Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

29.7.20

MUHU VÄIN 2020

 

Laupäeval oli Pärnus selline vint üleval, et ei tahtnud sadamas ollagi. Läänetuul oli ujuvslipi tagurpidi
kaldu tõstnud, jõe ja laevad vastaskalda kaubakailt puiduhaket täis puhunud. Hommikul pidi kojamees kogu kai harjaga
üle pühkima.

Ott oli kolmapäeval groodi poomi vedru kinnituse paika pannud ning kontrasoodi ülekandele plokke lisanud. JAZZ-ilt saime osta mõõdukirja sobiva spinnakeri ning Haapsalust jõudis kohale ka uus spinnakeri poom, õnneks juba õiges mõõdus, ainult otsad külge neetida.

Õhtuks ilm leebus ja avamiseks saime ka regati kleepsud pardasse ära kleepida.

 Pühapäevasel esimesel avamere sõidul oli kogu Pärnu laht meetrise läbimõõduga mättaid täis. Esialgu ei osanud neid kartagi, tuult jagus ja panime otse läbi. Hiljem selgus, et oli lausa katkestamisi ning laevade väljatõstmisi, et rooli palleri ümbert rohtu puhastada.

Umbes poolest krüssust märkasime ka oma laeval käigu kadu ja panime selle muidugi endi oskuste arvele. 10 m/s teravas allatuules liikusime jälle enam-vähem-käiguga otse finišile, aga laeval oli selgelt mingi uus vibratsioon sees. Välja tõstetud laevadelt suuri mättaid ei avastatud ning kraanajuhi sõnul pidavatki jõgi selle ise ära uhtuma. Hommikul tegime vaid veidi tagurpidi sõitu ning vibrat rohkem ei märganud.

 Esmaspäevasel lühirajal tulid manöövrid välja, regati parim koht! 

 Teisipäeval oli juba väga vaikne ning stardiks sõideti mootoritega Kihnu alla. Meie algus oli esimese märgini väga hea. Erinevalt enamusest jätkasime sarnaselt MY CAR-ile mere poole, mis aga enam nii suurt õnne ei toonud. Võideti Kihnu alt, meie kaotasime 40 min, MY CAR katkestas. Võib-olla oli süüdi suur kuu hommikutaevas, võib-olla kohtumine hukkunud hülgega, keda hiireviu sõi.

Öösel pööras vaikseks spinnituuleks kuni finišini Kuivastu all. Viirelaiu all nägime ka jaht BORA kinni sõitmist. Kärdlasse jõudsime kolmapäeval kell 15:00 mootoriga.

 Neljapäeval läksime spinniga hästi, 60 miili ühel halsil vaikses pärituules ja enne Kopli lahte olime KATARINA JEE-st 10 min taga. Viisime esmakordselt läbi spinni vahetuse lamedama vastu. Kopli lahes tuul vaikis ning risti ees olid ankrus veel kaks roostes tankerit millest tuli mööda halssida. Seal kaotasime kuskile veel 5 min. Muidu hea sõit ja tulemus meie vääriline.

 

Reedel lubas jälle vaiksemat ilma ja ümber Naissaare rada ei tehtud. Vahemadala juures enne spinnikurssi Piritale saime ühe tuuleaugu. Alla tuli väga terav spinnikurss Viimsi rannikul. Brassi pinge oli nii suur, et surus uue spinnipoomi pikuti vastu masti paindesse. Veidi õudne, aga kannatasime ära ja tulemus õige.

Sadamas kutsus tehniline komisjon kõik First 34.7 tüüpi laevad ning TESSA ja BLUE LARK-i kontrollkaalumisele. Peale kraana troppide-kettide, tühjendamatu veeboileri ning hinnangulise jääkkütuse mahaarvamist selguski, et olime 73 kg mõõdukirjast kergemad! Metoodika erineb ilmselt erinevatel kaalumistel ja mitmed sõitsid oma sõnul kraanani tühja kütuse paagiga. Uudis ise on aga rõõmustav, võistluskaalu vähendamise suunas oleme ju ka tegutsenud.

Laupäeval vahetus meeskonnas Indrek Ingvari vastu. Tallinna ring oli reedesele väga sarnane kuigi spinniots polnud enam nii terav.

Regatt lõppes protestikomitee poolt meie kõigi sõitude tulemuste korrigeerimisega vastavalt kaalumise tulemusele vormistatud uuele mõõdukirjale.

 

 

Alo Tamm.


9.7.20

GoRR 2020 ehk Läti meistrivõistlused


Järjekorras juba XIII lätlaste korraldatud Gulf of Riga regatt algas sel aastal Ventspilsist. Eelmine kord osalesime 2017 veel BOR (Baltic Offshore Regatta) nime all, võistles 19 laeva. Nüüd aga juba 47 laeva.

Reede õhtul jõudsime lennukiga Saaremaale, täitsime viimased leivatöö ülesanded, sõime õhtust ja puhkus võis alata.
Laupäeva hommikul asusime Ventspilsi poole teele. Sõrve sääre tipuni kasutasime mootorit, pesime laeva tekki, ujusime ja päevitasime. Peale Irbe väina sai purjetada ning proovisime erinevaid spinnakere.
Kohale jõudes läbisime tehnoülevaatuse ning kleepisime laeva poordile korraldajate sponsorkleepsud. ORC 2 gruppi registreerusid sel aastal vaid seitse Eesti laeva, millest neli olid meiega sarnased Beneteau First 34.7. 
 Pühapäeval toimus Venta jõel mereparaad, mis oma 50 jahiga jättis päris kena mulje. Ka kaile oli kogunenud linnarahvast jahte tervitama. Käisime linnas söömas ning õhtul oli jahtklubis väike avamisvastuvõtt.
Esmaspäeval toimus esimene võidusõit, Ventspilsi avamerering. Esimest allatuult pidasime liialt teravaks ning loobusime spinni heiskamisest, meeles veel ka SMS Rebase regatil kaotatud puri. See otsus meie tulemust teiste laevadega võrreldes muidugi ei parandanud. Teises tihttuules tegime langeva vahepaudi ja alla tulime vist liiga otse, spinnakeriga halsse võtmata.
 Teisipäevaks kavandatud Mõntu sadam jäi regatist üldse välja, kuna oli oodata ilma tugevnemist, ja mindi otse 65 miili Rojasse. Stardis saime KATARINA JEE-ga korraks poordid kokku. Edasi tõstiski tuult ja tegi äikest. Ilmselt juba SMS Rebase regatil kannatada saanud poomi vedru kinnitus tuli masti soonest välja ning lõhkus soone servad. Sidusime vedru hädapärast masti kanda kinni, aga tunne on sellise lahendusega ikka hõre.
Läksime jälle ilma spinnita, see oli meie ümbruses ka mitme teise laeva valik. Kui aga ELLI hoogsalt mõõda sõitis, tekkis nii KATARINA JEE-l kui ka meil ikkagi spinnihuvi. Ilma oli aga ka ning lõhkusime sel aastal juba teise spinnakeri. Irbe väina pea 3-meetrises laines tegime paar „lehmakat“ ja jõudsime Kolka poolsaare varju, kus sai juba otse finišile hoida. Kaotus SUGAR-ile 1,5 tundi ja KATARINA JEE-le 0,5 tundi.Eks raske oli kõigil ning liigutati kõiki seni teada olnud piire: kui oma silmaga nägime näidikutel 13 sõlme, siis meie laeva andurid fikseerisid tippnäitudena laeva kiiruseks 18 sõlme, tuule tugevuseks 76 sõlme ja kreeniks 46 kraadi. Oli ka üks mayday kutse jahilt MOSQUITO, kes kaotas masti.
Kolmapäeval oli siis väga tugevate puhangute tõttu puhkepäev. Meie meeskond sai kuuenda liikme Jaanuse näol, kes võttis vapralt ette sõita liinibussidega 10 tundi Kuressaarest Rojasse.
Neljapäeval toimusid kaks lühiraja sõitu, kus me samuti head rütmi ei leidnud.
Pärast oli sadamas SUP laudade võistlus ja Roja laululaval eelmiste sõitude autasustamine.
Reedene teine pikk ots Kuiviži sadamasse lubas stabiilset bakstaaki ning valmistusime korralikku 60 miilist „banaani“ ellu viima. Võib-olla läksime veidi kaugele, aga kaotus JAZZ-ile 17 minutit, KATARINA JEE-le 12 minutit ja EVELYN III-le 6 minutit tegid tuju juba paremaks.
Ülesõiduks Pärnusse tuli peale ka Sigrid. Saime kena purjetuult ning huvilised roolipraktikat. Laupäeva varahommikul sildusime suvepealinnas.Regati korraldus oli tubli sammu edasi teinud, kõik märgid ja stardilaevad olid olemas, stardisignaale dubleeriti VHF kanalil, tracker toimis kwindoo.com äpi kaudu ja igast laevast tehti korraliku kvaliteediga fotod. Ventspilsi jahtklubis oli käimas remont ning statsionaarne kraana laevade välja tõstmiseks valmis juba eelmisel aastal.

Hea oli ennast „eestlaste grupis“ teenekate tegijate ja teiste First 34.7-tega proovile panna. Hea harjutus Muhu Väinaks.


Alo Tamm.