Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

24.7.09

52. Muhu väina regatt 2009

52. Muhu väin 2009 toimus 12.-18. juuli. Sõideti marsruudil Pärnu-Kihnu-Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami. Kusjuures Sõrust Lehtmale sõideti minu arusaamist mööda esimest korda avamere poolt. Edasi siis jahtlaev Cassandra juhtumitest regatil.

Tegelikult algas meie jaoks MV juba natuke enne ehk siis reede 10. juuli õhtul kui me (Jaanis, Kristjan ja Ülar) viisime jahi Roomassaarest Pärnusse. Alguses tundus, et saab isegi purjetada, aga juba Abruka külje all vahetasime purjetamise mootoriga sõidu vastu, sest tuult lihtsalt polnud. Hommikul vara ajas Kristjan mu üles ja ütles, et kui ma ei taha Watergate regatti maha magada, siis pean üles tõusma. Ise ta tahtis loomulikult magama minna J. Eks mul oligi aeg juba üles tõusta. Igal juhul Watergate regatil osalevaid jahte oli väga põnev jälgida. Kuna oli juba veidi tuult tekkinud siis otsustasime regatil osalejaid veidi eksitada ja heiskasime ka purjed. Eks nad siis said tükk aega mõistatada et kes me oleme. Peale Watergate regatil osalevate jahtide tuli ka teisi jahte Pärnusse, ilmselt siis MV regatile. Enne Pärnut lisasime mootoriga kiirust, et omale ikka võimalikult hea kai koht saada – tagant tuli spinnakeride all kümmekond jahti. Kai koha saamine õnnestus ja tuli tõdeda, et jahtide parkimine toimus päris professionaalselt. Pärastlõunal saabus Alo koos uute purjedega (Genu1 ja groot). Kristiina viis meid Maxxxima-sse toidu järele. Maria ja Elisa jäid sadamamelu nautima. Pärast poeskäiku sai mõlemad purjed üles tõmmatud ja selgus et purjed peale passivad küll. Siiski tundus, et eespurje eesliik on liiga pikk, aga seda peaks saama lihtsalt parandada. Groot seevastu tundus olevat liiga pisike aga eks peab ise veelkord üle mõõtma. Laupäeval suurt muud ei toimunudki enam. Pühapäev oli veel puhkepäev. Registreerisime jahi regatile, saabusid Jan, Priit ja Kadri. Sponsorlippude järgi oli laeva teiste hulgast lihtne üle leida. Kristjan sõitis hommikul tagasi Kuressaarde, ta pidigi ainult jahi Pärnusse toomisel osalema. Ostsime paadipoest mõned plokid ja kummipaela. Tahtime käia ka avamisel, aga enne kui me jahist maale saime, oli regatt juba ära avatud. Ilmselt öeldi aiunult paar sõna. Uudistasime siis mööda kaisid käies teisi osalevaid jahte ja ajasime mõnede tuttavatega juttu. Lugesime regati juhiseid ja arutasime võistlustaktikat, samuti sai õhtul veel saunas käidud. Vaatasime õppevideot ja grillisime liha. Panime paika kaks olulist ametit Kapten – Jaanis ja alates Roomassaarest Alo. Vöörimees – Ülar.

1. etapp Pärnu-Kihnu.

Hommikul vara oli siis äratus ja umbes 9 sõitsime Pärnust välja. Sõidu pikkuseks meie grupis 22 meremiili. Start oli õnneks mitte jõe peal, vaid merelt nii umbes miili kaugusel muulidest. Ilmateade lubas terveks päevaks tuult ainult paar meetrit sekundis. Õnneks oli tuult siiski nii 3-4 m/s. Oli lahe tihttuul. Peale uute purjede heiskamist kulus mõni minut, et aru saada kuidas uued purjed töötavad. Stardipositsiooni valimine ei olnud vist küll kõige õnnestunum, aga siiski tuli start korralikult välja 2 min hiljem ja kellegagi kokku ei põrganud. Sel aastal oli uuendusena peale starti vaja võtta lisapoi, mis asus vastu tuult, ehk taheti et kõik algul krüssaksid esimesse punkti. Näha oli, et päris mitme kogenud kapteniga jahi meeskonnad unustasid algul selle poi võtta ja tulid kaugemalt tagasi, et poi ära võtta. Mõni siiski jättiski poi võtmata. Tuleb ikka hoolega lugeda regati juhendit. Oli ka loomulikke kadusid, nagu ikka juhtub. Nimelt läks soodi vänt üle parda.

Korraks kadus tuul täiesti ja hakkas keerutama. Pärast oli kaardi pealt hea vaadata, mis ringe me sel ajal tegime, korraks sõitsime isegi Pärnu poole tagasi. Proovisime ka spinnakeri all sõita, aga kuna see kurss viis väga vales suunas siis vahetasime spinnakeri eespurje vastu kiiresti tagasi. Meie rada nägi ette 2 poi võtmist – Sorgu madala idapoi ja Kihnu teljepoi. Vahepeal hajusid jahid üpris laiali, aga poi juures toimus uuesti mingi koondumine ja me polnudki päris üksi. Ees oli mõni Polaris tüüpi jaht ja Sorgu poolt tuli alla liiga üles kaldunud Luisa. Kihnu teljepoi pealt tuli krüssata. Kuna tuult oli, siis saime sellega kenasti hakkama. Polarised vajusid siiski eest ära. Peale finišeerumist tulemusi vaadates oli algul meel hea, sest mõnedki jahid olid selja taga. Mõne aja pärast selgus külma dušina asjaolu, et me ei olnud mahtunud aega – nii poolteist minutit jäi puudu. Kolmanda grupi ja LYS grupi jahtide meeskonnad olid päris nördinud, sest mõlemas grupis olid mõned teistest oluliselt kiiremad jahid (III grupis Georg, LYS grupis Tormilind, Vesta, Lotte ja eriti soomlaste Bayonita). Kohtunikelt nõuti ajalimiidi suurendamist. Õnneks sellega ka nõustuti, Esimese sõidu tulemused jäid siiski kehtima. Ehk meile siis DNF ja 30 punkti.

Seisime kohaliku vana traali poordis ja võtsime veel Katariina II kolmandaks korpuseks. tõelised Kihnu naised jagasid piiramatult kalasuppi. Nii ei pidanudki ise enam süüa tegema.

2. etapp Kihnu-Roomassare.

Jaanis keetis hommikul laevas putru. Tualetivõimalused olid sellise rahvahulga jaoks selgelt vähesed.

Meie raja pikkus 58 miili. Peale stardi lisapoi oli vaja võtta Kinhu madala E tooder, allirahu N tooder, Kirjurahu E tooder ja Roomassaare sadama ees olev teljetooder nr.2. Ilmateade lubas jällegi pea olematut tuult. Õnneks ei pouhunud see vastu. Start muidu õnnestus, aga esimesse märki krüssates tundus, et jäime teistest järjest kaugemale. Tagantjärele tundus, et krüssasime vales tuule faasis ehk ei tabanud õigel ajal ära, millal tuul veidi suunda muutis. Siiski olime veel mõnede jahtidega koos. Kuna otsustasime Kihnust minna mööda kaugemalt (äkki liiga kaugelt, Inka III läks sealt, kus meie kaardil juba kivid). Jäime mõnedest konkurentidest maha. Kuna ees umbes pooled jahid heiskasid spinnakeri, siis otsustasime ka seda teha. Sel hetkel puhus tuul selliselt, et sai sõita peaaegu märki külgtuules. Lõunasööki tehes aga jätsime konkurentide tegemised märkamata ja ka selle, et tuul oli veelgi vastu keeranud ja kaldusime liialt Muhu poole. (Rõõm oli tõdeda, et üks jaht oli veelgi rohkem alla läinud. Vist Greta). Igatahes pidime siis Allirahu peale sõitma üsna tihedas tihttuules. Ka ilmateate lubatud tuule keeramine edela suunas jäi tulemata, millele olime lootnud, ehk mängisime ennast ise nurka. Peale Allirahu õnneks tuul tugevnes puhudes nii 6 m/s. Kirjurahu märki pidime krüssama. Tundus, et jahte oli siiski peale meie veel merel. Aega mahtusime igaljuhul kenasti. See oli siiski juba uus ajalimiit 40%. Algsesse 30% limiiti poleks me mahtunud. Finishi ületasime 23:41. Seejärel kiire jahi kordaseadmine ja saunaskäik. Enne seda veel sõime Annika kodustehtud pitsat, mis maitses imehea. Supiks oli rangelt üks ports seljankat.

Protokolli vaadates selgus, et olime 27. Tahapoole jätsime Franziska ja Greta. Viimane ei mahtunud jälle aega. Eespool olevad konkurendid olid ikka päris kaugel ajaliselt. Roomassaares tuli kurvastuseks tõdeda, et jahid olid paigutatud või ise ennast paigutanud natuke kehvasti. Seisime Aegna kai juures kolmanda laevana poordis. Kuna oli vaikne ja aeg hiline, siis olid mõned jahid kinnitatud kehvasti. Varahommikul pidime tõusnud tuule tõttu korduvalt ühe teise jahi liikmetega otsi ümber tõstma ja jahte paremini kinnitama.

3. etapp Roomassaare-Sõru.

Hommikul kell 11 toimus kahe esimese etapi autasustamine. Autasustati iga grupi esimest ja viimast finišeerijat. Protokollist vaadates olime meie oma grupi viimased, aga viimase finišeerija auhind anti venelaste jahile Fart. Peale kohtunikele asja ära seletamist anti auhind meilegi. Saime KJK sildiga alkovaba šampuse. Tundus et kohtunikekogus on üks suur segadus.

Kuulsime, et Santa Maria oli Hermes-X-le Kihnu stardis külje pealt sisse sõitnud.

Jaanis tõi meile veidi toidumoona juurde. Annika ja Rudolf ning Kristjan ja Jaanis olid meid merele saatmas.

Algas regati pikim etapp – meie grupil 81 miili. Pidime võtma Abruka all oleva faarvaatrite lõikumispaiga teljetoodri, seejärel juba tuttava teljepoi nr. 2 (ehk siis ots tagasi Roomassaare poole), Tulpe S toodri, Muhu juures oleva 1. Hiiu väina laevatee teljetoodri ja viimase 5. Hiiu väina laevatee teljetoodri Sõru ja Triigi vahel. Algselt pidime jätma roomassaare teljepoi nr 2 vasakule aga kuna sel juhul oleks saanud otse faarvaatrite teljepoi juures ringi ära tegemist minna Tulpe S toodri juurde siis keegi märkas seda ja kohtunikud panid välja muudatuse, millega see poi tuli jätta paremale. See muudatus põhjustas ka väheke segadust alguses. Esiti arvasime, et see poi on lisaks pandud, aga siis keegi seletas teema lahti. Ehk siis kuna start anti kell 13:00 siis ootas ees öösõit. Esialgu oli tuult piisavalt, kuigi ilmateade oli jällegi lubanud vaikset läänekaarte tuult. Esimene poi pandi jällegi vastutuult. Priidul ja Kadril tuleb paut juba päris hästi välja.

Kuna olime arutanud läbi stardi taktika, siis alguses tundus, et kõik läheb hästi. Minut enne starti liikusime külgtuules natuke stardiliinist allpool ja hõikasime, et purjed peale võetaks. Siit algaski segadus, sest purjed tõmmati tihttuule trimmi ja me kaotasime kiiruse. Lisaks jäime ette ühele teisele jahile, kellele pidime teed andma. Õnneks ta siiski ei protestinud meid, kuigi oleks vabalt võinud seda teha. See intsident põhjustas hiljem palju tulist arutelu meie meeskonnas. Siit tuleb siis kindlasti meelde jätta, et enne tuleb kogu meeskonnale selgeks teha kõik olulisem purjetamise võistlusmäärustest. Saime siiski liikuma ja edenesime päris hästi. Kuigi olime varem arvanud, et Abruka juurde märki tuleb sõita lahedas tihttuules, sai siiski kasutada tuule muutuse tõttu spinnakeri. Õnneks olime selleks hästi valmistunud. Esimene otsa spinnakeriga läks hästi. Olime teiste jahtidega koos. Märgis tegime väikse vale otsuse. Heiskasime eespurje, aga ei lasknud spinnakeri poomi vastu staaki ehk ma ei saanud lasta brassinurka vabaks. Brassi järgiandmine ei läinud samuti õnneks, sest otsa lõppu oli kummalisel kombel tekkinud sõlm – ilmselt jällegi Kotermanni töö. Õnneks taipasin piisavalt kiiresti karjuda, et kasutataks nuga. Kadri lõikas sõlme maha. Kristjani peetud statistika järgi oli see teine kord, kus kokpiti nuga kiiruga vaja läks. Edasi läks kõik plaanipäraselt, võtsime Roomassaare teljepoi ja heiskasime uuesti spinnakeri. Järgmisse märki sõites oli ees meie suur konkurent Karolina ja Polaris Lagle. Esimene 5 minutit märgis ees ja teine 2 minutit ees. Kas vaibus tuul veidi või liikusid teised lihtsalt kiiremini, igaljuhul hakkasime veidi maha jääma. Ka puhus tuul meie jaoks liiga tagant. Mõned, sh Karolina heiskasid ka oma hästi kerged ja suured spinnid. Enamik jahte otsustas sõita mööda kive ranniku alt. Mõned üksikud, sh meie otsustasime liikuda otsekursil. Kuigi kõigil ranniku ääres sõitnud jahtidel polnud plotterit, tundus meile seal sõitmine liiga keerulisena. Lagle läks veelgi mere poolt. Hiljem selgus, et ranniku alt võideti päris palju. Ka mere poole läinud Lagle sai meist ööpimeduse katte all Suures väinas mööda. Evelin III vöörituled on vist ikka veel valet pidi. Kübassaare kandis magades kuulsin läbi une, et lähedal on kuskil kivid, veidi hiljem selgus, et need olid siiski piisavalt kaugel. Ärgates olime Muhu saare all. Tuult eriti polnud. Otsustsaime lõpuks heisata eespurje kuna tuul hakkas keerama teravaks. Sõitsime siis pea olematu tuulega nagu varjud, lähedal olid veel mõned 1. või 2. grupi laevad. Vahepeal liikusime ühega lõikuval kursil ja otsustasime ära pautida. Selgus, et see oli vale otsus, sest tuul muutis üpris kohe suunda ja pidime tegema teise paudi kohe otsa. See oli siis kuskil kella kahe paiku öösel. Olin vahis roolimees kuni kella 6 hommikul. Umbes nelja ajal saime heisata Viirelaiust möödudes spinnakeri ja hakkasime uuesti käiku saama. Alo vigastas spinni halssimisel päris sügavalt jalga.

Hommikusöögiks keetsime vett ja tegime kiirkartuliputru.

Kella 5 ajal möödusime Kuivastu-Virtsu liinist. Õnneks sel ajal praame ei liikunud ja seetõttu ei pidanudka kellelegi teed andma. Too hetk nägime, et võrreldes suurte jahtidega liigume üsna hästi. Nad sõitsid küll kiiremini, aga mitte oluliselt. Siit järeldus, et me oskame küll sõita spinniga külgtuules aga mitte tagant ja pakstaaktuultes, seda peab ikka oluliselt harjutama. Selgus, et Kessu traaversis saab sõita üsna Muhu saare äärest läbi, seda demonstreeris üks 1. või 2. grupi jaht. Peale 6 läksin magama ja kui olin üles ärganud, siis olime juba oma eelviimasest märgist möödunud. Samuti oli otsa lõppenud tuul. Siiski aitas meid miski hingus edasi, sest kuigi nii tuuleandur kui logi näitasid nulli, oli GPSi järgi kiirus tervelt 1 sõlm ja aeg-ajalt rohkemgi. Leidisime, et lisaks elektroonilisele andurile tuleks uuesti ka Windex paigaldada, nagu paljudel jahtide seda on. Päeval läks ikka väga palavaks ja pidasime oma tervise hoidmiseks vajaliku olevat ennast meres värskendada. Sama tegi ka traaversis olev jaht Franziska meeskond. Sõitsime lahedas pea olematus tihttuules spinnakeriga. Sootideks panime peenikesed nöörid, sest tavalised soodid olid liiga rasked. Nii tegime vahepeal oma kaks sõlmegi, igaljuhul soodi käes hoidmine oli juba raskendatud. Oli nii kuu ja vesi auras, et poomi peal olid soolakristallid.

Kell 10 võtsime ühendust peakohtunikuga, et uurida, kas meie klassi jahte on sisse tulnud. Ta vastas et üldse pole, aga Bayonita oli siiski finišeerinud kella 7 paiku hommikul. Ülejäänud hakkasid jõudma alles pärast 12 päeval. Uurisime kaldatoetusüksuse käest ka ilmateadet, aga see ei lubanud suurt miskit head – ikka tuulevaikust ja tuule pöördumist ning tugevnemist 5 m/s alles hilja õhtul. Pärastlõunal kella kolme ajal vaibus tuul täiesti. Selleks ajaks teadsime, et finiš suletakse kella 23 ajal. Lootsime ikka selleks ajaks sinna jõuda. Tegime veel ühe ringi kiirkartuliputru.

Kuna enam miskit ei puhunud siis palusime Kadril korra masti kriipida ja tuult paluda, samuti tegime „Vana ringi“ et tuult saada. Kadri ei uskunud absoluutselt et see mõjub aga nii uskumatu kui see tundub, sõitsime juba mõne minuti pärast 4-5 m/s tuules. Ka kerkis Leisi kohal üles äiksepilv, mis meist siiski tagant mööda läks, lõi ka välku ja müristas. Otsisime juba üles väikse eespurje, mida õnneks ei läinud vaja. Ise arutasime asja nii, et ega „Vanal“ polnud ju lihtne meile tuulevaikuses tuult teha. Eks siis ainuke võimalus oli äiksepilv. Jätaks selle lugeja otsustada, mis ta kõigest sellest arvab. Igaljuhul krüssasime oma märki ja finišeerusime 5 minutit enne kuute juba. Olime 26. Tahapoole jätsime Triini, Lagle ja Franziska. Jan oli 12 tundi järjest roolis.

Ega õhtul ei jaksanudki palju muud teha kui süüa ja järgmist etappi arutada. Järgmise etapi rada teatati alles sel õhtul. Kohtunikud otsustasid värske ilmateate järgi, kas suunata jahid avamere poolt või läbi Väinamere. Tegime ühiselt kaarditööd ja analüüsisime eelmist etappi.

Sõime seljankat ja lappisime spinnakeril mõned läbivad augud.

4. etapp Sõru-Lehtma.

Alo keetis hommikusöögiks neljaviljaputru.

Distants meil avamere poolt minnes ca 53 meremiili. Tuli võtta ainult üks märk – Lehtma sadamast NO suunas jääv Selgrahu W tooder. Põhimõtteliselt jäeti korraldajate poolt lahtiseks, et kummalt poolt Hiiumad sõita, aga kuna avamere poolt pole MV kunagi läbi läinud siis ilmselt ei juurelnud keegi eriti kaua marsruudi üle. Samuti oli start vastu tuult, ehk avamere poole. Läänetuult jagus täpselt niipalju, et kannatas sõita veel suure genu1-ga ja rehvimata groodiga. Ehk meie puhul jäid üles siis uued purjed. Sõrust välja sõites tundus meile, et mootoriga on miskit mäda ja taganttulijad hüüdsid, et meil tilkus summutist õli välja. Nii hüüdsime siis appi kõrval oleva jahi Lotte, kes meid siis slepis vedas stardiliini juurde. Eespurje heisates tekkis pisike viperus, miski oli kuskil kinni, selgus, et üks karabiiner oli välja väändunud – selle sai siiski kiiresti korda. Tundus, et kuidagi palju ebaõnnestumisi juba ühe päeva kohta. Seekordne start õnnestus väga hästi. Olime stardiliinil 10 sekundit peale raketti. Suutsime eemale hoida meist alltuule olevatest jahtidest seejuures ise hästi liikudes. Esimesse vastutuulemärki tuli jällegi krüssata. Tundus, et osa jahte jättis selle võtmata ja läks otse, aga me polnud ka päris kindlad. Seejärel võtsime suuna Ristna suunas lahedas tihttuules. Hoidsime siiski veidi mere poole juhuks kui tuul peaks minema teravamaks, mis Ristna poolsaare lähedalt möödudes ka juhtus. Poolsaarest möödudes heiskasime spinni. Kuni selle kohani oli sõit visuaalselt hinnates läinud väga hästi, konkurendid polnud eest kuigi kaugele saanud. Spinnakeriga sõit väga ei õnnestunud, sest teised hakkasid eest ära minema. Meie hoidsime otsekurssi, aga paljud läksid jällegi maa poolt. Ja võitsid päris kõvasti. Kadri tegi jälle oma võrratuid juustuvõileibu.

Tahkuna poolsaare kandis sõites tekkis mu juurde äkki pudel ja öeldi, et „Vana ring“ – vaja on saada mööda läheduses vee all 0.9 m sügavusel olevast kivist. Hiljem selgus, et möödusime terve kaabeltau kauguselt. Endiselt olid meie lähedal konkurendid Eneli ja Karolina. Vahepeal suutsime siiski spinnakerist 99% välja pigistada ja tegime lõpus päris korralikku sõitu. Märki jõudsime neist küll tagapool, aga see oli selge, et me neid võidame. Märgist sadamasse tuli krüssata. Selleks hetkeks olime aru saanud juba, mis tuul teeb ja suutsime krüssamisel hoolega jälgida, milline halss parasjagu parem oli ja edenesime päris hästi. Vahepeal hoidis põnevust üleval Karolina, kes oli veidi krüssamisel eksinud ja sõitis meie lähedal lõikuval kursil parema halsiga. Kuna olime vasakul halsil, siis teadsime, et peame neile teed andma, mida nad ka häälekalt meelde tuletasid. Jan oli roolis ja lehvitas neile, andes mõista et anname neile teed küll. Seepeale juhtis ta sujuvalt meid meetri kauguselt Karolina ahtrist mööda – jäi veel ruumi ülegi. Siiski suutid nad finišeeruda just meie ees. Eneli oli meist mõlemast ette saanud. Finišiprotokollis oli meie koht senini parim – 25 ehk taha jäid neli konkurenti. Franziskast seekord jagu ei saanud. Üpris napilt jäi puudu. Peab ikka spinnakeriga sõitmist veel korralikult harjutama. Oleks spinnakeri varem korralikult tööle saanud siis oleks olnud reaalne saada koht esikahekümnes vähemalt, aga oleksid ju ei maksa miskit. Selgus, et miskit sai siiski veel juhtuda, mootor nimelt ei käivitunud enam üldse – starter oli täitsa tumm. Karolina aitas meid siis sadamasse Franziska poordi. Üritasime veel õhtul vaadata, kas annab miskit parandada, aga ei leidnud midagi. Ka vänt oli üle keeratud, nii et ei saanud proovida, kas mootor käivitub.

Sadamas pelmeenisupp.

5. etapp Lehtma-Dirhami.

Ülar keetis putru. Värskelt dushi alt tulnuna on juba eneseületamine end jälle üleni faktor 50 kreemiga kokku määrida.

Hommikul oli täielik tuulevaikus ja paks-paks udu. Start lükati 2 tundi edasi. Oli kuulda arutelu Jaht Kadri teemal, et mõõdukiri pidavat vale olema. Lõpuks siiski anti korraldus väljuda merele, aga stardipaik viidi Dirhamile palju lähemale. Läksime välja Katariina II slepis olles kursis sellega, et ei tohi end liiga vara lahti anda. Start ei õnnestunud väga hästi kuigi kõik oli läbi mõeldud – liikusime liiga kaugele ja jõudsime 1,5 minutit hiljem stardiliinile. Siiski ei olnud miskit hullu, oli meist halvemaidki startijaid. Algul sujus kõik hästi. Tuult oli veel piisavalt, aga peatselt hakkasid vee peale vormuma tuulevaikuse saarekesed ja kiirus langes. Vahepeal üritasid mõned jahid sõita spinnakeriga, aga kuna nad kaldusid kursist kõrvale, siis vahetati need üsna kiiresti eespurjede vastu tagasi. Kuna meil puudus arusaam, mida tuul teeb, siis üritasime minna otse märki. Selgus, et vist panime jälle mööda. Purjetamises ei ole otsetee lühim tee. See kehtis vist kõikidel etappidel. Märgi võtmine ei õnnestunud kõige paremini, pidime tegema paar lühikest pauti enne märki. Märgist finišisse otsustasime sõita spinnakeriga. See õnnestus just väga napilt. Ka allavõtmine ei õnnestunud kõige paremini, sest brassi seekel ei avanenud kohe. Selle avamiseks on vaja miski käepärane vahend välja mõelda. Franziskale tegime jälle ära. Ülejäänud konkurendid jäid kaugele. Hiljem selgus, et olime napilt aega mahtunud. Kuna palju jahte katkestas, siis oli meie koht 23. Naljaga pooleks arvasime, et kui regatt kestaks veel 3 nädalat, siis jõuaksime juba esikolmikusse ka J. Otsustasime silduda purje all. Eespurje enam ei heisanudki. Manööver õnnestus igati kuigi oleks tegelikult tulnud teha natuke teistmoodi. Nimelt sildusime allatuult selle asemel, et teha väike ring ja tulla tihttuules. Martin oli meile kai peale vastu tulnud. Pühapäeval vahetati starter ära.

Ja oligi regatt läbi. Kokkuvõttes siis 27 koht. Taha jätsime Franziska ja disklahvi saanud Kadri. Autasustamisel saime jällegi pudeli viimase finišeerujana. Ees paari punkti kaugusele jäid Bella ja Lagle. Olime igatahes kuhjaga täitnud seatud eesmärgi. Eks tuleb veel paar aastat regatti lihtsalt läbida, küll need paremad kohad ka veel ees on. Igaljuhul suured tänud kogu meeskonnale ja vast purjetame teine kordki sellise meeskonnaga.

Logiraamatu pani kokku Ülar

Mõned Kadri tehtud pildid

Muhu väina ametlik kodulehekülg

Muhu väina meediakajastused ja fotod