TIIMIJOPE

Jahi meeskonnal võiks olla ühtne riietus, mille järgi sadamas omasid ära tunda ning mis samal ajal tooks tuntust ka laevale. T-särki saab kasutada ainult väga soojas keskkonnas ja neid on enamasti niigi rohkem, kui läbi kanda jõuab. Võiks olla midagi teistsugust, eristavat. Jope saab panna teiste riiete peale. Õhukese blusooniga saab ka siseruumides olla, külmal ajal aga fliisi või kampsuni alla panna.

Traditsioonilised purjetamisele viitavad disainielemendid on sik-sak õmblused, värvilised otsad ning klassikalised sinine, punane ja valge värv. Särkidel sinine ja valge triip ning villastel „peacoat“ stiilis mantlitel kaherealine nööbiliist ja kõrge krae. Sõidujopede ehk tormikate juures ka neoonkapuutsid.

Kujundus võiks jälgida, et jope valmistaja logo ei jääks suuremalt silma, kui jahi logo. Muidu on segane, kes kellele reklaami teeb.

Edasi võib kaaluda, millist sõnumit tahetakse edastada. Kas lihtsalt purjetamisele viidata, oma riiki või jahtklubi tutvustada, kuulutada jahi nime, vms. Lisaks võiks kujundus olla ka meeldejääv.

Tegelikult oleks kõige õigem tellida taaskasutatud purjekangast jope nagu neid valmistab Ameerikas www.resails.com. Siis on kohe kaugelt näha, et purjetaja tuleb. Samas pole Eestis sellist ümbertöötlejat ning ookeanitagune asjaajamine võib keerukaks kujuneda.

Meie esimene tiimijope oli inspireeritud Itaalia kõrgmoe firma www.paulshark.it Kipawa kollektsioonist. SY KIPAWA on 1938.a. Norras AS Soon Slip in Son poolt ehitatud jahtlaev. Elegantse jahi projekteeris Christian Jensen, tellijaks oli Oslo Royal Yacht Club kommodoor Halfdan Hansen.

Olümpiavõitja Hansen soovis oma 1934.a. ehitatud 9m jahi asemele elamisväärsemat ja mugavamat kruiisijahti mis oleks kiire ka regattidel. Seega lisati laevale mootor ning lihtsale kuid elegantsele sisustusele veel muid mugavusi.

Hanseni karisma ja autoriteet purjetamismaailmas inspireeris tol ajal ka teisi sama projekti järgi jahte ehitama ning isegi Norra kuningat tema laeva kasutama. Neid kuute sama projekti järgi ehitatud jahtlaeva TAMARA X, GANNET II, IF III, GRATIA, KIPAWA ja GANNET 3 tuntakse Norras „Son-i 10-meetriste härrasmees-raceritena“.

Peale 1995.a. Sitsiilias karile jooksmist renoveeriti 10m veeliini ja 16,4m kogupikkusega SY KIPAWA täielikult ning veesati 2006.a. uuesti. Juba järgmisel aastal tuli SY KIPAWA Cannes Yacht Club poolt korraldatud Regates Royales võidusõidul 150 ajaloolise jahi hulgas 3-ndale kohale.

Meie Möre 30 oli samuti „vanake“ ning seega sobis see stiil hästi. Oma jope embleemidena kasutasime jahi purjenumbrit, nime ja kodusadamat, Eesti riigi värve, jahtklubi Saaremaa Merispordi Selts logo, meie oma reederfirma Barco Blanco logo, jahi kontuuri ning jope valmistamist toetanud Eesti Energia Rohelise Energia logo. Kõik tikandid tegi Muhumaa firma Nett Tikand.

Oma range stiili tõttu kutsuti neid jopesid ka „piirivalvurite jopedeks“, mis polegi halb, sest merendus ongi range ja poolsõjaväestatud ala. Tikandid on ilusad ja kestvad, seega saab neid jopesid meie „vintage“ kollektsioonis edasi kanda.

Meie uus Beneteau 34.7 on lihtsamate ja sirgemate joontega. Ka sisustus on lihtne. Seetõttu kasutasime põhjamaist selget stiili ka jahi pardakirjades. Jope kujunduses võtsime eeskujuks www.gillmarine.com briti purjetamismeeskonna jope, millel on rinnal üksteise all riigi tähis ja purjenumber, nagu see on jahtide purjedel. Sarnase kujundusega on ka www.holebrook.se kampsun.

Purjenumbri kuulutamine on oluline, sest merel ei erista vaatleja pardakirju, küll aga paistab kaugele purjenumber. Siis on sadamas lihtne tolle laeva meeskonda ära tunda ja manöövrite üle arutleda.

-          võrkvoodriga koorikjopele saab kampsuni alla panna või suvel niisama kanda.

-          hingav kangas, teibitud veekindlad õmblused.

-          pealismaterjal on kangalaadne, mitte kummi

-          klassikalise lõikega ühevärvilist tumesinist jopet saab kanda ka viigipükste ja jahtklubi mütsiga.

-          briti mereriiete firma Gill nimetus tähendab inglise keeles kala „lõpust“.

-          tuntud firma, aga Eestis vähem levinud.

-          lihtsad jooned nagu laeva disainis, kirjakuju sama nagu laeva pardakirjadel.

-          rinnal purjenumber üksteise all nagu purjel või briti purjetamismeeskonna jopedel.

-          logod on peale värvitud.

-          meeste ja naiste mudelid, kõik suurused.

-          lõpphind 125 EUR/tk.

SY CASSANDRA tiimijopest huvitatutel palun võtta ühendust alo@cassandra.ee .

Alo Tamm

Cassandra nimepäev 2016

Tormisel 5. detsembri ööl 1918.a. hukkus Vilsandi tuletornist läänes Saksa miini otsa HMS CASSANDRA. Laev oli üks 13 Briti mereväe laevast teel Tallinna ülesandega toetada sama aasta veebruaris sündinud Eesti Vabariiki Vabadussõjas. Briti eskaadrit juhtisid admiral Sinclair ning hiljem admiral Cowan. ENS COWAN on Eesti Mereväe lipulaev, mille sõpruslinnaks on Kuressaare.

 

2016.a. saime jaht CASSANDRA nimepäeval kokku Lennusadamas, et külastada Rootsi Rahvusliku Ajaloomuuseumi näitust Viikingid, Elu Legendide Taga. Saime teada, et viikingid tõid kaugetelt maadelt omale varandusele lisaks ka naisi, keda kippus Rootsis ülikute mitmenaisepidamise tõttu nappima. Viikingiaegset kaubakohta Birkat ja Rootsi esimest linna Sigtunat oleme ka purjede all külastanud.

Vesilennukite angaaride ehitus algas 100 aastat tagasi 1916. aastal.

Meeskond sõi Merekultuuri aasta lõpulõuna vanalinna müüri äärses Šoti klubis Leib ja Resto. 2015. aasta detsembris toetasime admiral Sinclair-i büsti rajamist siia aeda. Büsti avas Kaitseväe juhataja kõrgete kaitseväelaste ja kaitseatašeede juuresolekul ning aupaukude saatel. Enne oli käidud veel Kaitseväe kalmistul hukkunud briti mereväelaste haual igaaastasel mälestusteenistusel.

Edasi külastas jaht CASSANDRA meeskond koos pereliikmetega Meremuuseumi näitust Viikingiaja Aarded Eestist suurtükitornis Paks Margareeta. Siin saime teada, et Eesti põhjarannik oli juba tuhat aastat tagasi tähtis kaubatee ning Eesti eksportis tol ajal soomaaki. Salme laevmatus Sõrve poolsaarel on aga vanim tõestus purjelaevadest Läänemerel ning 10 kg Saue hõbedaaare on seni Läänemere idakalda suurim.

Paksu Margareeta ukse kõrval mälestustahvlil on hukkunud HMS CASSANDRA bareljeef.

Alo Tamm.

Uue laeva esimene hooaeg

Esimene hooaeg uue laevaga on nüüd seljataga. Kokkuvõttes oleme ostuga päris rahul. Kõik on teistmoodi, kui eelmisel laeval. Esialgu oli väljanägemine nagu tehasest tulnud laeval. Oleme nüüd laeva ikka kasutanud ja tear-and-wear hakkab vaikselt tulema.

Kiirus on muidugi eelmisest laevast 1,5x suurem nii mootori, kui ka purjede all.

Proovisime ka kasutatud purjeid osta, kes see keset hooaega ikka tellida jõuab. KATARINA JEE kilepurjed näitasid kohe teist minekut. JAZZ maailmatasemel groodi osas peame aga veel hinnaläbirääkimisi pidama.

Genoa rull on piisavalt madalal ja õhuke, loobusime selle maha võtmisest ja heiskasime võistluspurjed üle selle.

Tundlikkus on palju suurem, kuna purjestus on suurem. On oluline, kes kus istub ning näiteks rool mõjub väga kiiresti. Roolirattaga harjumine võttis veidi aega, üllatuslikult üritasime kõik seda vales suunas keerata, nagu pinni puhul. Huvitav, et autoga sellist efekti ei teki.

Rooliratast rooli lehega ühendavad trossid käivad üle poolkaarte/sektorite ning ühel hetkel avastasime, et tross libiseb nende peal. See selgus muidugi veidi valjema ilmaga ja sõidu ajal oli see kogemus veidi kohutav, kuid peale pingutamist kõik töötab.

Tehnika poolest oli kõik peaaegu puutumata. Proovisime siis ise kõike kasutada. Suurim üllatus oli võib-olla käigukasti rike. Mingist hetkest ei läinud enam käigud sisse. Tõstsime laeva välja, mootori eest ning defekteerisime käigukasti. Selgus, et üks juhtvõll ja selle nõellaagrid oli veidi roostes(!). Ilmselt oli tihendite vahelt kondentsi sisse immitsenud ning kuna laev oli käigust väljas olnud, tekitas roostet. Seega polnud viga kallis ega eluohtlik, kuid kahjuks juhtus see kõik Ruhnu regati eel ning esimest korda 10 hooaja jooksul jäi meil sellel saarel käimata.

Mugavusvarustusest vahetasime veepumba membraani ja akud ning raadiosaatja kokpitikõlari. GPS signaal kippus ära kaduma, aga peale pistiku hooldust pole enam muresid olnud.

Tellisime ka kokpiti raamtoru/kompassi aluse, millest sõidu ajal hea kinni võtta.

Talvisteks aruteludeks jäävad eespurje kelgu pikenduse lisamine kokpiti laele ning spinni poomi kelk mastile.

Alo.

Maailmameistrivõistlustel stardilaevaks

S/Y Cassandra logiraamatu üks uus lehekülg täitus 2.-6. augustil kui olime Roomassaares SRC Zoom8 maailmameistrivõistlustel stardilaevaks.
Võistluste kohta vaata www.zoom8.ee

Muhu väina regatt 2016

Selle aasta uue Cassandra jaoks esimesel Muhu väina regatil sõitsime LYS I grupis.
Regatt algas meie jaoks reede õhtul, kui Ott, Jaanis, Ülar, Urve ja Ene tegid öösõidu Roomassaare-Pärnu. See oli selles mõttes huvitav ülesõit, et peale Tulpe madala S poid tõmbasime ülesse spinnakeri ja sõitsime sellega Pärnuni välja. Ja sead läbi Kihnu väina.

Kohale jõudsime Laupäeva hommikul. Samal päeval oli kell 19.00 ja regati avamine.


Pühapäeval kell 13.00 anti start Pärnu - Kihnu etapile. See etapp oli puhas krüss ja tuult kuni 14 m/s.

Olime pannud ülesse kevlarpurjed, mis selles tuules sain vatti. Suurem probleem tekkis eespurjega, mis pidas üll vastu aga ühe varasema kevlapiaga kohast tekkis rebend.
selle etapil oli palju katkestajaid.Jahtidel Fiia ja Project 1 murdusid mastid, Merionil poom, Kaijal rool, Vesileenul on kere kannatanud ja Venusel groot.
Kihnu jõudsime ühtul. Ott ja Juhan käisid elekrijalgrattaga poes.

Esmaspäeva 11. juuli Kihnu - Haapsalu etapil oli tuult vedi vähem ja see puhus lõunakaares. Peale Kihnut läks spinn ülesse ja tuli alla paar miili enne finišit, kui purunes allatõmbe ots.
Oli päikeseline aga väsitav etapp just roolimehe vahetuses.
Tesipäeval 2. juulil Haapsalu - Kärdla etapil puhus taas mehesti. Targu jätsime ülesse vanad dakron matkapurjed ja groodi rehvituna. Rohuküla-Heltermaa laevateel Rukkirahu kanalis said Hiiumaalne suunduva parvlaev reisijad unustamatu vaatepildid kõigist väina jahtidest.
Enne starti rullgenu lahti rullides tekkis meil äpardus. Rullil jäi üks purjeliist tagaliigi taha kinni ja tõmbas liigi õmbluse pikalt lahti. Liist ise kukkus taskus välja ja kadus.
Kärdlas otsisime purjeõmblejat. Üks masin oli Raju meeskonnal aga sellega meie purje ei saanud õmmelda.  Juhan leidis kohaliku päästevestide õmbleja ja veenis näitsiku öösel meie purje korrastama. See tehti kenasti ära.
Kärdlas käisime kahel korral itaallase pitsarestoranis söömas. Esimene kord sai tellitud viie pitsa asemel vaid kaas, sest tainas sai otsa.
Kolmapäevane 13. juuli Kärdla Näkimadala regatt oli normaalse tuulega. Õhtune vastuvõtt purjetajatele oli aga nadi. Pakuti põhjakõrbenud makaroni ja peotäis riisi. Kõik ei saanud sedagi.
Juba kolmapäeval väljendasid jahtkaptenid omavahelistes vestlustes muret et neljapäevaks 14. juuli
stardiajaga 16.00 plaanitud Kärdla - Tallinn etapil prognoosivad osa ilmaportaale kuni 20 m/s vastutuult. Tagasihoidlikumad prognoosid jäävad 16 m/s juurde.
Siiski otsustasid korraldajad jääda varasema plaani juurde ja risk läks õnneks. Vastasel korral oleks olnud väga karm etapp.
Üldjoontes aga pidas prognoos paika. Esialgu puhus tagantuul ja kuni Osmussaareni sai sõita spinnakeriga. Siis oli paar tundi tuulevaikus ja kasvav vastutuul tõusis öösel kuni 9 m/s.
Meie rada oli ümber Osmussaare. Osmusseaare N tipu kuures hakkas sadama ja saime vahepeal korralikku vihma.
Reedel 15. juuli jõudsime Piritale kell 11.00 paiku.  Puhkasime ja korrastasimelaeva.
Kõik kasutasid võimalust üks öö kodus magada. laeva jäi vaid Jaanis kes kuulas tahtmatult ka
ansambel Singer Vinger kontsert.
Laupäeval, 16. juuli toimunud Tallinna lühirada, mis LYS grupile siiski osutus ringiks oli taas väga tuuline. Õhtul oli meil regati lõpetamine Alo juures kodus. Ilus piknik oli, kus sai teha kokkuvõtteid ja arutada tulevikuplaane.
Laev jäi nädalaks Tallinna, kus pikim reis oli Oti Prangli külastus.

FOTOGALERII

Kolm päeva stardilaevana

Kolm pikka võistluspäeva, Cassandraga Saaremaa Merispordi Seltsi stardi- ja finišilaevana merel. Silme eest võtsid üsna kirjuks need 203 paati mis merel, lisaks paarkümmend abikaatrit. Aga regatt oli vägev ja medalid jagatud.Meie optimistide rajal õnneks "vaid" 96 paati.
Optimistide laevastiku müüri tagant paistab välja vaid Cassandra mast.
Foto: Eesti Jahtklubide Liit

Esimene regatt seljataga

Esimene,purjetamistreeneri Heiti Rebase mälestuseks korraldatav SMS hooaja avaregatt on selleks korraks seljataga. Ilmaprognoos lubas pikka aega vihma. Saime aga päris kena purjeilma ja tükati ka päikest.
Meie jaht spinni all Jaanus Vesbergi kaamera objektiivi läbi.

Olime laeval neljakesi: Alo, Ülar,Ott ja Jaanis.

Lehelugu

Kohalik ajaleht kajastas ka uue jahi saabunmist. Statistika järgi peaksime olema siis viiekümnes jaht Saare maakonnas.
http://www.saartehaal.ee/2016/05/06/tuhat-soudepaati-poolsada-purjekat/

Jahi nimetamine ja õnnistamine

See nädalavahetus algas kiirelt. Alo tuli juba reedeks Kuressaarde ja oli Peeter Ramstiga purjede mõõtmise kokku leppinud. Saime õigeks ajaks purjed maha ja kottidesse ning jahi slippi reilsstõstuki alla. Lõuna ajal tõstsime jahi veest välja ning kujundustiim Kristjan ja Mariliis hakkasid hoolega nimesid kleepima. Mõlemasse pardasse, ahtrisse ja purjenumber  kajutilaele.
Samal ajal käis vilgas tegevus ka Elektra peal.
Lisaks nime kleepimisele puhastasime ja vahatasime laeva poordid ülevaltpoolt veeliini. Ikka selleks, et valge oleks valge ka hooaja lõpuks.
Kraamimist ja puhastamist jätkus ka laupäevaseks päevaks. Ott tõi kohale ja paigaldas laevale uued tarbeakud. Mootoriaku oli uuendatud juba Hankos.

Nii jõudis kätte laupäeva, 30. aprilli õhtu kell 19.00. Olime juba paar nädalat tagasi kokku leppinud, et viime siis läbi laeva õnnistamise. Samasugune õnnistamine oli toimunud ka eelmise laevaga ja seda tegi sama mees, saarte praost Anti Toplaan.
Ilm oli ilus ja suvine, ikkagi pikalt ette tellitud. Üritus oli perede ja lähemate meeskonnaliik-
metega. Nii näiteks võtsid perega pika Saaremaa sõidu ette Ranno ja Martin.
Pakkusime lastele kommi ja suurematele kihisevat jooki.
Jaanis tegi väikese ülevaate, mida laeva ristimine ja õnnistamine tähendavad. Anti Toplaan sai lisaks pühakirjas loetule ka isiklikust kogemusest kommenteerida Galilea järve ilmastikuolusid.

teemakohane kirjakoht oli:

Luuka evangeelium 8

Jeesus vaigistab tormi

22 Ühel päeval aga sündis, et Jeesus ja ta jüngrid astusid paati

ja tema ütles neile: „Sõitkem üle järve vastaskaldale!” Ja nad asusid teele. 

23 Aga purjetamise ajal jäi ta magama. Ja järvel tõusis

tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus. 

24 Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid:

„Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!” Tema tõusis, sõitles tuult ja

veemöllu ja need vaibusid ning järv jäi vaikseks. 

25 Jeesus ütles neile: „Kus on teie usk?” Aga nemad lõid kartma ja

imestasid, öeldes üksteisele: „Kes küll tema on, et ta käsutab

ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?”

Peale tseremooniat sõi seltskond õhtust Castellos ja ajas juttu purjetamisest, spordist, kaugetest maadest ja jutumenüüsse mahtus koguni Potsataja. 

Kodutee 2 etapp

Nüüd tagantjärgi meenutades oli Neljapäeval, 21. aprillil Dirhami - Kuivastu sõit kõige külmem. Tuul puhus ka tükati otse silmaauku. Paljud meremärgid on veel sisse panemata. Kui Dirhamist lahkusime, siis hakati seal just ujuvkaisid sisse tõstma. Kuivastus hakati aga järgmine päev poisid ja toodreid paika panema.
Rukkirahu kanalis kohtusime nagu kord ja kohus parvlaevaga Regula. Veidi eemal ootas kistuse läbimist poilaev Sektori.

Kuivastusse jõudsime kella 8 ajal õhtul.
Kuivastu sadam võttis meid hästi vastu. Tagatipuks näitas päike meile ka taasa vikerkaart.
Jahisadama järelvaataja tõi kohale isegi grilli. Seal saime ka saunasooja kontide vahele.
Hommikul saabus Kuivastusse ka Juhan, kes meeiega taas liitus.
Reedel 22. aprillil sai starditud kohe kui Kuivastu poest oma hommikusöögi leivad ja vorstid kätte saime.  Hommikut sõime sadamast mootori alla välja välja sõites merel. Kuivastu-Roomasaare etapil sai ka spinn ära proovitud.  Hiljem pööras aga tuule vastu ja terve tee sai krüssatud. Paut paudi otsa pingutasime Roomassaareni välja. Kell oli pool üheksa õhtul kui kais otsad andsime.
Selle sõidul said kõik nii rooli hoida ja kallutada.

laev kodus

Cassandra, the First on nüüd Roomasaares. Kokku kodutee 224 miili: Ajolanranta-Paraisten Portti-Hanko-Dirhami-Kuivastu-Roomasaare.
Peatselt väike lugu ja pildid ka kodutee II etapist, mille märksõna neljapäeval oli "prrr hirmus külm nagu talvel"  ja reedel, " sõida nagu suvel".

Laeva kodutee I etapp

Laupäeval, 16. aprillil asusime kaheksakesi varahommikul kell 6.30 teele Helsingi poole, et tuua Alojanrantast ära uus Cassandra, First 34.7.

Lisaks jahi meeskonnale, mis koosnes Alost, Juhanist, Rihost, Otist, Kristjanist, Ülarist ja Jaanisest, oli meil kaasas ka norra kodakondne Dyre, kes viis tagasi meie reisibussi. Teel külastasime Lauttasaari paadipoode ja toidukauplust varude tekitamiseks.

Sadamas Juha lehvitas meile ja võttis vastu šampusepudeliga, et tähistada hetke kui Annrosest saab Cassandra. Kohe hakkasime purjesid peale panema, et minna tegema proovisõitu.

Proovisõit kestis paar tundi. Juha läks koju ja meie läksime kämpingusse, mille olime broneerinud. Seal sai sumbast püüda kahvaga ahvenaid, millega tegeles Juhan. Tema valmistas nendest ka maitsva õhusöögi. Samal ajal tõi Riho puid ja Alo küttis sauna.

Järgmisel päeval, 17. aprilli hommikul hankisime tanklast kütet ja alustasime sõitu Paraisten 

Porttisse. Tuul puhus vastu ja vaadet varjutas udu. Aeg-ajalt oli kuulda udupasunaid ja pasundasime ka meie. Üks selline pasundamine viis meid lahku Soome sõjalaevast, mis udust välja ujus.

Parasiten Porttis oli natuke raske leida piisavalt sügavat kaikohta aga lõpuks selle siiski leidsime. Muidugi olime sadamas ainus jaht ja laev üldse.

Järgmisel päeval, esmaspäeval, 18. aprillil jätkasime teekonda Hankosse. Udu oli, aga vähem kui eelmisel päeval.

Tuul oli valdavalt tagant ja tegime head käiku.

Hanko sadamas oli peale meie veel üks jaht. Sadamatasu oli 5 eurot ja selle eest sai vett ja elektrit. Vetsus sai käia baaris. Sadamas oli silt, et oleme selleks hooajaks suletud J.

19. aprill startisime üle lahe Dirhamisse. Tuult oli 8-9 m/s ja meie kiirus 7-8 sõlme. Tuule nurk 30-40 kraadi. Vahel piilus pilve tagant päike. Osumussaare all saime vihma ja varsti tuli ka päike taas välja. Eestisse jõudmisel tervitas meid vikerkaar, mille sõnum on teadupoolest „pean sinuga tehtud lepingut“.

Dirhami sadamas käisime saunas ja grillisime. Juhani abikaasa tõi meile varude täiendust ja

Juhan ise läks koju. Otil käis kaasa laeva vaatamas. Täna 20. aprill käis laeval hindaja ja me ise tutvusime süsteemide tööga. Plaan on homme jätkata teekonda Kuivastusse.

Uus laev

Purjejaht on alati kompromiss kiiruse ja mugavuse vahel. Kümme aastat tagasi hakkasid X-Yachts, Bavaria ja Beneteau tooma turule kvaliteetseid väiksemaid ja soodsamaid võidusõidujahte millele meeskonna leidmine on kergem ning nendega sõitmine lihtsam.

Need u. 35 jala pikkused mudelid võimaldavad 10-12 hea purjetaja asemel hakkama saada ka 4-5 meeskonnaliikmega. Lisaks võidusõidule tuleb nende jahtidega toime ka tubli perekond nädalalõpu merematkal.

Olime vaadanud X-99, Beneteau First 36.7 ja Jeanneau Sun Odyssey 36 tüüpi jahte. X-99 tundus veidi liiga sportlik, First 36.7 veidi suur ning Jeanneau natuke liiga kruiiser. Meie uueks laevaks sai Beneteau First 34.7.

Beneteau on maailma suurim purjejahtide tootja. 1884.a. asutatud perefirmat juhib hetkel madame Annette Bénéteau Roux. Beneteau tellis Farr Designilt moodsa IRC (põhjamaade LYS sarnane mõõdusüsteem) jahi projekti. USA firma Farr Design on spetsialiseerunud Volvo Ocean Race ja America’s Cup eriprojektiga purjejahtide projekteerimisele, kuid töid on tehtud ka Bavaria, Beneteau, Finngulf, Erixon Yachts, dK Yachts ja Austral Yachts seeriatoodangu jahtidele.

First 34.7 toodeti aastatel 2006 kuni 2009, tõenäoliselt oma 9.800 naelase kaalu tõttu kandis mudel USA turul tähist First 10R. Meie laev on valmistatud järjekorranumbriga 152 ja ehitatud 2008.a. ning on ka uuem, 2008 aasta mudel. See erineb varasemast 2006 aasta mudelist täienduste ja nüansside poolest aga 2008 aasta mudel torkab silma veidi teise kirjakujunusega laeva poordil.  Alates 2010 sai mudel nimeks First 35.

Terav vöör, sujuv veeliin ja sirge ahter teevad First 34.7 kerest hea laineristleja, mis võib kõvema ilmaga vajada pardas teistest veidi enam kallutusjõudu. Sirge tääv annab ujuvust ja võrreldes meie eelmise laevaga ei kaeva leeotsadel loodetavasti enam vööriga lainet tekki.

Kere tasakaalustamiseks ning kiirema käigu saavutamiseks on ohverdatud vöörikajut. Vööris asub tualett, millest on keiluti kaudu mugav spinnakeri heisata ning puri hiljem sinna ka kuivama panna.

Kuna ahtrisse enam tualetti ehitada polnud vaja, on ka ahtrikajutid veidi rohkem kesklaevas ning vähendavad ahtri kaalu.

Kokpit on avaram kui First 36.7-l ning piisav ka C-kategoorias pardale lubatud kümnele purjetajale. Roolimehel on 1,6 m läbimõõduga rooliratta taga abiks ka jalatoed. Rool ise on väga tundlik, ainult kolmveerand tiiru pardast pardasse, et saavutada pinniga võrreldav tundlikkus ja täpsus.

Iga paadi terasest rippkiilu tinabulbi kaal kalibreeritakse tehases ükshaaval.

Huvitav on fakt, et kiilu tasakaalumoment on jahi sõudomadustele ülitähtis. 

Legend räägib et Deja Vu, mis võitis omas klassis 54. Muhu Väina regati hakkas eriti hästi sõitma pärast seda kui ta Roomasaare sadama faarvaatris ainsama seal oleva kivi otsa sõitis. Laeval ega kiilul polnud häda midagi aga pauk painutas kiilu ja bulbi ehk mõni mm ja sellest piisas et asi paika läheks.

Vintsid ja plokid on Harkenilt ning mast Seldenilt. 

First 34.7 on valmistatud süsinikust mastiga ja alumiiniumist mastiga mudeleid. Meil on alumiiniummast ja rullgenu süsteem. See on 9/10 murdtaglastusega groodi peal sõitev laev, kus genoa on ainult tasakaalustamiseks ja väga suurt eespurje pole mõtet pannagi. Võrreldes meie eelmise, veidi alapurjestatud laevaga on First 34.7 kergelt ülepurjestatud ning oleme valmis rohkem kallutama ja varem rehvima.

Pukspriidi ja gennakeri võimalus on Lääne-Euroopas palju kasutust leidnud. Eestis pole aga proovitud, arvatakse, et ei sõida palli täis. Pikkus 34.7 jalga ongi koos pukspriidiga. Kere ise on 33 jalga pikk.

Eestis on olnud viis Beneteau 34.7:

Deja Vu võitis omas klassis 54. Muhu Väina regati, kuid on tänaseks müüdud Lätisse.

Jazz kaotas 58. Muhu Väina regatil kivi otsas pool oma kiilu bulbist aga häda polnud midagi ja see parandati kohe käepäraste vahenditega nagu mürsupea ja makroflex ning sõideti järgmine päev võistlust edasi.

Saaremaa jaht Katarina Jee on võitnud ka Leedu meistri tiitli.

Evelyn III baseerub Kalevi jahtklubis, kuid peab ennast samuti Saaremaa Merispordi Seltsi jahiks.

Adele on viies sama marki laev.

Eestis on Cassandra nüüd 20% suurimate ja 10% uusimate purjekate hulgas.

Kasutatud materjal:

www.boatpoint.com.au

www.farrdesign.com

www.wikipedia.org

www.sailingworld.com

Laeva vahetamine

8. juunil 2005 tõime Rootsist oma esimese jahi Rock 20. Nimeks sai Emmelliine (1976). See oli väike purjekas ja kippus kõikuma, kui keegi ennast laevas liigutas. Kajutis tuli olla põlvili. Laev oli Jaanise nimel ja ka Kristjan oli ka kohe mestis. Alo tuli kampa kui laev oli juba ära toodud ning siis sõlmisime omavahel seltsingulepingu.

6. mai 2007 sõitsime välja Bornholmi saare Svaneke sadamast oma teise jahiga Möre 30 (1974). Nimeks oli Cassandra. Selle laeva haldamiseks registreerisime ka MTÜ Barco Blanco.

Üldiselt olime selle laevaga väga rahul. Merekindel, hea tugev plastik, klassikaline kajutiplaan, suur kokpit, kõik kohad juba oma käega üle käidud. Nüüd aga leidus meie tublile Möre 30 jahile ostja. Uueks nimeks sai Elektra ning kodusadamaks Kaberneeme.

Aprillis 2016 alustame Turu lähedalt Naantalist koduteed Beneteau First 34.7 (2008) marki jahiga. Nimeks saab jälle Cassandra.

Eks jahti vahetada oleks juba varemgi tahtnud. Meeskonnal olid eelmise kotermanni trikid ja suutlikkus juba selgeks saanud. Aga nagu ühistegevuses ikka ja elus üldse on tahtmine taevariik, saamine aga iseasi. Kus midagi toimub, sinna tuleb tavaliselt huvilisi juurde ja meiegi osanike arv tõusis Riho, Oti ja Juhani liitumisega kahekordseks. Mõtisklesime laienemisega seoses ka oma põhikirjalised printsiibid üle.

Uue jahi valiku kriteeriumideks olid muidugi hind, valmistamisaasta, standardne tehase toodang, liikuv kuigi mitte võidusõidulaev, mitte ülearu suur.

Hind selles suhtes, et jaksaksime igaüks oma osa välja panna või liisingu makset tasuda.

Valmistamisaasta selles suhtes, et liisinguettevõte oleks üldse nõus laeva finantseerima.

Tehase laev ja kindel mudel selles mõttes, et oleks ka teisi sarnaseid, kellega ennast merel võrrelda ja mõõtu võtta saaks. Siis on hea mõtteid, kogemusi ning varuosasid vahetada. Eestis on sarnased laevad Katarina Jee, Evelyn III, Jazz ja Adele.

Väljasõiduks vajalike madruste arv nii mitmegi meeskonna koostööle saatuslikuks saanud, sest tegelikku aega on hobimeremehel tarvis siiski ka kodustega jagada. Igapäevastest ametikohustustest ning maise vara või hinge hooldamisest rääkimata.

Kui olime enam-vähem margi ja mudeli välja valinud hakkasime talvel müügikuulutusi lugema. Vahemere piirkonna jätsime ülesõiduks mineva ajakulu tõttu valikust välja.

Iirimaal Dublini lähedal oli kaks laeva müüa. Ühte vahendusfirma esindaja oli väga valmis koostööd tegema ja tegelikult jäigi pikaks ajaks parimaks kandidaadiks. Tahtsime ju ka kojutoomisest pikema merematka teha, mida vähestesse puhkusenädalatesse muidu ei mahuta.

Teine iirlane aga ei vastanud kõnedele, kirjadele ega tagasihelistamispalvetele. Kevad-talvel teatasid järsku mõlemad, et omanikud on ümber mõelnud ega soovigi oma jahte müüa!

Otsustasime uurida esialgu kalliks peetud jahti Riias, mis varem oli Eestis Deja Vu nime all sõitnud. Varustus oli hea ja hinda väärt, aga nädal enne vaatama sõitmist mõtlesid ka selle laeva omanikud ümber!

Kiirelt leidsime paari nädala kojusõidutee kauguselt Hispaania põhjarannikult veidi kallima jahi. Too tundus juba piltidelt kulunud. Lisaks veel Hollandist ühe alumiiniumist mastiga jahi, teine hollandlane oli selleks ajaks juba müüdud.

Nädal enne Hollandisse lendu aga otsustasime ka Turu lähedal ühte paar aastat uuemat laeva vaatamas käia, et poleks hiljem vaja kahetseda. Meeskonnale hakkaski jaht nii meeldima, et jäime selle juurde. Laeval oli Soomes ilus nimi, Annrose.  Alust on üsna vähe kasutatud ja sedagi rohkem kruisimiseks. Sestap on  purjesid on ka ainult originaalkomplekt, ja genoa rullile ringi tehtud. Kuni me just maailmameistrivõistlustele ei lähe, pole sellest ka midagi hullu. Mugavust on aga laeval küll ja piisavalt. Alates praeahjust lõpetades sooja dušši ja üldise küttesüsteemiga.  

Vaatasime siis lõplikult igaüks oma kauka põhja, kes sai oma osa kohe ära tuua, kes jäi järelmaksu peale. Kuigi sõiduauto liisingu saab tänapäeval endale lubada iga töömees, pole jahtlaeva ostu pankadele lihtne selgitada. Paar „rahamaja“ ütlesid kohe ära, et nemad sellega ei tegele, teised võtsid siiski pika hambaga jutule. Edasi kitsenesid valikud juba meie endi tagatissuutlikkuse tõestamisel, äriplaani ju ette näidata pole ja täissummas deponeeritavaid vahendeid samuti. Muidu poleks laenu vajagi.

Lõpuks leidsime sobiva sissemaksete, tagatiste, intresside ning kuumaksete tasakaalu.

Väikelaevakindlustust ei paku samuti päris kõik kindlustusseltsid. Seega siin ka suhteliselt lihtsad valikud paari seltsi vahel.

Järgmiseks ülesandeks oli jahi üleandmine-vastuvõtmine. Jahtklubide liidust saime purjenumbri ja mõõdukirja. Raadioluba ja päästevarustuse värskendamise ring samuti ning oligi laev ostetud.

Nüüd kibeleme sellele Turu kanti järgi minna. Loodame aprillikuu keskpaiga ilmadele.

Alo Tamm.