Veel GORR kajastusi

 Cassandra saabus esmaspäeva, 9. juulil GORR regati piimasest sadamast Pärnust  Roomassaarde oma kai äärde. Pärnus andsime regati eelviimasel päeval, peale kõige pikemat sõitu intervjuu Läti GORR TV-e.

https://photos.onedrive.com/share/C54D6F8F56725A9E!162012?cid=C54D6F8F56725A9E&resId=C54D6F8F56725A9E!162012&authkey=!AAB5L43GHPZBOPY&ithint=video&e=hi7hXf

GoRR 2024

Reedel peale tööpäeva lõppu tulid Indrek ja Alo lennukiga Roomassaarde. Jaanis, Juhan ja Margus olid juba päeval laeva välja tõstnud ning põhja ära pesnud. Ilm paistis veel kena ja ennustatud kõueilmani jäi veel neli tundi. Seega otsustas ka ELLI väljuda pigem kohe koos meiega ülesõidule Riiga. LILIANN pidi hommikul alustama.

See oli meie laiuskraadil harva esinev “troopiline öö”, kui temperatuur ei lange alla 20*C. Sõitsime mootoriga, laev rullas bakstaaklaines ja kogesime ka tugevamaid tuuleiilinguid, kuid 14,5 tunni pärast jõudsime esimeste jahtide hulgas Auda jahtklubisse.

Foto: Cassandra ja meeskond Audas.

See on üks kaunimaid hetki, kui laevad hakkavad regati eel kohale saabuma, kõik on tulnud pikema või lühema maa, kõik on rahul läbitud ülesõiduga ning optimistlikud ees ootava võidusõidunädala suhtes. Selles melus möödus päikseline laupäev ka CASSANDRA meeskonnal. Pealelõunal saime regatibüroost kätte ka oma kolmanda GoRR-i pardanumbrid ning rakendasime ammu plaanis olnud võtet - Indrek ja Alo laenasid sadama skuutripontooni ja aerutasid sellega laeva vöörikleepse paigaldama. Idee meeldis ka teistele ning saime mōndagi sõbralikku laeva pardakleepsudega aidata.

Tehnilise ülevaatuse aeg oli meil pühapäeva hommikul, kõik oli korras, üllatasime komisjoni kahe groodi registreerimisega, mis on ORC järgi paar viimast aastat lubatud. Mõõtsime koha peal veel ka ühe eespurje.

Pühapäev oli ka regati paraadi päev. Pealelõunal heiskasime signaalkoodi lipuehte ning sõitsime Auda klubist kesklinna sillani ning tagasi. Meie seltskonna valis paraadi ajaks ka Eesti poolne korraldaja Piret.

Paraad kulges Riia kesklinnani. Fotod J. Prii ja GORR pildipank https://gorr.lv/ee/galerii

Esmaspäevase esimese stardi hetkeks saabus 10 m/s tuul ning ülitugev vihmasadu, stardiliini oli vaevu näha ning meile meenutas see GoRR starti Ventspilsist neli aastat tagasi. Olime aga tugeva ilma purjede all ennast hästi positsioneerinud ja hoidsime keskmist 5. kohta ilma järele andes kuni lõpuni.

Salacgrivasse sõiduks lubas hoopis tasasemat ilma 2 m/s tuulega, mida meie X-jaht üldse ei pelga. Vahetasime groodi suurema ja kergema vastu. Teisipäevast alates saime veel meeskonna täiendust Martini ja Ott Marteni näol. NOR oli aga näinud ette kohustuse finišeerida 12 tunni sees, milleks olid kogu laevastikust võimelised vaid 4 jahti. Meie nende hulka ei kuulunud ja saime koos ülejäänutega 2. koha punktid, kui mootoritega õhtuhämaruses regatisupile läksime. Meie grupis ainukesena tulemuse kirja saanud FOLLOW aga rohkem ei startinudki. Leedulaste X-35 TE KYLA jättis aga kaks järgmist etappi vahele.

Kolmapäevasel ringil kukkus Alo kokpitis pautides parempoolse 8. ribi katki. Veel lasime spinni poomi ülestõmbe käest. See keerdus ümber spinni valli ja proovisime neid siis koos alla tõmmata. Kahjuks nii kohmakalt, et tõmbasime spinni valli mastist välja. Karistuseks tuli kõik allatuuleotsad ilma spinnakerita sõita. Punkte see muidugi juurde ei andnud.

Õhtul sadamas märkasime oma lõbuks pootsmanitooliga masti roninud kohalikku noormeest, kes oli nõus meid meie hädas aitama ning panime spinni otsad paika tagasi. 

Neljapäeval oli jälle vaikiv allatuuleilm, nagu öeldud pole meie laeval selle vastu midagi, kuid ühehalsiotsal sõidavd kõik laevad oma palli täis. Olime kenasti keskel, kui veidi enne lõppu jäi üks märk võtmata. ESTELLE meenutas seda meile raadio teel ning läksime 1,5 NM tagasi. Kaotasime kaks kohta.

Reedel oli jälle oodata tugevamat ilma ning meeskonda saabus tugevdama Jaak. Arutlesime purjede valiku üle, peale jäid kergemad purjed, kuid juba lühiraja esimese stardi järel purunes eespuri täielikult. Järgmist starti oodates sai ka groot tugevasti rappida. Kõik kolm starti läksid täiemahuliselt regatiarvestusse ja meil seega teistega võrreldes üks puudu.

Tugevate tegijatega ORC II grupis rõõmsalt alanud regatt oli seega sündmusterohke ja läks paraku kohtade mõttes allasuunas. Siiski oli kena kogemus, mõnus meeskond ja GoRR regatikorraldus oli jälle suuri samme edasi astunud. Kui 2017 olime 19 laeva seltskonnas ja auhinnaks oli kott kartuleid, siis nüüd kogunes juba 69 laeva.

Alo Tamm. 

Riias regati avamine ja paraad jõel

 Täna, 30.06.2024 oli õhtul toimus Golf Of Riga Regatta laevastiku paraad merel ja regati avamine. 

Meie meeskond praegu veel Alo, Juhan, Indrek, Margus ja Jaanis. 

SMS Abruka regatt

 Alustagem siis algusest. Ühel jaanuarikuu päeval  saatis Jaanis mulle “CASSANDRA” suvise sõidugraafiku 2024. Mind puudutavaks osaks 14-15. Juuni Abruka regatt ja juulis plaanitav lõbusõit Gotlandile.

Mina, maarott, purjetama? Noo kuulge? Tõsi, viimased aastad Tallinnas elanuna, olen ma ju merd näinud, isegi käinud mere ääres. Paar korda mootorpaadiga ja korra jahiga Naissaarel seilanud, aga purjetamisest, veel vähem laeva terminitest, ei teadnud ma kohe mitte midagi. 

Enne regatta esitasin endale küsimused: 

miks ma selle väljakutse vastu otsustasin võtta?

kas ma kardan või mida ma tegelikult pelgan?  

Leian, et inimene võiks elus vastu astuda oma hirmudele, neid teadvustada ja kui pakutakse võimalust ennast proovile panna, siis ka seda teha. Mul on mere ees suur aukartus, ning mõeldes sõidule üle Läänemere, meenub ilmselt nii mõnelegi parvlaev “Estonia” uppumine. Ehk siis, jah, ma kardan tormi, seda, et süda läheb pahaks aga ilma vastu ei saa midagi ning iivelduse vastu olid mul ingveritabletid varutud. Veel kardan haiget saada, ära uppuda. Aga samas, hirm on elus ka vajalik, see hoiab meid liigselt riskimast. Niisiis, otsustasin oma hirmudele vastu astuda ja anda endale võimaluse kogeda ning õppida midagi uut.

Et testida minu merekõlblikkust, alustasin tutvust “Cassandraga” mai keskel, ööbisin paar ööd jahil tema kodusadamas, Roomasaares.  Ilm oli tuulevaikne ja väga soe, võtsin päikest, kohanesin vaikselt jahiga, merel ei käinud.

Jaa siis saabuski 14. juuni.

CASSANDRA EST-266 meeskond koosseisus:

Jaanis, Alo, Juhan, Ülar, Indrek, Jaak, Andres, Maria ja mina alustasime kogunemist paar tundi enne starti. Jaanis tegi mulle eelnevalt väikse koolituse mida tähendab “paudiks valmis”. Alo, keda nägin sel päeval esimest korda, oli konkreetne ja ennast tutvustades küsis otse, kui palju ma purjetamisest tean. Piiksusin vaikselt, et korra olen jahiga Naissaarel käinud aga no, mitte midagi ei oska. Ettevalmistused jahil käisid ja mina üritasin mitte ette jääda ja segada, lihtsalt jälgisin mis toimus. Enne starti tegime mõningad manöövrid ja sain pisut aimu mis mind ees ootab. 

18.00 oli start esimesele etapile Roomassaare-Abruka. Ausalt, esimesed 10 minutit oli mul pulss täiega laes ja ärevus sees, peale paari esimest suhteliselt edukat manöövrit rahunesin. Õppisin juurde uue väljendi “halsiks valmis”. Enamasti täitsin korraldusi kas natuke liiga vara või siis liiga hilja. Mõni kord õnnestust ka õigel hetkel üle jahi kajuti ronida. Aga neid igasugu jubinaid ja köisi on jahi küljes ikka väga palju, midagi jäi kogu aeg jalgade alla ja tegi pisut haiget. Meri oli “maarotile” sobilikult leebe, lainet sisuliselt polnud aga õnneks tuult jätkus. Kell 19.00 olime finisis. Järgnes laeva koristamine, purjede pakkimine ja otsade lappimine ehk sorimine. Sildusime Abruka sadamas, sõime kohalikus kohvikus koos meeskonnaga suppi, tegime väikese tiiru saarel. CASSANDRA meeskond käis ka esimest korda uues Abruka kabelis ja pani sinna küünla. 

 Käisin korraks raamatukogus, kuhu viisin enda poolt kingiks ühe raamatu ning kuulasime pisut meeleolukat muusikat. Kõrvus kõlamas “vana madrus, vana madrus, mis elu see on…” sõitsime ööseks Roomassaarde tagasi. Seekord mootori jõul, päikeseloojangut nautides ja omavahel vesteldes. 

Ööbimiskohta jõudes olin üsna külmunud ja näljane, aga õnneks leidus selle vastu abi soojade riiete ja kuuma toidu näol. 

Und kohe ei tulnud ja kesköö paiku kirjutasin päevikusse ka esimse lehe.  “Esimene päev Abruka regatist möödas. Murdusid mõned küüsed, tekkisid mõned sinikad. Emotsioonid laes. Oli äge päev.. Homme jälle!”

Elamusi oli nii palju, et uni ei tahtnud tulla, jäin magama vast poole kahe paiku, aga sellele vaatamata olin järgmisel hommikul varakult jalgel. Vaatasin siis peeglist oma saagiks saadud sinikad üle… no neid ikka oli (üle lugema igaks juhuks ei hakanud) aga ma ei virise (või kui siis ainult natuke ). 

Peale hommikusööki oli suunaks taas Roomasaare sadam. Kui meeskond oli kogunenud siis andsime otsad ja võtsime suuna taas Abrukale, et teha ring vastupäeva ümber saare.

Teel olles saabusid poide koordinaadid ümber mille tuli regatil purjetada  ja Jaanis sisestas need jahi “ajju”. Peale kaptenite koosolekut Abrukal, andsime taas otsad ja valmistusime stardiks. Stardijoon oli ühe poi ja jaht “SOPHIA” vahe. Kõik regatil osalevad väikelaevad pidid selle joone ületama samaaegselt. Keegi ei tohtinud signaali kõlades olla “üle joone”. Kuna aluseid oli stardis oluliselt rohkem kui  esimesel päeval siis oli start teisele päevale keerukam.

Jaaaaa siiiiiiis, hakkas juhtuma :D

Vahetult enne starti manööverdades, läks minusuguse maaroti jaoks põnevaks, isegi liiga põnevaks. Sain korralduse all kajutis midagi toimetada ja samal ajal kostus ülevalt ärevaid hüüdeid. Mingil minule mittemõistetaval põhjusel olime juhitamatud ja kõkrisime kergelt “KATARIINA JEEga”, sest laevad ei jõudnud hõigetele reageerida ja kokkupõrget vältida. Õnneks oli kõks üsna väike aga ära ehmatas siiski. 

Üsna kohe peale seda kõlas stardisignaal. Aga nüüd läks veelgi lõbusamaks sest “CASSANDRAL” tuli tantsuisu peale. Spinnakeri ülespanekul tekkis vist mingi tuulehoog  ja tõenäoliselt oli ka juhtimise viga, sest me ei suutnud jahti paremale küljele ära kallutada. Igatahes oli ühel hetkel vasak parras ja purije nukk vees, “CASSANDRA” kõikus nagu jonnipunn ühele ja teisele küljele. Puri laperdas, mehed hõikusid rahulolematuid käsklusi, üle kõigi kõlas kapteni rahulik hääl: “Hoidke kõik kinni” . Istusin jalad üle jahi ääre, hoidsin ühe käega reelingust ja toetasin teisega kajuti küljele. Vaatasin alla ja nägin kuidas vasaks parras oli sisuliselt vees. Ega ei jõudnudki midagi erilist mõelda, või kui siis seda, et kas nüüd lähmegi ümber? 

Ümber me ei läinud, jalad jäid enam vähem kuivaks ja peale mõnda kuni 20kraadist kreeni vasakule ning tantsutiiru saime õigele kursile tagasi. Siis läks meeste vahel lahti rahulolematuks diskussiooniks selle üle, kes tegi millise vea. Justkui oleks sellest takkajärgi  mingit kasu. 

Ülejäänud osa regati teisest päevast kulges rahulikult, umbes nelja tunniga tegime tiiru Abrukale peale ja finisserisime Roomassaare sadamas. Järgnes eelmise päeva rutiin, jahi koristus ja asjade pakkimine. Kuna olime esimesed finisseerijad siis võtsime sadamas rahulikult, ootasime teisi lõpetajaid.

Tulemustest niipalju, et esimese päeva olime esikohal ja algul lõpp-protokollis kokkuvõttes ka esimesed. Hiljem tulemusi korrigeeriti ja saime teise koha. Ma arvan, et see on täiesti aus teine koht, napp aga kindel. Pole vaja merel tantsutiire teha , las need jäävad ikka ballisaali. Minu hirm, et ümber lähme oli üle pingutatud, sest hiljem mulle küll selgitati, et “CASSANDRA” on sügava ja raske kiiluga jaht, mis on ehitatud sisuliselt uppumatuks. Mida rohkem kreenis on seda suurem on tema soov ennast sirgeks ajada. Siiski oli päris huvitav näha “GO” jahi Sylvia (Aare Kööp) pardalt salvestatud videot “CASSANDRA” kreenist. Olen seda näidanud päris mitmele oma tuttavale ja reaktsioonid on olnud üsna samasugused. Kõrvaltvaatajana tundub see ohtlikumana kui tegelikult oli. 

                                                                                  

Kokkuvõtteks: 

Merel süda pahaks ei läinud, väike iiveldus tekkis hoopis peale merelt tulekut õhtust süües aga ingveritabletid jäid alles. Sain võrratu elamuse ja kogemuse, tutvusin mitme ägeda inimesega kellega loodan veel varsti kohtuda. Avastasin, et mulle meeldib mere piiritu avarus sest koju Tallinnasse jõudes tundus korter kuidagi väga kitsas. Seega, ka maarott võib merd nautida! 

Aitäh “CASSANDRA” meeskonnale mind enda sekka võtmast! Hei, Gotland, siit ma tulen!

Anne Sõber

Läheme Riiga Riia lahingu jälgedes

 Head võidupüha!

Landesveer purustati mitte ainult Võnnu all. 105 aastat tagasi toimus ka nn Riia lahing, mis oli Landeswehri sõja viimane lahing (30. juuni- 3 juuli). Cassandra jaht stardib vähem kui nädala pärast, 28. juunil, ehk siis just 105 aastat hiljem samasse kohta Daugava jõel. Hea on meenutada.

Johan Pitka kirjutab:

Iseäranis selgesti peegelduvad minu mälestuses järgmisel pildid:  Selge, tuuleta, soe juulikuu hommik. Düüna iõesuu Magnusholmi ja Bolderaa poolsaarte kohal hõljub kerge püssirohu suits.

„Lennuki", „Lembitu" ja „Vambola" hallid suitsukarva pikad kogud venivad jõesuule, nende külgedest sähvatavad tulejoad ja tugev mürin täidab, õhku, millest pommid ja schrapnellid huugades läbi lõikavad. Nende komandosildadelt ragistavad kuulipildujad, kuulirahet kõrgele õhku vaenlase aeroplaanidele saates. Magnusholmi rasked suurtükid vaikivad vereloikude vahel. Lugemata arvul sibasid Magnusholmi lagedal pinnal väikesed hallid kogud jõekalda poole ja sinna jõudes kargavad venedesse ja sõuavad, mis jõuavad, Saksamaa poole kaldale, kuhu jõudes jälle jalad sibama panevad. 

 „Lembit" liigub tasa ja targu, kui elutark vanamees kunagi, Düüna jõe voogudes Bolderaa poole, tema kohal keerleb viis vaenlase patrulli ja nendelt le jest langevael „Lembitu" ümbrusse vette üks pomm teise järele, veesambaid sünnitades. Äkisti sähvatab jõekaldaI  „Lembitu" lähedal mitu tulejuga ja tema umber tõusevad kõrged veesambad, nii et hall kere nende vahele silmapilguks ära kaob. Järgnevatel silmapilkudel muutub „Lembit" tuld purtskavaks olevuseks. Tema suurtükkide, kuulipildujate, automaatide ja püsside sähvatused sulavad ühiseks lõõmavaks leegiks. Suurtükkide raksatused ja pommide lõhkemise mürtsud sulavad ühiseks mürinaks. See kestab ainult mõni minut, tulepurskamine muutub üksikuteks sähvatusteks, mis ülespoole juhitud, kus ikka kullid keerlevad ja „Lembitu" hall kere paistab suitsupilve all oma täies kogus. Pikksilmaga uurides näib ta terve ja korras olevat. Nii hävitas “ Lembit" Bolderaa hästipeidetud vaenlase raske patarei, millele ta teadmata umbes 150 sülla peale oIi Iiginenud. See oli kahevõitlus sõna tõsises mõttes.

Johan Pitka, Rajusõlmed 

Kuula selle kohta ka Eesti Raadio saadet Eesti Lugu, Lahingud Läänemerel. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/eesti-lugu-eesti-lugu-195-lahingud-laanemerel

Lugu argonautide retkes

 Jaanis lubas siia postitada oma lühikese ülevaate argonautide mereretkest, mille ta kirjutas maailmakirjandude kuruse tabeks. Lugu avaneb eraldi aknas, sest siia oleks see liiga pikk, aga keda huvitab, saab lugeda:_ https://jaanisprii.blogspot.com/2024/06/argonautide-retk.html

Läheme Riia lahe regatile

 Cassandral on plaan sellel suvel osaleda Riia lahe regatil, ehk GORR https://gorr.lv/ee

Regatt algab Riiast ja lõppeb Pärnus. Regatt toimub 29. juuni - 5 juuli. Kuna Cassandra sõidab sinna Saaremaalt, Roomassaarest, siis on meil viimane aeg 28.juunil Riiga poole startida. 

Nagu alloleva ajakava järgi, on avatseremoonia Riias 30. juuni õhtul ja esimene start 1. juulil.

Hetkel ei ole me veel meeskonda registreerinud ja selles võib tulla muutusi. Küll on põhimeeskond koos. Samas, kui sul on huvi sõita koos meiega Riiga, siis võid endast ikkagi teada anda, sest huvisõit koos meiega Riiga on ka võimalik.