Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

7.10.17

Ruhnu regatt 2017


Selle aastane Saaremaa Merispordi Seltsi Ruhnu regatt algas reede hommikul nagu enamasti. Reisiseltskonna moodustasid seekord Alo, Maria, Dyre, Ott, Merit, Ülar ja Krista. Koka rollis oli Dyre, kes oli pannud paika isuäratava menüü, kus pearoogadeks chili con carne ja kalasupp. Kalasupist sai küll jooksvalt krevetisupp, sest kala me Kuresaarest kaasa tooma ei hakanud ning Ruhnult polnud seda soodsate ilmaolude puudumise tõttu ka võimalik saada. Pakkusime hoopis suitsutatud tuulehaugi tapaseid.
Esimesel ülesõidul saime kõike – tuult, vihma, päikest ja lainet. Tore oli taaskord pardal olla ja tunda, kuidas värske tuul kõik ebavajaliku minema puhub. Dyre oli Cassandra ja üldse purjelaeva pardal teist korda, pikemal meresõidul esimest korda. Olin talle pikalt rääkinud kui tore asi on purjetamine ja kui äge saar on Ruhnu. Hakkasin juba kartma, et olen oma jutuga ootused nii kõrgeks ajanud, et kõigest sellest ägedusest ei jää lõpuks midagi järgi. Õnneks see nii polnud ja Dyre sai matka lõppedes tõdeda, et oli teistmoodi saar küll.
Sadamasse jõudes otsustasin Dyrele saarel kiire tiiru teha, sest ülejäänud nädalavahetuseks lubas vihmast ilma. Üllatunult avastasin, et nüüd on Ruhnul võimalik rattaid rentida ja nii haarasimegi endale kaks tükki ja kimasime küla poole. Panime postkaardi teele, ostsime jäätist ja käisime kirikute juures. Suveruhnlane Meelis pakkus naabrinaise tehtud viinamarja- ja muu puuvilja veini, mis mekkis täitsa hea. Õhtul nautisime korraliku õhtusööki ja marjajooki.
Laupäev algas kosutava (selle suve esimese) suplusega. Lained olid tõesti mõnusad – sinna oleks jäänudki. Sealt edasi seadsime sammud taaskord küla poole, kus pidi toimuma miski laat. Korra saime vihma, aga muidu pidas ilm ilusti. Autolohvka aitas meid veidi kiiremini edasi, järgmiseks korraks võtsime kaasa teadmise, et kasti saades tasub kiiresti maha istuda, sest taksojuht oli pisut tormakas. Laadalt saime tuulehaugi ja Ruhnu porterit, mis oli valmistatud hoopis Raplamaal ning mis päris porteri mõõtu siiski välja ei andnud. Sain teada, et Ruhnus räägib rootsi keelt vaid vallavanem ja sedagi mitte liialt palju. See on iseenesest kurb, sest saare ajalugu on ju Rootsi ning rootslastega tihedalt seotud.

Külastasime muidugi järjekordselt poodi (mitu korda) ja haakisime end giidiga saare tuuri sappa, et kuulda (veelkord) kirikute lugu. Olen mitmeid kordi mõelnud Ruhnu surnuaias olevatele „katusega“ ristidele. Selgus, et neitsite haudade kohal on katus, mille parem serv ülatub üle vasema. Abielunaiste ja meeste ristikatustel on vastupidi ning laste ristide kastustele on lisatud väike siksak.
Seekord said soovijad ka tuletorni tippu ronida, mis tundus üsna populaarne atraktsioon olevat. Sealt edasi viis tee meid läbi Limo tagasi sadamasse, kus toidutoimkond alustas õhtusöögiga. Ruhnu Rahu festivali raames toimus nii reedel kui laupäeval mitu mõnusat konsterti, millest ka meie laevameeskonna liikmed osa võtsid, Ott ja Merit ehk kõige tihedamalt. Nii juhtuski, et krevetisuppi pakkusime ka mitmetele külalistele, sest omad olid juba kontserdile jooksnud.
Mis muud, kui pühapäeva hommikul tagasi teisele (või hoopis esimesele) saarele. Kiire puder, riided selga ja sadmast välja. Laevakokk oli esimesest sõidust õppinud, et mõistlik on võikud juba kaldal valmis teha, et neid siis lõuna ajal vaid laiali jagada. Sõit ise oli rahulik, võib-olla ehk isegi liialt rahulik, tukk tuli peale. Roomassaares ootas meid ees mõnus päike ja sai veel kokpitis jutustatud.
Ruhnu ootas meid oma headuses, kahju oli vaid näha, et mõned ikoonilised teemärgid ja skulptuurid olid kuhugi vehkat teinud. Loodetavasti säilib Ruhnu omapära siiski tulevikuski, sest see on ju see mis saare niivõrd eriliseks teeb. Isiklikult on mul hea meel, et Dyre leidis, et võiks teinekordki laevale tulla. Kokkamise kohta tõdes vaid, et oli tõesti nii keeruline ja piiratud, kui räägitakse
Maria