Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

4.2.10

Meenutus 2009 suvest - merematk Ahvenamaale



Ka selleaastane puhkusereis oli plaanitud mai lõppu/juuni algusesse ja nii me siis kogunesime(Ülar, Kristjan, Jaanis ja Alo) mai viimasel reedel Roomassaare sadamasse, et asuda läbi Hanko Marienhamni poole teele.

Ülar ja Kristjan olid päeva jooksul varustanud jahi kõige vajalikuga ja tulid ka õhtul sadamasse varem kohale. Põhjus oli siiski Roomassaare kõrtsis, nimelt sõime seal kõhud enne reisi algust kenasti head-paremat täis.

Õhtul kümne paiku andsime otsad ja sõit oli alanud. Ilm oli ilus, maikuu kohta ka väga soe. Ja nagu esimesele päevale kohane, ei tahtnud keegi esimesena magama minna. Aga seegi probleem lahenes öö kestel võluväel.

Hommik leidis meid juba Kuivastu - Virtsu laevateel, ilm oli jätkuvalt soe ja ilus. Kristjan pildistas oma pooltunnikest jutti väinas liikuvaid praame.

Peale laevatee ületamist aga pööras tuul otse vastu ja tugevnes veidi, et puhkusereisi ajal polnud kellelgi Väinameres tahtmist tihedalt pautida, siis koristasime valged purjed ja jätkasime sõitu diislikarva purje abil. Kuna päeva jooksul laine tõusis üpris kõrgeks ja oli otse vastu, siis polnud me õhtuks eriti kaugele jõudnud (ei tahtnud mootorit ka väga koormata). Olime vaid läbinud kaks kolmandikku väinamerest. Meil sai sellisest rappumisest villand ja tõmbasime uuesti üles purjed ja jätkasime sõitu valgemate purjede all. Hoides natuke Vormsi varju, õnnestus kohati ka sattuda tüünemasse vette, aga kahjuks ei saanud niimoodi kaugele minna, madalaks kippus minema.

Vormsi varjus tekkis vahepal lausa arutelu, et läheks kuskile sadamasse ja prooviks hommikul edasi purjetada, aga nõu jäi katki, sest puudus sobiv sadam, kõikjale oli liiga pikk tee ja eriti veel hommikul tagasi tulemiseks. Seega jätkasime pautimistega kuni Vormsi traaversini, seal hakkas tuul ootamatult vaibuma ja jäi Saxby tuletorni lähistel hoopis vait. Edasi sõitsime mootoriga ning nautisime ilusat päikeseloojangut. Päike tuttu saadetud, läks ka Kristjan magama.

Öösel aeti ta siis taas üles, et vaht üle võtta. Silma torkas eelneval öölgi märgatud soojus. Avameri oli peegelsile, jaht jätkas diiselpurje all sõitmist. Peagi märkasime mingit alust või asja merel hulpimas, vahis olnud Kristjan ja Ülar arutasid nii tunnikese, millega on tegemist, uurisid teist binokliga, aga targemaks küll ei saanud. Et olime suurel laevateel, siis möödus laevu nii vööri eest, kui ahtri tagant.

Vahepeal tekkis teema Tallinki reisilaevaga Victoria, nimelt olid meil ristuvad kursid ja pikemalt asja vaadeldes oli selge, et me jääme talle tee peale ette. Kuna meil polnud kuskile kiiret, siis võtsin paralleelkursi ja sõitsime Victoriale vastu, nägime laeva lähedalt ja komandosillalt lehvitati.

Laev möödas, taastasime esialgse kursi ja saime veel natuke vaielda, mis alus ikkagi meid ennist erutanud oli, nägime toda nüüd natuke teise nurga alt. Ei aidanud ka binokkel, jäigi arusaamatuks, millega oli tegu.

Vööris hakkas maa paistma ja meie edasised pilgud olid juba sinna suunatud.

Kuigi oli varajane pühapäeva hommik, tuli meile juba saarestikust üks kaater ja tema järel ka jaht vastu. Tunnikese pärast olime juba saarestikus, meie valjema jutu peale ärkasid ka teised üles ning tulid välja graniidikolakaid uurima. Ühiselt otsustati, et jaht tuleb puhtaks pesta.

Teise ämbriga merest veevõtmise käigus läks aga lahti otsa sõlm ja ämber jäi merre. Õnneks oli tegu plastikämbriga (milline enam vähem ujub) ja jahi kiire ümberpööramine ning osav töö pootshaagiga ja ämber oligi päästetud ja jälle turvaliselt pardal.

Järgmine asi oli juba Hankos randumine, mis läks tänu peegelsiledale veele lihtsalt.

Hanko on ilus väike mereäärne linnake, mida on Soomele ebareeglipäraselt õnnistatud ka liivarannaga. Linn paikneb samanimelisel poolsaarel. On väike vanalinn, mille paari tunniga läbi jalutab, ja kaugemal uus linnaosa.

Talvesõja järel ja II maailmasõja eel ja sõja esimesel aastal oli poolsaare tipp venelaste sõjaväebaas. Hankosse evakueeriti ka need vähesed Saaremaa ja Hiiumaa punaväelased, kes siit põgenema said.

Esimene käik, nagu tavaliselt, oli sadamakapteni juurde, kus õiendasime arve ja tellisime õhtuks sauna. Pärast uitasime parasjagu sadamas toimuval laadal ja kogunesime jahti sööma. Söök lõpetatud, läksid Kristjan Alo ja Ülar linna uudistama, Jaanis arvas, et tema tukuks natukene.

Hakkasime astuma piki mere äärt umbes ida suunas, kuniks linn vastu tuli. Ronisime siis mingile tänavale ja uurisime ausambaid ja natuke ka arhitektuuri. Tiirutasime natuke aega ka pargis ning asusime siis teist teed pidi uuesti sadama poole teele. Tee peal uurisime veetorni ja kirikut.

Vahepeal hakkas päev õhtusse kalduma ja me otsustasime sadama grilliplatsile grillima minna. Tundus, et kohalikud olid sellega päris harjunud, platsist möödus lähedalt ka otsetee linna (samas ei olnud meie kuskilt suunast nähtavad) ja keegi ei pannud imeks, et me seal omaette näkitsesime.

Õhtul tegime veel ühe lühikese ringi Hankos, otsides jahitarvete poodi, mida ei leidnudki ja vaadates ka muuseumi väljapoolt.

Päris õhtul oli saun, kerge õhtueine jahis ja filmivaatamine, kes soovis. Üldiselt oli varajane magamaminek.

Esimene ärkaja oli Jaanis, kes tegi veel ühe ringi Hankos ja oli umbes selleks ajaks tagasi, kui teised ärkama hakkasid. Kuna järgmine sihtsadam, Rosala, polnud Hankost väga kaugel, siis polnud hommikune varajane ärkamine plaanis, peatähtis oli, et kümne paiku minema saame. Peale hommikusööki oligi kell kümme saamas ja et meil polnud Hankos enam miskit teha, siis andsime otsad ja asusime Rosala poole teele.

Ilm oli väga ilus ja alguses sai purjetada. Paraku aga keeras laevatee niimoodi, et tuul oli jälle otse vastu ja lisaks veel kitsapoolne kah. Lasime siis edasi mootoriga ja saime kümmekond miili enne Rosalat tõdeda, et mootoriga jaht jõuab siiski otsejoones kiiremini edasi, kui vastutuult purjetav jaht. Nimelt sõitis meiega samas suunas üks kohalik purjetamishuviline. Üldse oli sealkandis liiklus tihe. Küll liikus mootorpaate, küll tuli folkboot vastu, rääkimata muudest alustest, millistest üks oli nii kiire, et jõudsin vaid näha, et paat tuleb ja möödas ta juba oligi.

Kuid ka meie hakkasime kohale jõudma, veel paar käänakut ja Rosala sadam hakkas paistma ning seegi kord ei olnud sildumine mure, vesi oli jällegi peegelsile.

Astusime jahilt maha ja läksime sadamakapteni juurde uurima, palju kai tasu on. Samuti ostsime paar jäätist ja saime targemaks, et kohalik pood pannakse peagi kinni, meil oli nimelt natuke rohelist vaja. Egas miskit, kui rohelist tahtsime saada, siis pidime kut keravälgud teele asuma ja seda me ka tegime. Päris sadama lähedal oleksime rästikule peale astunud, lähemal uurimisel siiski selgus, et keegi oli ette jõudnud.

Tee külla oli suht igav, umbes nagu Ruhnus, mitte midagi ei olnud ta ääres ja kedagi ei liikunud kah. Ainus erinevus oli, et sattusime viitadega teeristi.

Külla jõudnuna lõikasime Jaanise nõuandel oma teed poeni natuke lühemaks. Et sadamakapten oli ette helistanud, siis ootas poeomanik meid, kuigi aeg oli natuke üle läinud. Vähemasti saime oma rohelise kätte.

Jaanis oli kunagi Rosalas praktikal käinud, seega kõndisime nüüd tema näpunäidete järgi edasi. Kõigepealt läksime saare teise sadamasse, et vaadata mõned aastad tagasi Saaremaalt ostetud viikingilaeva. Kahjuks polnud laeva sadamas...

Polnud siis muud teha, kui ette võtta järgmine eesmärk – Rosala viikingikeskus. Polnud seegi ajalooliselt taastatud asula sadamast väga kaugel. Kuid nagu välja tuli, küla oli seitsmeni lahti ja meie jõudsime kohale kell 18.55. Ning Jaanise tuttav viibis koos viikingilaevaga Bengtskäri tuletorni juures. Õnneks lasti meid ikkagi sisse ja me saime kiirkorras ringi vaadata, samuti ei võetud meilt piletiraha. Üldine arvamus oli, et igati vaatamisväärne koht. Vahest ei olnud kõik asjad 100% autentsed, aga vähemalt efektsed olid nad küll.

Tagasiteel vaatasime veel natuke saarel ringi, aga et päev kippus õhtusse kalduma ning samuti oli meil teada, et ülejärgmine hommik läheb Mariehamni pool tormiks (oli ju meie põhiline sihtmärk Mariehamn), siis oli üldine arvamus, et peame hommikul kella nelja paiku välja sõitma, et ennem kohale jõuda.

Õhtul tegelesime Rosala jahisadamas grillimisega, tegemist oli looduslikult äärmiselt kauni ja varjulise kohaga, lisaks veel hea õhtusöök lageda taeva all, mida võiks ühelt puhkusereisilt veel tahta?

Vähemalt Kristjan tõdes, et tal oli hommikul koist üles saamisega igastahes natuke vaeva, kaheksast unetunnist jäi natuke puudu. Teeleminek viibis siiski niipalju, et väljusime mõni minut peale nelja hommikul.

Ees seisis pikk reis, Marienhamni oli lootust jõuda alles sama päeva hilisõhtuks. Tuult oli parasjagu ning ta oli õige suuna pealt, saime rahumeeli purjetada. Kristjan aga oli nii unine, et pärast mõnda tundi roolis leidis, et on viimane aeg magama minna, muidu jääb rooli taga magama, kuid et laevatee oli kitsas, siis poleks see eriti hea mõte olnud. Enne magama minekut nägid kõik veel huvitavat märki, mis viitas, et kusagil on telefon. Et sealtpoolt tulime, siis ei osanud asjast miskit arvata.

Vahepeal oli ilm kuidagi külmaks kiskunud, eilsest soojusest polnud enam midagi alles, pigem hakkas asi meenutama talipurjetamist. Peab tunnistama, et olgugi, et sõitsime saarte vahel, oli elu suht igav. Teisi aluseid ei liikunud, saared hakkasid lõpuks tüütama, nägid nad ju kõik üpris sarnased välja, vahe olid vaid suuruses ja selles, mitu puud parasjagu peal kasvab.

Vahetult enne seda, kui pidime jõudma liiniristi (kahe laevatee ristumiskohta), lõbustas mind siiski üks vastutulev jaht, kuid seegi läks teist teed, nii et päris kõrvuti me ei sattunudki.

Ära keeranuna, imestasime, et peaksime nüüd olema suurel laevateel, aga mida polnud, olid laevad. Nägime vaid kauguses mingil teisel laevateel suuremat sorti kruiiserit või siis ro-ro tüüpi laeva, kauguse tõttu ei saanud päris hästi aru.

Laevatee oli üpris kitsas, laius vahest maksimaalselt 100 meetri ümber, ning mõlemal pool graniidist saared. Sügavus aga 100m ja üle selle. Ka väga lähedal kaljule oli ikka sügavus sada meetrit, vägagi korralik kuristik. Poole tee peal järgmisesse laevateede ristumiskohta hakkas paistma esimene laevamoodi asi. Et ta ujus, oli selge, aga mis ta täpselt on, jäi alguses päris segaseks. On nagu laev ja nagu ei ole ka. Peagi selgus, et ta liigub või seisab väljapool laevateed. Laeva traaversist vaadates tuli välja, et tegemist soomlaste meremõõdistuslaevaga, just needsamad mõõdistusseadmed ning nurk, mille alt me teda nägime, andsid tollele alusele omapärase väljanägemise.

Ja jälle keeras elu igavaks, lihtsalt tuim mootoriga töristamine, kuna tuul oli pärast viimast liiniristi otse silmaauku. Kuna minna oli pikk tee, arvati, et peaks midagi närima. Otsustati, et tehakse kiirtoitu, närimiseks vahest sihukest asja nimetada ei saa, aga kõhtu ikka midagi andis.

Kiirtoit ära limpsitud, hakkas vähehaaval tuul tõusma, puhudes ikka otse vastu. Tunni aja jooksul sai mahedast 4 m/s puhunud tuulest hoopis vähem mahe 15 m/s puhuv tuul, mis hakkas ka vähehaaval lainet üles peksma. Kaks miili enne järgmist laevateede ristumiskohta kippus selge olema, et tormi sissejuhatus on kohale jõudnud 16 tundi enne ilmateate lubatud tähtaega. Ja meil oleks tulnud pärast lühiajalist külgtuule kurssi veel oma 10 miili vastutuult kitsas faarvaatris sõita. Ei jäänud muud üle, kui hakata vaatama sadamat, kuhu varju minna. Lähimaks ja sobivamaks paistis olema Kökari saarel asuv Hellsö jahisadam.

Laevateede ristumiskohal heiskasime purjed ning hakkasime piki kord kitsamaid, kord laiemaid laevateid sinnapoole liikuma. Kuna tuul oli põhjakaarest ja puhus ikkagi 15 m/s, siis valisime põhjapoolse sissesõidu asemel läänepoolse.

Lõikasime oma tee võimalikult sirgeks, kust võimalik oli, poisid arvestamata. Selle tulemusel tekkis aga olukord, kust kaardi järgi oleks saanud kursi võtta otse sadamasse, aga praktiliselt seisis otse teel ees väike kaljusaareke. Proovisime nii ja naa, ikka oli saar ees ja mis kõige hullem, kaardilt me seda maad ei leidnud. Pärast mõningast ristlemist otsustasime sadamat vahetada ja sõitsime just välja sõitnud praami järel teise abajasse, kus asus vanasadam - Sandviki sadam, mis siis tõlkes tähendas liivalahe sadamat. Sildusime poordiga, sest tormi lubas just piki sadamakaid ja lisaks oli sadamas vaid üks jaht, seegi teispool kaid.

Otsad antud, asusime kaarti uurima, et selgeks teha, mis saareke ikkagi segas meie sissesõitu Hellsö sadamasse. Lähemal uurimisel selgus, et tõesti, ongi väike kaljusaareke kaardil olemas, aga täpselt meridiaani all. Tormisel merel ja hämaras vägagi raskesti avastatav märge.

Käisime ka sadamakapteni juures ja saime ääretult lahke vastuvõtu osaliseks. Et polnud veel päris hooaeg, siis sadamatasu oli pool hinda ja jalgratta päevarent veerand hinda.

Samuti saime hoopis soodsalt õhtuse sauna. Meie teenistuses oli ka sadama külalistemaja köök ja abiruumid.

Nagu mujal Soomes ja Rootsis, mille vahel, või nagu nad ise ühes reklaamis ütlesid, Nokia ja Ericssoni vahel, Ahvenamaa asus, on maa ja rannik kaljune. Nii oli väga kindel pind jalge all ka selle sadama juures. Otse merest tõusva laugja graniidikünka ja mere piiril oli omapärane sadamaviit - üks kuivale tõstetud puust traallaeva kere. Kui meie, õigemini küll läänemaalaste jahta kannab nime Runbjörn (Ruhnu karu), siis Sandviki sadamat kaunistav laev kandis nime Sjöbjörn (Merekaru).

Selle Sjöbjörni varjus paiknes väike, punane ja madal kuuri meenutav sadamahoone, kus oli ka väike kauplus sees. Veidi suuremas hoones asus ühisköök ja kaminasaal. Meil oli seal toimetamine kena rahulik, sest jahte oli sadamas vähe. Rohkem rahvast piiras sadamat hoopis maa poolt. Seal telkis mingi jalgratturite seltskond ja paar auto- haagiselamut. Nemadki olid sadamale oluline tuluallikas. Suvel võib aga siin ette kujutada väga vilgast tegevust, kui sadamas seisab mitukümmend jahti ja teiselpool veel sama palju või rohkemgi telke ja haagiselamuid.

Ilmateade lubas, et siin sadamas tuleb meil peatuda mitu päeva. Mis siis ikka, tuleb aeg maha võtta ja saarega põhjalikumalt tutvust teha.

Kuna kõik olid päevasündmustest omajagu väsinud, siis õhtu lõppes jutuajamisega teemal, mis teha, kui olukord merel ohtlikuks kipub minema ja nagu tavaliselt, filmi vaatamisega, sedakorda oli filmiks “Vene kalapüügi eripärad”.

Öösel äratas korra kõiki päris korralik 10- minutiline tormipuhang, kuigi olime hästi kaitstud abajas, kolises, kõikus ja mürises kõik, nagu oleksime olnud kuskil otsese laine käes, kohale jõudis lõppeks ennustatud torm, kogu oma võimsuses.

Hommikul ärganuna tegime süüa ja, võttes rattad, läksime saarega tutvust tegema. Järgmise päeva plaane silmas pidades (plaanisime nimelt Mariehamni minna), väntasime Karlsbysse minnes ka saare praamisadamast läbi, kangesti künklik tee, vastutuult üpris tükk tegemist, et mäest üles saada. Lisaks ka veel paras ring, see mis jahiga vett mööda minnes oli kiviga visata, oli maad mööda mitu kilomeetrit.

Peale praamisadama külastust viis tee meid saare keskusesse Karlbysse. Seal asus saare kolmas, aga suurim jahisadam, vallamaja, kauplus, pangakontor, raamatukogu ja kool. Kõik parajalt pisikesed, oma 300 elaniku jaoks aga parajalt suured. Kökar on Ahvenamaa väikseim omavalitsus. Saar ise on pindalalt umbes 1/3 meie Muhumaast ja veidi väiksem kui Vormsi.

Küla ise oli enamasti hajali paiknevate majade kobar, kus sadam oli üpris omaette, vahepeale jäi kitsas väin.

Sadamas tabad meid pisukene üllatus, meist Rosala kandis mööda kihutanud mootorjaht seisis rahulikult kai ääres. Tea, kas tedagi tabas torm ootamatult või oligi Karlsby sihiks.

Väntasime edasi, muuseumi juures märkasime, et uks oli lahti, aga kell polnud veel 11, nii et otsustasime tollega tutvuda tagasiteel. Huvitav oli tee peal kohata lasteaeda, mis asetses enam-vähem keset põldu, ohutu koht ikkagi, lastel kõvasti jooksmist, ennem kui autoteele jõuavad, kuigi sealgi liiklustihedus paar autot tunnis, suurem tõenäosus on ilmselt jalgratta alla jääda.

Omaette vaatamisväärsus on saare ainus, aga korralikult suur tuulegeneraator, mis vehkis hoolega elektrit jahvatada. Tuulise ilmaga katvat see suurema osa saare elektrivajadusest. Aga tuulik paistis olevat omaks võetud, koguni nimi oli temale pandud.

Teeristis, mille üks haru viis Hellsö sadamasse ja teine vastassuunas asuvale neemele, asetses mugavalt üks pood, kust ostsime banaani ja muud kosutust, plaaniga see sadamas ära süüa.

Hellsö sadamasse jõudnuna torkas silma, et koht kuidagi inimtühi, polnud jahte, kaatreid ega ka inimesi näha. Eks hooaeg polnud veel alanud. Samas atraktsioone oli sadamas omajagu, minigolfi rajast restorani vaateplatvormini. Kuid kuna tuul oli tugev, siis kolisime einetama natuke madalamale, kaljude varjus paikneva laua äärde.

Kerge eine võetud, asusime tagasi väntama, tee peal imetlesime veelkord väga väikest ja ökonoomset autot, mis meenutas moderniseeritud NSVL „invakäru“.

Tagasi muuseumini jõudes tabas meid üllatus, nimelt oli asutus suletud. Silti lugedes tuli välja, et muuseumilgi hakkab hooaeg alles 15. juunil. Aga oli ka telefon, nii et üritasime helistada, kuigi vastu võeti, läks esimene kord aia taha, vastuvõtja rääkis ainult rootsi keelt. Teist korda helistas siis Alo kui meie parim rootsi keele rääkija. Sai selgeks, et muuseumi perenaine elas ühel teisel saarel ja et meil oli plaanis saarel peatuda veel paar päeva, siis ei hakanud teda sealt kohale kamandama, seda enam, et ta lubas järgmine päev olemas olla.

Teisele kõrvalteele keerates tuli vastu silt, mis näitas, et 800 m kaugusel on Peders Aplagård. No läksime seda Aplagardi vaatama. Ja oligi õunaaed. Ja mitte ainult aed. Pererahva õue peal oli vägev kuur, kus müügil igasugu õunamoose, alkoholivaba siidrit, kastmeid ning hõõgveini. Nii et sügisesed õunad kenasti purki ja pudelisse pandud ja terve suvise turismihooaja kättesaadavad. Õunaaed ise oli loomulikult ikka ka. Tõime meiegi sealt siidrit ja moosi kaasa.

Edasi vändates sattus teele ette silt, mis näitas Estholmi peale, tõlkes siis enam-vähem Eesti mägi. Egas midagi, uudishimu sai võitu, keerasime jällegi kõrvalteele. Oligi päris korralik küngas, lisaks veel hea vaatega Karlsby sadama sissesõidule, kus parasjagu tegeles kalapüügiga tuttav mootorjaht. Tegime Estholmil siis ka pilti. Fotograaf Jaanis on muidugi kaadri taga.

Tagasiteel ei suutnud Ülar vastu panna ja ronis peaaegu teeristis olevale üpris kõrgele mäekesele. Peab tunnistama, et selle peale sattusid nii Kristjan kui ka Alo samasse vaimustusse ja läksid kah padavai turnima. Vaade oli üpris vägev, tegemist oli ilmselt saare ühe kõrgeima punktiga. Kinnitust sai ka vana tõsiasi, üles ronida on alati kergem kui alla.

Elusana ma igastahes alla jõudsin, et jälle sadulasse istuda ja tagasi Karlsby poole pedaalida. Tegemist oli parasjagu karmi ettevõtmisega, tee keeras nii lolli suunda, et tuul oli otse vastu, lisades veel künkliku maastiku, läks olukord mitu korda nii hulluks, et tuli ratta seljast maha tulla, et vältida tagurpidi mäest tagasi alla minemist.

Põikasime läbi ka Karlsby poest, aga et meil eriti midagi vaja polnud, siis sai lihtsalt suupisteid ostetud, hea tee peal näksida. Jaanis lubas sadama köögis pannkooki teha, nii et jahu ja mune ostsime ka.

Jahile tagasi jõudnud, panime siidri ja moosi maha ning otsustasime enne õhtusööki ja sauna ka kiriku juures ära käia, oli tegemist praktiliselt viimase sopiga saarel, kus me polnud veel käinud. Ka polnud sinna kuigi palju maad.

Uuesti ratta selga ja ajama. Tee ääres uurisime mingit vaatamisväärsust, silt oli ju ilus, aga asi ise natuke hale. Kirik aga oli üllataval kombel ehitatud mitte künkale, vaid tuulte eest varjatud orukesse, vaid kellatorn oli püstitatud kõrgemale kohale. Kirikusse sisse kahjuks ei saanud. Ümber kiriku paiknes surnuaed, mis oli väga heas korras ning sisaldas ka paari mälestusmärki. Üsna kiriku kõrval paiknesid vana kloostri varemed, mille kaitseks oli ehitatud korralik katusega maja. Uks oli lahti, nii et astusime sisse, natuke aega võttis aru saamine, et majas on iseteenindatav valgustus kah, igatahes klõpsas Alo ühte lülitit ja stendide all süttis valgus. Oli olemas ka võimsam valgustus, aga toda me põlema ei saanudki. Pisemaid detaile tuli nüüd uurida mobiiltelefoni taskulambi valgel.

Uuesti välja tulles sai natuke silmi kissitada ja arvatud, et roniks sadamat lääne suunast piiravale kaljule, äkki saab ka saare teisest osast hea ülevaate. Saigi, eriti sadamast, kus meie jaht seisis.

Tagasiteel oli näha, et sadamasse tuleb täiendust: kaks jahti sõitsid üksteise järel kai äärde. Veidi hiljem jõudsime sinna ka meie. Kuna kellaaeg oli õhtusöögi jaoks natuke varajane ja saunani oli veel üsna mitu tundi aega, siis otsustasid Ülari ja Alo minna vaatama ja vahest ka läbi käima eelmisel õhtul sadamakapteni poolt soovitatud matkarada.

Mõeldud-tehtud, istusime jälle sadulasse ja väntasime raja algusesse, mis asetses sadamast umbes 1 km kaugusel. Kohale jõudnuna kohtasime silti, mis väitis, et rattad peaks maha jätma. Vaatasime natuke ringi, ilus sile maastik tundus pealtnäha olema ju täiesti sõidetav kaherattalisega. Aga noh, ikkagi jätsime rattad raja algusesse ja astusime mööda teed edasi. Peagi järgmine silt, mis hoiatas, et vanematel inimestel ja väiksematel lastel on mõistlik tagasi pöörduda ja kõige lõpuks ka veel kolmaski silt, millel seisis, et lemmikloomad on ka mõistlik maha jätta! Meist paremale oli küll tekkinud järsk kalju, aga siltide mõte jäi too hetk küll segaseks, tee oli ju isegi autogagi veel sõidetav.

Kuid mitte kauaks, peagi hakkasime kaunis järsult mäkke ronima. Veerand tunni pärast oli ka siltide mõte üpris selge, läks parajaks turnimiseks mööda kaljusid, üles ja alla, sekka paarist õhkulastud II maailmasõja aegsetest rajatistest jäänud auku. Samuti tuli hüpata üle kaljupragude, milledest mõni oli päris sügav, igatahes alla kukkuda poleks tahtnud, oleks fataalselt lõppenud.

Umbes poole tee peal jõudsime uuesti mere äärde, seda saare edelarannas ja otsustasime ära näksida ennem poest ostetud küpsiste ja kuklite vahepeale liigituvad snäkid. Kuigi tuul oli tugev, leidsime täiesti mere kaldal varjulise koha.

Õhtuoode kõhus, pidime edasi astuma, kuigi erilist viitsimist selleks enam polnud. Ikka sama maastik, üles ja alla, üle pragude, kuniks jõudsime sildini, mis teatas, et vot see on saare kõrgeim koht. Vaade oli üllatavalt niru. Päeval külastatud künkalt oli palju etem.

Asi läks aga edasi huvitavamaks, mitte väga kaugel asus vene sõjaväelaste poolt ehitatud labürint-kiviringid koos huvitava sildiga, et 200 m ida poole on veel üks vaatamist väärt ehitis. Kristjan ja Ülar tegid üpris mitu edutut katset toda väärsust leida. Ilmselt oli sildil vale number, oleks pidanud näiteks 200 km olema.

Lõime käega ja astusime edasi ja nagu näha oli, ka alla, saare kõrgeim osa kippus otsa saama. Järgmine siltki väitis, et meist paremal paikneb soo. Peagi läks meil rajalgi üpris vesiseks, kohati tuli kõrgemat teed otsida, päris põlvist saadik vette kah ei tahtnud minna.

Parasjagu siis, kui meil juba tekkis küsimus, et kaua see seitse kilomeetrit siis veel nüüd kestab (raja pikkuseks oli just niipalju märgitud), sattusime äkki teeristi, millel paiknevad viidad väitsid, et ühel pool on raja lõpp ja teisel pool raja teine ja pikem osa koos tuhandeid aastaid vana hülgeküttide asulapaigaga, mille näol on tegemist üleeuroopalise vaatamisväärsusega, nagu hiljem välja tuli. Olgu kuidas oli, väsinud inimesed ei raatsinud kuidagi sellisest elamusest ilma jääda, nii et keerasime ninad asula poole ja vantsisime edasi. Polnudki kuigi pikk maa käia, asulakoht oli päris lähedal. Tee peal sai veel irvitada, et näete, viikingite kiirtee. Tegemist oli graniidipaljakuga, kus oleks päris mõnus rattaga kihutada olnud.

Asula ise oli jalavaeva väärt, et ta asus kõrgete kaljude vahel, siis tuulest ei maksnud seal rääkida ja isegi 3000 aastat hiljem oli näiteks kaev veel täiesti kasutatav. Eks vanasti osati peatuspaiku hästi valida.

Ronisime möödaminnes sadamapoolse kõrge kalju otsa ja saime jälle üpris head vaadet nautida, isegi meie jahi mast paistis kätte ära.

Tagasitee maanteele osutus üllatavalt lühikeseks, ei oleks osanud arvatagi. Kuid pidime ka ratastele järgi minema, mis tähendas, et pidime veel kilomeetrikese kõmpima ja siis sama maa ratastel tagasi sõitma.

Küll oli hää sadamasse ja jahile jõuda. Kellgi oli juba niikaugel, et peagi sauna aeg. Kristjan asus köögitoimkonda ja grillis ning tükeldas ja tegeles muu vajalikuga, et näljasel meeskonnal peale sauna kõht tühjaks ei jääks.

Peale sööki oli küll teoorias filmivaatamine ja asi sai ka praktiliselt teoks, ainult et vaatajad said väga ruttu otsa, kõik jäid lihtsalt magama.

Järgmine päev oli varajane tõusmine, et jõuda Marienhamni praamile. Raskepoolne ettevõtmine, ilmgi oli suht kesine, tibas vihma. Korraks kerkis isegi küsimus, et jätaks järgmiseks päevaks, aga ei, mis käidud, see käidud. Oli veel teinegi teema õhus, nimelt maabub Kökarilt käiv praam mitte Mariehamnis, vaid hoopis saartekompleksi vastasküljel asuvas sadamas ja sealt pealinna on veel oma 20 km. Ning hommikusele praamile ei tule kohe ka buss vastu, buss saabub alles kaks tundi hiljem. Teemaks oli siis, et kas võtta rattad kaasa või jätta Kökarile. Vaadates luugist välja, jäi peale seisukoht, et jätaks maha, vihmas pole kuigi hea rattaga ringi kärutada.

Hommikusöök ruttu alla kugistatud, asusime siis sadulasse ja kiiresti praamisadama poole teele. Oli ikka tee, lühike, aga jätkuvalt väga mägine, lisaks veel otse vastu puhuv tuul, millega oli kaasas omajagu külmapoolset vett.

Aga vähemalt praamil oli soe ja sai isegi näksimist osta, nii et ilmataadi vembud ununesid kähku ära.

Saarestiku parvlaevaliiklus on omamoodi vaatamisväärsus. Praam keerutab saarte vahelises labürindis siia ja sinna. Mitmes sadamas, kus laev sees käis, oli sadamat märkimas vaid jupike kaid. Mõnes sellises väikeses sadamas käis laev sees vaid tellimisel. Et laev peatuks, tuli 45 minutit varem ette helistada.

Huvitav oli ka jälgida, kuidas praam vaid paar laevapikkust enne maalapikest 90 kraadi keerab, tehes ise oma 15 sõlme. Kui too hetk peaks rooliga midagi juhtuma, nagu hiljuti juhtus Silja Line laeval, siis oleks paar hetke hiljem tegemist kuivamaa elamuga.

Långnäsis, mis oli parvlaeva lõpp-peatus, selgus, et meil polegi vaja bussiga Mariehamni sõita. Meie Kökaril külastatud õunaaia perenaine oli autoga linna minemas. Tema abikaasa oli Tallinnast Helsingi kaudu lennukiga koju tulemas. Nii väike see maailm ongi.

Mariehamni jõudnuna, saime natuke veel jala astuda, ennem kui kesklinna jõudsime. Ikka tibas vihma, aga õnneks vähe. Nägime teel mingit paadipoodi, aga see oli alles kinni, aeg oli lihtsalt liiga varajane.

Marienhamni kesklinnas leidsime I- punkti ja varustasime end linna kaardiga. Esimese kohana astusime sisse kirikusse ja panime sinna traditsiooniliselt küünlad. Paar sõna pühakojas toimetava pastoriga vesteldes selgus, et Jaanisele tuttav Eesti ja Saaremaa sõber ning kenasti eesti keelt kõnelev Morten Adersson teenib saare lääneosas asuvat Eckerö kirikut.

Tee peal meremuuseumi külastasime veel paari kauplust, aga neis midagi huvitavat silma ei jäänud.

Marienhamni meremuuseum on selles mõttes küll vaatamisväärne koht, et igasuguseid laevamudeleid, maale, sekstante ja muud laevadega seonduvat on seal ikka hullu moodi. Viimaste laevamudelite juures kippus juba tüdimus peale, tekkis tunne, et mudel mudeli otsa ei saa iial otsa. Lisaks oli laevalt „Passat“ maha krutitud osa roolisüsteemi ja sisustatud erinevaid ruume laevadelt. Ühesõnaga, vaatamist kuipalju.

Meremuuseumi eksponaatide hulka kuulub ka neljamastiline purjekas Pommern, millele pääses samuti pardale, kuigi käisid kõlakad, et laev pannakse peatselt mõneks ajaks remondiks kinni. Meie igatahes laeva peale saime ja käisime selle üsna otsast otsani läbi.

Huvitavam osa oli ahtris, kambüüs ja kajutid andsid võimaluse heita pilk pea sajanditagusesse meremehe ellu. Trümmi kohta kõlbab vast lihtne iseloomustus – suur! Sinna mahub kergesti paar jalgpalliväljakut ja lisaks veel üks korralik ööklubi.

Laevalt maha tulles tekkis küsimus, et huvitav, kas tal ka rool töötab, sai hõigatud veel pardal olevale Alole, et kruttigu ratast. Töötaski! Täiesti merekõlbulik alus. Ainult vööris ainsana olemasolev puri oli nati pisike ja niru väljanägemisega, et säherdust kolossi üksi edasi viia.

Kõik õnnelikult kai peal, uurisime natuke kohalikku purjetamist, jalutades mööda kaid, jagus seal kõiksugu aluseid, optimistidest suurte kiiljahtideni.

Merendusest isu täis vaadatud, kõndisime Ahvenamaa koduloomuuseumi. Vihmase ilmaga otsid ju ikka tubasemat tegevust. Sinna hulka kuulus lõpuks ka kohalik ajaloomuuseum ja kunstisaal.

Tegemist päris asjaliku muuseumiga, eksponaatide valiku üle kurta ei saanud. Heaks vahelduseks juba liiga mereliseks kujunenud programmile.

Samas, linna südames asus ka saare parlament “lagting”. Ahvenamaa kohta kehtib Soomes autonoomiaseadus, mida saab muuta vaid ahvenamaalaste nõusolekul. Nii et kohalikes küsimustes on saarestikul täielik sõnaõigus. Tõsi, välispoliitika, kohtusüsteem ja maksundus on Soomega ühtne. Kohalikus parlamendis on 30 liiget. Parlamenti valivad Ahvenamaa kodanikud. Kodakondsust saab sünniga või peale 5 aastast saarel elamist ja kohaliku keele, rootsi keele, omandamist. Loomulikult peab enne olema Soome kodanik. Ilma Ahvenamaa kodakondsuseta inimesed kinnisvara saartel omada ei saa. Erandi võib teha vaid üksikutel juhtudell valitsus. Nagu iga teine parlament, võtab ka Ahvenamaa vastu oma seaduseid, aga need kuulutab välja Soome president, nagu Soome omagi seadusi. Ka on saarel oma valitsus.

Ahvenamaa kodanikele, kes saarel sündinud ja elanud, sõjaväekohustust ei ole.

Sellise autonoomia sai Ahvenamaa 1921. aastast. Tagamaa seisnes selles, et pidevalt Rootsi riigi osaks olnud saarestik langes 1809. aastal sõja käigus Venemaale. Kui 1917 Soome iseseisvus, tahtsid ahvenamaalased liituda Rootsiga. 1921 sündis Rahvasteliidu eestvedamisel kompromiss, mis andis saarestikule autonoomia, kuid jättis selle Soome riigi osaks.

Kui Soome astus Euroopa Liitu, siis liitumislepinguga sätestati, et Ahvenamaale jääb eristaatus ja ta asub väljaspool Euroopa Liidu maksuruumi.

Muuseumist jalutasime tagasi piki mere äärt, mis Marienhamis tähendas üht lõputut sadamat, kuniks märkasime pizzakohvikut, kuhu põikasime sisse, sest hommikust oli vahepeal juba päris päev saanud. Pizza söömise kõrvale arutasime kohvikus, mis ülejäänud nelja tunniga teha, kuna arvamused läksid lahku, siis otsustasime, et igaüks veedab selle aja omal käel.

Kristjan jutustab: “Mina läksin šoppama, aga jäin kaubamajas hätta, nimelt keeldus sealne kaardiautomaat minu kaarti tunnistamast, sama jama oli ka pangaautomaadis, sain vaid errori ja kogu pidu. Eestis töötas sama kaart probleemideta, ei tea, mis Ahvenamaa pankadel minu plastiklätaka vastu oli. Õnneks juhuslikult tänaval ette jäänud Jaanise samalaadne kaart töötas viperusteta, nii et sain oma ostud ikka tehtud.

Käisin kogu kesklinna otsast otsani läbi, aga aega jäi ikka üle tunni üle, ennem kui buss pidi sadamasse väljuma. Mariehamn on ju Kuressaarest väiksem linn. Jällegi ringiga bussipeatusest ennast leidnud, oli sama mure ees ka Jaanis, nii et astusime kõrvalasuvasse raamatukokku ja tegime aega parajaks, uurides Ahvenamaa elu-olu.

Veerand tundi enne bussi väljumist astusime jälle välja ja märkasime, et Ülar tuleb sadama ja Alo kesklinna poolt. Selgus, et Ülar oli oma aega märksa kasulikumalt veetnud kui meie, ta oli käinud kohalikus puulaeva keskuses “Sjökvarterat” ja natuke uurinud paate ja muud huvitavat. Meil Jaanisega oli too atraktsioon üldse meelest läinud. Nagu ka Alol. Egas midagi, ongi põhjust tagasi tulla.”

Buss tuli õigeaegselt ja tagasitee vihmas oli unisepoolne, öö oli hoolimata kõigest väga poolikuks jäänud.

Sadamas ei lastud kohe praamile ka, pidime mõned minutid vihma käes ligunema, ennem kui hakati autosid ja inimesi laevale laadima.

Pikk tagasitee kippus unisuse tähe all mööduma. Tukkusime siis vaheldumisi. Niipalju oli siis tukkumisest tolku, et pärast õhtusööki, mis oli järjekordselt grillimine, ei jäänudki kõik kohe magama, vaid suutsin isegi ühe filmi lõpuni vaadata.

Hommikuks olin kella äratama pannud, et äkki tahame sama praamiga ja koos ratastega minna mõnda teist saart avastama, aga mis liig, see liig. Mitte kellelgi polnud tahtmist kell viis hommikul end veelkord üles ajada ja ikka veel tuulise ilmaga rattaga sõitma minna.

Magasime siis edasi. Hommikusöögiks olid pannkoogid, mille juurde otsustasime proovida kaks päeva tagasi Kökari õunaaiast ostetud moosi. Moos sai kole ruttu otsa, nagu paar päeva tagasi lõppes hoopis ruttu ka siider.

Kuna päevaks plaanid puudusid, siis otsustasid Ülar ja Kristjan uuesti Peders Aplagardi külastada ja ka koju kaasa üht-teist sealt osta.

Kristjan sai siis hiljem kodus korraldada Kökari kohaliku toodangu teemaõhtu ja kõige viimane asi, glögi, sai ära joodud alles novembris, kui jaht juba kuival maal paiknes.

Jahil tagasi sõime lõunat ja läksime sedakorda kõik koos piknikku pidama väga huvitavas ja kaunis kohas, üle-eelmisel päeval avastatud kügeküttide asulas, Otterböte. See on iidsete puudega tasane maalapp kaljude vahel. Kunagi, 3000 aastat tagasi asus seal hülgeküttide asula. Nii et Kökari saar oli asustatud juba sellel iidsel ajal. Aga mis seal imestada, sama ka Saaremaal.

Õhtul oli jällegi saun ja grillimine, viimane Kökari saarel, sest plaanisime hommikul välja sõita, et maksimaalselt ära kasutada tormituule viimast saba. Jätsime sadamahoonesse Saaremaad tutvustavaid prospekte mitmes eri keeles, milledest üks rootsikeelne läks juba samal õhtul loosi, tormivarju tulnud soomerootslane teatas, et järgmine aasta võtab ilmselt Saaremaa oma külastusplaani, ta pole siin ennem käinud.

Õhtu möödus tavapärase filmivaatamisega ja siis magamaminek. Hommikune äratus oli plaanitud seitsmeks, siis hommikusöök ja umbes kell üheksa väljasõit.

Hommikul suutsime plaanist ilusti kinni pidada ja õnnestus isegi sadamakapteniga hüvasti jätta, ta oli just tööpostile jõudnud.

Kella üheksa paiku andsime otsad ja asusime tormi viimaste iilide saatel teele. Diiselpurjega ümber maanina sõitnud, tuul oli vastu ja suht kitsas koht ka, keerasime taganttuulde ja heiskasime purjed. Mitmed tunnid hiljem tervitasime juba Utö saart, millest paistis vaid võimas tuletorn ja paar masti.

Kristjan, kellel öösel unest vajaka jäi, võttis vabatahtlikult öövahi ja läks päeval magama.

Üles ärganuna sai ta pildistada paari vastujuhtunud kaubalaeva ja oligi päikeseloojang käes. Asusime avamerel, peale mõne laeva polnud miskit näha.

Alo ja Ülar läksid magama, sest nende vahetus pidi hakkama kell neli hommikul. Väga külm öö, mis siis, et juunikuu. Poole öö pealt koristasime purjed, sest tuul lõppes otsa ja jätkasime sõitu diiselpurje ehk mootori abil. Läks veel külmemaks, sest nüüd oli ka tuul vastu, sõidutuul nimelt. Kell neli hommikul arvasid koeravahis olevad Kristjan ja Jaanis, et kuna Ülar ja Alo magavad, las magavad edasi, pole just eriti mõnus nii külma ilmaga, temperatuur oli mingi pluss kolm-neli, unise peaga vahti tulla.

Kella kuue ajal, kui päike oli juba tõusnud ja nii Vormsi kui Hiiumaa silmapiirile kerkinud, pistis Ülar pea välja ja küsis, et miks teda üles pole aetud. Soovitasime tal edasi põõnata.

Vahi andsime üle umbkaudu Vormsi ja Harilaiu vahel, ilm oli selle aja peale märksa soojemaks läinud.

Reisi viimane ots oli juba nii-öelda vormistamise küsimus, piki Saaremaa lõunarannikut purjetatud küll ja küll. Õnneks oli vahepeal tuul tekkinud, nii et sai mootorile puhkust anda.

Ja nagu tavaliselt hakkas Vätta Allirahu kandis asjade kokkukorjamine ja pakkimine, kuna päev oli lõppemas ja selge oli, et enne hilist õhtut me Roomassaarde ei jõua. Lisaks kippus jälle külmapoolseks kiskuma.

Roomassaarde jõudsime siiski suht normaalsel ajal, andsime otsad, korjasime oma kodinad kokku ja kõik-see-mees läks esimest korda üle kümne päeva maa peal asuvasse voodisse magama.

Reisi panid kirja Kristjan ja Jaanis

Reisi suur fotoalbum