulsaid naisi Kesselaiul kaks. Siinkohal on paslik tervitada saarevaht Elsa Vatterit, kes on üksikul saarel elanud 25 aastat. Teine naine on vaikiv naisenägu saare pankrannikus. Mina sain ta nii pildi peale mõned aastad tagasi.

 Jahiga  selle saare sadamasse ei saa. Muhust saab sinna Lalli sadamast.

Saarlastel olevat oskus panna suurem asi väiksema sisse. See oskus on ka muhulastel. Aasta tagasi kui Muhu väina regatil oli  120 jahti, oli Kuivastu sadam umbselt täis ja viimased jahid mahtusid vaevu  sadamasuu  sisse ära. Nüüd aga pakkis sadama ülevaataja Toomas Raudsepp 144 jahti ilma probleemideta ära ja jäi veel ruumigi. Juba aastataguse väina jahirohkus  nii väikses sadamas pakkus imestust ka rahvusvahelise sadamaajakirja Marinaworld toimetajale, kui see suve algul Saaremaad külastas ja Toomas talle oma fotoalbumit näitas.

Neid briti ajakirjanikke külastas sel aastal Saaremaad päris mitu. Kui Roomassaare jahisadama kapten Meelis Saarlaid Sailing Today ajakirjanik Samuel Jeffersonile siinseid sadamaid ja purjetamisolusid tutvustades mainis, et  oma 1922. aasta purjeretkest Riia-Helsingi- Riia , mis viis üle Ruhnu ja läbi Muhu väina  kirjutas Arthur Ransome oma raamatus „Racundra“ esimene mereretk, lõid mehel silmad särama. Selgus, et Ransome on sealmaal pea sama tuntud lastekirjanik nagu meil Oskar Luts ja tema sedagi teost teatakse. Ransome´i raamat on nüüdseks meie hulgast lahkunud purjetaja ja kirjastaja Leonid Parašini poolt kenasti ka eest keelde tõlgitud ja see on ütlemata mõnus lugemine. Leonid Parašin ise on kirjutanud aga ainsa Muhu Väina regati teemalise raamatu, „Väinamere logiraamat“. Toona purjetas ta regatil ise Kapsaliblika nimelisel folkboodil ja roolimeheks ja selle päris laeva enda logiraamatu pidajaks oli Leonidil varem tsiteeritud Ülo Vooglaid.

III päätükk
Kihnu seelikud ja Riia vantsild

Kõige tuulisem etapp sel aastal oli Roomassaarest Kihnu. Abruka ja Allirahu vahel tuli kaela selline vihmahoog, et vaatevälja mingikski säilitamiseks tuli prillid ette panna.  See oli aga korraks ja edasi oli juba tore purjetamine. Kihnu all oli aga juba päris mahe.

Need pagid nõudsid aga vähemalt ühel jahil masti ja eks purjed said ka kannatada siin ja seal.

Kihnu saar võttis meid vastu soojalt ja vilksamisi hakkas silma ka mõni kohalik kirju seelik. Nii see pidigi olema, sest kaldaprogrammi kava ütles et õhtul on Kihnus MERE PIDU,  Kihnu Pillilapsed, Järsumäe Virve ja tantsuks mängib väliharf.  Kaldaprogramm oli igas sadamas. Ole ainult mees ja võta osa. Paraku kipub selleks aga aega nappima, sest kui need 850 purjetajat kõik paari tunni jooksul sadamasse jõuavad ja tahavad süüa, keha kergendada ja end pesta, siis tekib siin-seal ikka järjekord ja see oma keha eest hoolitsemine võtab ka aja. Nii ei tasu pahaks panna, kui duši all on külm vesi või et sauna tuleb ka oma kehaga juurde soojendada. Kaptenitel on veel hommikul regati eel koosolek ja vaja järgmise päeva rada selgeks teha ja läbi mõelda.

Kui esimene Muhu Väina regatt sõitis Riiast Haapsallu, siis seekordne 60 juubeliregatt vastupidi Haapsalust Riiga. Pikem peatus tehti Pärnus, kus regati korraldajad pakkusid kõigile 850 purjetajale ka ühise õhtusöögi.

Kõige pikem etapp oligi Pärnust Riiga. See oli ka üsna vaikse tuulega. Õnneks oli see vaikiv tuul aga tagant ja spinnaker püüdis sellest enamuse kinni. Siiski juhtus nii, nagu arvata võis - enamik jahte finišeerisid õhtul pimedas ja neid ootas üle tunnine sõit mööda öist Daugavat, taustaks Riia sadamad ja lõpuks ka öine linn ise.

Esialgu ääristasid aga jõe kaldaid mets ja võsa.  Teadsin, et lõunas, selle võsa taga on Daugavgrīva kindlus ning selle kaitsva tiiva all asunud tolliametnike, lootside ja meremeeste asula Bolderaja, mis sai aastal 1852 Riiaga telegraafiühenduse. See oli esimene tsiviilotstarbeline telegraafiliin tervel Venemaal.

Saarlasi on siin ennegi seilanud. Meenub Liivimaa Hendriku kirja pandud 1215. aasta Riia piiramine, kus saarlased uputasid jõkke oma vanu laevu, et piiskopimeeste kogede liiklust takistada.

Veelgi meeliülendavamad read Eesti laevastiku tegevusest pani kirja  Johan Pitka oma raamatus „Rajusõlmed“, kirjeldades etappi  Landesveeri sõjas 1919 juulikuus.

 Iseäranis selgesti peegelduvad minu mälestuses järgmisel pildid:  Selge, tuuleta, soe juulikuu hommik. Düüna iõesuu Magnusholmi ja Bolderaa poolsaarte kohal hõljub kerge püssirohu suits. … „Lennuki", „Lembitu" ja „Vambola" hallid suitsukarva pikad kogud venivad jõesuule, nende külgedest sähvatavad tulejoad ja tugev mürin täidab, õhku, millest pommid ja schrapnellid huugades läbi lõikavad. Nende komandosildadelt ragistavad kuulipildujad, kuulirahet kõrgele õhku vaenlase aeroplaanidele saates. Magnusholmi rasked suurtükid vaikivad vereloikude vahel. …

 „Lembit" liigub tasa ja targu, kui elutark vanamees kunagi, Düüna jõe voogudes Bolderaa poole, tema kohal keerleb viis vaenlase patrulli ja nendelt  langevael „Lembitu" ümbrusse vette üks pomm teise järele, veesambaid sünnitades. Äkisti sähvatab jõekaldaI  „Lembitu" lähedal mitu tulejuga ja tema umber tõusevad kõrged veesambad, nii et hall kere nende vahele silmapilguks ära kaob. Järgnevatel silmapilkudel muutub „Lembit" tuld purtskavaks olevuseks. Tema suurtükkide, kuulipildujate, automaatide ja püsside sähvatused sulavad ühiseks lõõmavaks leegiks. Suurtükkide raksatused ja pommide lõhkemise mürtsud sulavad ühiseks mürinaks. See kestab ainult mõni minut, tulepurskamine muutub üksikuteks sähvatusteks, mis ülespoole juhitud, kus ikka kullid keerlevad ja „Lembitu" hall kere paistab suitsupilve all oma täies kogus. Pikksilmaga uurides näib ta terve ja korras olevat. Nii hävitas “ Lembit" Bolderaa hästipeidetud vaenlase raske patarei, millele ta teadmata umbes 150 sülla peale oIi Iiginenud. See oli kahevõitlus sõna tõsises mõttes.

  Meie saabumine oli rahumeelne ja  kaikohad olid päris kesklinnas, esimese Vantsilla lähedal Kipsala saarel. Sinna on kujundatud väike liivarand ja jahisadam. Vanalinna tuli minna üle silla.

IV päätükk

Natuke tehnikahuvilistele  

Riias siis Muhu väina regatt lõppes. Viimasena toimus jahtide eskaadrisõit Riia jõel. Kõige ette sättis end üks veekahuriga läti pukser ja siis meie riburada selle järel.

Mis seal viga paraaditada, kui ilm ilus ja kena laupäevane päev vabalt käes.

Meie peatuskohas Riia Pilseta jahtklubis oli jahte natuke nagu vähevõitu. Selgus, et päris palju aluseid loobus Riiga tulekust. Olgu siis põhjuseks pärastine pikk kodutee või lihtsalt teadmine, et viimane sõit enam kohta ei paranda. Ja eks pikapeale võtab väsimus ka maad.

Lätlased lootsid, et kui nad teevad oma meistrivõistlused ehk Baltic Open Regatta Riiast tagasi Roomassaarde, siis tuleb sinna ka rohkem eesti jahte. Paraku jäi järgmise nädala jätkuregatiks Riiga vaid neli Saaremaa jahti. Meie nende hulgas ja seega algas teisipäeval uus regatt ja uued seilamised. Muhu väina  seitsmest meeskonnaliikmest jäi meil  järgi viis.

Purjetamine, iseäranis võidupurjetamine on meeskonnatöö. Kuidas seda nüüd öelda… Tegelikult ei ole seal midagi keerulist ja asi on üsna sarnane autosõiduga. Seda saab igaüks praktiseerida, tal tuleb oma auto vaid natuke ümber ehitada. Parim on sellise  ümberehituse aluseks võtta vasakpoolse liiklusega riigist pärinev õppesõiduauto. Lihtsalt et oled roolis paremal pool. Õppesõiduauto sellepärast, et roolis oleval juhil tuleb niikuinii jalge alt ära koondada kõik pedaalid- tema keerab vaid rooli. Gaas ja pidur on üks ühe tagaistmel istuja ja teine teise tagaistmel oleva tiimiliikme jala all. Sidurit tallab kõrvalistuja.  Tema loeb ka vahepeal kaarti. Käigukang on taga keskel istuva meeskonnaliikme ulatuses. Käsipidurit lihtsalt ei ole.

Kui suudate viiekesi sellise autoga sõita sirgel, teistest liiklejatest vabal laial sõiduteel, siis sobite juba hästi matkapurjetajaks. Regatil tuleb sõita sellise autoga juba rallit, kus rada on jääs ja korraga stardib kõrvuti poolemeetriste vahedega vähemalt 30 autot. Ah jaa. See veel ka, et kusagil mootoris peab olema tuule nimeline kotermann, kes vahel bensiinikraani lahti ja vahel kinni keerab. Nii et gaasi andes ei pruugi auto kohe liikuda, aga siis äkki saab nõutud pöörded kätte. Sellise autoga saaks päris hea ettekujutuse purjetamisest.  Kui ei usu, küsi mõne tuttava jahtkapteni käest üle. Ta võib anda veelgi  nõuandeid ümberehitamiseks. Näiteks seda, et tegelikult ma valetan ja gaas ning pidur on ikkagi ühe mehe jalge all. Lihtsalt neid on kaks - ühe ratta pidur ja gaas on ühel mehel ning teise ratta oma teise mehe tallata - sest nii on tõetruumgi veel.

Mõnda asja peab siiski lisaks  harjutama. Näiteks kuidas sama viie mehega tõmmata kotist lahti telk nii, et see kohe soovitud asendisse püsti jääb. Ikka nii, et neli tõmbavad nurkadest ja üks pistab nobekiirelt pulgad alla. Kui telgi püstitamine viie sekundiga õnnestub, siis olete meister spinnakeri heiskama. Meil võtab see ikka veel aega minuti ja vahel satub telgisuu mitte paremale, vaid vasemale poole – vaata  siis koti sisse, kuidas see pakitud on.

Kuigi on ka üsna sarnaseid laevu, ühest seeriast või klassist, on jahid reeglina väga erinevad. Seda võib iga huviline ise sadamas vaadata.

  Laeva kiirus sõltub väga paljudest asjadest, millest peamised on kere kuju, pikkus, kaal, süvis ja purjestus. Selleks et nii erinevad laevad omavahel võistelda saaksid, kasutatakse palli- ehk reitingusüsteemi. Nii saab  aeglasem jaht eelise ja võib juhtuda, et esimesena finišeerinud laev osutub peale palli arvesse võtmist viimaseks ja viimane esimeseks.

Olgu pallisüsteem nii hea kui tahes, kõiki laevu omavahel võrrelda ei saa ka sedasi. Sestap jagatakse sarnase palliga laevad  gruppidesse. Praegu jaotatakse Muhu Väina laevad ORC ja  ESTLYS süsteemi järgi. ORC mõõdusüsteem on rahvusvaheline ja võtab arvesse rohkem parameetreid. Ka on seal näiteks jahi meeskonna maksimaalne kaal ette antud. LYS on põhjamaades välja töötatud reitingusüsteem, mis on veidi lihtsam. Muhu Väinas jagunevad võistlusgrupid just ORC ja LYS alusel. Kuna juba aastaid on  folkboote olnud eraldi grupi jagu, saab neist moodustada oma flotilli. Esimeste aastate kolmest võistlusgrupist on nüüd saanud seitse.  Läti võistlustel oli aga vaid kaks gruppi.

V päätükk
Tagasi koju koos killukese ajalooga

Koju tagasi tõi meid siis uus regatt ja Läti meistrivõistlused. Lätlased on tervislik rahvas. Esimesel regatipäeval sai iga jaht kasti porgandeid ja porgandid olid ka edaspidi auhindadeks. Lisaks veel kapsad ja kartulid. Ühesõnaga oli meie tervisliku toidu eest hoolitsetud. Kuna meil on jahis ka gaasipliit ja ahi, siis sai kenasti ahjukartuleid mooritud. Seda muidugi mitte regati ajal merel, vaid õhtul sadamas. Matkates võib merel teha igatsugu toitu, aga regatti sõites on pikema päeva soe lõuna tavaliselt mingi kuuma veega tehtav kiirtoit, kartulipuder või makaroniroog.

Kodutee kulges läbi Roja ja Ruhnu sadamate. Roja on tegelikult natuke nagu saarlaste sadam. Igal aastal toimub Saaremaa Merispordi Seltsil Roja regatt. Nii et selles asulas ja ka ümbruskonnas on kõik juba tuttav ja teada. Roja on umbes sama suur kui kaks Orissaaret.

Rojast ja Kuramaast rääkides peab kindlasti mainima ära Krišjānis Valdemārsi  ja liivlasi.

Krišjānis Valdemārs väärinuks kindlasti olema nii Saaremaa Merispordi Seltsi kui Saaremaa Merekultuuri Seltsi auliige, kui need seltsid juba tema eluajal olemas olnuks. Lätlaste jaoks on ta rahvusliku liikumise esiisa nagu meil Carl Robert Jakobson ja sestap on temanimelisi tänavaid pea igas Läti linnas. Ja tervelt üks väike Kuramaa linnake on temalt nime saanud.  Meie, saarlaste jaoks on Valdemārs  aga eelkõige merendustegelane, kes tsaari Venemaa rahandusministeeriumi ametniku ja kaubalaevanduse edendamise seltsi aktivistina saavutas siinsetel aladel 11 merekooli avamise. Sealhulgas ka Eesti esimene, Heinaste merekool. Kaudselt oli sellel protsessil mõju ka Kuressaare merekooli asutamisele. Roja meremuuseum ei saa muidugi ka temast mööda.

Liivlasestest kui rahvast, kes elasid kahe lahustükina Daugava ehk Väina ja Koiva jõe alamjooksul ja Kuramaal, ei tea me praktiliselt midagi. Võimalik, et need kaks asuala olid  zemgalite ja latgalite pool eraldatud juba muinasajal.  Hiljem süvendas seda lahusust Riia linn.   See rahvas suri välja enne, kui keegi neid uurima hakkas. Liivi keelt kirjakeelena hakati õpetama alles siis, kui liivlaste viimane asuala piirdus vaid Kuramaa rannaküladega. Täna ei räägi emakeelena liivi keelt enam keegi.

End ise randalisteks ehk rannarahvaks kutsuvad liivlased olid väljasuremisohus juba üle saja aasta tagasi, kui nende viimases 12 rannakülas elas ligi 2000 liivlast. Liivlastele pani  osalt viimase  põntsu nende kõrge iseteadvus, kuis nad enda talusid saksa parunitelt enam rentima ei soostunud ning viimased osa taludest lätlastele andsid. I maailmasõja ajal evakueeriti liivlased  Kuramaalt. Paljud ei tulnud enam kunagi tagasi. Noor Läti vabariik pidas liivlasi esiti rahvuslikuks konkurendiks ja kui sellest kompleksist üle saadi ja hakati liivi keelt õpetama ning ajalehte välja andma ning 1939. aasta augustis avati liivi rahvamaja, oli juba lootusetult hilja. Siis tuli II maailmasõda, küüditamised, piiritsoon ja kolhoosaeg koos rannakülade hääbumisega.

Rāndakēļ min jemakēļ,

piva minnõn um sin ēļ!

Kis võib rāndakkieldõ unnõ,

unub ka entš jema sõnnõ.

[Liivi keel (rannakeel), mu emakeel,

püha mulle on su hääl!

Kes võib liivi keelt unustada,

unustab ka oma ema sõna.]

Tänapäeval on veel neid, kes on liivi keele vöörkeelena ära õppinud ja peavad end ka rahvuselt liivlaseks. Jäävad aga nimed nagu vana Liivimaa, ja Liivi laht ja õnneks palju ülestähendusi, lindistusi ja ka videomaterjali. Ka peetakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetus Kuramaal,  Mazirbes  liivlaste päevi.

 Jaanis Prii