PEAB NÄÄRIPÜHI MEREMEES

 

On möödun’d vete möll ja raev,

Ja sadamasse jõuab laev.

See võõras sadam. Kauge kai.

Tolm. Palmid. Sinab taevas lai.

Nüüd madrustelgi lõppes töö.

On õhtu. Tuleb nääriöö.

Kus on, kus on nüüd särav kuusk?

See lõhn, mis hõljub nääripuust?

See põhjamaine taevatelk?

See laste laul! See küünlahelk!

 

Peab nääripühi meremees.

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ja ehkki kaua oldud teel,

Hellroheline on ta veel.

Tal sirge latv ja käher kuub –

Jääkapis hoiti nääripuud.

Ta kaasa toodi kodumaalt,

Nüüd meenutab ta külma laant.

Neid välju lumest säravaid,

Neid linna rõõmsaid tänavaid,

Mis valgustatud näärikuust,

Kus igas toas on rõõmus kuusk.

 

Peab nääripühi meremees

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ta okstel helgib ehtelokk,

Ja nääritoite pakub kokk.

Teab pootsman näärisalme peast.

On nääritaatki meeste seast.

Laul lendab üle kauge vee,

Ja leiab üles kodutee.

 Manivald Kesamaa (1972)

Alo lehitses, luges ja pani kirja.