GoRR 2020 ehk Läti meistrivõistlused

Järjekorras juba XIII lätlaste korraldatud Gulf of Riga regatt algas sel aastal Ventspilsist. Eelmine kord osalesime 2017 veel BOR (Baltic Offshore Regatta) nime all, võistles 19 laeva. Nüüd aga juba 47 laeva.

Reede õhtul jõudsime lennukiga Saaremaale, täitsime viimased leivatöö ülesanded, sõime õhtust ja puhkus võis alata.
Laupäeva hommikul asusime Ventspilsi poole teele. Sõrve sääre tipuni kasutasime mootorit, pesime laeva tekki, ujusime ja päevitasime. Peale Irbe väina sai purjetada ning proovisime erinevaid spinnakere.
Kohale jõudes läbisime tehnoülevaatuse ning kleepisime laeva poordile korraldajate sponsorkleepsud. ORC 2 gruppi registreerusid sel aastal vaid seitse Eesti laeva, millest neli olid meiega sarnased Beneteau First 34.7. 
 Pühapäeval toimus Venta jõel mereparaad, mis oma 50 jahiga jättis päris kena mulje. Ka kaile oli kogunenud linnarahvast jahte tervitama. Käisime linnas söömas ning õhtul oli jahtklubis väike avamisvastuvõtt.
Esmaspäeval toimus esimene võidusõit, Ventspilsi avamerering. Esimest allatuult pidasime liialt teravaks ning loobusime spinni heiskamisest, meeles veel ka SMS Rebase regatil kaotatud puri. See otsus meie tulemust teiste laevadega võrreldes muidugi ei parandanud. Teises tihttuules tegime langeva vahepaudi ja alla tulime vist liiga otse, spinnakeriga halsse võtmata.
 Teisipäevaks kavandatud Mõntu sadam jäi regatist üldse välja, kuna oli oodata ilma tugevnemist, ja mindi otse 65 miili Rojasse. Stardis saime KATARINA JEE-ga korraks poordid kokku. Edasi tõstiski tuult ja tegi äikest. Ilmselt juba SMS Rebase regatil kannatada saanud poomi vedru kinnitus tuli masti soonest välja ning lõhkus soone servad. Sidusime vedru hädapärast masti kanda kinni, aga tunne on sellise lahendusega ikka hõre.
Läksime jälle ilma spinnita, see oli meie ümbruses ka mitme teise laeva valik. Kui aga ELLI hoogsalt mõõda sõitis, tekkis nii KATARINA JEE-l kui ka meil ikkagi spinnihuvi. Ilma oli aga ka ning lõhkusime sel aastal juba teise spinnakeri. Irbe väina pea 3-meetrises laines tegime paar „lehmakat“ ja jõudsime Kolka poolsaare varju, kus sai juba otse finišile hoida. Kaotus SUGAR-ile 1,5 tundi ja KATARINA JEE-le 0,5 tundi.Eks raske oli kõigil ning liigutati kõiki seni teada olnud piire: kui oma silmaga nägime näidikutel 13 sõlme, siis meie laeva andurid fikseerisid tippnäitudena laeva kiiruseks 18 sõlme, tuule tugevuseks 76 sõlme ja kreeniks 46 kraadi. Oli ka üks mayday kutse jahilt MOSQUITO, kes kaotas masti.
Kolmapäeval oli siis väga tugevate puhangute tõttu puhkepäev. Meie meeskond sai kuuenda liikme Jaanuse näol, kes võttis vapralt ette sõita liinibussidega 10 tundi Kuressaarest Rojasse.
Neljapäeval toimusid kaks lühiraja sõitu, kus me samuti head rütmi ei leidnud.
Pärast oli sadamas SUP laudade võistlus ja Roja laululaval eelmiste sõitude autasustamine.
Reedene teine pikk ots Kuiviži sadamasse lubas stabiilset bakstaaki ning valmistusime korralikku 60 miilist „banaani“ ellu viima. Võib-olla läksime veidi kaugele, aga kaotus JAZZ-ile 17 minutit, KATARINA JEE-le 12 minutit ja EVELYN III-le 6 minutit tegid tuju juba paremaks.
Ülesõiduks Pärnusse tuli peale ka Sigrid. Saime kena purjetuult ning huvilised roolipraktikat. Laupäeva varahommikul sildusime suvepealinnas.Regati korraldus oli tubli sammu edasi teinud, kõik märgid ja stardilaevad olid olemas, stardisignaale dubleeriti VHF kanalil, tracker toimis kwindoo.com äpi kaudu ja igast laevast tehti korraliku kvaliteediga fotod. Ventspilsi jahtklubis oli käimas remont ning statsionaarne kraana laevade välja tõstmiseks valmis juba eelmisel aastal.

Hea oli ennast „eestlaste grupis“ teenekate tegijate ja teiste First 34.7-tega proovile panna. Hea harjutus Muhu Väinaks.

Alo Tamm.