Selle
aastane Saaremaa Merispordi Seltsi Ruhnu regatt algas reede hommikul nagu enamasti. Reisiseltskonna
moodustasid seekord Alo, Maria, Dyre, Ott, Merit, Ülar ja Krista. Koka
rollis oli Dyre, kes oli pannud paika isuäratava menüü, kus pearoogadeks chili con carne ja kalasupp. Kalasupist
sai küll jooksvalt krevetisupp, sest kala me Kuresaarest kaasa tooma ei hakanud
ning Ruhnult polnud seda soodsate ilmaolude puudumise tõttu ka võimalik saada.
Pakkusime hoopis suitsutatud tuulehaugi tapaseid.
Esimesel ülesõidul saime kõike – tuult, vihma, päikest ja
lainet. Tore oli taaskord pardal olla ja tunda, kuidas värske tuul kõik
ebavajaliku minema puhub. Dyre oli Cassandra ja üldse purjelaeva pardal teist
korda, pikemal meresõidul esimest korda. Olin talle pikalt rääkinud kui tore
asi on purjetamine ja kui äge saar on Ruhnu. Hakkasin juba kartma, et olen oma
jutuga ootused nii kõrgeks ajanud, et kõigest sellest ägedusest ei jää lõpuks
midagi järgi. Õnneks see nii polnud ja Dyre sai matka lõppedes tõdeda, et oli
teistmoodi saar küll.
Sadamasse jõudes otsustasin Dyrele saarel kiire tiiru teha,
sest ülejäänud nädalavahetuseks lubas vihmast ilma. Üllatunult avastasin, et
nüüd on Ruhnul võimalik rattaid rentida ja nii haarasimegi endale kaks tükki ja
kimasime küla poole. Panime postkaardi teele, ostsime jäätist ja käisime
kirikute juures. Suveruhnlane Meelis pakkus naabrinaise tehtud viinamarja- ja
muu puuvilja veini, mis mekkis täitsa hea. Õhtul nautisime korraliku õhtusööki
ja marjajooki.
Laupäev algas kosutava (selle suve esimese) suplusega.
Lained olid tõesti mõnusad – sinna oleks jäänudki. Sealt edasi seadsime sammud
taaskord küla poole, kus pidi toimuma miski laat. Korra saime vihma, aga muidu
pidas ilm ilusti. Autolohvka aitas meid veidi kiiremini edasi, järgmiseks korraks
võtsime kaasa teadmise, et kasti saades tasub kiiresti maha istuda, sest
taksojuht oli pisut tormakas. Laadalt saime tuulehaugi ja Ruhnu porterit, mis
oli valmistatud hoopis Raplamaal ning mis päris porteri mõõtu siiski välja ei
andnud. Sain teada, et Ruhnus räägib rootsi keelt vaid vallavanem ja sedagi
mitte liialt palju. See on iseenesest kurb, sest saare ajalugu on ju Rootsi
ning rootslastega tihedalt seotud.
Külastasime muidugi järjekordselt poodi (mitu korda) ja
haakisime end giidiga saare tuuri sappa, et kuulda (veelkord) kirikute lugu.
Olen mitmeid kordi mõelnud Ruhnu surnuaias olevatele „katusega“ ristidele.
Selgus, et neitsite haudade kohal on katus, mille parem serv ülatub üle vasema.
Abielunaiste ja meeste ristikatustel on vastupidi ning laste ristide kastustele
on lisatud väike siksak.
Seekord said soovijad ka tuletorni tippu ronida, mis tundus
üsna populaarne atraktsioon olevat. Sealt edasi viis tee meid läbi Limo tagasi
sadamasse, kus toidutoimkond alustas õhtusöögiga. Ruhnu Rahu festivali raames
toimus nii reedel kui laupäeval mitu mõnusat konsterti, millest ka meie
laevameeskonna liikmed osa võtsid, Ott ja Merit ehk kõige tihedamalt. Nii
juhtuski, et krevetisuppi pakkusime ka mitmetele külalistele, sest omad olid
juba kontserdile jooksnud.
Mis muud, kui pühapäeva hommikul tagasi teisele (või hoopis
esimesele) saarele. Kiire puder, riided selga ja sadmast välja. Laevakokk oli
esimesest sõidust õppinud, et mõistlik on võikud juba kaldal valmis teha, et
neid siis lõuna ajal vaid laiali jagada. Sõit ise oli rahulik, võib-olla ehk
isegi liialt rahulik, tukk tuli peale. Roomassaares ootas meid ees mõnus päike
ja sai veel kokpitis jutustatud.
Ruhnu ootas meid oma headuses, kahju oli vaid näha, et mõned
ikoonilised teemärgid ja skulptuurid olid kuhugi vehkat teinud. Loodetavasti
säilib Ruhnu omapära siiski tulevikuski, sest see on ju see mis saare niivõrd
eriliseks teeb. Isiklikult on mul hea meel, et Dyre leidis, et võiks
teinekordki laevale tulla. Kokkamise kohta tõdes vaid, et oli tõesti nii keeruline
ja piiratud, kui räägitakse J
Maria