Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

23.8.10

Ruhnus käik

Oleme nüüd juba mitu korda Ruhnus käinud, kuid see aasta oli eriline. Kaasa matkas kohalik suvilaomanik Oliver, kes korraldas meile unustamatu vastuvõtu.

Neljapäeval, 12. augustil, Roomassaarest minek oli augustikuu soojas öös, kus tähed langesid eriti pikalt ja eredalt. Lisaks tähtedele oli vaadata ka teiste jahtide tulesid, olgu siis valgeid ahtri- või punaseide ja rohelisi pardatulesid. Hommikul, kui valgemaks läks, selgus et olime veidi eespool jahtlaev Lotest ja üsna tasavägised jaht Marisega. Meist omakorda veidi eespool oli Karina. Tuul puhus umbes lõunast ja pidevalt tuli hoida teravat krüssunurka. Viiel korral tegime ka pauti. Natuke palju oli seda, tagantjärgi tark olles. Eelviimase paudi ajal läks soot sõlme ja kaotasime mitu hinnalist minutit selle nahka. Hommikul kohale jõudes olime muidugi väsinud ja läksime kohe Oliver-i juurde magama.

Lõuna ajal sättisime ekskursioonile muuseumi ja kirikutesse, muuseumi juhataja Märt Kapsta rääkis mõndagi, mida me seni Ruhnu ajaloost ning elust-olust ei teadnud. Pealelõunal sõitsime ratastega Kuunsi randa ujuma. Merko ehitab vee- ja kanalisatsioonitrasse ning on teed mõnes kohas segi pööratud.
Õhtul tegime sauna ja grillisime. Siis läksime sadamasse, et vaadata üle selleõhtune pidu. Jaanis magas otse edasi.
Pikalt ei olnud ja Alo ning Oliver sõitsid külasse tagasi. Kottpimedal metsavaheteel oli ka mitmeid vastutulijaid. Sellistes tingimustes märkavad vastassuunas liikuvad ratturit üksteist liiga hilja ning üks kohtumine lõppes koguni vastutulijate ehmatuse ning kukkumisega.
Kristjan ja Maria jäid ööseks laeva, et hommikul ümber haalata, kui teised laevad Eesti Karikasarja Lühirajale stardivad.

Laupäeva hommikul tegime Oliver-i juures putru ja kohvi. Siis läksime ratastega mahajäetud sõjaväeosa ja radariangaari vaatama. Sooja oli taas üle 30 C ning paras aeg kohustuslikuks ujumiseks kaunis Limo liivarannas.
Jälle grill ja saun ning Jaanis, Alo ja Maria läksid vanasse puukirikusse jumalateenistusele. Sellel ainulaadsel sündmusel oli kohal ka mitmeid teisi purjetajaid.
Tagasi tulles oli Kristjan-il juba grill tulel. Peale sööki koristasime Oliver-i suvila ning läksime viimaseks ööks laeva magama.
Laupäevaõhtusel peol esines sadamakõrtsis meeleolukalt ansambel Oki Toki rahvalike lugudega. Inimesi oli piisavalt, kuigi tundus, et puudu olid need, kes eelmisel õhtul vabamalt võtsid.

Hommikul äratas enamiku regatiseltskonnast ülesse äikesepagi. Müristas ja välgutas korralikult ning tuul puhus laevad sadamas puhtalt peelede najal kreeni.
Tagasisõidu alguses oli tuul vaiksem ja taamal kumises ka äike. Äikest me ei saanud, tuult aga küll. Ilmateatest kardetud tuulevaikust siiski ei tulnud ning saime ühe halsiga 7,5 tunniga koju tagasi.

Ruhnu võttis meid taas vastu suurepärase ilma, puutumata looduse, rõõmsate inimeste ja täisvereliste pidudega nagu mitmeid kordi varemgi. Ainult et seekord olime tänu Oliver-ile justkui veelgi rohkem „omad“.