Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

8.12.08

HMS Cassandra mälestamine


Ööl vastu 06. detsembrit 1918. a hukkus Saaremaa lähistel Briti mereväe kergristleja HMS Cassandra. HMS Cassandra oli koos teiste Briti laevadega kontradmiral Alexander Sinclair´i juhtimisel teel Tallinna, et tuua äsja vabadussõda alustanud noorele Eesti Vabariigile relvi ja muud abi.
90 aastat hiljem, samal keskööl vastu 6.detsembrit heitsid Saaremaa Merispordi Seltsi jahi Cassandra meeskonna liikmed 11 selles õnnetuses hukkunud Briti mereväelaste mälestuseks Kiipsaare majaka juures merre pärja. Tseremoonia toimus pimedas öös laternate valguses ja kaasa võetud laevakella helina saatel.
Jaht Cassandra kapten Jaanis Prii luges külma haua leidnud meestele salmi inglisekeelsest Piiblist.
Briti Mereväe arhiivist saadud andmete järgi oli laeva viimane teadaolev asukoht 20,3 miili Kiipsaare neemest lääne pool.
Laev sõitis meres ujunud saksa miini otsa. Õnnetus oli sedavõrd õnnelik, et HMS Cassandra rohkem kui 450- liikmelisest meeskonnast hukkus vaid 10. Ülejäänud meeskond, sealhulgas raskelt haavatud, evakueeriti edukalt teistele laevadele.
Üks mees kukkus evakueerimise käigus kahe laeva vahele ja uppus.
Kuigi Saaremaa purjetajate jaht kandis Cassandra nime juba enne saarlaste kätte tulekut, otsustas meeskond nime muutmata jätta ja HMS Cassandra ajalugu uurida, ning selle huku 90. aastapäeva vääriliselt meenutada. Seda enam, et kaks jahi meeskonna liiget, Alo Tamm ja Ülar Jürviste on ise Eesti kaitseväe ohvitserid.
Peale nõeluue, vaid aasta tagasi teenistusse astunud HMS Cassandra uppumist, pöördus Briti eskaader tagasi Kopenhaagenisse. Londonis tegutsevatel Eesti diplomaatidel Ants Piibul ja Kaarel R. Pustal tuli kasutada kogu veenmisoskust, et eskaader uuele katsele läheks. See õnnestus ja laevad jõudsid teisel korral ohvriteta Tallinna. Briti eskaadri saabumine Tallinna mõjutas oluliselt Vabadussõja kulgu. Nende toetus oli oluline nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt.


29.10.08

S/Y Cassandra lõpetas hooaja

Hooaeg lõppes sellega, et jaht tõsteti täna, 29. oktoobril, kaile talvekorterisse. Karpe oli all mõned üksikud ja vetikaid kergelt veeliinil. Jaht sai ilusti survepesuriga puhtaks pestud. Nädal varem sai juba mast maha võetud. Nüüd läks tõstmine nagu lauluga.
Selle hooaja läbisõiduks kujunes 1245 meremiili.

7.10.08

Sügisesed seilungid

Ruhnu regatt jäi ka viimaseks pikemaks seilamiseks. Oli veel plaan 11.- 14. septembril Vormsile minna (Kristjan, Ülar, Peeter), aga ilm oli halb ja minnes oleks pidanud ainult krüssama. Kaks nädalat puhus tugev idatuul. Nii sai Vormsi reisiks ostetud proviant ära grillitud Kristjani koduhoovis, mida hakkasime Vormsi punktiks nimetama.
17. septembril tahtsime Abrukale minna, aga sealse kai ääres polnud ehitustööde tõttu kusagil silduda. Nii et Abruka külastamise asemel katsusime vaid kai ääres seisvat pargast. Siiski vaatamata sadama ehitusele kahel korral suve jooksul sai seal sildutud ja saarel käidud.
07. oktoober 2008. Jaanis, Ülar ja admiral Adamson tegid hooaja viimase seilungi purjede all. Sõitsid Roomassaarest Nasvale.
Tuul oli läänest ja tuli loovida, aga sai sõita üsna pikkade halssidega. Üks pikk Abruka alla, teine Puskarahuni ja siis viimase halsiga sadama faarvaatrini.
Kuigi sadamasse sissesõit oli märgistamata, oli seal piisavalt sügavust.
Kristjan oli meile Nasvale autoga vastu tulnud ja hävitasime siis õhtusöögiga ära viimased toiduvarud.

26.8.08

Ruhnu regatt

Augustikuu kolmandal nädalavahetusel võtsime ette SMS-i Roomassaare sadama karikasõidu Ruhnu saarele. Retk algas reede hommikul ning pärast kaptenite koosolekut läksid kõik meeskonnad end sõiduks valmis panema. Kui hommikul oli meri veidi rahutu, siis päeva poole hakkas ta, nagu ilmateadegi oli lubanud, vaibuma. Kiirusega 1 miil tunnis on meresõit üsna rahulik, tegevuse otsimisega võib raskusi tulla. Meie otsustasime teha lõunapausi ja mina proovisin ära nõudepesu merel. Päike oli päris kuum ning ülekuumenemise vältimiseks vahetasid kõik riietuse õhema vastu. Pärast mõne tunnist vaikset loksumist hakkas Ruhnu juba selgemini paistma ning õhtuks jõudsime Ringsu sadamasse.
Pärast laeva korda sättimist ja Pärnust kohale tulnud veepolitsei reidi istusime maha, et tähistada Ülari vastset isaks saamist ja Jaanise sünnipäeva. Sadamakõrtsist kostus juba meie saabudes muusikat ja ega siis Cassandragi meeskond saanud meeleolukat pidu, mis vaheldudes saunaskäikudega kestis mõnel meist varajaste hommikutundideni, külastamata jätta.
Laupäeval tegime väikese ringkäigu saare põhiliste vaatamisväärsuste juures kuna nii mina kui Jan olime Ruhnul esimest korda. Tutvusime ka kohalike liiklusmärkide ning põneva mälestusmärgiga mis oli pühendatud kõikidele Ruhnu liiklusõnnetuste ohvritele. Sadama vahetus läheduses asus teinegi transpordiga seotud asutus – Ruhnu lennujaam. Külla jõudes astusime läbi kohalikust poest, mis ühtlasi täitis ka postkontori rolli. Sealt sai kodupoole teele pandud postkaart, et ka hiljem oleks tore „mere taguse maa” külastamist meenutada.
Samal nädalavahetusel toimusid üle 36 aasta taas Kihnu-Ruhnu mängud, mis sedakorda leidsid aset Ruhnu saarel. Ilmselt polnud Ruhnu tükil ajal nii palju rahvast näinud, sest lisaks paarikümnele kohalikule olid saarele tulnud ka Kihnu inimesed, lisaks veel Saaremaa ja Pärnu purjetajad. Jõudsime koolimaja ette täpselt õigel ajal, et olla tunnistajateks kahe väikesaare sportmängude avamisele. Teiste alade seas võis kohata ka sellist ala nagu „karu laskmine”. Pärast seda läksime uudistama Ruhnu kirikuid, millest üks on tuntud Eesti vanima säilinud puitehitisena. Surnuaed pühakodade kõrval oli samuti huvitav olles rajatud künka nõlvale ja pakkudes oma katusristidega põnevaid alternatiive tavalistele ristikujulistele hauakividele. Jõudnud oma ringkäiguga lõpule seadsime sammud sadamasse, et võtta kaasa söögitarvikud ja minna lõunale ning värskendavale suplusele väga ilusal ja puhtal valgeliivalisel Limo rannal.
Merevesi oli üsna soe – jahi termomeetri järgi Ruhnu all avamerel 18°.
Kuna oli teada, et õhtul peaks toimuma külapidu, hakkasime taas küla poole astuma. Kokku sai sel päeval mitu kilomeetrit maha kõnnitud, sest Ringsust külla on ligikaudu 4 kilomeetrit, mida läbisime mitmeid kordi, lisaks veel päevane matk. Kõigepealt toimus Pärnu jahtide autasustamine hommikul toimunud regati eest ning siis võis pidu Kihnu Poiste taktikepi all alata, et kesta hilja õhtuni.
See õhtu oli eriti seo, lausa troopiline. Selliseid õhtuid võib olla vaid augustikuus.
Järgmisel hommikul asusime tagasiteele Saaremaale. Päev oli suhteliselt sarnane tuleku päevaga, sest hommikul lainet oli, õhtuks aga kadus seegi ja sõita tuli jällegi igat väikest tuuleiili kinnipüüdes. Päike oli seekord aga kuidagi eriliselt karm ning väsitav. Tuli seista probleemi ees, et kuhugi pole päikesevarju minna – tuleb lihtsalt ära kannatada.
Sõit ise oli huvitav. Cassandra nõrga tuulega eriti hästi ei liigu. Ka meie spinnaker ei ole väga suur. Siiski päris viimast kohta me ei hoidnud. Väga kaugele kagulääne poole merele hoidis Vesileenu, kes selle tõttu ka kõrbes. Meie sõitsime esialgu kõrvu Marisega ja pikka aega liikus samas grupis ka Emerald. Veidi hiljem möödus meist Mercurius, kes otsustas katkestada ja mootori all sadamasse sõita. Peatselt katkestas ka Maris.
Vahepeal oli meilgi tõelisi raskusi spinnakeri täis hoidmisega. Grootpuri tuli ära koristada, et spinnakerile tuult jätkuks.
Huvitav olukord kujunes enne Abrukat, Roomassaare faarvaatri 1. teljepoi lähistel. Seal oleks nagu regatile uus start antud. Meie jõudsime kerges tuulevines seal seisvatele Enele, Karinale, Lotele ja Kadrile järele. Samas uues stardis oli ka Emerald, kuigi tema oli teise grupi jaht. Siis tuli sinnagi veidi tuult. Kõige esimesena sai hästi liikuma Ene.
Lõpetasime ilusas taganttuules spinnakeri all. Ringsus oli meie jahi mootoril tekkinud väike rike. Esimene käik ei läinud sisse, toimis vaid tagumine. Lote pealt antud ost vedas meid sadamast välja. Tuulevaikuses remontisid Ülar ja Jaanis probleemi ära, selgus et käigukangi liigutav tross oli kinnitusest lahti tulnud.Õhtul Roomassaarde jõudes „pakkisime” laeva kokku, et teinegi kord meresõitu nautida.
Reisikirja pani kokku Maria
Reisi fotod

1.8.08

Naissaarel

Cassandraga Naissaarele (ühe maaroti reisikiri)
Ühel ilusal päeval helistas mulle vend Alo ja küsis, ega meie pere ei ole huvitatud järgmisel päeval purjekaga Naissaare külastamisest. Terve meie pere hüppas selle peale põhimõtteliselt vaimustusest lakke: Emili (11), kes oli terve suve unistanud kolmainsusest meri, laev ja Rootsi, ja kes pidi nüüd saama neist vähemalt kaks; Tony, kes järsku taipas, kui väga ta oli puudust tundnud oma suusapaadist, mille ta enne viis aastat tagasi Utah’st Eestisse kolimist maha müüs; mina, kes ma oma soontes voolava tilgakese Saaremaa verega lihtsalt armastan merd ja saari; ja muidugi Marko (3), kes oma noore ea ja ulja loomu tõttu on alati valmis uuteks seiklusteks. Pealegi ei olnud keegi meist varem väikse purjejahiga sõitnud.
Reis leidis aset juba järgmisel päeval, 25. juulil 2008, mis osutus üheks parima ilmaga päevaks terve suve jooksul, vähemalt maaroti vaatevinklist. Merekaru maitse järgi oleks vast olnud pigem veidi tuulisem ilm. Mina tundsin igatahes kergendust, kuna mul oli veel häguselt meeles, kui jube oli 16 aastat tagasi seilata Norras sügistormiga vana purjelaeva Pauline pardal.
Et aga sel juulipäeval oli asi tormist kaugel ja lisaks Alole oli pardal veel kaks „vana“ meremeest, Jaanis ja Kristjan, siis oli purjekas kindlates kätes ja kõik reisijad võisid end muretult tunda. See kolmik rääkis omavahel aeg-ajalt mingis lihtsurelikele arusaamatus vanamoelises žargoonis, à la „halsime“. Selle kontrastiks jälgisid nad purjeka kurssi moodsalt arvutiekraanilt ja paadi kiirust, vee temperatuuri ja sügavust samuti kaasaegsetelt näidikutelt.
Reis sai alguse Tallinnast Lennusadamast, kus Cassandra parasjagu (peale Muhu väina regatti) asus, ennelõunasel ajal, pärast seda, kui meiega olid liitunud ka Alo naine Kristiina ja noorem tütar Elisa (5). Olles kogenud purjetajate õpetussõnade kohaselt end päiksekaitsekreemiga sisse määrinud, püsisid ka reisijad peamiselt tekil, nautides päikest, värsket mereõhku ja kauneid vaateid. Alla kajutisse põikasime ainult vahel toidu ja jopede järele, kuna seal pikemalt viibimine kippus südame pahaks ajama.
Peamiselt kasutasime edasiliikumiseks mootorit, ent avamerel heisati ka purjed. Tuule puudumise tõttu esines meie merereisi ajal ka mõnusaid meditatiivseid hetki, mil me lihtsalt tasapisi, kiirusega 1-2 sõlme, edasi triivisime. Suurim arendatud kiirus jäi 5 sõlme kanti. Kolm kogenumat seilajat jagasid lahkelt selgitusi ka Tonyle, kes pärast reisi lõppemist avaldas arvamust, et ta saaks vast nüüd ka ise purjejahi juhtimisega hakkama.
Väikesed Elisa ja Marko pidasid pika reisi vapralt vastu – kumbki ots, saarele ja tagasi, kestis nimelt paar tundi. Vapralt just selles mõttes, et nende jaoks polnud jahil võib-olla piisavalt tegevust. Õnneks leidsid nad toreda ajaviite, lõbustades teineteist oma päästevestide küljes olevate vilede puhumisega. Emili, kes nägi oma kahe punupatsiga välja nagu Pipi, näis end paadis tundvat kui kala vees ja aitas siin-seal kaasa, näiteks nööride lahtipäästmisel ja vendrite lagedaletirimisel, teenides Alolt ära aunimetuse „junga“. Kristiina haris meid, tsiteerides raamatut „Eestimaa. Ranniku teejuht“, kust tuli välja, et Naissaar on tervelt 18,6 km² suur, platseerudes seega Eesti suuruselt viiendaks saareks.
Naissaare kai äärde jõudes ajasime veidi juttu naaberjahil seisva muheda ujumispükstes habemikuga, kes osutus idasakslaseks.
Tuli välja, et Naissaar on uskumatult tsiviliseeritud paik – kohe hakkas silma kitsarööpmeline raudtee, turiste sõidutati ka vana veoauto kastis. Kuna oli ilmne, et kõik meie seltskonna liikmed ei hakka liikuma ühes tempos, leppisime kokku, et kohtume kella 6 paiku õhtul purjeka juures. Meie pere suundus, nagu eri aegadel teisedki, Naissaare looduspargi lõunarajale ehk sinisele matkarajale, mis kulges piki kõrget kallast ja oli kergesti järgitav tänu puudele maalitud sini-valgetele triipudele. Ilm oli tõesti imeline ja meist vasakule jääv meri, mis mõne nurga alt vaadates paistis nii idülliliselt sini-sinine, ütlemata kutsuv. Pole siis ka midagi imestada, et me oma Naissaarel veedetud aja jooksul muudele vaatamisväärsustele suurt tähelepanu ei pööranudki. Teel liivarannale märkasime küll palju tuultest murtud puid, muru kombel maadligi kasvavaid kibuvitsaõisi ja -marju ning saarest pidevalt mööduvaid purjekaid ja kaatreid.
Noodamajarannas ühines meie pere taas Alo perega ning me elasime koos lastega uuesti läbi lapsepõlve ilusamaid hetki, ehitades liivalosse ja joostes või ujudes mööduvate suurte laevade poolt tekitatavate lainete eest ära. Sealjuures oli see ilus liivarand täielikult meie seltskonna päralt. Muide, Emili lemmiku Rootsiga on Naissaar samuti seotud, olles põline rannarootslaste asuala. Noodamajarand näiteks on rootsi keeles Nothusstranden.
Tagasi sadamasse kõmpisime algul mööda tuldud teed, hiljem aga piki matkarajaga paralleelselt kulgevat autoteed, millel kõndis ka teisi turiste. Infokeskuseni jõudes jäi seltskonna noorim liige Marko magama, mistõttu meie pere otsustas lihtsalt purjekale tagasi minna. Meie jahist teisele poole oli randunud üks Soome jaht. Peagi saabusid paati ka Kristjan ja Jaanis, kes olid kiiremate kõndijatena läbinud terve sinise raja. Sealjuures olid nad näinud nii kalmistut, kirikut kui sõjaväelinnaku baraki räästas rippuvat luukeret. Nad olid vahepeal teelt ära eksinud ja ilma jäänud Kristjani päikseprillidest. Alo pere, kellel oli õnnestunud saada ühelt autolt küüti Naissaare ühe tuntuma vaatamisväärsuse, miinitehase juurde, jõudis purjekale viimasena. Vahetult enne meie lahkumist tuli aga Naissaarele tohutusuur seltskond turiste.
Meie tagasitee Tallinnasse kulges sama ladusalt kui teekond Naissaarele. Arutasime, kas saarel kohatud üllatavad dekoratsioonid, nagu näiteks metsa all kasvavad hiigelsuured seened, mis lähemal vaatlusel osutusid kunstlikeks, ning Jaanise ja Kristjani poolt nähtud keset lagedat välja asunud kaetud laud, millel olev toit, nagu ilmnes, oli samuti vaid butafooria, annavad lihtsalt tunnistust naissaarlaste huumorimeelest või on tegemist mingi omapärase orienteerumismänguga. Lehvitasime mööduvate ujuvsõidukite pardal olevatele inimestele ning nautisime vaadet igihaljale ja igiuuenevale Tallinna siluetile. Enne kl 9 õhtul jõudis Cassandra taas õnnelikult Lennusadamasse, kust pidi aga juba järgmisel päeval uue seltskonnaga asuma teele Saaremaa poole.
Kõik Cassandraga Naissaarel käinud jäid päevaga väga rahule. Tony näiteks jäi isegi nii rahule, et mainis, et ta tahaks maja maha müüa, osta purjejahi ja minna sellega ümbermaailmareisile.
Reisiloo pani kirja Elina



Reisi FOTOD

29.7.08

Muhu Väin 2008

Jaht Cassandra osales 51. Muhu Väina regatil, mis toimus 13. - 19. juulil 2008 marsruudil Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami-Tallinn-Tallinna ring. Regatist võttis osa 87 jahti 531 purjetajaga pardal. Meiega koos III grupis võistles 34 jahti. Rahvusvaheliseks tegid regati 3 jahti Lätist, 8 jahti Venemaalt, 1 jaht Poolast ja 1 jaht Soomest.
Cassandra meeskond oli : Eha, Jaanis, Alo, Ülar, Peep ja Marius.

Esialgu pikema loo asemel FOTOMEENUTUS mille pani kokku Peep

16.6.08

Ölandi ja Gotlandi merematk

Maikuu eelviimase päeva (reede, 30. mai) hilisõhtul keerasime purjejaht Cassandra nina Roomassaare sadamast väljudes edela poole ja reis üle mere Rootsimaale algas. Need olid kursid nagu muiste. Kuni Sõrve sääre tipuni andis sõita spinnakeri all pea et taganttuules. Varahommikul oli Sõrve tipp seljataga ja samasse hakkas jääma ka Irbe majakas. Irbe on tehissaarele püstitatud majakas, mis kogus hiljuti üle-eestilist tuntust tänu ühele edevale kruiisilaevale, mis oskas end sinna naabrusesse kinni joosta.
Sajandeid tagasi, kui saarlased regulaarselt Gotlandil käiade järgi käisid, ei olnud sellest majakast muidugi veel haisugi ja peale Sõrvet laius lage meri kuni naabersaare rannani välja.
Vahepeal oli siis reedest saanud laupäev, 31. mai.
See, ligi 95- miiline ehk umbes 170 km ülesõit oli ka meie reisi kõige pikem avamere ots. Kauba- ja reisilaevad, kelle tee valdavalt meie omaga risti kulges, tuletasid meelde, et siit kulgevad kaks Läänemere olulist laevateed. Üks neist üsna Gotlandi külje alt.
Õhtuks olime möödunud Gotlandi Muhumaast ehk siis väiksemast naabersaarest Fårö´st. Uue päeva, pühapäeva, 1. juuni, hommikuse päikesetõusuga vaibus ka tuul. See, et mingi aeg enne päikseloojangut ja samuti enne päikese tõusu tuul vaibub, on üsna seaduspärane. Heal juhul tekib uus tuul tundi kaks peale päikeseloojangut või -tõusu.
Istudes ja loksudes mitu tundi pea tuuletuses sai võetud appi mootor ja selle all edasi sõidetud. Kuna Visby tornid ahvatlevalt paistsid, oli vahepeal kaalumisel ka võimalus sinna sisse põigata, aga lõpuks jäime lootma, et päeva jooksul tuleb ka ehk tuult ja lasime mootoriga Ölandi poole edasi.
Tuult ei tulnud, pesime laeva tekki ja õmblesime purje. Mootori rütmiline undamine viis meid jõudsalt edasi ja õhtuks olime Ölandil. Sõitsime sisse Kalmari väina ja sildusime Byxelkroki sadamas.
See oli õige valik, sest teised sealtkandi sadamad olid hoopis väiksemad ja Byxelkrokis oli vähemalt mõningane rahvusvaheline jahtide seltskond. Kui meie saabusime, oli küll vaid üks jaht ja üks kaater kai ääres, aga samal õhtul saabus veel mitu jahti. Järgmine päev oli sadam juba üsna tihedalt täis.
Sadamakai oli lõpuks jahte tihedalt täis, sest poisid ei oldud veel vette pandud ja jahid seisid poordiga kai ääres.
Meie olime muidugi üks väiksemaid jahte selles seltskonnas. Õnneks tuli järgmine päev ka üks 28- jalane sisse ja sellega saime väikseima venna staatusest lahti.
Kui otsad seotud ja Alo toodud (tema äiapapa käsitööna valmistatud) vanadest otstest punutud jalamatt kaile kinnitatud, vaatasime sadamas veidi ringi. Naaberjahi rahvas teadis rääkida, et sadama järelvaataja tuleb tunni aja pärast. Byxelkroki sadam on nii jahisadam kui ka kalasadam. Ilmselt mälestusena kalapüügi hiilgeaegadest on sadamas kümneid ühesuguseid punaseid võrgukuure. Nüüd on neist tehtud müügikohad. Meie saabudes ei olnud turismihooaeg veel alanud (see algab 15. juunil) ja putkade kallal käis alles töö ja ettevalmistus. Üks sellistest putkadest oli ka sadama kontor. Selle kõrval koodilukuga veidi suurem hoone duširuumi, pesuruumi ja puhkeruumiga.
Sadama äärealal asus ka vaid hooajal lahti olev muuseum, mis sildi järgi pidi eksponeerima kohaliku kivitööstuse ajalugu.
Meri ja kivid on Ölandi saare suurim rikkus. Merelt on aastasadu ja -tuhandeid püütud kala. Ölandi pae- ja liivakivi on kuulus ehitusmaterjal, mida veeti ka mandri- Rootsi ja kaugemalegi. Ilmselt oli siitki saada liivakivi käiade valmistamiseks. Saaremaale aga vaevalt Ölandi käia väga sattus, sest sama hea käiakivi sai veidi lähemalt Gotlandilt.
Ölandi kivitööstus seisnes selles, et lahti murtud kivid lihviti ka siledaks ja välja veeti sedasi väärtustatud toodangut. Neid kive võib muidugi leida ka Ölandi enda kiviehitistes, aga palju veeti ka paatide ja laevadega mandrile. Kivide lihvimine käis nii, et lihvitavad kivid seati üksteise kõrvale maha suure ringina. Lihvkivi kinnitati nagu karussell pikipuuga keskel seisva posti külge ja siis aeti seda karusselli ringi hobuste või härgadega.
Hiljem asja mehhaniseeriti ja lihvkivi hakkas ringi ajama tuuleveski. Sellised kiviveskid olid omapärase sõrestikkonstruktsiooniga. Neid võime siin-seal Ölandi maastikul näha ka praegugi, segi tavaliste viljaveskitega.
Peatselt saabus ka sadamaülem ja saime talle maksta esimese sadamatasu, mõõduka 110 SEK ööpäev. Selle sees oli siis ka olmeruumide kasutus ja elekter. Ta märkis, et see on hooajaeelne soodushind. Mälestuseks kinkisime sadamaülemale väikese Saaremaa raamatu.
Õhtul grillisime samas sadamakai taga muulil, kivide peal kodust kaasa võetud liha.
Esmaspäev, 2. juuni.
Hommikul magasime end korralikult välja ja seejärel oli peale tõsist pudrukõhutäit plaan uurida, kas saab kuidagi liinibussiga Ölandi pealinna Borgholmi sõita. Jalutades ja otsides bussipeatust leidsime ka asula ainuma suurema kaupluse.
Bussipeatus asus samas nurga taga. Lugesime seal väljas olevat busside sõidugraafikut nii tagant ettepoole kui eest tahapoole, ehk siis nii Byxelkrkoki saabuvaid kui sealt lahkuvaid busse ja tõdesime, et oleme õigest bussist totaalselt maha jäänud. Et midagi Borgholmis ka ära teha, polnud mõtet sinna sõita järgmise, päevase bussiga.
Ei jäänud muud üle, kui sadamasse tagasi kõmpida ja uurida võimalust auto või jalgrataste laenutuseks. Vastavad sildid ja terve pinu jalgrattaid olid sama hoone ees olemas.
Selgus, et autot saanuks rentida vaid hooajal. Jalgrattaid aga saab ikka ja pealegi pakkus sadamaülem lahkelt meile mitmeid huvitavaid jalgrattamarsruute. Hooaja väliselt saime rattad pea tasuta, 45 SEK tükk üheks päevaks.
Enne veel uurisime just sadamasse tulnud kalalaevalt, et kas oleks võimalik ehk neilt saada värsket kala küpsetamiseks. Mehed olid valmis lahkelt seda meile müüma, aga selgus, et saada oli vaid turska. Olles pessimistid tursa küpsetamise osas, jäi meil kaup katki. Tõdesime, et teine kord peab võtma kaasa korraliku kalaroogade kokaraamatu. Heal juhul saab siis ehk ka tursast midagi välja võluda.
Esimene objekt, milleni jalgratastega jõudsime, oli Ölandi põhjatipu tuletorn Långa Erik.
Vahepeal sai möödutud tiheda kiviklibuga kaetud rannast, (Neptuni åkrar), mis pidi olema viikingite vana surnuaed ja praegu lindude kaitseala.
Tuletorn oli külalistele ilusti avatud. Tädi müüs tuletorni abihoones pileteid ja suveniire. Vabandas ka, et torni välisrõdul täisringi remondi tõttu teha ei saa.
Tuletorni sisemuses kulges korralik keerdtrepp. Rõdul tõesti mere poole pilti teha ei saanud, aga Grankullaviki lahest sai ilusa pildi.
Grankullavik ja selle ääres paiknev sadam oligi meie järgmine sihtkoht. Sadamat nähes tänasime õnne, et me sinna sisse ei tulnud. See ei olnud just kõige õigem jahisadam, kuigi sealt käis ka laevaliin Visbysse.
Grankullaviki lahe teises servas paiknes väike muuseumraudtee, mida mööda sai hooajal ka suslaga sõita. Edasi sukeldusime trollimetsa (Trollskogen) saladustesse. See oli ca 3 km pikkune jalgsimatk mereäärses metsas. Sealne loodus väärib vaatamist. Tormituultes väändunud ja maadligi vajutatud puud on keerulisemad kui kusagil mujal, sekka mõned 300-400 aasta vanused tammepuud, kus elupaik sadadele eri liiki putukatele ja väidetavalt ka trollidele. Mere ääres nägime 1926. aastal randa jooksnud laeva Swiks vrakki. Imetlesime laeva võimsaid kaari ja kolme-nelja tollist kahekordset plangutust.
Maa pool metsas sattusime päris kaasaegse varjendi või punkri peale. Samas paiknes ka mingi antenn. Ilmselgelt militaarobjekt, aga reservi arvatud.
Päris poolsaare tipus asus talu ja selle kõrval üks vana tõrvaahi.
Risti läbi poolsaare kulges kiviaed, mida olevat muinasajal kasutatud seajahi pidamise tõkkena. Samas Grankullaviki kaldal asusid muistse kindlustuse ja hauakääbaste varemed. Viikingiajal oli laht tähtis ja väga hea sadamakoht, mida sai siit merepoolselt kaldalt edukalt kaitsta.
Taas jalgrataste selga ja edasi. Vahepeal käisime Byxelkrokis ja sõitsime siis mereranda pidi alla lõuna poole. Tagasiteel oleksime peaaegu et kõrvupidi kätte saanud ühe metsjänese. Ees jahikire ajendil kiirendanud Jaanis oli haavikuemandast või -isandast paari meetri kaugusel.
Jänest me kätte ei saanud ja lohutuseks grillisime õhtul rannas Saaremaalt kaasa võetud vorsti. Ülar, Jaanis ja Alo käisid enne ka Byxelkroki rannas ujumas. See oli ka pisku eneseületamine, sest vesi ei olnud just väga soe, aga ka mitte liiga külm. Ilus jahutus soojal suvepäeval.
Teisipäeval, 03. juunil ajasime end vara ülesse. Buss Borgholmi kaudu Kalmarisse väljus varahommikul. Ühe reisija pilet maksis 91 SEK.
Bussireisil nägime ka kena Ölandi loodust. Sealsed, õrna mullakihiga kaetud paekivist alvarid olid kolletunud või lausa pruunid. Järsku ütles Kristjan, et karjamaal seisid kaamelid. Mina neid ei näinud, aga kaamelid nad olid. Nägime neid ka tagasiteel.
Öland on pikalt põhjast lõunasse välja venitatud. Saare pikkus on ca 140 km ja laius maksimaalselt 20 km. Saarele mahub kakas omavalitsust. Pealinn siis Borgholm.
Meie bussisõit läks läbi mitmete asulate ja Borgholmi linna. Siis edasi üle Kalmarsundi silla.
Sild oli nagu sild ikka, mandripoolses osas, kus laevatee silla alt läbi läks, tõusis see kühmuna kõrgemale. Aasta tagasi sõitsime meiegi Cassandraga sealt alt läbi.
Kalmaris külastasime lossi ja jalutasime vanalinnas. Lossis oli ekspositsioon ja sisutus peamiselt sellest ajast, kui see oli ka kuninga residents. Siin ja seal mööblit alates 13. sajandist, kuninglik toidulaud jne, kuninglik valitsuskabinet, jahituba, koosolekuruum ja lossikirik. Kirik, mitte väike kabel nagu meil Kuressaares.
Lõunal sõitsime tagasi Borgholmi. Vahepeal olime end harinud ja saanud teada, et meil olnuks mõistlik osta juba Byxelkrokis kaks kogu päeva kehtivat perepiletit. Selline pilet maksis 150 SEK ja sellega võib sõita kaks täiskasvanut ja kaks last terve päeva. Oli olemas ka samasugune kolme päeva pilet.
Borgholmis astusime esmalt mäest ülesse lossi poole. Loss, õigemini kindlus oli tõesti kõrge ja massiivne ehitus. Kuigi sellest olid järgi vaid müürid ja vaid ühes osas ka vahelaed, oli tegu muuseumiga ja ka sinna pääsemiseks tuleb rahakotti kergendada. Aga kui me seal juba olime, siis käisime ka sees.
Edasi läks tee alla linna. Linnas ekslesime veidi, et leida I- punkti ja bussijaama. Lõpuks selgus, et need olid ühes kohas. Poes täiendasime ka toiduvarusid, ostsime rohelist, leiba, saia ja ühe grillitud ja sooja kana, mis oli soe ka veel jahile jõudes.
Jahil tegime kana juurde makarone ja saime korraliku eine.
Vahepeal olime teinud otsuse, et autot rentima ei hakka ja sõidame järgmisel päeval edasi Visbysse. Selle otsuse tegime arvestades ka ilmateadet, mis lubas just sel päeval parajat tuult edasi (ehk siis juba natuke kodu poole tagasi) sõitmiseks.
Kolmapäev, 04. juuni. Väljasõit oli hommikul kell viis. Tuul esialgu vastu, nii et pidime tegema paar pauti. Siis edasi lubas enam-vähem lahedalt tihttuules Visby peale hoida.
Ilm oli ilus, kuigi vastutuulest 5-7 m/s veidi jahe. Kui keskpäeval päike soojendama hakkas, sai ka riideid vähemaks võetud, aga päris särgi väel olla ei kannatanud.
Päris Visby alla see kurss meid ei viinud, vajusime ca 4-5 miili allatuult. Maa lähedal tundus küll vahepeal, et kannatab teravamalt ära minna, aga kaks pauti pidime ikkagi tegema. Mida edasi, seda tugevamaks läks tuul, lõpuks 8-9 m/s. Visby sadamasuus oli juba ka arvestatav laine üleval. Veidi enne meid sõitis sadamasse sisse üks Taani sõjalaev.
Visby sadamas oli aga varjuline ja vaikne, 3-4 m/s. Kuna ruumi oli ja enamik seisid poordiga kais, tegime ka meie samamoodi.
Visby sadama ööpäeva tasu oli kesklinna sadamale kohane, 250 SEK. Kinkisime ka siin sadama järelvaatajale suveniirid. Saime ka vastu kingituse Gotlandi lambaga lipu saalingusse. Meie Rootsi lipp oli Emmelliine vana ahtrilipp ja oma proportsioonilt natuke suur, seda suurem oli aga ka austus võõrustajate vastu. Nii said meil saalingusse ülesse Rootsi ja Gotlandi lipud.
Ülar, Alo ja Kristjan läksid õhtul linna vaatama, Jaanis jäi jahile üht-teist nokitsema.
Õhtusöök oli meie jahi varudest. Õhtul vaatasime traditsiooniliselt arvutist filmi. Kahel eelmisel õhtul oli filmiks II maailmasõja aegset Saksa allveelaevnike elu kajastav “Das Boot”, nüüd siis vana klassika “Mehed ei nuta”.
Neljapäev, 05. juuni.
Päev Visbys. Siin oli just kooli lõpetamine ja abituriendid sõitsid mööda linna ringi kaseokste ja lintidega ehitud veoauto- ja traktorikastis ja tegid parajat lärmi. Kohaliku paadipoe müüja ütles, et see on linna suurim pidu J.
Jalutasime vanalinnas ja külastasime Gotlandi ajaloomuuseumi. See oli korralik ja huvitav väljapanek. Keskendutud ruunikividele, arheoloogiale ja viikingiajale. Samas oli ka uuemat aega ja päris kaasaegne kurioosumite (teaduse saavutusi propageeriv) osakond. Kahjuks oli keelatud pilti teha.
Pealelõunat oli kohustuslikuks programm osaks kohaliku merendustarvete poe külastus, kus täiendasime oma pliidi piiritusevarusid ja ostsime muud vajalikku.
Märkasime, et ka Visbys on meiega üht marsruuti sõitnud Saksa jaht Tohuwabohu, keda oma nime pärast märkasime esmalt Kalmari jahisadamas, päev hiljem oli Tohuwabohu Byxelkrokis ja nüüd ka siin Visbys, lõõpisime, et tea kas tuleb ka Roomassaarde meile järele.
Lõunaks sõime pitsarestoranis pitsat ja õhtul grillisime rannas, otse sadama kõrval ja Gotlandi ülikooli taga kohalikust poest ostetud liha.
Meid lõbustas toosama meiega ühel ajal saabunud Taani sõjalaev, kes saatis veidi hiljem saabunud kaht ühesugust purjekat. Nüüd tegid need õhtul mere peal mingeid harjutusi Dannebrog besaanmasti topis.
Reedel, 06. juuni.
Tuulevaikuses hakkasime hommikul liikuma. Ilmateade lubas pealelõunat ka tuult. Tegelikult saabus tuul alles kella viie ajal õhtul. Seni sõitsime mootoriga. Vahepeal sai küll ka mitu korda purje proovitud, aga nõrgas 1-2 m/s taganttuules spinnaker eriti ei vea. Vahepeal oli groot mootorile abiks.
Seekord liikus merel ka jahte, üks soomlane sõitis kuhugi Ahvenamaa poole ja üks Rootsi jaht tuli meile vastu.
Fårö saarel, Langhammars´i poolsaarel paistis rannas väga palju
busse ja autosid ning muidugi turiste. Palja silmaga vaadates ei olnudki need rannas vee ja tuule poolt uhutud sambad väga suured. Kui asja aga binokliga vaadata ja kõrvutada nende suurust all sibavate sipelgate-inimestega, siis olid need sambad üsna aukartustäratavad.
Õhtul tuli siis ka tuul, kuigi veidi valest suunast, kui ilmateade lubas. Õnneks mitte päris vastu, vaid lahe tihttuul, kuigi pidi olema bakstaaktuul (pooltagant).
Õhtul vaatasime kokpitis veel filmi - harva, kui sellist asja saab merel teha.
Üks mees muidugi tegi „outlooki” ja „Toomas” oli roolis.
Laupäev, 07. juuni. Hommikul vaibus tuul uuesti. Õnneks olime öö jooksul 3-5 sõlmese kiirusega jõudnud Sõrve lähistele. Vahepeal sai veidi sõidetud spinnakeri all, sest tuul keeras taha. Paraku see aga ka nõrgenes. Irbe majaka lähistel uudistas meid üks Läti traal, kes tegi ilmselt meie uudistamiseks väikese ringi oma kursil.
Viimane ots jälle mootoriga. Vahepeal keeras see nõrk tuul ka veel vastu. Lõpuks, kui selgus, et Alo jõuaks heal juhul viimasele Tallinna bussile, kui takso ette tellida, panime gaasi juurde. Abruka all nägime ilma mastita jahti vastu tulemas. Ilmselt oli see Luksusjahi toodang, mida omanik käis enne masti paigaldamist mootoriga proovimas. Vähemalt nii me oletasime. Vahase all seisid Sofia ja Jana ankrus.
Sadamas oli esimeseks lahkujaks Alo, kes ruttas takso peale. Ja bussile ta ka jõudis.
Teised seadsid asjad korda ja vedasid ülearuse varustuse jahi pealt ära.
Nii oli see reis lõppenud. Mälestuseks jäi saalingusse lehvima Gotlandi lipp.
Kogu reisi kestvus oli 7 päeva ja 20 tundi.
Ülari ja Kristjani tehtud reisi pildid

6.5.08

Uus hooaeg alanud

Kevad on käes ja uus meresõiduhooaeg algamas. Cassandra kallal on juba kuu aega tehtud tükk tööd ja nähtud hulk vaeva. Jahi põhja sai korralikult haritud. Mitmes kohas tuli vana värv maha kraapida ja lihvida. Kiilu ümbrusest sai ka silikooniga sarnanev pehme pahtel ära katkutud. Sinna asemele panime klaaskiudpahtli.
Lõpuks veel kruntvärv ja mürkvärv, et karbid ja vetikad suvel põhja alla ei kasvaks.
Päris ideaalseks põhja just ka ei saanud, aga parem ikka kui enne. Kogu see käsitöö jahi kallal on väga aeganõudev ja kusagil on piir, mida tasub teha ja mida mitte.
Vana mürkvärvi eemaldamine oli väga must töö. Sõna otseses mõttes olime peale
seda nagu neegrid. Mürkvärv oli nimelt ka ise musta värvi. Vahelduseks valge pahtlitolm, millega ka end ohtralt puuderdasime.
Põhitöö tegid Jaanis, Ülar ja Kristjan.
Vana, mehaaniline logi, mis küll töötas, aga kolises hullusti ja näitas kiirust vaid alates 2 sõlmest, sai maha võetud. Selleks et kolin ära kaoks, kiilus Jaanis juba läinud kevadel trossi kinni. Selle tiivik oli ka mingil määral lisatakistuseks.
Selle logiga sai ka üksjagu nalja. Läinud aastal tõstsime jahi korra veest välja. Vaja oli vahetada rooli tugitala, mis oli läbi roostetanud. Siis saigi logil juba tiivik ära võetud. Tähelepanematusest jäi aga tross ja selle toru näidikukellaga ühendamata. Jahi uuesti sisse tõstnud, avastasime tund hiljem, et kusagilt tuleb vett pilssi. Vesi voolas mööda trossi toru.
Nüüd sai see logi siis täiesti eemaldatud. Läbi kere puurisime uue, suurema augu ja sinna paigaldasime Silva Nexuse tridata anduri. Anduris on ühendatud logi ja kajalood. Paigaldamist ootab ka masti tuuleandur ja näidikute paneel.
Lõpuks vahetasime mootoril õlid ja kütusefiltri.
2. mai hommikul tuli kraana ja tõstsime jahi vette.
Kraanast oli ka abi masti püstitamisel. Kuna olime selle tööga kõik ametis, siis pildi tegemine, mis esialgu mõttes oli, jäi ära.
Nasval ellingute kõrval oleva kai ääres on üsna madal. Kuna ka vee seis on praegu madal, siis tuli jaht kohe panna risti kaiga, et põhja kinni ei jääks.
Kõik laabus sujuvalt ja poole tunniga oli jaht vees ja mast paigas. Aega veel siiski läks, sest vandid, staagid ja parduunid tuli pingutada. Kes jahi tagastusest midagi ei tea, siis vandid on vaierid, mis jooksevad mastil saalingute alt teki külge. Parduunid jooksevad masti tipust üle saalungite (mastiga risti olevad rautised) alla ja kinnituvad samuti tekis olevate kinnituste külge. Vandid ja parduunid toestavad masti peamiselt külgedelt. Staagid jooksevad aga masti tipust vööri ja ahtrisse ja toestavad masti piki jahti. Kogu see krempel tuleb veel ühtlaselt ära pingutada. Lõplik pingutamine toimub peale esimest sõitu purjede alla.
Panime mootori käima ja sõitsime oma tavapärasele seisukohale. Mootori juures on iga- aastaseks hooldeks õli vahetus ja kütusefiltri vahetus. Vahetamist vajab ka veepumba tiivik.
Laupäeval, 3. mail käisid Jaanis ja Ülar vööripoolse vandi kinnitustala vahetamas. Õigemini panime olemasoleva tala sisse veel karpraua, kuna tala oli ühest kohast, kus kunagi on läbi sadanud, osaliselt läbi roostetanud. Sai tehtud ka teisigi väiksemaid töid.
Laupäevane tööpäev meil esialgu plaanis ei olnud, aga kuna ilmateade lubas pühapäevaks hoovihma, siis sai ikkagi igaks juhuks tööd ära tehtud.
Pühapäeval, 4. mail oli tõesti hoovihma. Seda aga mitte Nasval, vaid Jaanise maakodus, kus oli äikest ja sadas rahet. Jaanis käis pealelõunal ja viis jahi peale purjed ja osa madratseid. Ka loputas ta veetangi ja täitis selle värske veega, pesi põrandavaiba ja osa jahi sisemusest puhtaks.
Vaatamist oli Nasval sel päeval muudki. Saare EPT kaevandab ja veab Nasva jahisadama kõrvalt liiva ära. See kaevandamine tõi paar aastat tagasi ohvriks ühe lapse, kes vaatamata hoiatussiltidele läks sinna ujuma ja uppus kaevandusauku. Nüüd sõitis üks liiva vedav auto liivas tehtud tammilt alla ja läks kummuli. Loodetavasti juht pääses, aga auto oli enamalt jaolt vee all. Mingil põhjusel hakkas huilgama auto sireen, see kogu madinale tähelepanu tõmbaski. Peatselt olid kohal ka kiirabi ja politsei.

Eile, 05. mail , panid poisid paika näidikute paneeli. Selleks kulus ka terve õhtupoolik.
Tööd on veel veidi teha, enne kui merele saab: Panna paika purjed, jaht seest ja väljast korralikult puhtaks pesta, tuua jahti madratsid ja muu riidevarustus…

26.3.08

Vahelugemist HMS Cassandra komandöri, Edward Coverley Kennedy kohta

Kapten Edward Coverley Kennedy sündis 31. augustil 1879.a Ringwood`is . Ta oli Edward Briggs Kennedy´ ja Caroline Edith Jackson´i poeg. Abiellus Rosalind Margaret Innes Grant`iga 21. septembril 1918. Teenis I maailmasõja ajal ja järel mereväeohvitserina Hiinas ja laevadel HMS Antrim, HMS Angora, HMS Cassandra, HMS Constance. HMS Cassandra läks ööl vastu 6. detsembrit 1918 Saksa miini otsa ja uppus Saaremaa lähistel. (vt vastav logiraamatu kanne Cassandra nime asjus 25.02.2008).
II maailmasõja algusest teenis ka komandörina Briti abiristlejal Rawalpindi.
23. novembril 1939, seega kolmandal sõjakuul, kohtas tema ristleja Fääri saarte ja Islandi vahelises väinas Saksa lahingulaeva Scharnhorst. Kennedy võttis vastu ebavõrdse lahingu, mis kestis 14 minutit. Rawalpindi sai ka oma vastasesse tabamuse, kuid see ei muutnud lahingu käiku. Tugevalt pihta saanud Rawalpindi proovis suitsukatte all taganeda, kuid see ei õnnestunud. Komandör ja tema meeskond, 265 meest hukkusid. Pääses 27 meremeest, kelle Saksa lahingulaev merest korjas.
Edward Coverley Kennedy´le on annetatud Auleegioni Orden ja omistatud mereväekapteni auaste. Tema mälestuseks on paigutatud kuningliku Hampton Court Palace kabelisse puitplaat ja altariääris Kõigi Pühakute Kirikus Farringdon´is.

Allikad :
http://www.thepeerage.com/ (sealt ka foto); http://www.unithistories.com/officers/RN_officersK.html;
Mati Õun, Lahingud Atlandil ja polaarmeres 1939-1945, Tallinn 2007, Tehnikamaailm.

25.2.08

Cassandra nimi ja selle taust

Jahi nime me ei vahetanud. Seda kahel põhjusel. Nimelt ei ole jahi nime vahetamine merekommete järgi hea. Teiseks on nimel Cassandra meie jaoks emotsionaalne ja ajalooline taust Eesti Vabadussõja algusest.
1918. aasta sügisel rippus Eesti iseseisvus juuksekarva otsas. Oli alanud Vabadussõda. Puudus oli nii meestest kui relvadest. Eesti oli mere poolt kaitsetu ja punased võisid kergesti Tallinna merelt rünnata.
Sellest olukorrast otsis väljapääsu Eesti vastne saadik Londonis, Ants Piip. Endine Kuressaare merekooli õpetaja ja õigusteadlane oli suutnud britte veenda Eestile appi tulema.
“Üks „Caradoci" ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõudsime väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse(ptaegu Liepaja - J.P.). Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. …
Järgmisel päeval võttis Sinclair (kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair- J.P) kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid “Cardiffi" juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja tuul oli külm. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistsid Öseli tuletornituled, tõstis võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis tei­sena sõitnud „Cassandra” ootamatult õhku. Kennedy laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud „Cassandra” oli nüüd pelgalt tume ja tuim lae­vakere ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. „Cardiff" saa­tis oma masinaohvitseri teda abistama, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta.
Seejärel seati Sinclair veel ühe probleemi ette. Plahvatuse ajal oli surma saanud ainult kümme meest. Kuidas oleks võimalik päästa laeva rohkem kui 450 inimesest koosneva meeskonna ülejäänud osa? Üksuse paadid olid väga väikese mahutavusega. Pimeduses oleks vesilastis laevaga sildumine olnud nende jaoks väga raske. Lahenduse pakkusid välja kaks hävitajat. Kapten­leitnant F. G. Glossop manööverdas “Westminsteri" tuule poolsest küljest „Cassandra"' vööri juurde, kuid ta jõudis võtta vrakilt maha kõigest neliteist madrust, enne kui tema laeva õõtsumine tugevas lainetuses vastu ristleja rasket soomust ähvardas vigastada hävitaja õblukest keresõrestikku ja ta oli sunnitud eemalduma.
Seejärel manööverdas kaptenleitnant J. G. Ramsey „Vendotta” kaks korda sama osavalt vööriehitise kohal „Cassandra" tuulealuse parda alla ja sai oma vaeva eest tublisti tasutud.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed – 440 ohvitseri ja madrust kuiva jalaga „Vendotta" pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid ja neid, kellel plahvatuse lööklaine oli murdnud mõne ihuliikme. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
“Cassandra" kaotamine peaaegu Balti mere sõjaretke alguses oli suur löök, kuigi seda leevendas inimohvrite vähesus.”
Bennett, Geoffrey, Balti mere vabastamine, Tallinn, Olion, 2003 , lk 33-35
Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra. Tegemist oli väga suure kaotusega, sest Caledon klassi 450 jalga pikk ja 4 950 tonnise veeväljasurvega kergeristleja Cassandra oli väga uus laev, vette lastud 25. november 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.
Laeva logiraamatu järgi toimus see 58º 29´ N ja 21º 11´ E. See on 20,34 miili Vilsandi tuletornist, peilug 286º.
Juhtunu oli väga valusaks löögiks, sest laevastik pöördus Kopenhaagenisse tagasi.
“Lugupeetud ja pea igapäevase kokkusaamise tõttu nii sõbrali­kuks saanud admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme: „Oleme kaotanud nõel-uue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!"
Ja nagu möödaminnes riivan iga suur­riigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Briti ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat."
Professor Simpson saab elavaks: „Ei, seda mitte, seda küll mitte!" Aga saagu ma aru nende raskustest. Ta katsuvat omalt poolt teha, mis võib, et abiandmine ei katkeks. Omalt poolt luban kõnelda ka admiraliteedis. …
Ja tõesti, 8. detsembril sõitis Briti laevastik, nüüd juba ühes „Princess Margaret'iga", Kopenhaagenist uuesti Liibavisse.
Vahepeal oli korraldatud meil ka lootside asi, ning just Mosk­vast Tallinnasse jõudnud polkovnik (nüüdne kindral) Laidoneri energilisel korraldusel sõitsid lootsid Liibavisse a/l „Revaril". Siin suutis kindral Laidoner veenda admiral Sinclair'i abi kiirest vajadusest ja sõidu võrdlemisi hädaohutusest, ning 11. dets. õhtul peale telegrammide vahetust Londoniga, sõitis Briti laevastik välja Tallinna sihis. 12. detsembril umbes kell 3 olid Briti laevad Tallinnas, kus neid nii kaua oodatud ja nüüd seda suurema juubeldusega vastu võeti."
Ants Piip, Tormine aasta, Tartu 1934 , lk 354-355
Sel sügisel möödub sellest ajaloolisest sündmusest 90 aastat. Loodame, et suudame seda S/Y Cassandra meeskonnaga vääriliselt meenutada.
Fotod: Kergeristleja Cassandra; Kontradmiral Alexander-Sinclair- raamatust Peedu Sammalsoo, Hannes Walter ja Mati Õun,Võitlused Läänemerel 1918-1919 ,Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Laeva hukkumise asukoht- J.Prii