Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

17.11.09

Cassandra meeskond pani välja aasta merematkaja auhinna

Saaremaa Merispordi Seltsi 2009 aasta hooaja lõpetamisel pani purjejaht „Cassandra“ meeskond välja seltsi aasta merematkaja auhinna.

Auhind Aasta Merematkaja antakse välja lõppenud hooajal kõige enam merematka edendamisse panustanud Saaremaa Merispordi Seltsi jahtlaevale. Auhinna saaja valikul on määrav nii hooajal läbi sõidetud teekond kui sihtkoha uudsus ja jahi suurus võrreldes matka pikkusega. Võistlussõidud ning ülesõidud võistlustele ning tagasi arvesse ei lähe.

Aasta Merematkaja on rändauhind, mille nominent annab järgmise hooaja lõpus edasi uue hooaja nominendile.

Auhind kujutab kreenis jahtlaeva merelainel ahtrist vaadatuna. Sinisest klaasist jaht valgete purjedega asub puidust alusel ning on teostatud tiffany tehnikas.

Teose autor on klaasikunstnik Maria Tamm.

2009 aasta auhinnale oli üsna mitu pretendenti.

Pikima matka tegi hooajal jahtlaev „Emerald“ kapten Jürgo Otsa juhtmisel. Emeraldi meeskonnal on mõte koguni ümermaailmareisiks. Esimene etapp on nüüdseks seljataga. Juuli keskel Saaremaalt Roomassaare sadamast lähtunud Emerald jõudis 1. augustil pärast viie riigi ja 1627 meremiili läbimist Whitehavenisse Inglismaal.

Samas on „Emeraldi“ pikemad sõidud ilmselt alles ees. Pikemaid ja lühemaid merematku tegid 2009 aastal veel teisedki jahid.

Esimest auhinda välja andes vaatas „Cassandra“ meeskond tagasi ka varasematele aastatele. Pea igal suvel on 24 jalane jaht „Sinilind“ kapten Peeter Ramsti käe all teinud merematka Rootsi või Soome. Ka on varasematest reisidest avaldatud meeleolukaid reisikirju. Kapten Peeter Ramstil on endal veelgi pikema merematka kogemused. Ta on purjetanud ka üle Atlandi , seda küll ühe teise, Soome jahi pardal.

3.11.09

Meenutus Tule Tulemisest

2009. aastal toimus Eesti Üldlaulu ja Tantsupidu „ÜhesHingamine”. Esimesest laulupeost möödus 140 aastat, tantsupidude ajalugu ulatub aastasse 1934.

Laulupeo tõrvik süüdati 13. juunil Tartu laulupeol ning toodi lauljate ja vabatahtlike veemeeste lotjade, kalede ja haabjatega mööda veeteed üle jõgede, järvede, soode ja rabade 27. juuniks Pärnusse.

Tantsupeo tuletõrvik süüdati 23. juunil Kihnu jaanitulest ning toodi rahvatantsijate ja kaluritega mööda merd kaluripaatides samuti 27. juuniks Pärnusse.
Tartust ja Kihnust tulnud tuled said 27. juunil Pärnus ühiseks Laulu- ja Tantsupeo tuleks puulaeva „Runbjarn” pardal. Algas „TuleTulemine" mööda merd Tallinnasse.

Sadamatesse sõideti sisse kell 20:00 ning lahkuti päikeseloojanguga järgmisse sadamasse. Igas sadamas toimusid erinevate laulu- ja tantsuseltside kontserdid. XXV Laulu- ja Tantsupidu algas tule süttimisega Tallinna laulukaare tuletornis. Kogu teekonda jälgisid kaamerad ning igal õhtul oli pooletunnine ülekanne Eesti TV-s. Mööda merd toimus eskortsõit puulaeva „Runbjarn” vedamisel.

Cassandra meeskond osales eskaadrisõidu I etapil kooseisus Jaanis, Kristjan, Ülar, Irina ja Alan. Jahi viis Roomassaarest Pärnusse veidi teine seltskond, kus oli Irina ja Alari asemel kaasas Riho.

Pärnusse jõuti paraja ajavaruga, et jõe peal veel mõned auringid teha. Seejärel algas TuleTulemise esimene etapp Pärnust Kuressaarde. Lätlanna Irina oli väga elevil oma elu esimesest külastusest saartele.

Pärnu jões saatis tuld gurpp jahte, kes aga enamik peatselt tagasi pöörasid. „Runbjarn” , kes pidi kindlalt õigeks ajaks Kuressaares olema, pani purjede ja mootori all hea käigu sisse ja kuna meie olime puhtalt purjetamise peal väljas, siis seda tempot ei suutnud pidada. Peale meie sõitis Kuressaarde veel üks jaht, kes samuti eest ära kadus.

Nii öö kui järgnev päev oli soe ja meri rahulik ning Ülar rääkis Irina-le mõndagi purjetamise saladustest. Selgus ka, et Ülar ja Alan on samas ülikoolis sama eriala õppinud. Kihnu all sai öösel üksvahe ka spinnakeri kasutada.

Saaremaa alla jõuti taas paraja ajavaruga ning otsustati Irina-le näidata ka teist Eesti saart, Abrukat. Väike jalutuskäik Abrukal oli kaunile päevale ilus jätk. Abrukalt lahkudes tabas Cassandra-t ebaõnn , mootori väljalasketoru lüli, kus vesi ja heitegaasid segunevad, hakkas lekkima. Tuli seda kiiruga remontida, kuna sissesõit Kuressaare sadamasse sai toimuda ainult mootoriga. Seetõttu hilineti veidi ühisele sildumisele, kuid suurejoonelist TuleTulemise vastuvõttu saadi siiski täielikult nautida.

Õhtul läksid Irina ja Alan bussi peale, et esmaspäeva hommikuks tööle jõuda.
Jaanis, Kristjan ja Ülar ning veel seltskond reisijaid purjetas jahiga samal õhtul Kuressaare jahisadamast tagasi Roomassaarde.
Saaremaa jahtidest saatis tuld järgmisel etapil S/Y Inka

30.9.09

Ruhnu regatt 2009

Reedel, 21. augustil, võis Roomassaare sadamas taaskord elavnemist märgata, sest algamas oli Ruhnu regatt. Meeskonnad koos, koguneti koosolekule, kus tutvustati lähemalt regati ajakava ning marsruuti. Cassandra meeskonnas oli seekord neli liiget: Alo, kellel lasus vastutusrikas kapteniroll, Ülar, Maria ja Karin. Alguses võis tabada kõhklusenoote kogenud meeskonnaliikmete poolt, kuna teised kaks seda nii väga polnud. Siiski võis regati lõppedes tõdeda, et saime sellises koosseisus väga hästi hakkama.
Stardipasun puhutud, võis sõit Ruhnu poole alata. Sellel aastal jätkus tuult enam-vähem terveks sõiduks (eelmisel aastal ootasime nii minnes kui ka tulles teatud aja tuulevaikuses) ja palju sai harjutatud pautimist. Sihtpunkt hakkas järjest lähenema ning saare rannikule jõudsime päikese viimaste kiirte saatel. Nagu ilmateade oli lubanud, tõusis õhtuks küllalt tugev tuul, mis nii mõnegi aluse meeskonnale, kaasa arvatud meie, muret tegi. Nimelt polnud tagasadamas kohta, sest sellel nädalavahetusel korraldasid ka Pärnu ja Riia jahtklubi regati Ruhnusse. Esialgu jäime eessadamasse, kus klaarisime laeva ning hakkasime õhtusööki valmistama, mida ammu oodatud. Kõhud täis, olid kõik seda meelt, et võiks veidi puhata ja nii jäi meil sellel õhtul sadamapeol käimata. Magamisest ei tulnud aga suurt midagi välja: loksumine oli täiesti talutav, kuid tugevad matsud vastu laevakeret mitte. Asja uurides selgus, et kai äär on täis suuri kivilahmakaid, mis kohati lausa veest välja ulatusid. Mure „kodu“ pärast viis Alo ja Ülari vaatama ehk on siiski võimalik minna seisma tagasadamasse, kuhu laine sisse ei löö ja kus alus turvaliselt seista saaks. Abivalmid purjetajad, kes kella kahe ajal öösel veel jalul olid, aitasid meil positsiooni vahetust läbi viia. Hommikul selgus, et olime kai poolt lugedes 6 paat poordis ja meie külge oli veelgi lisa tulnud, niiet oli moodustunud justkui sild, mis ühelt kailt teisele aitab.
Uus päev algas nõudpesu ja laeva kuivatamisega, mille järel läksime kohustuslikule tuurile Ruhnu peamiste vaatamisväärsuste – tuletorni ja kirikute – juurde. Seekord võtsime ette pikema retke kui varem, nimelt läksime saare põhjatippu, Kuunsi randa, kus nautisime väikest lõunat, mõnusat augustikuu pärastlõunat ja magusat und. Tagasi tulles uudistasime Ruhnu metsa ja juhtusime muuhulgas peale ka mustikametsale.
Enne õhtusööki läksid Maria, Alo ja Ülar karastavat suplust tegema. Kuigi pilvealune ilm ja juba veidi jahenenud temperatuur poleks ehk merre meelitanud, ei saanud Ruhnust ära minna ilma Limo rannas ujumata. Ka lained olid päris mõnusad. Vahepeal oli Karin õhtusöögi valmis teinud, mis kõigile ära kulus. Siinkohal oleks paslik tänada Karinit, kes toiduvalmistamise seekord enda peale võttis. Õhtu jätkus sadamas, kus esines Jäääär, pärast mida algas disko. Et hommikul ikka millestki süüa oleks, sai veel pärast tantsimist ka nõusid pestud.
Ärasõidu hommikul oli sadam jälle saginat täis; veel viimased toimetused,enne seda, kui päevaga täitunud sadam kümnekonna minutiga tühjaks jäi, et hiljemalt aasta pärast taas armsale saarele tagasi tulla. Kõigepealt anti start Pärnu, siis Saaremaa ja viimaks Riia jahtidele. Sõit koju võis alata.
Tagasisõit kulges rahulikult, kõik olid justkui oma mõtetes. Aga oli ka, mida meenutada ja millele mõelda – Ruhnu, mis kohati tundub asuvat lausa maailma äärel, annab võimaluse argipäevast puhkuse saamiseks ning mõtete korrastamiseks. Piisavalt kauge paik, et distanteeruda ja nautida hetke, eriti veel purjetades.
Roomassaares võttis meid vastu Jaanis, kes kai otsast ka mõned head fotod Cassandra galeriisse sai.

24.7.09

52. Muhu väina regatt 2009

52. Muhu väin 2009 toimus 12.-18. juuli. Sõideti marsruudil Pärnu-Kihnu-Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami. Kusjuures Sõrust Lehtmale sõideti minu arusaamist mööda esimest korda avamere poolt. Edasi siis jahtlaev Cassandra juhtumitest regatil.

Tegelikult algas meie jaoks MV juba natuke enne ehk siis reede 10. juuli õhtul kui me (Jaanis, Kristjan ja Ülar) viisime jahi Roomassaarest Pärnusse. Alguses tundus, et saab isegi purjetada, aga juba Abruka külje all vahetasime purjetamise mootoriga sõidu vastu, sest tuult lihtsalt polnud. Hommikul vara ajas Kristjan mu üles ja ütles, et kui ma ei taha Watergate regatti maha magada, siis pean üles tõusma. Ise ta tahtis loomulikult magama minna J. Eks mul oligi aeg juba üles tõusta. Igal juhul Watergate regatil osalevaid jahte oli väga põnev jälgida. Kuna oli juba veidi tuult tekkinud siis otsustasime regatil osalejaid veidi eksitada ja heiskasime ka purjed. Eks nad siis said tükk aega mõistatada et kes me oleme. Peale Watergate regatil osalevate jahtide tuli ka teisi jahte Pärnusse, ilmselt siis MV regatile. Enne Pärnut lisasime mootoriga kiirust, et omale ikka võimalikult hea kai koht saada – tagant tuli spinnakeride all kümmekond jahti. Kai koha saamine õnnestus ja tuli tõdeda, et jahtide parkimine toimus päris professionaalselt. Pärastlõunal saabus Alo koos uute purjedega (Genu1 ja groot). Kristiina viis meid Maxxxima-sse toidu järele. Maria ja Elisa jäid sadamamelu nautima. Pärast poeskäiku sai mõlemad purjed üles tõmmatud ja selgus et purjed peale passivad küll. Siiski tundus, et eespurje eesliik on liiga pikk, aga seda peaks saama lihtsalt parandada. Groot seevastu tundus olevat liiga pisike aga eks peab ise veelkord üle mõõtma. Laupäeval suurt muud ei toimunudki enam. Pühapäev oli veel puhkepäev. Registreerisime jahi regatile, saabusid Jan, Priit ja Kadri. Sponsorlippude järgi oli laeva teiste hulgast lihtne üle leida. Kristjan sõitis hommikul tagasi Kuressaarde, ta pidigi ainult jahi Pärnusse toomisel osalema. Ostsime paadipoest mõned plokid ja kummipaela. Tahtime käia ka avamisel, aga enne kui me jahist maale saime, oli regatt juba ära avatud. Ilmselt öeldi aiunult paar sõna. Uudistasime siis mööda kaisid käies teisi osalevaid jahte ja ajasime mõnede tuttavatega juttu. Lugesime regati juhiseid ja arutasime võistlustaktikat, samuti sai õhtul veel saunas käidud. Vaatasime õppevideot ja grillisime liha. Panime paika kaks olulist ametit Kapten – Jaanis ja alates Roomassaarest Alo. Vöörimees – Ülar.

1. etapp Pärnu-Kihnu.

Hommikul vara oli siis äratus ja umbes 9 sõitsime Pärnust välja. Sõidu pikkuseks meie grupis 22 meremiili. Start oli õnneks mitte jõe peal, vaid merelt nii umbes miili kaugusel muulidest. Ilmateade lubas terveks päevaks tuult ainult paar meetrit sekundis. Õnneks oli tuult siiski nii 3-4 m/s. Oli lahe tihttuul. Peale uute purjede heiskamist kulus mõni minut, et aru saada kuidas uued purjed töötavad. Stardipositsiooni valimine ei olnud vist küll kõige õnnestunum, aga siiski tuli start korralikult välja 2 min hiljem ja kellegagi kokku ei põrganud. Sel aastal oli uuendusena peale starti vaja võtta lisapoi, mis asus vastu tuult, ehk taheti et kõik algul krüssaksid esimesse punkti. Näha oli, et päris mitme kogenud kapteniga jahi meeskonnad unustasid algul selle poi võtta ja tulid kaugemalt tagasi, et poi ära võtta. Mõni siiski jättiski poi võtmata. Tuleb ikka hoolega lugeda regati juhendit. Oli ka loomulikke kadusid, nagu ikka juhtub. Nimelt läks soodi vänt üle parda.

Korraks kadus tuul täiesti ja hakkas keerutama. Pärast oli kaardi pealt hea vaadata, mis ringe me sel ajal tegime, korraks sõitsime isegi Pärnu poole tagasi. Proovisime ka spinnakeri all sõita, aga kuna see kurss viis väga vales suunas siis vahetasime spinnakeri eespurje vastu kiiresti tagasi. Meie rada nägi ette 2 poi võtmist – Sorgu madala idapoi ja Kihnu teljepoi. Vahepeal hajusid jahid üpris laiali, aga poi juures toimus uuesti mingi koondumine ja me polnudki päris üksi. Ees oli mõni Polaris tüüpi jaht ja Sorgu poolt tuli alla liiga üles kaldunud Luisa. Kihnu teljepoi pealt tuli krüssata. Kuna tuult oli, siis saime sellega kenasti hakkama. Polarised vajusid siiski eest ära. Peale finišeerumist tulemusi vaadates oli algul meel hea, sest mõnedki jahid olid selja taga. Mõne aja pärast selgus külma dušina asjaolu, et me ei olnud mahtunud aega – nii poolteist minutit jäi puudu. Kolmanda grupi ja LYS grupi jahtide meeskonnad olid päris nördinud, sest mõlemas grupis olid mõned teistest oluliselt kiiremad jahid (III grupis Georg, LYS grupis Tormilind, Vesta, Lotte ja eriti soomlaste Bayonita). Kohtunikelt nõuti ajalimiidi suurendamist. Õnneks sellega ka nõustuti, Esimese sõidu tulemused jäid siiski kehtima. Ehk meile siis DNF ja 30 punkti.

Seisime kohaliku vana traali poordis ja võtsime veel Katariina II kolmandaks korpuseks. tõelised Kihnu naised jagasid piiramatult kalasuppi. Nii ei pidanudki ise enam süüa tegema.

2. etapp Kihnu-Roomassare.

Jaanis keetis hommikul laevas putru. Tualetivõimalused olid sellise rahvahulga jaoks selgelt vähesed.

Meie raja pikkus 58 miili. Peale stardi lisapoi oli vaja võtta Kinhu madala E tooder, allirahu N tooder, Kirjurahu E tooder ja Roomassaare sadama ees olev teljetooder nr.2. Ilmateade lubas jällegi pea olematut tuult. Õnneks ei pouhunud see vastu. Start muidu õnnestus, aga esimesse märki krüssates tundus, et jäime teistest järjest kaugemale. Tagantjärele tundus, et krüssasime vales tuule faasis ehk ei tabanud õigel ajal ära, millal tuul veidi suunda muutis. Siiski olime veel mõnede jahtidega koos. Kuna otsustasime Kihnust minna mööda kaugemalt (äkki liiga kaugelt, Inka III läks sealt, kus meie kaardil juba kivid). Jäime mõnedest konkurentidest maha. Kuna ees umbes pooled jahid heiskasid spinnakeri, siis otsustasime ka seda teha. Sel hetkel puhus tuul selliselt, et sai sõita peaaegu märki külgtuules. Lõunasööki tehes aga jätsime konkurentide tegemised märkamata ja ka selle, et tuul oli veelgi vastu keeranud ja kaldusime liialt Muhu poole. (Rõõm oli tõdeda, et üks jaht oli veelgi rohkem alla läinud. Vist Greta). Igatahes pidime siis Allirahu peale sõitma üsna tihedas tihttuules. Ka ilmateate lubatud tuule keeramine edela suunas jäi tulemata, millele olime lootnud, ehk mängisime ennast ise nurka. Peale Allirahu õnneks tuul tugevnes puhudes nii 6 m/s. Kirjurahu märki pidime krüssama. Tundus, et jahte oli siiski peale meie veel merel. Aega mahtusime igaljuhul kenasti. See oli siiski juba uus ajalimiit 40%. Algsesse 30% limiiti poleks me mahtunud. Finishi ületasime 23:41. Seejärel kiire jahi kordaseadmine ja saunaskäik. Enne seda veel sõime Annika kodustehtud pitsat, mis maitses imehea. Supiks oli rangelt üks ports seljankat.

Protokolli vaadates selgus, et olime 27. Tahapoole jätsime Franziska ja Greta. Viimane ei mahtunud jälle aega. Eespool olevad konkurendid olid ikka päris kaugel ajaliselt. Roomassaares tuli kurvastuseks tõdeda, et jahid olid paigutatud või ise ennast paigutanud natuke kehvasti. Seisime Aegna kai juures kolmanda laevana poordis. Kuna oli vaikne ja aeg hiline, siis olid mõned jahid kinnitatud kehvasti. Varahommikul pidime tõusnud tuule tõttu korduvalt ühe teise jahi liikmetega otsi ümber tõstma ja jahte paremini kinnitama.

3. etapp Roomassaare-Sõru.

Hommikul kell 11 toimus kahe esimese etapi autasustamine. Autasustati iga grupi esimest ja viimast finišeerijat. Protokollist vaadates olime meie oma grupi viimased, aga viimase finišeerija auhind anti venelaste jahile Fart. Peale kohtunikele asja ära seletamist anti auhind meilegi. Saime KJK sildiga alkovaba šampuse. Tundus et kohtunikekogus on üks suur segadus.

Kuulsime, et Santa Maria oli Hermes-X-le Kihnu stardis külje pealt sisse sõitnud.

Jaanis tõi meile veidi toidumoona juurde. Annika ja Rudolf ning Kristjan ja Jaanis olid meid merele saatmas.

Algas regati pikim etapp – meie grupil 81 miili. Pidime võtma Abruka all oleva faarvaatrite lõikumispaiga teljetoodri, seejärel juba tuttava teljepoi nr. 2 (ehk siis ots tagasi Roomassaare poole), Tulpe S toodri, Muhu juures oleva 1. Hiiu väina laevatee teljetoodri ja viimase 5. Hiiu väina laevatee teljetoodri Sõru ja Triigi vahel. Algselt pidime jätma roomassaare teljepoi nr 2 vasakule aga kuna sel juhul oleks saanud otse faarvaatrite teljepoi juures ringi ära tegemist minna Tulpe S toodri juurde siis keegi märkas seda ja kohtunikud panid välja muudatuse, millega see poi tuli jätta paremale. See muudatus põhjustas ka väheke segadust alguses. Esiti arvasime, et see poi on lisaks pandud, aga siis keegi seletas teema lahti. Ehk siis kuna start anti kell 13:00 siis ootas ees öösõit. Esialgu oli tuult piisavalt, kuigi ilmateade oli jällegi lubanud vaikset läänekaarte tuult. Esimene poi pandi jällegi vastutuult. Priidul ja Kadril tuleb paut juba päris hästi välja.

Kuna olime arutanud läbi stardi taktika, siis alguses tundus, et kõik läheb hästi. Minut enne starti liikusime külgtuules natuke stardiliinist allpool ja hõikasime, et purjed peale võetaks. Siit algaski segadus, sest purjed tõmmati tihttuule trimmi ja me kaotasime kiiruse. Lisaks jäime ette ühele teisele jahile, kellele pidime teed andma. Õnneks ta siiski ei protestinud meid, kuigi oleks vabalt võinud seda teha. See intsident põhjustas hiljem palju tulist arutelu meie meeskonnas. Siit tuleb siis kindlasti meelde jätta, et enne tuleb kogu meeskonnale selgeks teha kõik olulisem purjetamise võistlusmäärustest. Saime siiski liikuma ja edenesime päris hästi. Kuigi olime varem arvanud, et Abruka juurde märki tuleb sõita lahedas tihttuules, sai siiski kasutada tuule muutuse tõttu spinnakeri. Õnneks olime selleks hästi valmistunud. Esimene otsa spinnakeriga läks hästi. Olime teiste jahtidega koos. Märgis tegime väikse vale otsuse. Heiskasime eespurje, aga ei lasknud spinnakeri poomi vastu staaki ehk ma ei saanud lasta brassinurka vabaks. Brassi järgiandmine ei läinud samuti õnneks, sest otsa lõppu oli kummalisel kombel tekkinud sõlm – ilmselt jällegi Kotermanni töö. Õnneks taipasin piisavalt kiiresti karjuda, et kasutataks nuga. Kadri lõikas sõlme maha. Kristjani peetud statistika järgi oli see teine kord, kus kokpiti nuga kiiruga vaja läks. Edasi läks kõik plaanipäraselt, võtsime Roomassaare teljepoi ja heiskasime uuesti spinnakeri. Järgmisse märki sõites oli ees meie suur konkurent Karolina ja Polaris Lagle. Esimene 5 minutit märgis ees ja teine 2 minutit ees. Kas vaibus tuul veidi või liikusid teised lihtsalt kiiremini, igaljuhul hakkasime veidi maha jääma. Ka puhus tuul meie jaoks liiga tagant. Mõned, sh Karolina heiskasid ka oma hästi kerged ja suured spinnid. Enamik jahte otsustas sõita mööda kive ranniku alt. Mõned üksikud, sh meie otsustasime liikuda otsekursil. Kuigi kõigil ranniku ääres sõitnud jahtidel polnud plotterit, tundus meile seal sõitmine liiga keerulisena. Lagle läks veelgi mere poolt. Hiljem selgus, et ranniku alt võideti päris palju. Ka mere poole läinud Lagle sai meist ööpimeduse katte all Suures väinas mööda. Evelin III vöörituled on vist ikka veel valet pidi. Kübassaare kandis magades kuulsin läbi une, et lähedal on kuskil kivid, veidi hiljem selgus, et need olid siiski piisavalt kaugel. Ärgates olime Muhu saare all. Tuult eriti polnud. Otsustsaime lõpuks heisata eespurje kuna tuul hakkas keerama teravaks. Sõitsime siis pea olematu tuulega nagu varjud, lähedal olid veel mõned 1. või 2. grupi laevad. Vahepeal liikusime ühega lõikuval kursil ja otsustasime ära pautida. Selgus, et see oli vale otsus, sest tuul muutis üpris kohe suunda ja pidime tegema teise paudi kohe otsa. See oli siis kuskil kella kahe paiku öösel. Olin vahis roolimees kuni kella 6 hommikul. Umbes nelja ajal saime heisata Viirelaiust möödudes spinnakeri ja hakkasime uuesti käiku saama. Alo vigastas spinni halssimisel päris sügavalt jalga.

Hommikusöögiks keetsime vett ja tegime kiirkartuliputru.

Kella 5 ajal möödusime Kuivastu-Virtsu liinist. Õnneks sel ajal praame ei liikunud ja seetõttu ei pidanudka kellelegi teed andma. Too hetk nägime, et võrreldes suurte jahtidega liigume üsna hästi. Nad sõitsid küll kiiremini, aga mitte oluliselt. Siit järeldus, et me oskame küll sõita spinniga külgtuules aga mitte tagant ja pakstaaktuultes, seda peab ikka oluliselt harjutama. Selgus, et Kessu traaversis saab sõita üsna Muhu saare äärest läbi, seda demonstreeris üks 1. või 2. grupi jaht. Peale 6 läksin magama ja kui olin üles ärganud, siis olime juba oma eelviimasest märgist möödunud. Samuti oli otsa lõppenud tuul. Siiski aitas meid miski hingus edasi, sest kuigi nii tuuleandur kui logi näitasid nulli, oli GPSi järgi kiirus tervelt 1 sõlm ja aeg-ajalt rohkemgi. Leidisime, et lisaks elektroonilisele andurile tuleks uuesti ka Windex paigaldada, nagu paljudel jahtide seda on. Päeval läks ikka väga palavaks ja pidasime oma tervise hoidmiseks vajaliku olevat ennast meres värskendada. Sama tegi ka traaversis olev jaht Franziska meeskond. Sõitsime lahedas pea olematus tihttuules spinnakeriga. Sootideks panime peenikesed nöörid, sest tavalised soodid olid liiga rasked. Nii tegime vahepeal oma kaks sõlmegi, igaljuhul soodi käes hoidmine oli juba raskendatud. Oli nii kuu ja vesi auras, et poomi peal olid soolakristallid.

Kell 10 võtsime ühendust peakohtunikuga, et uurida, kas meie klassi jahte on sisse tulnud. Ta vastas et üldse pole, aga Bayonita oli siiski finišeerinud kella 7 paiku hommikul. Ülejäänud hakkasid jõudma alles pärast 12 päeval. Uurisime kaldatoetusüksuse käest ka ilmateadet, aga see ei lubanud suurt miskit head – ikka tuulevaikust ja tuule pöördumist ning tugevnemist 5 m/s alles hilja õhtul. Pärastlõunal kella kolme ajal vaibus tuul täiesti. Selleks ajaks teadsime, et finiš suletakse kella 23 ajal. Lootsime ikka selleks ajaks sinna jõuda. Tegime veel ühe ringi kiirkartuliputru.

Kuna enam miskit ei puhunud siis palusime Kadril korra masti kriipida ja tuult paluda, samuti tegime „Vana ringi“ et tuult saada. Kadri ei uskunud absoluutselt et see mõjub aga nii uskumatu kui see tundub, sõitsime juba mõne minuti pärast 4-5 m/s tuules. Ka kerkis Leisi kohal üles äiksepilv, mis meist siiski tagant mööda läks, lõi ka välku ja müristas. Otsisime juba üles väikse eespurje, mida õnneks ei läinud vaja. Ise arutasime asja nii, et ega „Vanal“ polnud ju lihtne meile tuulevaikuses tuult teha. Eks siis ainuke võimalus oli äiksepilv. Jätaks selle lugeja otsustada, mis ta kõigest sellest arvab. Igaljuhul krüssasime oma märki ja finišeerusime 5 minutit enne kuute juba. Olime 26. Tahapoole jätsime Triini, Lagle ja Franziska. Jan oli 12 tundi järjest roolis.

Ega õhtul ei jaksanudki palju muud teha kui süüa ja järgmist etappi arutada. Järgmise etapi rada teatati alles sel õhtul. Kohtunikud otsustasid värske ilmateate järgi, kas suunata jahid avamere poolt või läbi Väinamere. Tegime ühiselt kaarditööd ja analüüsisime eelmist etappi.

Sõime seljankat ja lappisime spinnakeril mõned läbivad augud.

4. etapp Sõru-Lehtma.

Alo keetis hommikusöögiks neljaviljaputru.

Distants meil avamere poolt minnes ca 53 meremiili. Tuli võtta ainult üks märk – Lehtma sadamast NO suunas jääv Selgrahu W tooder. Põhimõtteliselt jäeti korraldajate poolt lahtiseks, et kummalt poolt Hiiumad sõita, aga kuna avamere poolt pole MV kunagi läbi läinud siis ilmselt ei juurelnud keegi eriti kaua marsruudi üle. Samuti oli start vastu tuult, ehk avamere poole. Läänetuult jagus täpselt niipalju, et kannatas sõita veel suure genu1-ga ja rehvimata groodiga. Ehk meie puhul jäid üles siis uued purjed. Sõrust välja sõites tundus meile, et mootoriga on miskit mäda ja taganttulijad hüüdsid, et meil tilkus summutist õli välja. Nii hüüdsime siis appi kõrval oleva jahi Lotte, kes meid siis slepis vedas stardiliini juurde. Eespurje heisates tekkis pisike viperus, miski oli kuskil kinni, selgus, et üks karabiiner oli välja väändunud – selle sai siiski kiiresti korda. Tundus, et kuidagi palju ebaõnnestumisi juba ühe päeva kohta. Seekordne start õnnestus väga hästi. Olime stardiliinil 10 sekundit peale raketti. Suutsime eemale hoida meist alltuule olevatest jahtidest seejuures ise hästi liikudes. Esimesse vastutuulemärki tuli jällegi krüssata. Tundus, et osa jahte jättis selle võtmata ja läks otse, aga me polnud ka päris kindlad. Seejärel võtsime suuna Ristna suunas lahedas tihttuules. Hoidsime siiski veidi mere poole juhuks kui tuul peaks minema teravamaks, mis Ristna poolsaare lähedalt möödudes ka juhtus. Poolsaarest möödudes heiskasime spinni. Kuni selle kohani oli sõit visuaalselt hinnates läinud väga hästi, konkurendid polnud eest kuigi kaugele saanud. Spinnakeriga sõit väga ei õnnestunud, sest teised hakkasid eest ära minema. Meie hoidsime otsekurssi, aga paljud läksid jällegi maa poolt. Ja võitsid päris kõvasti. Kadri tegi jälle oma võrratuid juustuvõileibu.

Tahkuna poolsaare kandis sõites tekkis mu juurde äkki pudel ja öeldi, et „Vana ring“ – vaja on saada mööda läheduses vee all 0.9 m sügavusel olevast kivist. Hiljem selgus, et möödusime terve kaabeltau kauguselt. Endiselt olid meie lähedal konkurendid Eneli ja Karolina. Vahepeal suutsime siiski spinnakerist 99% välja pigistada ja tegime lõpus päris korralikku sõitu. Märki jõudsime neist küll tagapool, aga see oli selge, et me neid võidame. Märgist sadamasse tuli krüssata. Selleks hetkeks olime aru saanud juba, mis tuul teeb ja suutsime krüssamisel hoolega jälgida, milline halss parasjagu parem oli ja edenesime päris hästi. Vahepeal hoidis põnevust üleval Karolina, kes oli veidi krüssamisel eksinud ja sõitis meie lähedal lõikuval kursil parema halsiga. Kuna olime vasakul halsil, siis teadsime, et peame neile teed andma, mida nad ka häälekalt meelde tuletasid. Jan oli roolis ja lehvitas neile, andes mõista et anname neile teed küll. Seepeale juhtis ta sujuvalt meid meetri kauguselt Karolina ahtrist mööda – jäi veel ruumi ülegi. Siiski suutid nad finišeeruda just meie ees. Eneli oli meist mõlemast ette saanud. Finišiprotokollis oli meie koht senini parim – 25 ehk taha jäid neli konkurenti. Franziskast seekord jagu ei saanud. Üpris napilt jäi puudu. Peab ikka spinnakeriga sõitmist veel korralikult harjutama. Oleks spinnakeri varem korralikult tööle saanud siis oleks olnud reaalne saada koht esikahekümnes vähemalt, aga oleksid ju ei maksa miskit. Selgus, et miskit sai siiski veel juhtuda, mootor nimelt ei käivitunud enam üldse – starter oli täitsa tumm. Karolina aitas meid siis sadamasse Franziska poordi. Üritasime veel õhtul vaadata, kas annab miskit parandada, aga ei leidnud midagi. Ka vänt oli üle keeratud, nii et ei saanud proovida, kas mootor käivitub.

Sadamas pelmeenisupp.

5. etapp Lehtma-Dirhami.

Ülar keetis putru. Värskelt dushi alt tulnuna on juba eneseületamine end jälle üleni faktor 50 kreemiga kokku määrida.

Hommikul oli täielik tuulevaikus ja paks-paks udu. Start lükati 2 tundi edasi. Oli kuulda arutelu Jaht Kadri teemal, et mõõdukiri pidavat vale olema. Lõpuks siiski anti korraldus väljuda merele, aga stardipaik viidi Dirhamile palju lähemale. Läksime välja Katariina II slepis olles kursis sellega, et ei tohi end liiga vara lahti anda. Start ei õnnestunud väga hästi kuigi kõik oli läbi mõeldud – liikusime liiga kaugele ja jõudsime 1,5 minutit hiljem stardiliinile. Siiski ei olnud miskit hullu, oli meist halvemaidki startijaid. Algul sujus kõik hästi. Tuult oli veel piisavalt, aga peatselt hakkasid vee peale vormuma tuulevaikuse saarekesed ja kiirus langes. Vahepeal üritasid mõned jahid sõita spinnakeriga, aga kuna nad kaldusid kursist kõrvale, siis vahetati need üsna kiiresti eespurjede vastu tagasi. Kuna meil puudus arusaam, mida tuul teeb, siis üritasime minna otse märki. Selgus, et vist panime jälle mööda. Purjetamises ei ole otsetee lühim tee. See kehtis vist kõikidel etappidel. Märgi võtmine ei õnnestunud kõige paremini, pidime tegema paar lühikest pauti enne märki. Märgist finišisse otsustasime sõita spinnakeriga. See õnnestus just väga napilt. Ka allavõtmine ei õnnestunud kõige paremini, sest brassi seekel ei avanenud kohe. Selle avamiseks on vaja miski käepärane vahend välja mõelda. Franziskale tegime jälle ära. Ülejäänud konkurendid jäid kaugele. Hiljem selgus, et olime napilt aega mahtunud. Kuna palju jahte katkestas, siis oli meie koht 23. Naljaga pooleks arvasime, et kui regatt kestaks veel 3 nädalat, siis jõuaksime juba esikolmikusse ka J. Otsustasime silduda purje all. Eespurje enam ei heisanudki. Manööver õnnestus igati kuigi oleks tegelikult tulnud teha natuke teistmoodi. Nimelt sildusime allatuult selle asemel, et teha väike ring ja tulla tihttuules. Martin oli meile kai peale vastu tulnud. Pühapäeval vahetati starter ära.

Ja oligi regatt läbi. Kokkuvõttes siis 27 koht. Taha jätsime Franziska ja disklahvi saanud Kadri. Autasustamisel saime jällegi pudeli viimase finišeerujana. Ees paari punkti kaugusele jäid Bella ja Lagle. Olime igatahes kuhjaga täitnud seatud eesmärgi. Eks tuleb veel paar aastat regatti lihtsalt läbida, küll need paremad kohad ka veel ees on. Igaljuhul suured tänud kogu meeskonnale ja vast purjetame teine kordki sellise meeskonnaga.

Logiraamatu pani kokku Ülar

Mõned Kadri tehtud pildid

Muhu väina ametlik kodulehekülg

Muhu väina meediakajastused ja fotod

15.5.09

Heiti Rebase mälestusregatt

Värskes tuules toimunud Heiti Rebase mälestusregatiga avati Saaremaa Merispordi Seltsi uus hooaeg. Roomassaare jahtklubi lipuvardasse tõmmati SMS lipp ja ahtrilipu sai kingituseks ka iga jahi meeskond. See on Saaremaa Merispordi Seltsi ajalooline ahtrilipp.
Regatt ise oli tuuline ja katkestajaid oli üksjagu. Start oli etteandega. Üsna kohe purjetas meile vastu tagasiteel olev Ene, veidi hiljem oli ka Sinilind otsa ringi pööranud. Meist ette jäi vaid Lote. Lote tegi väga tublit sõitu, mis tõi neile ka esikoha. Meie olime enne Abruka W poid kolmandal kohal. Siis kärises aga foka ja pidime meiegi katkestama. Lohutus oli vaid see, et olime suurema osa rajast edukalt läbi sõitnud ja saime sooja sauna ühena esimestest. Foka purunemine oli küll ebameeldiv, aga seda oli ka kunagi karta. Purjel oli iga ilmselt mitukümmend aastat ja seda oli ka mitu korda parandatud.
Tuult oli vahepeal 16 m/s. Külg ja taganttuules on see ilus kiire seilamine aga vastu sellist iili rühkida on purjele katsumus. Õnneks oli ilm ilus ja päikesepaisteline. Seega mõnus purjetamine.Pärast sai veel sadama restoranis kooki. Tõmbasime peale võistlust ülesse ka oma sponsorlipud. Need lehvisid ilusti tuules.
Foto: 1. meeskond peale võistlust
2. üks reklaamlippudest

12.4.09

Kevadekuulutaja

Ilus kollane kraana oli sel aastal meie jaoks kevade kuulutajaks. Aprillikuu 10. päeva hommik oli vaikne ja päikesepaisteline. Kuna kerge tuul oli merelt, tõi see sealt laamadena udu. Õieti pidime jahi vette tõstma juba eelmisel päeval, aga siis oli ilm liiga tuuline. Olime kraanale soojendustõsteks. Peale meie 3,5 tonni pandi selle võimus proovile ligi 12 tonni kaaluva jahta Runbjarni tõstega. Mõlemad laevad said ilusti sujuvalt vette. Pesime talve jooksul päris mustaks läinud Cassandra teki kergelt üle. Õnneks saime enne vettetõstmist ka pardad üle vahatada. Poordi pesu oli tehtud eelmisel päeval. Veel varem põhi siledaks nühitud ja värvitud. Enne muude toimetuste juurde minekut tegime kapten Heinmetsaga roolis Runbjarni ehk Ruhnukaruga, nagu see eesti keelde ümber panduna oleks, lühikese sõidu. Pardal oli ka SMS asekommodoor Andres Toom.

3.4.09

NorthSails Turu purjetehase külastus

20. märtsil 2009 käisime toreda purjetajate seltskonnaga tutvumas Soomes, Turu linnas asuva Niiniranta OY purjetöökojaga.
Firma Purjeneulomo Niiniranta OY loodi 1966.a. Meid võttis 20.03.2009 vastu teise põlve purjetegija Antti Niiniranta. Niiniranta OY käive on olnud mitu aastat järjest 1,5 mln €, nüüd ilmselt langeb veidi koos majanduslangusega.
Töötajatest vaid mõned on ise purjetajad.
Purjelaua purjeid Niiniranta enam ei valmista. Soomes on 10 purjetegijat. Niiniranta teeb pooled Soome purjedest. Ülejäänud peamiselt ühe-mehe-firmad.
Üks firma tegi purjeid Elvström-ile, nüüd teeb Quantum-i purjeid. Nad otsustasid, et Quantum-il on parem korporatsiooni poolne tugi.

Sümmeetriline spinnaker tehakse ühe kaaluga materjalist. Asümmeetrilisel võidakse kasutada äärtes tugevamat kangast. Normaalne kruiisi spinnakeri materjal on 1,5 oz kaaluga.
Ühevärviline spinnaker on parem, kuna märjaks saades kuivavad tumedad värvid kiiremini ja kangas tekivad pinged. Võistlusspinnakerid on kõik ühevärvilised.

Üks purjestiil on moes umbes 5 aastat. Seda hakatakse mitmel pool edasi arendama ja u. viie aasta pärast võib öelda, et on tekkinud jälle täiesti uus mood.

Enne kokkuõmblemist liimitakse õmbluste kohad topeltteibiga kokku. Teip jääb õmbluse sisse andes lisatugevuse. Purjeõmblused kestavad u. 10 aastat nagu purjed ise. Seega pole tänapäeval enam tarvidust purjeid üle õmmelda.
Spetsiaalset purjeõmblusmasinaid ei toodeta vaid moderniseeritakse tööstuslikest nahamasinatest. Samas on 200 tuh euro masinad vastupidavamad, kui sama hinnaga sõiduauto.

Üldiselt on kangaste hinnad seda kallimad, mida õhem kangas. Paksem kangas on tugevam, kuid ka rohkem kortse jääb sisse.
Dacron-i puhul suurt vahet ei ole. Kangad valmistatakse Kaug-Idas ja USA-s.
Kevlar materjal on ainult 10% kallim, aga viimasel ajal ebapopulaarne, kuna peab vastu ainult 3-4 hooaega.
NorthSails kontsernis tehakse nt. purjenurgad valmis Sri-Lankal jt. odava tööjõuga riikides. See on võimaldanud 2000-ndatel purje hinna enam-vähem stabiilsena hoida.

Paralleellõikega purjede valmistamisel läheb kaduma 5% kangast, radiaallõikega 15%.
Radiaallõikega purjega on rohkem õmblustööd, see tõstab hinda veelgi.
Juurdelõikuses kasutatakse laserlõikust. Laser kõrvetab kohe ka lõigete servad kinni ning märgib peale õmbluste kohad. Samas jääb riide serv kõrvetamisest tumedaks.

North Sails 3D purjedele teeb Niiniranta vajadusel ääreviimistlust. Puri ise liimitakse sarnaselt laevakere valmistamise vaakumtehnoloogiale kokku Brasiilia või USA tehases.
Traditsiooniline Dacron kangast puri ei kao ilmselt kunagi. Arendatakse edasi painduvamaid kangaid.
Hoiustamisel tuleks puri alati kokku rullida. Tegelikult oli aga Niiniranta hoiustamisruumis ka Kevlar purjed kokku murtud, kuna teisiti pole lihtsalt võimalik neid säilitada. Hoiustamisel oli lisatud kihtide vahele koormakatte moodi materjal, et erinevad kihid kokku ei kleepuks.

12.1.09

Meenutusi 2008 aasta Muhu Väina regatilt

Tuisusteks ja kahjuks küll ka vahel vihmasteks ja pimedateks talveõhtuteks
Muhu Väin 2008 meenutused
Laupäev, 12.07.2008
Päris palju laevu on juba kohal. Järjest saabub uusi läbi terve öö. Kokku osaleb 81 jahti. Õhtul esineb band.
Pühapäev, 13.07.2008
Roomassaares
Kleepisime Mariusega 2 tundi purjenumbreid.
Käisin kolm korda registreerimas, kuna pidin tegema ülekanded kuuenda meeskonnaliikme ja kindlustuse eest. Selleks laenasin RJ85 Gamajon pealt laptopi. Lisaks pidin andma mälupulgal maksekorralduse koopia. Paljud arveldasid kohapeal sularahas, mis tundub olevat trend selles äris.
Ülar, Marius ja Jaanis paigaldasid spinni poomi allatõmbele vööri ploki.
Marius tühjendas WC ja tõi linnast kasti Saku Originaali ning mulle ühe burgeri.
Kuna sularaha oli otsas, sõin ühe supi ja õhtul sülti-leiba.
Harutasime spinni küljest üleliigsed pöördkarabiinerid lahti ja panime need spinni sootidele. Lisaks tegime neile veel margid otsa. Ilus töö kokkuvõttes. Disko 80.-ndate stiilis.

Esmaspäev, 14.07.2008
Käisime Ülariga poes. Kuressaare poed olid täiesti tühjad. Kas oli kaup tulemata või olid jahimeeskonnad ning suvitajad nädalavahetusel kõik ära ostnud. Banaani ei saanud, Saku õlut ei saanud.
Roomassaare - Sõru
Esimest starti jälgisime väga pingeliselt. Lipud ja raketid, nelja minuti signaal, ühe minuti signaal ja meie alles kolmandas grupis. Stardijoonele hilinesime 4 minutit, aga vähemalt saime õige stardi, ei pidanud tagasi tulema.
Üsna alguses tuli vastu kaks katkestajat, sh. lätlaste Baltic Open regati veerandtonnine võitjalaev Ra. Ei tea, mis neil juhtus.
Purjenumbrid lendasid kohe peale groodi heiskamist minema.
Sadas hommikust peale täiega. Tormikad pidasid päris kaua vihma kinni, kuid õhtuks hakkas kogu see niiskus siiski kuidagi kontide peale.
Franzeska nimeline Bavaria 36, mille peal ka Kristiina, ei suudagi spinni heisata. Muhu juures märkasime ilma mastita jahti. Keegi oli masti murdnud. Lisaks läks veel keegi Virtsu sisse.
Sadu lakkas keskööl, kuid tuul oli väga külm. Hambad olid kokku surumisest valusad. Suures väinas avasime esimese Jäägermeistri. Peep jäi üsna purju ja pidime vahepeal hakkama teda jälgima.
Laine jooksis üle teki ja vööriluugi vahelt tuli vett sisse. Tassisime ämbritega vööripilsist vett välja. Väga keeruline tegevus kreenis laeva kajutis.
Läksin WC-sse, kuna luugi vahelt tuli vett läbi, sain sahmaka krae vahele. Särki ei vahetanud, vaid tõmbasin tormika jope uuesti selga. Seetõttu jäi vastu ihu märg särk, mis koos tuulega soojust juurde ei andnud…
Ülar kukkus WC ukse eest ära.
Terve laht puna-rohelisi „jaaniussikesi täis”. Meie sõitsime suhteliselt vabalt keset lahte. Väga paljud pressisid Muhumaa alt ja said tegelikult hommikuks meist tublisti ette.
Saare ja Hiiu vahel sõitsime jälle vastu läänetuult pikkade halssidega siksakke. Mõned aga said ka siin millegipärast sõita otse Muhu all teravamalt läände.
Marius roolis. Magasin 2 tundi enne Sõrut.
Helistasime kohtunik Aivar Lausile, et meil lendasid purjenumbrid minema, kuid soovime finišeerida.
Sõrus selgus, et oleme 18. kohal oma grupi 34-st. Polegi paha tulemus esimese korra kohta.

Teisipäev, 15.07.2008
Sõrus
Jõudsime 6:55 sadamasse. Sõidu võitis punktidega Folkboot Grete, kellele mõõdeti Roomassaares GPH 830, kuna nad olid oma LYS mõõdukirja maha unustanud.
Sadama kanali äärde oli löödud metallvaiad. Otse sinna kinnitasimegi laevad. Väga järsu kaldaga kanal. Kõik kuivatasid KÕIKE.
Paljud meeskonnad keerasid kohe magama. Mitmed magamiskottidega otse jahi ette murule päikese kätte.
Supp oli kõige maitsvam ja sai ka juurde küsitud. Sõin 3 kausitäit.
Õhtul käisime Sõru muuseumis ja grillisime vorste.
Rääkisin Peter Zarazkiniga purjepakkumisest. Tuli koos Mairold Metsaviiruga ja mõõtsid laeva. Esitasid selliseid küsimusi, mille üle meil hiljem palju mõtlemisainet oli, nt. kas meelega trimmisime masti ettepoole kaldu. Seda on alt masti soont vaadates kohe näha. Trimmida saab vantidest. Soovitasid panna eespurje karabiiniga otse vöörirautisesse ilma vahetükita. Reitorite mastist väljajooksmise takistamiseks soovitasid panna lahtikäiva klambri. Praegu meil on mingid kaks kronsteini, mille vahelt ikkagi reitorid välja kukuvad.
Kleepisime „McGuyveri teibiga” uued purjenumbrid.
Mõnede laevade meeskonnad on pannud üles telgid. Kuid tundub, et mõnel laeval reisib maad mööda kaasa ka „fännklubi”, abikaasad, jne..
Esineb Ivo Linna.

Kolmapäev, 16.07.2008
Sõru - Lehtma
Hommikusööki saaks ka osta, 60 kr portsjon, kuid päris palju erinevaid asju.
Komme tundub olevat minna üks tund aega enne starti sadamast välja. Stardijoonel oleme 2 min peale raketti.
Alo roolis.
Franzeska ei suuda spinni heisata ja sõidab eespurjega. Kuid seda isegi kiiremini, kui meie spinniga.
Ühe märgi juures olime liialt kannatamatud ja sõitsime liiga vähe poist üle. Sõitsime poile otsa, sest peale pööret ei saanud piisavalt teravat kurssi võtta ja tuul kandis meid tagasi poi peale. Seetõttu olime sunnitud tegema tiiru ümber poi, aga muidu poleks saanud laeva tagasi kursile nagunii.
Laev käib hästi edasi, 7 sõlme ringis.
Olen seni pidanud kilepurjesid inetuteks, justkui määrdunuteks. Nüüd aga sattus üks laev meile ristuval kursil ette ja päike paistis purjedele. Need tundusid justkui kuldsed! Nagu tai siid!
Eha toetus kokpiti riiuli liistule ja see murdus ära.
Finišeerusime mõne meetri kaugusel kohtunike laevast. Pole väga ilus nii teha, kuid võistlussituatsioonis vast antakse andeks. Ei raatsinud enam kahte pauti ka teha finišijoonel.
Jälle 18. kohal, kuid kuna Polaris Vesilennuk ei võitnud Püssirahusilma poisid õigesti, protestiti ja neile liideti 5% aega. See on kõige kõrgem määr. Lõpuks meie 17. kohal.
Läksime Carolina pardasse. Nad said 26. koha ja kurtsid, et vastu tuult ei lähe. Keegi Carteri spetsialist tuli ütles, et see on võimatu ja soovitas neil ahterstaaki kõvasti peale võtta.
Supp oli väga vesine. Tegime jälle grilli. Õlu otsas, saime Carolinalt neli Pulsi.
On üks sõpruskond, kellest mitmed erinevate laevade peal. Meie laevas ka kaks. Räägivad omavahel elust-olust erinevates laevades. Evelyni peal ei olevat lubatud roolimehel tualettigi minna, oli kolm korda küsinud. Keegi oli teinud juttu võileibadest, kästi ainult kallutada ja veel ka käed ette tõsta, et raskuskese kaugemale ulatuks.
Mängib muusika, kohalikud taidlejad teevad eeskava. Põleb lõke.

Neljapäev, 17.07.2008
Lehtma - Dirhami
Nagu ka teistel päevadel, heiskame purjed 15 min enne I grupi starti. Seni sõidame mootoriga edasi-tagasi. Stardijoonel 1,5 min hiljem.
Terve päev spinni kurss. Ainult üks haak vahepeal. Peale haaki Alo roolis praktiliselt terve päeva.
Carter 30 Carolina lõhkus kohe alguses spinni. Seetõttu katkestas sõidu ja kõiki märke enam ei võtnud. Meie saime sõita ka Osmussaare taga pikalt ja kiiresti spinniga. Tuul nimelt pööras saare taga u. 30 kraadi.
Keetsime vett ja sõime makaroni kiirtoitu.
Spinni kott läks üle parda.
Leidsime tekilt eespurje falli mastiratta tüki.
Peale tõeliselt sooja päeva hüppasime kõik sadamas otse laevalt vette. Väga mõnus ja kõrvalseisvad laevad said sellest ka palju rõõmu.
Sidusime ennast jahi Lind pardasse ning olime seega kokkuvõttes 7. korpus kai poolt!
Pandi välja tulemusteleht, kus meie 1. kohal! Esialgu ei uskunud me oma silmi, siis aga hakkas tunduma, et mine tea… olime ju Emmelliinega Roja regatil samuti ükskord peaaegu kõiki võitnud oma suure GPH-ga. Carolinal polnud spinni ja nad tulid valelt poolt Osmussaart, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Parandatud tulemustes olime aga 26. kohal.
Supp oli veelgi vesisem.
Üles on pandud terve suur lava. Mängib mingi noorteansambel.

Reede, 18.07.2008
Dirhami - Tallinn
Jaht Elaida jäi vahetult enne starti peale tuult risti ette triivima. Meie ei suutnud ka enam palju muuta, muidu poleks enam stardiliini ära võtnud. Müksasime oma ahtriga kergelt tema ahtrit. Neil tuli mootori kronstein ära, lisaks murdus lipuvarras, kuna ma panin käe ette ja esimene asi, mis ette jäi, oli lipp. Aga pidi siis ka mäda lipuvarras olema. Lõpuks jäigi nende ees vabandamata selle vahejuhtumi pärast. Kuigi nemad oleksid pidanud meile hoopis teed andma.
Olime sunnitud siiski eespurje heiskama, et stardiliini ära võtta ja jõudsime stardijoonele 4 min hiljem.
Alo roolis.
Carolinal polnud spinni ja nad Paldiski alla haaki ei võtnud, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Konkureerime jälle Pärnu jahiga Lind. Mõlemal on soov Paldiski haagist kiiresti spinni kursile tagasi jõuda ja sõidame liiga panga alla, tuulevaikuse tsooni. Triivime panga poole, kiirus 0 sõlme. Laev pole juhitav.
Saime vihmapilve alt tuule ja lendame spinniga jälle 8 sõlme all. Lind spinni ei pane. Võib-olla pole neil nii head ja kiiret pakkimistehnikat, võib-olla kardavad pilve alt liiga suure tuule saada. Müristab ka, aga äike läheb õnneks mööda. Vihma ikkagi hooti saame.
Peli vänt läks üle parda. Spinni soodi Oskulati plokk läks katki.
Alla 6 sõlme kiirusega ei tahaks enam leppidagi. Poleks arvanud, et peale esmaspäevast sadu võiksin kunagi veel vihma OODATA. Aga tuulevaikuses vaatad ikka igatsevalt tulevate pilvede poole, sest koos sajuga tuleb ka tuul.
Jällegi pööras tuul saare taga u. 30 kraadi ja sai päris pikalt veel spinni pidada.
Finiš suletakse peale 30% aja möödumist peale esimese laeva finišit. Seega me aega ei jõudnud ja tulemuseks 35. koht nagu ka Gretel.
Supile me ei jõudnud. Õllele ei jõudnud. Kõigil oli kiire kuskile mingeid asju ajama, meie Ülariga läksime minu juurde grillima.

Laupäev, 19.07.2008
Tallinna ring
Stardiliturgia tundub juba rutiinne. Teise grupi stardis lastakse kaks raketti, mis tekitab kerge arusaamatuse. Kohe aga heisatakse kohtunike laeval tühistav lipp X (Soome lipp).
Carolina oli kuskilt spinni saanud.
Franzeska sõidab spinniga. Üldiselt aga siiski umbes meiega võrdselt. Oleme jälle jahiga Lind, Carolina, Franzeska, Minni ühes pundis.
Finišiaega jõudis LYS grupist ainult kaks laeva. Meie grupis umbes pooled. Seega saime ka sellelt etapilt 35. koha. Kokkuvõttes Cassandra III grupis 26. kohal. 4 katkestasid. Eesti Meister on Lady Bird. Jälle mingi vesine supp. Õlut juua ei saanud, kuna vaja autoga sõitma minna.

Selle kroonika pani juba suvel kirja
Alo Tamm
Vaata vahetult väina järgset fotomeenutust : http://cassandralogi.blogspot.com/2008_07_01_archive.html