Cassandra nimi ja selle taust

Jahi nime me ei vahetanud. Seda kahel põhjusel. Nimelt ei ole jahi nime vahetamine merekommete järgi hea. Teiseks on nimel Cassandra meie jaoks emotsionaalne ja ajalooline taust Eesti Vabadussõja algusest.
1918. aasta sügisel rippus Eesti iseseisvus juuksekarva otsas. Oli alanud Vabadussõda. Puudus oli nii meestest kui relvadest. Eesti oli mere poolt kaitsetu ja punased võisid kergesti Tallinna merelt rünnata.
Sellest olukorrast otsis väljapääsu Eesti vastne saadik Londonis, Ants Piip. Endine Kuressaare merekooli õpetaja ja õigusteadlane oli suutnud britte veenda Eestile appi tulema.
“Üks „Caradoci" ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõudsime väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse(ptaegu Liepaja - J.P.). Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. …
Järgmisel päeval võttis Sinclair (kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair- J.P) kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid “Cardiffi" juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja tuul oli külm. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistsid Öseli tuletornituled, tõstis võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis tei­sena sõitnud „Cassandra” ootamatult õhku. Kennedy laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud „Cassandra” oli nüüd pelgalt tume ja tuim lae­vakere ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. „Cardiff" saa­tis oma masinaohvitseri teda abistama, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta.
Seejärel seati Sinclair veel ühe probleemi ette. Plahvatuse ajal oli surma saanud ainult kümme meest. Kuidas oleks võimalik päästa laeva rohkem kui 450 inimesest koosneva meeskonna ülejäänud osa? Üksuse paadid olid väga väikese mahutavusega. Pimeduses oleks vesilastis laevaga sildumine olnud nende jaoks väga raske. Lahenduse pakkusid välja kaks hävitajat. Kapten­leitnant F. G. Glossop manööverdas “Westminsteri" tuule poolsest küljest „Cassandra"' vööri juurde, kuid ta jõudis võtta vrakilt maha kõigest neliteist madrust, enne kui tema laeva õõtsumine tugevas lainetuses vastu ristleja rasket soomust ähvardas vigastada hävitaja õblukest keresõrestikku ja ta oli sunnitud eemalduma.
Seejärel manööverdas kaptenleitnant J. G. Ramsey „Vendotta” kaks korda sama osavalt vööriehitise kohal „Cassandra" tuulealuse parda alla ja sai oma vaeva eest tublisti tasutud.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed – 440 ohvitseri ja madrust kuiva jalaga „Vendotta" pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid ja neid, kellel plahvatuse lööklaine oli murdnud mõne ihuliikme. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
“Cassandra" kaotamine peaaegu Balti mere sõjaretke alguses oli suur löök, kuigi seda leevendas inimohvrite vähesus.”

Bennett, Geoffrey, Balti mere vabastamine, Tallinn, Olion, 2003 , lk 33-35
Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra. Tegemist oli väga suure kaotusega, sest Caledon klassi 450 jalga pikk ja 4 950 tonnise veeväljasurvega kergeristleja Cassandra oli väga uus laev, vette lastud 25. november 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.
Laeva logiraamatu järgi toimus see 58º 29´ N ja 21º 11´ E. See on 20,34 miili Vilsandi tuletornist, peilug 286º.
Juhtunu oli väga valusaks löögiks, sest laevastik pöördus Kopenhaagenisse tagasi.
“Lugupeetud ja pea igapäevase kokkusaamise tõttu nii sõbrali­kuks saanud admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme: „Oleme kaotanud nõel-uue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!"
Ja nagu möödaminnes riivan iga suur­riigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Briti ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat."
Professor Simpson saab elavaks: „Ei, seda mitte, seda küll mitte!" Aga saagu ma aru nende raskustest. Ta katsuvat omalt poolt teha, mis võib, et abiandmine ei katkeks. Omalt poolt luban kõnelda ka admiraliteedis. …
Ja tõesti, 8. detsembril sõitis Briti laevastik, nüüd juba ühes „Princess Margaret'iga", Kopenhaagenist uuesti Liibavisse.
Vahepeal oli korraldatud meil ka lootside asi, ning just Mosk­vast Tallinnasse jõudnud polkovnik (nüüdne kindral) Laidoneri energilisel korraldusel sõitsid lootsid Liibavisse a/l „Revaril". Siin suutis kindral Laidoner veenda admiral Sinclair'i abi kiirest vajadusest ja sõidu võrdlemisi hädaohutusest, ning 11. dets. õhtul peale telegrammide vahetust Londoniga, sõitis Briti laevastik välja Tallinna sihis. 12. detsembril umbes kell 3 olid Briti laevad Tallinnas, kus neid nii kaua oodatud ja nüüd seda suurema juubeldusega vastu võeti."

Ants Piip, Tormine aasta, Tartu 1934 , lk 354-355
Sel sügisel möödub sellest ajaloolisest sündmusest 90 aastat. Loodame, et suudame seda S/Y Cassandra meeskonnaga vääriliselt meenutada.

Fotod: Kergeristleja Cassandra; Kontradmiral Alexander-Sinclair- raamatust Peedu Sammalsoo, Hannes Walter ja Mati Õun,Võitlused Läänemerel 1918-1919 ,Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Laeva hukkumise asukoht- J.Prii