PEAB NÄÄRIPÜHI MEREMEES

 

On möödun’d vete möll ja raev,

Ja sadamasse jõuab laev.

See võõras sadam. Kauge kai.

Tolm. Palmid. Sinab taevas lai.

Nüüd madrustelgi lõppes töö.

On õhtu. Tuleb nääriöö.

Kus on, kus on nüüd särav kuusk?

See lõhn, mis hõljub nääripuust?

See põhjamaine taevatelk?

See laste laul! See küünlahelk!

 

Peab nääripühi meremees.

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ja ehkki kaua oldud teel,

Hellroheline on ta veel.

Tal sirge latv ja käher kuub –

Jääkapis hoiti nääripuud.

Ta kaasa toodi kodumaalt,

Nüüd meenutab ta külma laant.

Neid välju lumest säravaid,

Neid linna rõõmsaid tänavaid,

Mis valgustatud näärikuust,

Kus igas toas on rõõmus kuusk.

 

Peab nääripühi meremees

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ta okstel helgib ehtelokk,

Ja nääritoite pakub kokk.

Teab pootsman näärisalme peast.

On nääritaatki meeste seast.

Laul lendab üle kauge vee,

Ja leiab üles kodutee.

 Manivald Kesamaa (1972)

Alo lehitses, luges ja pani kirja.

NIMEPÄEV

 

Novembris 1918 algas Vabadussõda. Briti mereväe eskaader 13 laevaga oli teel Tallinna, ülesandeks toetada Eestit Vabadussõjas. Tormisel 5.12.1918 ööl hukkus Vilsandi tuletorni traaversis Saksa miini läbi sõjalaev HMS CASSANDRA. Nädal hiljem jõuti Tallinna ning heisati Pika Hermanni torni sini-must-valge.

Mõni aasta tagasi külastasime sel päeval Püha Vaimu kirikus inglisekeelset teenistust, sest HMS CASSANDRA oli ju Briti sõjalaev ning seal asuvad laeva mälestusplaadid. Nüüd oli plaan külastada Rootsi Mihkli kiriku rootsikeelset teenistust, sest seda riiki ja kirikuid külastame oma reisidel ning lisaks hoolitseb see kirik ka Naissaare, Pakri saarte koguduste ning Rootsi kultuuri eest Eestis üldiselt.

 Aga Vana tahtis, et eelmisel öösel oli Saaremaal 21 kraadi külma ning Jaanisel külmus auto küttesüsteemis kondents ning  auto ei läinud käima ja ta jäi tulemata. Lisaks sadas ka Tallinnas öösel 50 cm lund ning siis juhtus jõuluime! Just kiriku uksele jõudes valgus kogu vastasmaja katuse lumi korraga alla kitsale Rüütli tänavale otse minu kõrvale. Olin sinna poole seljaga ning mingit häält ka ei kaasnenud. Lihtsalt leidsin ennast äkitselt keset valget pilve, nähtavus oli null, ei seletanud enam kiriku ust, ega mõni meeter tagapool tulnud abikaasat, lihtsalt keerutasin ja kobasin segasena valges helvestepilves ümberringi. Mõnekümne sekundi järel pilv muidugi hajus ja kõigil oli juhtunust palju rõõmu.

 Peale 2. advendi teenistust, glögi ja kringlit ning laste luutsipäeva lauluproovi jalutaksime läbi esimese lume Raekoja platsi Jõuluturu ja müstilise vanalinna, mis on asju täis ja pole enam nii inimtühi, kui epideemia algusaegadel. Lõunasöögi võtsime vana Tallinna restoranis Controvento (tihttuul it. k), mis meenutas suvel Garda järve ääres korduvalt külastatud restorani Sottovento (pärituul it. k). Keegi võiks ka Eestis oma restoranile panna nimeks näiteks Kontrasoot.

 

Alo Tamm.

SAAREMAALE VIIMINE

 

Mõni päev varem saabus postkasti 1952. a Helsingi olümpiaks välja töötatud longero reklaamflaier, mille pöördelt oli lugeda, et sellest ajast alates valivad soomlased igal aastal ka „longero-halli“ päeva, aasta kõige pimedama, uduse ja vihmasema päeva ja ning sel aastal on see 13. novembril.

 Meie aga panime tol päeval hooaja lõpupeo järel kohe autoga mandrile, kus Sailinvestis oli valmis saanud CASSANDRA remont. Vana tahtis, et sel hooajal tuli laeval vastu võtta mõned kõksud, neid nüüd siis silutigi.

 Entusiastlikult oli nõus kaasa sõitma ka Tiit. Peale Voosi kurgus pimedas navigeerimise on tee ju tuttav. Viirelaiu juures toimus tol öösel kalurite päästeoperatsioon, meie märkasime vaid, et praam sõitis tühjalt ja graafiku väliselt, kuid oma raadiojaamast seda ei kuulnud, peab kevadel ühendused üle kontrollima.

 Öö oli pikk, kuid ilm vaikne ja 22 tunni pärast olime kodusadamas. Sama kaua, kui suvel autoga Torbolesse. Kuressaare Vanalinna kohvikus sõime kosutava hommikuomleti ning isadepäeva lõunaks olime juba perede juures tagasi.

 

Alo Tamm.

SMS PURJETAMISHOOAJA LÕPP

 

 12.november 2021

Saare KEK-i hoone oli peo jaoks uus ja huvitav asukoht, üks kolhoosiarhitektuuri tippe!

Eelmisel aastal pidu ju polnudki, asjad anti kai peal kätte. Nüüd aga täislaud rahvusvahelises seltskonnas Greg ja Dyre kaasa arvatud! Pilti tegi Merit.

CASSANDRA tuli ka sel aastal SMS ORC I arvestuses III kohale ja medalid pandi kaela. CASSANDRA asutatud merematka auhinna sai jaht SUVILA, kes alustas sel aastal ja on juba mitmeid pikki reise ette võtnud.

Kes seda teab millal järgmine kord Kukerpillide järgi tantsida õnnestub…

Laevale see aga päris hooaja lõpp ei olnud. Alo ja Jaanis sõitsid kohe peale pidu hommikul vara Tallinna ja hakkasid sealt Cassandraga Romassaare poole purjetama. 

Alo Tamm.

MUHU VÄINA REGATT 2022

 

 

Regati algus oli Pärnus. Kui kõik olid suvepealinna kohale jõudnud, käisime sõitude eelõhtul veel Pärnus Tai restoranis õhtust söömas.

Sel korral osalesid meie rahvusvahelises meeskonnas ka oma füsioterapeut Helina ja oma ameeriklane Greg. Greg käis mastis ja omandas lennult muud vöörimehe oskused. Helina oli kõige kiirem õppija, kes meil õpetada on olnud. Ainukeseks mureks oli talle põlvekaitsmete muretsemine, et ei peaks siniste põlvedega koju minema.

Lisaks osales mõnedel etappidel veel ka kogemustega vöörimees Marko.

 Pärnus oli tunnetus veel rabe ja lühirajal saime vaikses tuules pressimise tulemusel hakkama kerge märgipuutega.

 Ruhnus armusime jälle ära, seekord Triinu angerjasuppi ja Moro kitarrimängu kultuuriaidas. Aga tuletorn oli tellingutes.

Ruhnus sildumisel kraapisime veidi JAZZ parrast. Tehniliselt komisjonilt saime aga selgust, et laevale kehtib viimasena väljastatud mõõdukiri, kuigi ka varasemalt samal hooajal väljastatutel on kehtivuse tähtaeg veel saabumata. Samuti tuli uus ülesanne spinnakerilt purjenumber maha võtta. Kasutasime nimelt teiselt laevalt ostetud purje ja sama numbriga spinne oli nüüd rajal mitu.

Ruhnu ringi ajal nägime lähedalt ka kinnisõitmist.

Kõigustes tegi Indrek oma esimese sildumise CASSANDRA roolis. Noore ja asjaliku mehena oli ta juba ise ka uutele meeskonnaliikmetele toeks.

Jaanis oli meile põletava ilma leevenduseks maalinud mälupildi kõige kaunimast ja jahutavamast rannast, mis Kõigustes ees ootab. Kohale jõudes oli aga seegi lahesopp palav kui supp ning tuulepealsena viidikaid ning adrut täis. Ristisime selle asja kohe „kalasupiks“ ja järgmisel päeval suplesime merel, enne sissesõitu.

Greg ja Alo käisid külas uuematel paadimudelitel J-112 ADDELANTE, Italia 9.98 DIRECTO ja folkbootil GRETA.

Kõigustest väljasõidul tekki pestes kaotatud ämber jäigi õnneks ainukeseks materiaalseks kaotuseks.

 Üldiselt oli kogu regatil vaikne, kuiv ja andestav ilm, vesi soe ja magasime väljas. Alles Kärdlasse jõudes kippus päev pikaks ning pimedas andsime mõned meetrid ära, sest Juhanil olid kaasas ainult (optilised) päikeseprillid ning spinnaker jäi väsimuse tõttu heiskamata. Tol etapil oli ka katkestajaid.

Kärdla linna sel korral ei näinudki, sõitsime kohe otse üle südasuvisesse Haapsallu.

 Alo Tamm.

Gulf of Riga Regatta 2021 selja taga

 Kuum regatinädal on selja taga. Ilmad olid vaiksed ja maksimaalne tuul 8 m/s nägime Riia-Ruhnu etapil.

Ruhnu -Kuivizi sõit jäi pleki tõttu päris ära. Aga meeskond oli rõõmus ja reibas.

Cassandra koht 9. omas, ORC grupis. Kokku osales kolmes grupis 39 laeva. Saaremaa jahtidest oli parim Liliann kes omas grupis sõitis välja II koha. 

Fotod GORR Facebook lehelt 

Cassandra Riias

 Cassandra taas Golf of Riga Regattal , mis sel aastat startis taas Riiast. Esmaspäeval on lühirada Daugava jõel publiku silme all ja teisipäeval pikk, ööni kestev etapp Ruhnu.

Küünal metskapteni hauale

 Kihnu Jõnni kirjutas kuulsaks muhulane Juhan Smuul 1965. aastal näidendiga "Kihnu-Jõnn ehk Metskapten".

1912. aasta kevadel läks toona 64 aastane Jõnn enda sõnul viimast korda merele, Saaremaal Kihelkonnal  parklaeval Rock City. 19. novembril 1913 hukkus Rock City reisil Rootsist  Londonisse Taani ranniku lähedal. Enn Uuetoa leiti veel elusana rannalt, teda üritati turgutada, kuid edutult. Ta maeti Taani. 

1992. aasta suvel maeti kuulsaim kihnlaen ja ka laeva puusepa Karl Jerkwelti surnukehad Taanist ümber Kihnusse.

Eile, jaaniõhtul, panime Kihnu Jõnni hauale küünla.

Kihnu jaanikule

 Jaanilaupäeva hommikul startis S/Y Cassandra Roomassarest Kihnu suunas. Generaalplaan on minna Kihnu ja Pärnu kaudu Riiga, Golf Of Riga Regattale https://gulfofrigaregatta.eu/en

Sellel reisetapil oli pardal kuus purjetajat - Ott ja Birgit, Jaanis ning Martini onupoja pere. Ilmaprognoos lubas peale nädalast kuumalainet lõpuks leevendust ja pakkus vihma ning äikest.

 Nii see ka läks ja kõige suurema vihma saime kätte Allirahu all. Pilv oli nii must, et ilm läks pimedaks. Tuul väga tugev ei olnud. Kõige enam 12 m/s.

Lõunaks klaaris enam-vähem ära ja õhtuks, kui kell 17.45 Kihnu sadamasse jõudsime, säras päike ja saar puhkas sulnis tuulevaikuses.

Rentisime jalgrattad ja põrutasime küla jaanitulele. Kihnu rahvariides seelikuid oli seal tõesti palju. Aga oli ka mehi Kihnu kampsunites. Neid oli tõsi, märksa vähem. 

Palju oli lapsi ja veel rohkem sülelapsi. Mõni neistki Kihnu riietesse pandud. 

Kevadsuvised seilamised

 Kevade algus oli sell aastal jahe ja alles12. mail sai laev vette. Tegime enne veidi värgiparandusi põhja juures. Meie jaoks oli esimene regatt seega  5. juunil toimunud Allirahu, mille seekord ka võitsime. Ega 

Fotol: Allirahu regati avarivistus.

Peale 19. juunil toimunud Abruka regatti, kus võistlejaid kimbutas päike ning tuulevaikus, tõstsime päev hiljem laeva taas korra välja, et pesta ja vahatada poordid. See jäi kevadel tegemata.

Need said nüüd taas erkvalgeks. 

Sidney Hobart regatt

 
Eestlased on rallirahvas. Seni kui WRC ja F1 puhkavad, käivad seal, kus on suvi Americas’s Cup ja Sidney  Hobart regatt. 2. jõulupüha varahommikul algas üks maailma tippsündmusi praegusel hooajal, avamereregatt Sidneyst Hobartisse. See on Australian Open tenniseturniiri kõrval üks lõunapoolkera rahvaspordi tippsündmusi.

Sidneyst Hobartisse on sõidetud nüüd 76 korda, sel aastal küll virtuaalse mänguna. Seda rõõmsamad peaksime olema, et möödunud suvel meie oma regatid silmailu ja adrenaliinilaksu pakkusid.

Eelmisel aastal oli 75. juubeliregati stardis üle aastate suurim osalejate hulk, 157 laeva. Mõeldes meie oma iga-aastasele Muhu Väina regatile, mis on toimunud 63 korda ning kus paari aasta tagune osalejate rekord oli ligi 140 laeva, polegi need nii tohutult erinevad sündmused.

 Sõidetakse 630 miili, mille käigus tuleb ületada Brassi väin. Muidu Austraalia ja Tasmaania varjulisel idarannikul, kui nii võib lõunamerd kutsuda, kulgev sõit saab Brassi väinast kõva läänetuule ja külglaine. Väike analoogia võib-olla meie Irbe või Hiiu väina suudmest möödumisega.

Selleks ajaks ollakse juba ka korralikult väsinud, sest 2/3 distantsist on seljataga. Esimesed jõuavad finišisse peale 1,5 päeva võidusõitu. Muhu Väin kestab nädal aega.

 Regatt on kõigile, kelle jaht vastab avamere ookeanisõidu turvalisusnõuetele. Mõned osalevad jahitüübid on samuti tuttavat marki: Salona 38, X-41, X-43, XP-44, First 50. Aga seda ookeanisõitu on sõidetud ka alla 30-jalastega ning samas võib kohata ka VOR 70 ja kümmekond TP 52 jahti.

 

Samal ajal sõidetakse ka Melbournist Hobartisse Westcoaster regatt, mis on veel karmim oma kohati 3-4 tundi ligi 30m/s puhuvate tuultega. Samuti on see pool Tasmaaniast avatud läänest tulevale pikale ookeanilainele. Osalebki veidi vähem jahte ning distants on lühem, 430 miili. Mõte on aga olla Hobartis koos Sidneyst saabujatega. Selles mõttes jälle sarnane meie Ruhnu regatile, kus kohtuvad Saaremaa, Pärnu ja Riia paadimehed.

 

Võitvate laevade eelarve selleks regatiks valmistumisel on 1 mln dollarit. Auhinnaks aga üks prestiižsemaid ja vanemaid karikaid ning kaptenile peasponsorilt Rolex käekell.

 

Alo Tamm.

 

Allikad:

www.rolexsidneyhobart.com

www.orcv.org.au