2023 hooaja lõpetamine

 Saaremaa Merispordi Seltsil on traditsioon korraldada novembri keskel läinud hooaja lõpupidu. Seekord oli pidu 10. novembril 2023.

Cassandra meeskonnast oli peol koos kaasadega 14 osalejat. Saime kaela Saaremaa meistrivõsitluste III
koha medalid ja Saaremaa Merispordi Seltis karikasarja pronksmedalid ning vastava karika. 

Pidu oli meeleolukas ja meeldejääv. 

Ruhnu regatt 2023

 

Saaremaa Merispordi Seltsi traditsiooniline Ruhnu regatt toimus sel aastal 22.-24. augustil.

Enne regatti oli ilmaprognoos vastuoluline. Kord lubas väga tugevat tuult, siis jälle tuulevaikust.

Ruhnu seilasime meeskonnaga, kus oli Juhan, Jaanis, Ülar, Anne ja Merit. Tuul puhus teravalt 8-10 m/s kuid loovima palju ei pidanud, vaid mõned paudid saare all. Siiski saime läbimärjaks, sest lisaks korralikule lainele oli ka hoovihma.

Saarel sai õnneks end korralikult kuivatada. Anne ja Merit olid endale leidnud öömaja külas, kolm meest elasid jahis.

Võtsime osa kultuuriprogrammist ja kuulasime Merle Maigre vestlust USA suursaadiku George P. Kent-iga. Külastasime ja klassikaks saanud laata Liise talu õuel. Hitiks ja kuumaks kohaks sai tuletorni alla töötav, sel suvel avatud baar. Seal toimus ka mitu kontserti. 

Tagasi sõitsime Saaremaale pühapäeval. Nüüd oli ilm palju ilusam ja tuul tagant. Spinnakeri all kulges seilamine mõnusasti. Kõik sain mineku vintsutustele kompensatsiooni.

Merel oli fotograafiks Anne. Suursaadiku sai kaadrisse Jaanis.

Kuressaare merepäevade eskaadrisõidul

 Seekord oli eskaadrisõit värskes tuule, kuhus kuni 12 m/s. Sõitsime Toomi perega (kolm põlve seilajaid), Mirtel oma sõbraga ja rahvusvahelist möödet andis Martin Braase Taanist.  Tema on Saaremaal keelelaagris. Aga ta vana vöörimees, nii et sai kontakte vahetaud.Paraadvormi elemente kandis aga Ülar.

Kohaliku lehe kajastus https://saartehaal.postimees.ee/7828795/galerii-merepaevade-eskaadrisoit?gallery=332574&image=15501044

Saaremaa meistrivõitluste regatt Kõigustesse

 SAAREMAA MEISTRIVÕISTLUSTED

Vääriliselt olid stardis esindatud nii ORC I, ORC II kui ka matkagrupi laevad ning oli ka üks katkestamine. Meie meeskonnas lõid kaasa Alo, Juhan, Karl, Martin, Ott Marten, Eva ja Anneliise.

Laupäeval oli suve üks kaunimaid purjetamisilmasid, päike paistis ja laev liikus. Finishi eel selgus siiski, et spinniga tugevnevat külgtuult sõita ei saanud.

Kohale jõudes oli kõigile tasuks Kõiguste restorani seljanka ning hiljem aitasid rahuneda ja unustada Risto kitarr ja Mihkli plokkfööt.

Hommikul tõmbas Juhan kai pealt spinninguga 15 ahvenat, aga nende tarvis muretsetud puuda soola jättis puutumatult laeva ballastiks.

Pühapäeval tuult ei olnud ja starti ei antud, seega tulime tagasi mootorite all vaikses vihmasajus.

 

Merepiknik

Meie laeval on ju sprayhood ka. Võidusõidul on ta tülinaks, aga kruiisil vaikses vihmasajus väga mõnus lisavarustus.

Merepiknikke oleme ennegi teinud, seega tundsid Alo, Kristiina, Elisa, Ülle, Toomas, Pille, Alari ja Katarina end selles keskkonnas juba tuttavlikult. Nüüd aga võtsime ette laeva ühest kohast teise viimise.

Nautisime navigatsiooniliselt huvitavat Muhu väina läbimist alates kuurortlinnast Haapsalust, Rukkirahu-Kuivarahu kanalite kaudu Saare-Hiiu laidude vahelt läbi Kuivastusse. Eesmärk oli ka puri heisata, kuid kohati puhus 11m/s SW vastutuul ja nii sai jälle mootor kuuma. Muutlik ilmaennustus aga jättis meid kuivaks ja äiksevabaks ja kuigi nägime ka tumedamaid pilvi, siis Kuivastu on oma nime väärt.

Oli igati huvitav ühepäevane Lääne-Eesti ringreis Tallinnast autoga Haapsallu, purjekaga Kuivastusse, praamiga Virtsu, kohaliku bussiliiniga Haapsallu ja autoga Tallinna tagasi.

Merematk teeb meele röömsaks.

Muhu Väina regatt piltides

 Panime kokku väikese valiku laeva telefonidega tehtud  ja Muhu Väina ameliku albumi http://www.muhuvain.ee/galeriid fotodest.

Hea tujuga järgmise sadama poole: 

Mihkel, Kevin, Margus ja Martin. 

Karl teab, et vaikses tuulen vaja täpselt roolida. 

Stardi eelne tervitus. Juhan viis meid ka seegi kord õigeks ajaks stardijoonele. 

Veidi väsinud, aga rõõmsad. Kõik see seitse meest.

    

Ka laev vajab vahel puhkus. Meie vöörinumber on 23.

Regatt jätkub pärituules

 See muiudugi päris nii ei ole, et regatt jätkub vaid pärituules. Pärnu-Kuressaare etapil oli spinnakeri jaoks tagantuult vaid kuni Sorguni. Edasi oli krüss, krüss ja veelkord krüss.

Fotograafidele meeldivad aga spinnakerid. Nii saime objektiivi spinni heisates ja selle all seilates.

Fotod : Muhu Väina fotokogust. Tänud A. Le Coq Muhu Väina regati fotograafile on Janis Spurdzinsile.

Spinnakeri alla

 Kohe kohe tuleb spinn alla. Mihkel on ootevalmis sed kokku koguma. 

Täna, 10.07 sõidame spinn alla Saaremaa poole. 

Muhu Väina regatt

 Oleme Pärnus, kust algab A. LE COQ 66. Muhu Väina regatt. Eile, 08.07 toimus regatt ka sponsoritele. Meil oli võimalus sõidutada A.Le.Coq ja Selveri segavõistkonda.

Alo aga tutvustas regatile Cassandra EST 266 laeva ja Saaremaa Merospordi Seltsi. Video pärineb Muhu Väina instagrammikontolt https://www.instagram.com/muhuvainaregatt/

http://www.muhuvain.ee/

https://www.facebook.com/muhuvainaregatt/

Valisime meeskonna jaoks särgi välja

Jätkame skandinaavia lainetel!
 
Saaremaa Merispordi Seltsi klubisärk on Rootsi disainer-brändi SailRacing polo Bowman.
Valge, kraega, SMS viikingilaev rinnal, -30% soodustusega letihinnast. Saadaval kõiki suuruseid nii naiste, kui ka meeste mudeleid.
 
Sellele otsustasime seljale ka CASSANDRA laeva nime lisada, kaks ühes, kokku 60 eurot.
Proovida saab meeste L mudelit Alo juures, tellida airi@saaremaamerispordiselts.ee
 


 

 Alo fotod

Kaart rooliratta peal

 Meil on tõeline ökolaev. Kuigi navigeerime elektrooniliste kaartide järgi, on laeva rooliratta peal ka füüsiline kaart. Nimelt on seal elukoha leidnud harilik kaartsamblik  Rhizocarpon geographicu, mis kasvab tavaliselt kividel ja seda saartel ning mandri Eesti rannikualal.  Viimase 30 a jooksul (alates 1990) on esimese, arvukama ja laiemalt levinud asurkonna leviku ulatus kahanenud ligi 50%. Meie nahkne roolikate on talle meeldima hakanud. Kuigi sellist kaarti on keeruline lugeda, on see käe all mõnusalt ja vähetuntavalt krobeline. 

Vaata kaartsambliku kohta elurikkus.eu 

CASSANDRA nüüd maailmakaardil

 Kui me eelmisel jaanipäeval jahi Rootsist tõime, siis oli laeva AIS ehk   Automatic Identification System veel Rootsi maatähisega. Talvel saatis Alo seadme Amsterdami, kus see ümber programmeeriti ja nüüd saab meie laeva liikmist jälgida kust iganes maailma otsast  https://www.marinetraffic.com/en/ais/home/centerx:22.513/centery:58.218/zoom:16

Abruka regatt

 Laupäeval, 17.juuni toimus Saaremaa Merispordi Seltsi karikasarja II etapp ehk Abruka regatt.

Meie jaoks oli see regatt algusest peale natuke sigrimigri, aga seda heas mõttes. Andres ei saanud tulla, aga leidsime Mihkli ja Veljo, kes osutusid heaeks alustavateks purjetajateks. 

Hommik algas kaptenite koosoleku ja rivistusega. Kahes eraldi grupis startisid kokku seitse jahti. Ehks siis meie Cassandra,  Katarina Jee ja   Elli suurte grupis ning Maris, Helena Mercurius ning Kadri väiksemate grupis. Lisaks ka kaks matkagrupi purjetajat ehk Pritsess Roosi ja Tüdruk.

Stardi eel tekkis diskussioon, kas vahel kuni 8 m/s puhunud tuul ei nõua tgeveat eespurje. Otsustasime siiski pigem tuule nõrgenemise kasuks.

Nii ka oli. Esialgu eespurjega ja siis spinnakeriga kulgesim edukalt Vahase alla. Vahase ja Abruka taga aga tuul vaibus, Lõpuks oli seda nii vähe, et liikusime lausa tagasi. Kui just parajasti kerge tuulehingus tagasi tuli, saabus kaater ja teatas et sõit katkestatakse.

Panime siis mootori all Abrukale. Sealses Abruka sadamakohvikus pakuti suppi ja kooki. Supi kõrval oli ka natuke meeleleahutust. Sadam saun oli soe ja sai ka seda nautida. Pärast tegi  Neeme  Järvpõld (seisab fotol kastis)  oma kastiautoga  giidituuri saarel. Meil käisid ekskursioonil Alo ja Veljo. Juhan, Ülar, Mihkel ja Jaanis olid samal ajal saunas.

Juhan tahtid jõuda praamile ja leppisime siis kokku et paneme 19.30 ajama ning tuuritajad tulevad mõne teise jahi pardal hiljem Romassaarde järgi. Nii ka läks.

Noorteregatti korraldamas

 

Nädalavahetusel ehk 26. 05 -28.05. 2023 toimus Roomassaares purjetajate Eesti karikasarja avaetapp. Kohal oli üle 170 noorpurjetaja.

Meie Cassandra oli finišilaevaks kõige väiksematele, Optimistidele. Neid oli ligi pool laevastikust. Kõigi koht sai ilusti fikseeritud.

Kuigi sõidid pidid toimuma kolmel päeval, käi pühapäevane sõit ära, sest oli liiga tuuline. Laste ohutus ikkagi eelkõige.

Reedel oli ilm üsna tuuline ja lastel raske. Tuul oli kohati 10 m/s.

Laupäev veidi kaiksem. Hea oli see, et kõik päevad olid selged ja päikeselised.

Fotod https://www.facebook.com/SaaremaaMerispordiSelts

Heiti Rebase mälestusregatt

 Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja esimene avamere regatt on Heiti Rebase mälestusregatt. Start anti etteandega. See tähendab, et laevad ei stardi korraga, vaid oma möödukirja järgse kiirusepalli järjekorras. Meie, kui kõige kiirem laev startisime viimasena. Enne teist märki, kust algas tagantuules spinnakeri ots, olime esimesed. Edestasime Katariina Jeed paarkümmend laevapikkust. 

Meie hädad algasid aga spinnakeri otsa viimases kolmandikus, kui ei suutnud enam laeva ära kallutada ja spinnakeri piisavalt lamendaks tõmmata. Nii pidime heiskama eespurje. Konkurent suutis sõita spinnakeriga lõpuni.

Sedasi saime lõpuks teise koha. 

Meeskonnas olid Juhan, Andres, Jaanis, Taniel ja Kalle. Tanielile ja Kallele oli see esimene purjeregati kogemus. 

 

Hooaeg avatud

 29. aprillil tõstsime laeva vette. 1. mail avati Saaremaa Merispordi Seltsi purjetamishooaeg. Vahepeal läksid ilmad külmaks ja vee peale väga ei kutsunud. Eile, 11.05 tegime esimese purjetamise.

ILCA MAANTEETREILER

 

 

Kui noorsportlane Zoom8-st välja kasvab, peab toetustiim mõtisklema ILCA transpordi üle. Esialgu tundub, et võiks paati jätkuvalt auto katuse raamidel edasi vedada, kuid ILCA on juba veidi raskem laev, selle peakohale tõstmiseks on tarvis juba vähemalt kahte täismeest. Muidugi leidub sadamas alati keegi, kellel 5 minutit aega abistamiseks, ja kui vaja kodus korraks laev maha võtta, saab naabrimehe appi kutsuda.

 

Meie lähenemine oli aga erinev arvestades, et autode katuseraamid on projekteeritud maksimaalselt 70 kg raskust kandma, ning ILCA maste, mis oma pikkuse tõttu autosse sisse ei mahu, on keeruline ka katusele paadi kõrvale kinnitada. Saab, aga pool tundi sidumist käib asja juurde.

 

Võtsime kasutusele kõige väiksema paadihaagise, eemaldasime kõik rullikud ja vintsipuki, ning ILCA istub oma “raske” käruga ilusti sinna peale. Meil on platvormiks kasutatud paadikäru Roosist, aga mõõtudelt sobivad ka Tiki väiksed kärud. Mõnede teiste tootjate treilerid meile ei meeldinud, sest treileri sild on liialt ees, ning siis jääb koorma raskus liialt auto konksu peale. Stabiliseerimiseks lisasime treileri kõhu alla, otse silla ette haagise varuratta.

Samuti ei meeldinud meile need treilerid, kus idee on tõmmata paat raske käruga tagantpoolt peale, milleks on treileri tagumine raami tala tehtud rullikuga. Sel puhul aga jääb meie arvates koorma raskuskese jällegi liialt taha. Paat ja käru kinnitatakse muidugi treileri külge, aga nad ei jää oma loomuliku raskusega istuma. Tagant poolt lähenedes on alati vaja ka tulede- ja registreerimisnumbri paneel eemaldada, samuti tuleb 1m üle treileri gabariitide ulatuv veos täiendavalt tähistada.

 

 

Niisiis laeme meie paadi koos käruga treilerile eestpoolt. Et tõste ei oleks liialt kõrge, on treileril ka veel 13-tollised rattad, nii on vaja paati ja käru vaid 50 cm tõsta ja treileri raamile asetada. Veel kergem oleks käru eraldi treilerile panna ja siis paat peale tõsta. Paati tõstetakse igas trennis nagunii kahekesi, seega ei käi see liialt üle jõu ka tüdrukutele.

 

Paadi käru treileri külge kinnitamiseks lasime valmistada kolm U-polti ja vastusplaadid, mis vedruseibide ja liblikmutritega, ilma tööriistadeta paika saavad. Nii moodustub treilerist ja paadikärust justkui üks stabiilne monokok konstruktsioon. Ning paat siis veel omakorda kahe ilma pingutajata koormarihmaga (vööris 1,5m, ahtris 5m) kõigest väljastpoolt treileri külge. Pingutajat ei soovitata paadi deformeerimise vältimiseks ning paadi sellises asendis puudub ka vajadus ülearuse jõu rakendamiseks.

 

 

 

Edasi oli mureks, et kõvast plastikust lazybone-id on mõeldud kokpiti tagaseina ja mastikaevu, kuid sel juhul ei ulata ILCA 4 alumine mastiosa neile kanduritele. Kokpiti kandurit ei saa grab rail-ide tõttu ka lähemale panna. Jõudsime hoopis Intensity Sails XPS vahust mastikanduriteni. Need istuvad vööris plokkide otsa ja ahtris „leitvageni” stopperi otsa. Vahtklotsidel on pesad 4 toru kandmiseks, seega masti ülemine, masti alumine, poom ja rullitud puri või lisamast mahuvad kenasti ära. Lisaks moodustavad mastid niimoodi justkui „harjatala”, mis hakkab paadi katet kandma ning niiskus valgub kahele poole maha. Nii, nagu sadamas paate hoitakse.

 

 

Kuna paat jääb kärule õiget pidi, toetub ta poordidest, kõige tugevamatest kohtadest, kust teda on projekteeritud toetama. Samuti saab sellises asendis laduda kogu muu varustuse kokpiti: tööriista kast, svert, rool, kõik mahuvad kokpitti või ka paadi tekile. Need peaksid olema muidugi eraldi pehmendustega transpordikotis, aga pole vajadust seda kotti täiendavalt koorma külge kinnitada, sest paadi pealmine kate hakkab kogu laadungit kinni hoidma. Nii, nagu sadamas paati parkides. Seega jääb auto salong inimeste olmeks vabaks.

Samuti puudub vajadus sadamakärul rattaid eemaldada.

 

Sellise treileri saab ka auto tagant lahti haakida ja sadamas ainult tugirattale toetudes ka kõige kitsamatesse kohtadesse lükata. Samuti ei võta väike treiler liialt ruumi, et noorsportlased saaksid teiste vahel ise oma varustuse peale pakkida. Vedurauto võib saabuda hiljem ja lihtsalt treileri konksu otsa võtta. Treiler ja paat mahuvad ka eraldi parkimiskohale või garaaži.

Praamile minnes tuleb aga treilerile eraldi pilet võtta. Siiski võib ka katusel transportides auto kõrgus ületada tavalise sõiduauto piletiga lubatud kõrgust ning nõuda lisatasu.

 

Sõidu ajal on treiler ilusti auto tuules ning tuuletakistus ei annagi praktiliselt tunda. Paat on ka oma projekteeritud asendis, kiil allapoole ning ei võta tuult alla. Katusel transportides oleme isegi Zoom8-ga tuule mõju tundnud.

 

Kasutades „raskete” kärude ladustamiseks mõeldud vahelüli saab sellisel moel ilma vaevata peale võtta ka veel teise või ka kolmanda ILCA või Feva. Siis tuleb alumiste paatide mastid paigutada kärude jalustele. Eesmiseks toeks lisasime meie vahetükile täiendava horisontaalse kanduri, vahelüliga risti. Ja ikkagi mahub kõik treilerile, auto salongist väljapoole.

 

Väikse paadihaagise, mille täismass ei ületa 750 kg, vedamise õigus on igal B-lubadega juhil ning kerget lasti võimaldavad vedada ka elektriautod. Tingimuseks on muidugi haakekonksu olemasolu, kuid selle paigaldamise kulu peaks jääma katuseraamidega samasse suurusjärku.

 

Oleme sellise lahendusega käinud nii Horvaatias kui ka Itaalias, Eesti sadamatest rääkimata.

 

Alo Tamm.

HEATUJULINE MEESKONNALIIGE ON RÕÕMSA PAATKONNA ALUS

 

Kui meeskonnaliikmed purjelaevas üksteise vastu pöörduvad, pole põgeneda kuhugi. Kuidas hoiduda meeskonnaprobleemidest ja negatiivsest õhustikust pardal?

Juhtub ikka, et paadimeeskonnad lagunevad, kuid peale iga-aastast Atlantic Rally for Cruisers (ARC) lõppu Rodney lahes St Lucial pakub äsja lahku läinud ookeanipurjetajate kontsentratsioon selliste lugude jaoks rikkalikku ainest mida tähele panna ja millest õppida. Enamik meeskondadest on sõidu lõpuks sõlminud eluaegsed sõprussuhted, kuid paratamatult on osades kogetud ka isiksuste vastasseise.

Ookeani ületamine võib olla virgutav ja põnev, kuid unepuudus, stress, merehaigus ja isikliku ruumi puudumine võivad rikkuda ka kõige leebema inimese tuju. Halb atmosfäär pardal on nagu püssirohutünn – süttimiseks on vaja vaid pisikest sädet.

Terysa Vanderlool ja tema elukaaslasel oli eelmisel aastal lõbus Atlandi ookeaniületus, kuid mitmelgi paatkonnal nii hästi ei läinud.

Üks paar, kutsume neid näiteks "Jay" ja "Kay", ostsid oma jahi aasta aega enne ARC-d, et veeta hooaeg või paar Kariibi merel sõites. See oli nende unistus, aastatepikkuse raske töö ja planeerimise tulemus.

Oma kogemuste vähesusest teadlikena valisid nad hoolikalt meeskonna: kolm meest ja ühe naise, igaühel oma spetsiifilised oskused. Millega nad aga ei arvestanud olid inimeste temperament ja suhtumine.

"Teha ja osta oli nii palju: turvavarustus ja purjevarustus, taglas, toit, varuosad ja purjed," ütleb Kay. "Kuid kogu ettevalmistuse juures ei mõelnud me kindlasti piisavalt meeskonna valikule ja dünaamikale.“

"Ma ei ütle, et me sellele üldse ei mõelnud, kuid pole võimalik ennustada, millised probleemid tekkida võivad, kui paadis elavad koos kuus tugevat intelligentset täiskasvanut.”

Jay ja Kay olid enne ülesõitu igaühega koos purjetanud. Üks neist oli valikuperioodil ka negatiivset käitumist üles näidanud, kuid Jay ja Kay lootsid, et see oli ühekordne anomaalia. Nad eksisid rängalt.

Üks näide oli ülesõidu eelne ärevus: “inimene nuttis teele asumise hommikul selle pärast, et kambüüs oli segamini, asjad polnud kappidesse ära pandud. Korrastamiseks kulus viis minutit, kuid tollele inimesele tekitas olukord tohutut stressi."

Peale teele asumist läks õhkkond ainult hullemaks.

"Tekkis süüdistamiskultuur. Üksteist süüdistati kõikvõimalikes asjades alates vähesest pingutamisest ja oskustest kuni halbade otsuste tegemiseni."

Meie kaasaegne ja moodsa disainiga jahtlaev pälvis samuti palju kriitikat.

“Kui midagi läks inimliku eksimuse tõttu katki, süüdistati selles jahi halba disaini või varustuse ebakvaliteetsust. Arutati, millist tohutut pettumust valmistas paadi ettevalmistus.

Masendav oli see, et ettevalmistusaastal kaasasime kogu meeskonna. Andsime neile Las Palmases isegi vaba voli paadi, varuosade ja varustuse ülevaatamiseks ning nende arvates puuduvate osade või asjade juurde ostmiseks” meenutab Kay.

Kui meeskond leidis groodist rusikasuuruse augu, lõid pinged üle pea. Kaevati välja purjeparanduskomplekt, seal oli aga ainult spinnakeri parandusteip ning Jay ja ühe meeskonnaliikme vahel tekkis tuline vaidlus purje parandamise üle.

Kay selgitab: "Ta ütles: "See ei kesta, auk läheb suuremaks ja rebib groodi puruks. Peame minema Cabo Verdese grooti parandama.

Ta kritiseeris Jay juhisoskusi: "Kapten pole kogu sõidu jooksul ühtegi õiget otsust teinud." Jay otsustas jätkata Saint Luciasse ja üllatus-üllatus - parandus pidas sõidu lõpuni vastu.”

Peale 16 päeva merel ületasid nad lõpuks finišijoone. Enamiku ARC jahtide jaoks on see oodatud tipphetk. Kuid mitte Jay ja Kay jaoks.

“Meie jaoks oli see raskeim hetk. Meie kaks olime põnevil – vaadake, mida olime koos saavutanud!

Tegin ettepaneku, et paneme selga meeskonna T-särgid, teeme finišijoone ületamisel ühispildi ja tähistame. Vastus oli eitav. Sildusime nii, nagu olime väljunud: tumedate tujukusepilvede all.”

TÄNAPÄEVANE MÄSS

Ülesõit võib kujuneda ebameeldivaks ka mitte-nii-külalislahke kapteni all. "Jo" ja "Alex" said negatiivse kogemuse katamaraanil, mis kuulus ühele abielupaarile.

Alex räägib: „Otsisime paar kuud Crewbay ja Ocean Crewlinki veebisaitidelt paati, millel ARC kaasa teha. Paat oli töökorras ja omanikega tundus ka kõik korras olevat, seega liitusime meelsasti selle paatkonnaga.

"Alguses läks kõik hästi: olime kõik heatujulised, jagasime kulusid ilma igasuguse kärata, saime hästi läbi ja osalesime kõik ühiselt erinevates laevatöödes."

Teel Gibraltarilt Kanaaridele atmosfäär aga halvenes. Kanaaridel oleks saanud meeskonnast ka lahkuda, kuid arusaadavalt polnud see kellelegi meeltmööda. Neljast meeskonnaliikmest oli ainult Alex varem ookeani ületanud, mis tegi temast kõige kogenuma.

Kui ARC lähenes, tõstsid pead eriarvamused söögikordade osas.

"Omanikud ütlesid, et söögikordadel peame kõik kokku saama. Küsisin ühise hommikusöögi kohta, sest öösel oleme kordamööda vahis ja võib-olla ei tahagi üles tõusta, kui parasjagu vahis ei ole.

Meile öeldi ühemõtteliselt, et kui me hommikusöögile ei tule, siis me ei saagi süüa, mille eest olime ju tasunud!"

Nädala pärast läks asi tõsisemaks, sest spinnakeri vall hakkas hõõruma. Jo ja Alex olid murelikud.

"Rääkisin sellest hommikusöögil, kuid teema jäeti kõrvale," meenutab Jo. “Umbes 10:30 kostis võimas raksatus ja vall läks puruks. Spinnaker kukkus vette. Olin enda peale väga kuri, et ma polnud tegevusetust kahtluse alla seadnud. Olime kõik ühiselt süüdi, sest tahtsime rahumeelset õhkkonda säilitada.”

Kapteni pealiskaudne suhtumine ohutusse ja laeva hooldusesse muutus iga päevaga ilmsemaks.

“Saime tormifoka valliga spinnakeri uuesti üles. Ka uus vall hakkas kulumise märke ilmutama, kuid kapten ütles sellest hoolimata: "seda ei tohiks juhtuda, sellel pole millegi vastu hõõruda."

Olin sõnatu. Ta oli otsustanud, et uus vall ei purune ja veenis selles iseennast, kuigi vastupidised tõendid olid otse meie silme ees.

Hakkasin kartma. Kui tema suhtumine parandustesse on selline, siis mida kõike veel kohmakate lahendustega varjatud oli?”

Kõik neli meeskonnaliiget hakkasid kaptenisse usku kaotama ja Alex hakkas kõike, mida kapten tegi üle kontrollima.

“Siis tundsin end palju turvalisemalt. Tundsin, et kõigel on pädev silm peal,” selgitab Jo. Vaidlused aga jätkusid ja õhkkond halvenes päev-päevalt.

"Arvan, et kapten tundis oma autoriteeti teiste pardal viibivate isiksuste ja oskuste ja poolt ohustatuna," kommenteerib ta. "Irooniline on see, et ta oli meid hoolikalt kontrollinud ja veendunud, et tal on pädevad ja kasulikud meeskonnaliikmed. Kahjuks ei olnud ta valmis kuulama neist ühegi soovitusi.”

Alex suhtub möödunud emotsioonidesse juba filosoofiliselt: “meenutame sõitu positiivsete muljetega, keskendume purjetamisele, nähtud mereelukatele, kaunitele päikeseloojangutele, langevatele tähtedele ja külastatud kohtadele. Oleme palju õppinud, eriti seda, kuidas tulla toime keeruliste isiksustega.”

KUIDAS SÄILITADA ÜKSMEEL

Dan Bower on oma 51-jalase jahi SKYELARK pardal võõrustanud kümneid erinevaid meeskonnaliikmeid. Ta jagab näpunäiteid eduka meeskonna keemia kohta:

meie tekilt on hulgaliselt inimesi läbi käinud ja oleme kuulnud üllatavalt palju isiklikke kogemusi või "sõber rääkis" probleemlugusid.

Need lood räägivad tavaliselt kahest murest. Üks on olukord, kus meeskonnaliikmed tajuvad, et jaht või kapten ei sobi võetud ülesande täitmiseks, mis põhjustab kapteni suhtes vaenulikkust või ärevust, kas nad üldse hakkama saavad.

Teine on lahkarvamus kapteni ja mõne meeskonnaliikme vahel, mis tuleneb sageli isiksuste konfliktist – tavaliselt sellest, et kapten on stressis või mures või tunneb end ebamugavalt oma jahi jagamisel meeskonnaga.

Mõlemas olukorras on kindlaim viis lahenduseni dialoog – enamik inimesi on oma olemuselt mõistlikud ja peale olukorra selgitamist ja lahendamist suudab igaüks end kokku võtta. Lihtne on öelda, et probleem on "pahuras" inimeses, aga võib-olla on tal lihtsalt koduigatsus.

Hea komme on õhtusöögil või "happy hour”-il igaühelt küsida, kas keegi soovib midagi arutada. Samuti proovin vaiksel ja rahulikul hetkel igaühelt omavahel küsida "kuidas läheb?", isegi kui selleks tuleb öise vahi ajal kajutist välja ronida.

Isiksuste konflikti korral pole häbiasi teha mõningaid muudatusi. Määrake meeskonnas selged rollid ja muutke vahigraafikut, proovige jätta mulje, nagu oleks tegemist rutiinse käiguga: „õige, kutid, nädal on möödas, vahetame vahipartnereid.”

Levinud leekpunktid on toit ja uni. Mõned inimesed on teatud toiduainete suhtes kirglikul seisukohal, teised aga võivad ühe toidukorraga kogu nädala varud ära kasutada.

Samuti ärkvel püsimine – muusika kuulamine (kasutage kõrvaklappe), põlema jäetud tuled või pimestavad otsmikulambid, valju häälega rääkimine või isegi ebameeldiv naer! Teil tuleb läbi viia korralik eelnev briifing või tuletada delikaatselt meelde, et teised inimesed on väsinud.

Samuti õiglus – veenduge, et ebameeldivad tööd jagatakse võrdselt ja näidake eeskuju. Näiteks paadi pesemise ajal puhastan alati ise tualetti.

Soovitan kuulutada mõne koha paadis privaatseks omaette olemiseks. Hea ilmaga on meie vaikne koht vöörtekk, muul ajal kajut. Kui olete selles vaikses kohas, ei tohi teid segada, samas kui kokpit on mõeldud sotsiaalseks koosviibimiseks ja jutuajamiseks. Igaüks vajab vahel "mina aega".

Isiksus on tähtsam kui purjetamisoskused. Iga kapten võib meeskonnale purjetamise põhitõdesid õpetada, kuid kõige olulisem on suuta ühiselt koos aega veeta.

Meeskonnaliige peaks paadiga liituma mõned päevad enne väljasõitu, et saaksite aimu, kui hästi te kokku sobite. Sama kehtib huviliste kohta, kes soovivad liituda ookeani ületava paatkonnaga. Koosveedetud aega ei asenda miski.

Küsige, mida meeskonnaliige varem teinud on ja eriti seda, miks ta soovib meeskonnaga liituda, ja miks just nüüd.

Ülesõidukapten otsib meeskonda alati lühikese etteteatamisega, kuid oma elu seikluse planeerinud eralaevnik peaks meeskonnale varem mõtlema – kui meeskond kai pealt kaasa haarata, siis tuleb järele mõelda miks, ja mis läks valesti.

Allikas: Terysa Vanderloo, Yachting World, 9. juuli 2017