Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

14.11.18

Suviste seilamiste meenutused - Ruhnu

Juulikuu teises pooles viis meri meid taaskord Ruhnu, saarele, millest on vist saanud üks Cassandra meeskonna lemmik-sihtpunkte. Seegi kord oli seltskonnas paar uustulijat, kes varem Ruhnus käinud polnud.
Alustasime sõitu Roomassaarest reede hommikul ning jõudsime Ruhnule hilisel pärastlõunal. Et tuult väga polnud ning mitmedki meist merega ehk nii väga harjunud polnud, võtsime teekonna ette mootoriga. Päev oli möödunud suvele omaselt soe ning palavus muutus üpris talumatuks, mida enam saare varju me sõitsime. Sestap otsustasime vahetult enne sadamasse sõitmist vettehüppeid harjutada. Elisa ja mina värskendasime ka oma sünkroonujumise oskust.
Olime end eelnevalt Dyrega taaskord köögitoimkonda määrata lasknud, mistõttu asusime nii, kui otsad kinnitatud, kebabe valmistama/grillima. Õhtu möödus järgmise päeva plaane arutades ning hästi mekkivat sööki-jooki nautides. Tore oli näha, et kogu meie Ruhnul oldud aja oli sadamas tihe liiklus. Jahte tuli ja läks kogu aeg ning nende seas oli nii Eesti kui välismaiste lippude all sõitvaid laevu.
Laupäeval asusime juba nii tuttavale jalutuskäigule külasse. Merike otsustas Patukaga siiski jalgrattasõitu teha. Minule oli see esimene kord Ruhnul olla ilma, et seal toimunuks mõni suurüritus (loe Ruhnu regatt, Ruhnu Rahu festival). Tee külla oli üsna meie päralt kui tülikad parmud välja arvata. Saime inspiratsiooni õllereklaamiks ning hakkasime taaskord jahutavast merest unistama. Terve päev möödus ronnutava päikese poolt mõjutatuna.
Suveruhnlane Meelis vist teadis meid oodata, sest külaservale jõudes hakkas meie auks tema hoovist Boney M üürgama. Edasi viis tee meid laadale, kus moodsa kotikoera asemel oli keegi kohalik hoopis Herefordi mullikaga pakutavat uudistama tulnud. Kaup oli siiski suurelt jaolt sama kui eelmisel aastal Ruhnu Rahu festivali ajal toimunud laadal. Päeva jooksul alustasime võitlust herilastega, kes nõudsid, et jagaksime nendega meie poolt tarbitavaid jooke ja jäätiseid. Saime ka kirikud üle vaadata - Dyre oli rahul kivikirikus väljas olnud ülevaatlike panoodega ruhnlaste ja Ruhnu ajaloost. Inglisekeelseid saart tutvustavaid tekste me ei näinud ning kirikus olnud väljapanek oli ainus, mis rootsi keeles. Merike, Sten, Patukas, Kristiina, Alo ja Elisa võtsid edasi suuna tuletorni poole, meie Dyrega jalutasime küla lõppu, et siis juba tagasi sadamasse ujumisriiete järgi minna. Meil vedas, sest saime seegi kord autosõitu proovida - poe eest võttis meid peale Oliver. Tee peal tuli vastu avatud katusega sõiduriist, milles istusid noormehed shemagh’dega (araabia meeste poolt kantavad suured rätikud, mis katavad pea ja kaela). Täitsa nagu filmis. Ujumas kohtasime taaskord ülejäänud reisiseltskonda, misjärel suundusime õhtusööki valmistama.
Ka õhtul otsustas Meelis meid diskoga kostitada, kui kõlarid kai otsa mängima jättis ning pärast mõnda tantsuliigutust ise lahkus. Õhtu oli mõnus ja sume ning kuigi saare teises otsas toimus rannapidu, tundus Cassandra hoopis mõnusam koht, kus hetke nautida. Ka üsna ahvatlev saunapakkumine jäi seekord vähemasti poole seltskonna poolt kasutamata. Pühapäevane tagasisõit polnud enam nii rahulik kui tulek. Tõmbasime groodigi üles, kuid vaid seniks, kuni tuul ning laine tõusid. Testiti lõbusõitjate vastupidavust meresõidule ning päikesele, mis võttis päris tugevalt - püksid on siiani jalas.
Kuigi Ruhnul on käidud küll, oli seekordne nädalavahetus endiselt tore. Eks sõltub ju iga reisi atmosfäär ilmast, inimestest ning mitmest teisest faktorist, kui kõik sellele väikesaarele tehtud käigud on alati suvesid meenutama jäänud. Küll aga tuleks enam leida aega n-ö puhkusereisideks, sest nende õhkkond on siiski midagi muud kui tavapärastel regattidel.

Maria Tamm