Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

31.3.16

Laeva vahetamine

8. juunil 2005 tõime Rootsist oma esimese jahi Rock 20. Nimeks sai Emmelliine (1976). See oli väike purjekas ja kippus kõikuma, kui keegi ennast laevas liigutas. Kajutis tuli olla põlvili. Laev oli Jaanise nimel ja ka Kristjan oli ka kohe mestis. Alo tuli kampa kui laev oli juba ära toodud ning siis sõlmisime omavahel seltsingulepingu.

6. mai 2007 sõitsime välja Bornholmi saare Svaneke sadamast oma teise jahiga Möre 30 (1974). Nimeks oli Cassandra. Selle laeva haldamiseks registreerisime ka MTÜ Barco Blanco.
Üldiselt olime selle laevaga väga rahul. Merekindel, hea tugev plastik, klassikaline kajutiplaan, suur kokpit, kõik kohad juba oma käega üle käidud. Nüüd aga leidus meie tublile Möre 30 jahile ostja. Uueks nimeks sai Elektra ning kodusadamaks Kaberneeme.

Aprillis 2016 alustame Turu lähedalt Naantalist koduteed Beneteau First 34.7 (2008) marki jahiga. Nimeks saab jälle Cassandra.
Eks jahti vahetada oleks juba varemgi tahtnud. Meeskonnal olid eelmise kotermanni trikid ja suutlikkus juba selgeks saanud. Aga nagu ühistegevuses ikka ja elus üldse on tahtmine taevariik, saamine aga iseasi. Kus midagi toimub, sinna tuleb tavaliselt huvilisi juurde ja meiegi osanike arv tõusis Riho, Oti ja Juhani liitumisega kahekordseks. Mõtisklesime laienemisega seoses ka oma põhikirjalised printsiibid üle.

Uue jahi valiku kriteeriumideks olid muidugi hind, valmistamisaasta, standardne tehase toodang, liikuv kuigi mitte võidusõidulaev, mitte ülearu suur.
Hind selles suhtes, et jaksaksime igaüks oma osa välja panna või liisingu makset tasuda.
Valmistamisaasta selles suhtes, et liisinguettevõte oleks üldse nõus laeva finantseerima.
Tehase laev ja kindel mudel selles mõttes, et oleks ka teisi sarnaseid, kellega ennast merel võrrelda ja mõõtu võtta saaks. Siis on hea mõtteid, kogemusi ning varuosasid vahetada. Eestis on sarnased laevad Katarina Jee, Evelyn III, Jazz ja Adele.
Väljasõiduks vajalike madruste arv nii mitmegi meeskonna koostööle saatuslikuks saanud, sest tegelikku aega on hobimeremehel tarvis siiski ka kodustega jagada. Igapäevastest ametikohustustest ning maise vara või hinge hooldamisest rääkimata.

Kui olime enam-vähem margi ja mudeli välja valinud hakkasime talvel müügikuulutusi lugema. Vahemere piirkonna jätsime ülesõiduks mineva ajakulu tõttu valikust välja.
Iirimaal Dublini lähedal oli kaks laeva müüa. Ühte vahendusfirma esindaja oli väga valmis koostööd tegema ja tegelikult jäigi pikaks ajaks parimaks kandidaadiks. Tahtsime ju ka kojutoomisest pikema merematka teha, mida vähestesse puhkusenädalatesse muidu ei mahuta.
Teine iirlane aga ei vastanud kõnedele, kirjadele ega tagasihelistamispalvetele. Kevad-talvel teatasid järsku mõlemad, et omanikud on ümber mõelnud ega soovigi oma jahte müüa!
Otsustasime uurida esialgu kalliks peetud jahti Riias, mis varem oli Eestis Deja Vu nime all sõitnud. Varustus oli hea ja hinda väärt, aga nädal enne vaatama sõitmist mõtlesid ka selle laeva omanikud ümber!
Kiirelt leidsime paari nädala kojusõidutee kauguselt Hispaania põhjarannikult veidi kallima jahi. Too tundus juba piltidelt kulunud. Lisaks veel Hollandist ühe alumiiniumist mastiga jahi, teine hollandlane oli selleks ajaks juba müüdud.
Nädal enne Hollandisse lendu aga otsustasime ka Turu lähedal ühte paar aastat uuemat laeva vaatamas käia, et poleks hiljem vaja kahetseda. Meeskonnale hakkaski jaht nii meeldima, et jäime selle juurde. Laeval oli Soomes ilus nimi, Annrose.  Alust on üsna vähe kasutatud ja sedagi rohkem kruisimiseks. Sestap on  purjesid on ka ainult originaalkomplekt, ja genoa rullile ringi tehtud. Kuni me just maailmameistrivõistlustele ei lähe, pole sellest ka midagi hullu. Mugavust on aga laeval küll ja piisavalt. Alates praeahjust lõpetades sooja dušši ja üldise küttesüsteemiga.  

Vaatasime siis lõplikult igaüks oma kauka põhja, kes sai oma osa kohe ära tuua, kes jäi järelmaksu peale. Kuigi sõiduauto liisingu saab tänapäeval endale lubada iga töömees, pole jahtlaeva ostu pankadele lihtne selgitada. Paar „rahamaja“ ütlesid kohe ära, et nemad sellega ei tegele, teised võtsid siiski pika hambaga jutule. Edasi kitsenesid valikud juba meie endi tagatissuutlikkuse tõestamisel, äriplaani ju ette näidata pole ja täissummas deponeeritavaid vahendeid samuti. Muidu poleks laenu vajagi.
Lõpuks leidsime sobiva sissemaksete, tagatiste, intresside ning kuumaksete tasakaalu.

Väikelaevakindlustust ei paku samuti päris kõik kindlustusseltsid. Seega siin ka suhteliselt lihtsad valikud paari seltsi vahel.

Järgmiseks ülesandeks oli jahi üleandmine-vastuvõtmine. Jahtklubide liidust saime purjenumbri ja mõõdukirja. Raadioluba ja päästevarustuse värskendamise ring samuti ning oligi laev ostetud.
Nüüd kibeleme sellele Turu kanti järgi minna. Loodame aprillikuu keskpaiga ilmadele.


Alo Tamm.