Kui meeskonnaliikmed purjelaevas üksteise vastu pöörduvad, pole põgeneda kuhugi. Kuidas hoiduda meeskonnaprobleemidest ja negatiivsest õhustikust pardal?
Juhtub ikka, et paadimeeskonnad lagunevad, kuid peale iga-aastast Atlantic Rally for Cruisers (ARC) lõppu Rodney lahes St Lucial pakub äsja lahku läinud ookeanipurjetajate kontsentratsioon selliste lugude jaoks rikkalikku ainest mida tähele panna ja millest õppida. Enamik meeskondadest on sõidu lõpuks sõlminud eluaegsed sõprussuhted, kuid paratamatult on osades kogetud ka isiksuste vastasseise.Ookeani ületamine võib olla virgutav ja põnev, kuid unepuudus, stress, merehaigus ja isikliku ruumi puudumine võivad rikkuda ka kõige leebema inimese tuju. Halb atmosfäär pardal on nagu püssirohutünn – süttimiseks on vaja vaid pisikest sädet.
Terysa Vanderlool ja tema elukaaslasel oli eelmisel aastal lõbus Atlandi ookeaniületus, kuid mitmelgi paatkonnal nii hästi ei läinud.
Üks paar, kutsume neid näiteks "Jay" ja "Kay", ostsid oma jahi aasta aega enne ARC-d, et veeta hooaeg või paar Kariibi merel sõites. See oli nende unistus, aastatepikkuse raske töö ja planeerimise tulemus.
Oma kogemuste vähesusest teadlikena valisid nad hoolikalt meeskonna: kolm meest ja ühe naise, igaühel oma spetsiifilised oskused. Millega nad aga ei arvestanud olid inimeste temperament ja suhtumine.
"Teha ja osta oli nii palju: turvavarustus ja purjevarustus, taglas, toit, varuosad ja purjed," ütleb Kay. "Kuid kogu ettevalmistuse juures ei mõelnud me kindlasti piisavalt meeskonna valikule ja dünaamikale.“
"Ma ei ütle, et me sellele üldse ei mõelnud, kuid pole võimalik ennustada, millised probleemid tekkida võivad, kui paadis elavad koos kuus tugevat intelligentset täiskasvanut.”
Jay ja Kay olid enne ülesõitu igaühega koos purjetanud. Üks neist oli valikuperioodil ka negatiivset käitumist üles näidanud, kuid Jay ja Kay lootsid, et see oli ühekordne anomaalia. Nad eksisid rängalt.
Üks näide oli ülesõidu eelne ärevus: “inimene nuttis teele asumise hommikul selle pärast, et kambüüs oli segamini, asjad polnud kappidesse ära pandud. Korrastamiseks kulus viis minutit, kuid tollele inimesele tekitas olukord tohutut stressi."
Peale teele asumist läks õhkkond ainult hullemaks.
"Tekkis süüdistamiskultuur. Üksteist süüdistati kõikvõimalikes asjades alates vähesest pingutamisest ja oskustest kuni halbade otsuste tegemiseni."
Meie kaasaegne ja moodsa disainiga jahtlaev pälvis samuti palju kriitikat.
“Kui midagi läks inimliku eksimuse tõttu katki, süüdistati selles jahi halba disaini või varustuse ebakvaliteetsust. Arutati, millist tohutut pettumust valmistas paadi ettevalmistus.
Masendav oli see, et ettevalmistusaastal kaasasime kogu meeskonna. Andsime neile Las Palmases isegi vaba voli paadi, varuosade ja varustuse ülevaatamiseks ning nende arvates puuduvate osade või asjade juurde ostmiseks” meenutab Kay.
Kui meeskond leidis groodist rusikasuuruse augu, lõid pinged üle pea. Kaevati välja purjeparanduskomplekt, seal oli aga ainult spinnakeri parandusteip ning Jay ja ühe meeskonnaliikme vahel tekkis tuline vaidlus purje parandamise üle.
Kay selgitab: "Ta ütles: "See ei kesta, auk läheb suuremaks ja rebib groodi puruks. Peame minema Cabo Verdese grooti parandama.
Ta kritiseeris Jay juhisoskusi: "Kapten pole kogu sõidu jooksul ühtegi õiget otsust teinud." Jay otsustas jätkata Saint Luciasse ja üllatus-üllatus - parandus pidas sõidu lõpuni vastu.”
Peale 16 päeva merel ületasid nad lõpuks finišijoone. Enamiku ARC jahtide jaoks on see oodatud tipphetk. Kuid mitte Jay ja Kay jaoks.
“Meie jaoks oli see raskeim hetk. Meie kaks olime põnevil – vaadake, mida olime koos saavutanud!
Tegin ettepaneku, et paneme selga meeskonna T-särgid, teeme finišijoone ületamisel ühispildi ja tähistame. Vastus oli eitav. Sildusime nii, nagu olime väljunud: tumedate tujukusepilvede all.”
TÄNAPÄEVANE MÄSS
Ülesõit võib kujuneda ebameeldivaks ka mitte-nii-külalislahke kapteni all. "Jo" ja "Alex" said negatiivse kogemuse katamaraanil, mis kuulus ühele abielupaarile.
Alex räägib: „Otsisime paar kuud Crewbay ja Ocean Crewlinki veebisaitidelt paati, millel ARC kaasa teha. Paat oli töökorras ja omanikega tundus ka kõik korras olevat, seega liitusime meelsasti selle paatkonnaga.
"Alguses läks kõik hästi: olime kõik heatujulised, jagasime kulusid ilma igasuguse kärata, saime hästi läbi ja osalesime kõik ühiselt erinevates laevatöödes."
Teel Gibraltarilt Kanaaridele atmosfäär aga halvenes. Kanaaridel oleks saanud meeskonnast ka lahkuda, kuid arusaadavalt polnud see kellelegi meeltmööda. Neljast meeskonnaliikmest oli ainult Alex varem ookeani ületanud, mis tegi temast kõige kogenuma.
Kui ARC lähenes, tõstsid pead eriarvamused söögikordade osas.
"Omanikud ütlesid, et söögikordadel peame kõik kokku saama. Küsisin ühise hommikusöögi kohta, sest öösel oleme kordamööda vahis ja võib-olla ei tahagi üles tõusta, kui parasjagu vahis ei ole.
Meile öeldi ühemõtteliselt, et kui me hommikusöögile ei tule, siis me ei saagi süüa, mille eest olime ju tasunud!"
Nädala pärast läks asi tõsisemaks, sest spinnakeri vall hakkas hõõruma. Jo ja Alex olid murelikud.
"Rääkisin sellest hommikusöögil, kuid teema jäeti kõrvale," meenutab Jo. “Umbes 10:30 kostis võimas raksatus ja vall läks puruks. Spinnaker kukkus vette. Olin enda peale väga kuri, et ma polnud tegevusetust kahtluse alla seadnud. Olime kõik ühiselt süüdi, sest tahtsime rahumeelset õhkkonda säilitada.”
Kapteni pealiskaudne suhtumine ohutusse ja laeva hooldusesse muutus iga päevaga ilmsemaks.
“Saime tormifoka valliga spinnakeri uuesti üles. Ka uus vall hakkas kulumise märke ilmutama, kuid kapten ütles sellest hoolimata: "seda ei tohiks juhtuda, sellel pole millegi vastu hõõruda."
Olin sõnatu. Ta oli otsustanud, et uus vall ei purune ja veenis selles iseennast, kuigi vastupidised tõendid olid otse meie silme ees.
Hakkasin kartma. Kui tema suhtumine parandustesse on selline, siis mida kõike veel kohmakate lahendustega varjatud oli?”
Kõik neli meeskonnaliiget hakkasid kaptenisse usku kaotama ja Alex hakkas kõike, mida kapten tegi üle kontrollima.
“Siis tundsin end palju turvalisemalt. Tundsin, et kõigel on pädev silm peal,” selgitab Jo. Vaidlused aga jätkusid ja õhkkond halvenes päev-päevalt.
"Arvan, et kapten tundis oma autoriteeti teiste pardal viibivate isiksuste ja oskuste ja poolt ohustatuna," kommenteerib ta. "Irooniline on see, et ta oli meid hoolikalt kontrollinud ja veendunud, et tal on pädevad ja kasulikud meeskonnaliikmed. Kahjuks ei olnud ta valmis kuulama neist ühegi soovitusi.”
Alex suhtub möödunud emotsioonidesse juba filosoofiliselt: “meenutame sõitu positiivsete muljetega, keskendume purjetamisele, nähtud mereelukatele, kaunitele päikeseloojangutele, langevatele tähtedele ja külastatud kohtadele. Oleme palju õppinud, eriti seda, kuidas tulla toime keeruliste isiksustega.”
KUIDAS SÄILITADA ÜKSMEEL
Dan Bower on oma 51-jalase jahi SKYELARK pardal võõrustanud kümneid erinevaid meeskonnaliikmeid. Ta jagab näpunäiteid eduka meeskonna keemia kohta:
meie tekilt on hulgaliselt inimesi läbi käinud ja oleme kuulnud üllatavalt palju isiklikke kogemusi või "sõber rääkis" probleemlugusid.
Need lood räägivad tavaliselt kahest murest. Üks on olukord, kus meeskonnaliikmed tajuvad, et jaht või kapten ei sobi võetud ülesande täitmiseks, mis põhjustab kapteni suhtes vaenulikkust või ärevust, kas nad üldse hakkama saavad.
Teine on lahkarvamus kapteni ja mõne meeskonnaliikme vahel, mis tuleneb sageli isiksuste konfliktist – tavaliselt sellest, et kapten on stressis või mures või tunneb end ebamugavalt oma jahi jagamisel meeskonnaga.
Mõlemas olukorras on kindlaim viis lahenduseni dialoog – enamik inimesi on oma olemuselt mõistlikud ja peale olukorra selgitamist ja lahendamist suudab igaüks end kokku võtta. Lihtne on öelda, et probleem on "pahuras" inimeses, aga võib-olla on tal lihtsalt koduigatsus.
Hea komme on õhtusöögil või "happy hour”-il igaühelt küsida, kas keegi soovib midagi arutada. Samuti proovin vaiksel ja rahulikul hetkel igaühelt omavahel küsida "kuidas läheb?", isegi kui selleks tuleb öise vahi ajal kajutist välja ronida.
Isiksuste konflikti korral pole häbiasi teha mõningaid muudatusi. Määrake meeskonnas selged rollid ja muutke vahigraafikut, proovige jätta mulje, nagu oleks tegemist rutiinse käiguga: „õige, kutid, nädal on möödas, vahetame vahipartnereid.”
Levinud leekpunktid on toit ja uni. Mõned inimesed on teatud toiduainete suhtes kirglikul seisukohal, teised aga võivad ühe toidukorraga kogu nädala varud ära kasutada.
Samuti ärkvel püsimine – muusika kuulamine (kasutage kõrvaklappe), põlema jäetud tuled või pimestavad otsmikulambid, valju häälega rääkimine või isegi ebameeldiv naer! Teil tuleb läbi viia korralik eelnev briifing või tuletada delikaatselt meelde, et teised inimesed on väsinud.
Samuti õiglus – veenduge, et ebameeldivad tööd jagatakse võrdselt ja näidake eeskuju. Näiteks paadi pesemise ajal puhastan alati ise tualetti.
Soovitan kuulutada mõne koha paadis privaatseks omaette olemiseks. Hea ilmaga on meie vaikne koht vöörtekk, muul ajal kajut. Kui olete selles vaikses kohas, ei tohi teid segada, samas kui kokpit on mõeldud sotsiaalseks koosviibimiseks ja jutuajamiseks. Igaüks vajab vahel "mina aega".
Isiksus on tähtsam kui purjetamisoskused. Iga kapten võib meeskonnale purjetamise põhitõdesid õpetada, kuid kõige olulisem on suuta ühiselt koos aega veeta.
Meeskonnaliige peaks paadiga liituma mõned päevad enne väljasõitu, et saaksite aimu, kui hästi te kokku sobite. Sama kehtib huviliste kohta, kes soovivad liituda ookeani ületava paatkonnaga. Koosveedetud aega ei asenda miski.
Küsige, mida meeskonnaliige varem teinud on ja eriti seda, miks ta soovib meeskonnaga liituda, ja miks just nüüd.
Ülesõidukapten otsib meeskonda alati lühikese etteteatamisega, kuid oma elu seikluse planeerinud eralaevnik peaks meeskonnale varem mõtlema – kui meeskond kai pealt kaasa haarata, siis tuleb järele mõelda miks, ja mis läks valesti.
Allikas: Terysa Vanderloo, Yachting World, 9. juuli 2017
