I osa
Kohalesõit ja esimene päev neevalinnas
Meil oli plaan juba aastal 2011 minna Peterburi, aga erinevatel põhjustel ei olnud võimalik seda täide viia. Käesoleval aastal läks paremini, saime juunis vene viisad kätte ja viimnegi takistus oli teelt kadunud. Reisi alguse planeerisime 24. juuni, ehk jaanipäeva õhtusse. Kuna oli kartus, et poed võivad 24. juunil igasugusest vajalikust kraamist üsna lagedad olla, siis kauem säiliv kraam sai ostetud juba reedel, 22. juunil ning jahti viidud. Pühapäeval tegime Ülariga viimase poeringi, eesmärgiks osta rohelist ja muud kergemini riknevat kraami.
Viimsed varud laevale tassitud, läksime Ülari perekonnaga Roomassaare kohvikusse sööma, tegemist suht traditsiooniga juba. Kõhud täis, astusime jahti ja tegime viimased ettevalmistused, millistest kõige vaevarikkam oli jahi veepaagi täitmine, kuna sadamas puudus vajalik vahelüli vooliku ja kai otsiku jaoks. Oli tükk nikerdamist, aga paagi me suure ajakuluga lõpuks täis saime. Operatsiooni tulemusena said kai ja Ülar pisut märjaks. Valasime täis ka kütusepaagi ja jäime Jaanist ootama, et talle kanister kaasa anda, sest paak oli küll täis, aga kanister vastukaaluks jälle tühi. Jaanis end kaua oodata ei lasknud ja kütuse võtmine käis ruttu ning kell 18.00 andsime otsad ja merereis algas.
Kuni Allirahu teljepoini oli kiire purjetamine, mille käigus ajasime törtsu juttu ka piirivalvuritega, kes tulid uurima, mis ja kes me sihukesed oleme. Neil nimelt toimus Abruka ja Roomassaare vahel kõik puhuvad operatsioon.
Väga ilus purjetamisilm, pärast pööret tuul tagant, sättisime purjed liblikasse ja nautisime tunde imeilusat ilma ning sõime Annika valmistatud imehead pizzat, joogiks Aaaremaa koduõlu. Unustamatu jaanipäev igatahes!
Päikeseloojangu ajal läks Ülar magama, meie Jaanisega jätkasime teekonda süües kahte sorti kuivatatud lesta. Kübassaare kanti jõudes oli pisut imestamist, vöörist lõuna pool plinkis midagi, võttis kukalt kratsima, et mis asi saab seal plinkida. Iseloomu järgi tundus olema lõunapoi, ja oligi, iseasi, et meil säherdune kaardilt puudus, sai siis ka möödaminnes viga parandatud ja poi kaardile joonistatud/märgitud. Poi ümber toimunud diskussiooni käigus ärkas ka Ülar üles ning tuli kokpitti ja mina läksin tukkuma.
Üles löödi mind maast Väinamere keskel kuskil, sest vaja oli vastukaalu, tuul puhus idakirdest ja oli suht tugev, aga purjetatav. Mind lohutati, et ma magasin kõige kiirema sõidu lihtsalt maha, et hetkel on mingi 6 sõlmega igumine... Igatahes olime suht ruttu väikelaevadele mõeldud laevateel, Rukkirahust kagus ning läbisime selle diiselpurje all, kuna tuul oli seal otse vastu.
Roolis olles üritasin viisakalt SLK praamile teed anda, aga see kiirendas pärast Rukkirahu kanalist väljumist käiku ja läks meil üsna kaugelt vööri eest mööda, nagu ka Vormsi praam Reet. Voosi kurk möödus kiiresti, aga taevas tegi paar luuki lahti ja kostitas meid kerge vihmaga.
Dirhami juures kurssi muutnuna leidsime, et purjetame vastutuult, mis ikka, kui vastu, siis vastu. Palju kehvem oli, et tuul osutus piisavalt tugevaks, 10-16 m/s ning kõige tipuks hakkas juba tõsisemalt sadama. Oli mõte, et lähme Dirhamisse korra sisse, aga otsustasime, et ikka ei lähe, mis see pisike vihm ikka ära teeb. Korra tuligi päike välja, saime natuke kuivad ja kuivatada riideid, ennem kui järjekordne vihm meid kätte sai. Kogu jändi lõpuks oli meile kuivi riideid vähe jäänud, kuivatada ei õnnestunud eriti, samuti vettis läbi minu kaasa võetud tekk ja seda ei saanudki kuivaks kuni reisi lõpuni, osutus tarbetuks ballastiks...
Jällegi tuli välja päike ja riputasime kogu jahi täis märgi riidehilpe. Tuul suutis ka vait jääda, olime sunnitud jätkama mootori all. Suurupi juures oli ilm nii kena, kui üldse olla saab, jättes välja pisiasja, et tuul ei puhunud ja sõitsime diiselpurje all. Imetlesime Tallinna siluetti, sai nii mõnedki pildid tehtud, aga sedagi lõbu polnud kauaks, Kakumäe kandist tuli uus vihmapilv ning jõudes küll kuivavad asjad sisse visata, siis kahjuks saime ise jälle läbimärjaks. Oh seda suvist ilma küll...
Siht oli meil Miiduranna sadamasse, aga enne seda oli veel üks pisike seiklus Tallinki kiirlaevaga, millisele ma oleksime otse vööri ette sõitnud, andsime siis teed, aga saime omale kuulsa ahtrilaine, päris kenasti loksutas, Tivoli missugune ja pealegi tasuta.
Pool tundi hiljem randusime Miiduranna sadamas, olime siis teel olnud 26 tundi enam vähem täpselt. Tutvumine sadamaga, pisike jutuajamine kainaabritega tuunitud Polariselt ning saabuski Alo.
Tutvusime paberitega, leppisime kokku järgmise päeva tegemistes ning läksime magama.
Hommik oli umbes samasugune nagu õhtu, on nagu päike ja pole ka, aga esialgu oli kuiv, Alo käis poes ja tõi vahepeal ära kulunud toidukraami asemele uue, tellisime piirivalve ja sättisime laeva valmis. Ülar käsi mastis, et kinnitada paremini veidi loksuvat raadioantenni. Piirivalve toimingud käisid kiiresti, meile sooviti head teed ja kinnitati seda vilkuritega, ning teel me olimegi. Viimsi poolsaare lähedal sõites avanes vägagi hea vaade villadele ja poolsaarele endale.
Purjetamine, tuult jätkus ja elu oli lill, Aegna saarest möödas, oli elu pisut vähem lill, kuna tuul oli siis jälle silmaauku, aga õnneks piisavalt tugev, et andis krüssata Pranglist lõuna poolt mööda, oli enam vähem hoitav kurss. Mina läksin tukkuma, unega oli kogu retk vähemalt minul vägagi kitsas.
Üles ärgates polnud Pranglist eriti midagi enam näha, pigem oli traaversis Juminda. Kuulsin, et vahepeal oli ka kenasti vihma tulnud, ei olnud taevaluugid selle ollusega üldse koonrid... Vahepeal oli tuuleandur päris lolliks läinud, näitas sihukeseid huvitavaid tuuli, nagu 300 m/s sekka ka pisut "usutavamaid" 40 m/s. Ilmselt oli aku otsad andnud, ikkagi 5 aasta vanune teine...
Asusin rooli ja jätkasime Venemaa suunal, Eestist paistis lõppeks ainult Vaindloo saar, ette oli kerkinud ka kaljune ja kõrge Suursaar (Hogland/Gogland). Sõitsime mootoriga, kuna tuult üldse polnud, küll oli ees tume vihmapilv, mis kuidagi ei tahtnud ära kaduda ja ahtri tagant läks mitmeid vihmapilvi mööda, hea vaade oli külgedele, mõlemal pool oli selge taevas.
Vahetult enne laevateele jõudmist saime siiski vööris passinud pilve alt vihma, tagatipuks osutus see must junn äikeseks. Hästi varjas oma iseloomu igatahes... Suuremast jurast jäime õnneks puutumata, kuna muutsime kurssi. Olime kindlalt Venemaa vetes ja keerasime kellasidki, oli ka arvamus, et milleks, laevakell jäigi Eesti aega näitama, midagi peab ka ju kodumaad meenutama!
Natuke valetas merekaart nii paberil, kui ka GPSis, ruuti mööda minnes, mis pidi meid kahe neitsisaare vahelt läbi viima, osutus üks neist saartest ees olema (Jälle kalju ees, nagu paar aastat tagasi Ahvenamaal!), läksime siis Suursaare poolt küljest. Neitsisaar oli lihtsalt pisut suurem igapidi, kui oli kaardile märgitud.
Raporteerisime endast Lebedile ja sõitsime mööda laevateed edasi. Kuulsime esmakordselt Soome Mayday kutsungit ja edasist, 45 minutiga oli olukord lahendatud, väga selgeks ei saanud, mis üldse juhtus.
Aeg ajalt kutsus meid venemaa kontrollpunktid, nägime silmapiiril vene sõjalaeva, kuulsime raadiost, et kellegile saadeti kutsungile mittevastamise pärast ilmselt seesama sõjalaev kraesse. Meie vahepeal jätkasime rahulikult oma teekonda ja uurisime ümbrust, ilm oli pisut hägune, aga vihma vähemalt ei sadanud, laeval oli arvamus, et venelaste tuumajaam on pidevalt uduga varjatud, sest näha oli temast vaid hägune korsten. Meist möödus mitmeid laevu, nende hulgas ka venelaste uurimislaev Vaigats.
Lähenedes ankrualale, hakkas silma üha enam ja enam ankrus seisvaid laevu ning vähehaaval ujus hämust välja ka linn ise, esialgu küll vaid Kroonlinn. Eemalt vaadates oli ka suuri raskusi aru saada, millisest fordist me pidime ümber sõitma ja kus värav täpselt on. Vene aja lõpus ehitati Peterburi üleujutuste vältimiseks, pikk, kahest osast koosnev muul, milline kulgeb üle Kronstadi saare, muuli kaks väravat võimalik vajadusel sulgeda ja seega jätta üleujutus juhtumata. Kroonlinnas kuulsime, et väravad on ka käesoleval aastal paaril korral ka suletud olnud juba.
Vahepeal olime jõudnud üsna muulide juurde ja silma hakkas ka värav, sealt tuli algatuseks kena suur laev vastu ja seljataga lähenesid meile vähehaaval kaks pisemat tankerit ja üks sisevete kaubalaev. Tekkis pähklikoore tunne suurte laevade vahel. Igatahes läbisid värava kõik kolm laeva enne meid, kuid siis jäid meie suureks hämmastuseks seisma. Ei osanud asjast midagi arvata ja sõitsime edasi, takkajärgi arvamus oli, et neile anti käsk kuskilt.
Kõik oli ju väga kena, aga peale meie möödumist hakkasid samad laevad uuesti meist kiirema käiguga järgi tulema, eemalt tuli paar vastu ka. Osanud midagi arvata, esimene tanker sai kätte, olime küll roheliste pool, st õigel pool, aga ta tuli konkreetselt tagant otse selga ja aru ei saanud, mis ta plaanib, kuniks komandosillalt läbi ruupori röögatati midagi sellist, et minge eest ära, no polnud mujale minna, läksime laevatee keskele. Uhke mulje, tanker möödub mõne meetri kauguselt. Oli arvamus, et kuna meil süvis lubab, siis võtaks järgmise tankeri eest end faarvaatrist välja, et siis ei sega me kedagi. Suureks üllatuseks tegi täpselt sedasama ka järgmine tanker, suundudes roheliste poide taha... Ja jälle me leidsime peaaegu end otse vööri eest kordi suuremal laeval... Järsk kursimuutus faarvaatri keskossa tagasi ja kiire pilk seljataha näitas, et viimane laev läheb täpselt samamoodi poide taha. Vene värk...
Meil oli veel minna mitu tundi faarvaatrites, vastu tuli igas suuruses laevu, neid sai väga lähedalt imetleda päikeseloojangul ja hiljemgi. Õnneks ei tulnud ahtrist enam ühtegi.
Jõudes faarvaatrite ristumiskohta, kus meil oli vaja keerata, et jõuda ainsasse kohta, kuhu me tohtisime Vene seaduste järgi minna, Morskoi vaksalisse, tuli üks paarisajameetrine alus vaikselt vastu, vööri ette ei tihanud end keerata, seega võtsime käigu maha ja jäime ootama ja sõitsime pisut ristist mööda, laevale sattusime ka väga lähedale, aga sellega harjus vähehaaval ära. Keeranuna ja uues faarvaatris tekkis kohe kõva triiv ja üsna ebamugav külglaine, kurss hästi ei püsinud, kiirkorras groot maha, "tänu" lainele ja jätkuvale triivile, mis ei olnud ühest suunast, lengerdas kurss veel mõnda aega. Pöörukoha teljepoi oli ka huvitavas kohas, lugedes vasakult paremale, oli punane, keskel roheline ja siis alles teljepoi. Veelkord tund hiljem faarvaatrit vahetanud, liikusime nüüd kitsas kohas pisukese ringiga otse sihtmärgi poole, pisike poolkaar sadamate lähedalt tehtud, jõudsimegi kohale ja avastasime pärast mõningast vaatlust õige kai ka. Sildumine möödus muredeta.
Jaanis läks kaile 24h toimivat piirivalvet otsima, aga ei leidnud kedagi. Helistas siis jahilt ja sai unise inimese kätte, öeldi, et tullakse kell 6 hommikul. Noh, mis ikka teha, läksime magama.
Äratus oli kahe ja poole tunni pärast, piirivalve saabus õigeaegselt, naisterahvas tikkkontsadel! siis, võttis kulmu kergitama, aga jahile ta sai koos meie abiga, püsti seisis ka enam vähem, vormistas meid sisse ja soovis head Peterburiga tutvumist ning palus ennast jälle välja aidata. Väga viisakas teenindus, mitte midagi pole laitvat öelda.
Vaatasime taevasse ja andsime kohe otsad, et meie õigesse sihtmärki, kesk jahisadamasse jõuda, linnulennult polnud ta ju kaugel, aga merd mööda paras ring. Hakkas vihma tibutama. Pärast mõni tund tagasi tehtud poolkaare läbimist, osutus, et laine on tugev ja peaaegu otse vastu. Tükk jõmmimist mootoriga, aga ära me sõitsime ja keerasime vööri Neeva poole. Vastu hakkas tulema meteore - tiibureid, mis ühendasid Peterhofi ja Kroonlinna Peterburiga. Neil polnud ka poidest midagi eriti. Suur pluss oli, et nad ei tekitanud ahtrilainet.
Ja viimaks jahtsadam, meie reisi lõppsihtmärk. Keerasime kai nr. 6 või 7 äärde ja andsime otsad, vastas oli väga vastutulelik töötaja, kes andis ka esimesed juhised, mis ja kus on. Kostitasime teda Saaremaa viinaga.
Esimene tutvumine sadamaga, paras pirakas territoorium, kopteriplatsiga, mis oli päris tihedas kasutuses. Hunnik lukskaatreid, aga üllatavalt vähe jahte. Sadamahoone kõrval välikohvik, hoone sees restoran. Saime targemaks, et dušš on lahti 2h hommikul ja 2h õhtul, aga tehti ka meie jaoks lahti, mitmed turvamehed - külaliskai oli kohalikele suletud. WC oli, aga paberit polnud, mis teha.
Oli algne arvamus, et paar tundi tukkumist jahis ja siis linnapeale, aga kell oli juba üsna keskpäeva näitamas ning otsustasime une õhtuks jätta. Hakkasime siis jala astuma sadama sissepääsu poole, seal turva ees ja tõkkepuud, selgus, et jalakäijatest polnud neil midagi, küll oli autoga sissesõit tasuline. Natuke mööda räämas tänavat edasi astutud, jõudsime ringteeni ja istusime trolli peale, et jõuda Talvepalee kanti. Õnnetu otsus osaliselt, kuna troll jäi enne Talvepaleed sillal päris korralikku ummikusse, mille kõrval oli kommentaar, et Tallinna ummikud on pisut mannetud. Takkajärgi tarkus ütles, et maha oleks tulnud tulla peatus varem. Mis ikka teha, istusime üle poole tunni paigal, troll ei teinud uksi ka lahti, kuigi palee oli kiviga visata... Lõpuks hakkas asi meeter haaval edenema ja jõudsime lõpuks isegi peatusesse.
Nagu meil ikka olnud on, esimene arutelu oli, et otsiks ühe I-punkti. Lähimat näitas Ülari nuti Talvepalee kõrval, egas astusime siis kohale, teepeal avastasime, et meremuuseum on kinni, üks meie sihtmärk vähem kohe... (Hiljem selgus, et meremuuseum kolib, praeguseks võib teda juba lahtioleval kujul kohata mõned kvartalid edasi). Talvepalee hoovile me küll jõudsime ruttu, aga ei suutnud kuidagi leida I punkti. Jaanis läks ühest suunast otsima, meie jäime ümber vahtima, ilm oli ilusaks läinud, päike siras, rahvast väljak täis. Hakkasime Ülariga siis nuti abiga asja loogiliselt otsima, venelastel on asi välja tulnud, I-punkti tähistab sinine värv ja tegemist oli uue hoonega puu all, mis eriti WC tagant ei tahtnud välja paista, seda siis meie suunast vaadates, samuti ei näinud me seda tulles, kuigi jalutasime kõrvalt mööda. Jaanisele tuli helistada, ta oli asutust otsides läinud teise väljaku serva, kus oli olnud ka mingi roheline silt... Võtsime paar kaarti, tutvusime, mis edasi teha, saime teada, millal väljuvad Kroonlinna laevad jne, ühesõnaga nautisime teenindust.
Edasi otsustasime astuda Peterburi Jaani kiriku juurde ja see üle vaadata. Teele jäi ette mitu parki kujude näituse ja purskkaevudega, samuti proovisime ära vene jäätise, meenutas küll lapsepõlve jäätiseid. Nostalgiahetk. Möödusime St.Isaaci katedraalist, ja pooletunnise kõmpimise järel olime kohal. Selgus, et kirikusse ei saa muul viisil, kui vaid kontsertite ajal, jumalateenistusele tulles või vastuvõttudega... Aga kak raz oligi seal kontsert, mis hakkas tund hiljem, otsustasime, et kuna juhtus olema ka minu sünnipäev, siis võib sellel puhul terakese kultuuri ka tarbida, tunni aga tegime parajaks üle tee asuvas Usbeki rahvusköögiga kohvikus. Menüüst suurt aru ei saanud, ettekandja ka vene keelt väga ei rääkinud, saime siis tellitud teed ja mingisuguse lihapiruka. Osutus, et täitsa hea tee ja lihapirukas, aga kõik meie arvamused, mis liha on piruka sees, läksid lahku, varieerusid hobusest lamba või kaamlini... Küisime, vastuseks saime enam vähem, et liha on, ilmselt ei suutnud me end arusaadavaks teha. Aga enamus tundi möödus hästi ja kõhtu sai ka midagi.
Kirikus oli üllatavalt palju rahvast ja lõpuks oli esimene korrus päris täis, teiselegi jagus paar inimest, aga sealt ei näinud eriti esinejaid. Peaesinejaks oli eestlane, orelimängija Aare-Paul Lattik, keda sekundeerisid Viiuldajad Jevgenia Lubjantseva ning Jekaterina Baranova ja tšellist Fjodor Kirillov. Mulje jäi väga hea, kuigi me olime väga vähe maganud kõik, siis magama jäämisest ka kontserdil polnud juttugi.
Kontsert vaadatud, leidsime, et aeg on hiline ja vaja end kuidagi jahile tagasi saada, otsus langes metroo kasuks. Seal oli jälle kaardilt vaatamist, et milline metroojaam jahisadamale kõige lähemal on, eks neid oli 2-3 suht ühekaugusel, otsustasime siis Krestovskaja kasuks. Tuleb tunnistada, et pargist oli sumedal suveõhtul päris mõnus läbi astuda, lisaks sai teepeal imetleda lõbustuspargi atraktsioone. Ülarile hakkaksid need meeldima, nii et tema läks järgmine päev ise neid nautima.
Pargis oli kohe näha, millised on enamkäidavad alleed, tunnus oli lihtne, iga 20 meetri tagant oli korralik prügikast. Kõrvalalleedel võis säärasest luksusest ainult unistada. Imeilus õhtu, päike loojumas, kui ületasime silla ja seadsime sammud juba tuttava ringteeni, ring sai täis.
Sadamas külastasime möödaminnes ka seda ainsat WC-d, üllatus oli suur, paber oli ilmunud, pisut kummaline ta tundus, aga paberiks oli poti peale poetatud tavaline vene tetrad. Ülarile sellest rääkisin, siis ta ei saanud aru, millest jutt käib ja arvas, et ma üldse nalja teen, olles ise ära käinud, arvas, et seda poleks uskunud küll, kui ise poleks näinud.
Väsinud mehed astusid jahti, mina läksin turvast nii mööda, et vaatas, aga sõnagi ei öelnud, jahi vormis järgmised said aga küsimusi kah...
Õhtul kerged toostid minu auks ja kõik see mees kukkus magama, kuna olime otsustanud järgmine päev minna kroonlinna, aga hommikune katamaraan väljus pool kaheksa ja kesklinnast, sinna oli ka vaja saada, pluss hommikusöök, seega äratus kell kuus ja kell oli kogu päevaste asjade lõpuks juba üle kesköö.
Tekst ja fotod: Kristjan Kirss
Hommikul kella 10 paku koputas piirivalve jahi parda pihta ja
teatas, et tuleb liikuda 30 meetrit eemal oleva ujuvsilla juurde. Seal tehakse
passikontrolli. 
