Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

27.11.12

Vahepala navigatsioonist, lootsindusest ja asjaajamistest Venemaal


Jaht Cassandra käis siis jaanipäeva järel ja Muhu Väina regati eel merematkal Peterburis ja Viiburis.
Roomassaarest sõitsime välja jaanipäeva õhtul. Vahepeatuse tegime Tallinnas, Miiduranna sadamas, kus sai vormistatud ka piiriületus.
Sailing.ee Kaspari käest saime lisaks olemasolevale Garmini plotteri kaardile ka Gotta paberkaardid Soome lahe idaosa kohta. Kunagi on selle kohta siis Eestimaal  kaardiatlas välja antud.
Lisaks sai uuritud natuke ka internetist, nagu noonsite.com ja Peterburi sadamate endi kodulehtedelt, millest tuleb juttu allpool. 
Oleme harjunud asju tegema natuke vastukarva. Kuna ilmaprognoos oli soodus, startisime Tallinnast Peterburi poole keskpäeval, mitte õhtul, nagu kipper.ee foorumis oli Kaspari poolt varasemalt soovitatud. Kes Peterburis öösel navigeerida ei taha, võiks planeerida Tallinnast väljasõidu ikkagi õhtuks.
Nii olimegi Goglandi (Suursaare) all varahommikul.
Andsime oma saabumisest raadio teel ilusti teada. Kohe vastust ei saanud. Veidi hiljem kutsuti meid välja koordinaatide järgi. Vene keele kasutamine ja õigeaegne väljakutsetele reageerimine tagas ladusa suhtluse. Edaspidi kutsuti meid nii koordinaatide kui jahi nime järgi nii umbest tunni paari tagant. Raadiovaht on seega Venemaal kohustuslik.
Veel üks märkus navigatsioonitingimsute kohta on, et paljud laevatee faarvaatri poid on kaardile küll märgitud, aga vees neid ei ole. Sinu asukohta võidakse aga küsida mõne olematu poi numbri järgi. Seega peab kaart olema selline, kus need peal.
Õhtul enne päikeseloojangut läbisime koos ühe kolaka kaubalaeva ja ühe jõepraamiga Kroonlinna väravad ja öösel kell 3 paiku kinnitasime otsas Morskoi Vaksalis.
Arvasime, et seal on ikka mingi normaalne kai. Ikkagi Peterburi merevärav või nii… Tegelikult oli vaid betoonrinnatis. Selle taga võrkaed ja värav mis viis vaksalihoonesse. Selle leiab meie Pererburi sadamate kaardil googles.
Läksin siis vaksalist piirivalvet otsima. Maja lahti, aga ei leidnus 24 h piirivalvest haisugi. Ilmselt magasid ja kuigi sai antud ilmselt ka õige ukse taga kella, ei avanud keegi. Sai siis helistatud telefoniga. Unine hääl teatas, et tuleb kell 6 laevale. Saime paar tundi tukkuda.
Laevale astus tikkkontsadega näitsik. Imestas, kuidas me sellisel laeval neljakesi ära mahume, vaatas näod üle ja läksime passide ja dokumentidega vaksalisse. Piiri vormistamine ja toll võttis  aega kokku tunnikese. Kõik, kellega asju sai aetud olid näitsikud.
Munsterrolle läks ära kolm. Suurem aeg kulus kaptenil meeskonna migratsioonikaartide täitmisele. Kui laev ei ole eraisiku omand, vaid firma või MTÜ oma, siis on vaja venekeelset volitust kasutajatele. Meil oli volitus eesti ja inglise keeles. Nad leppisid sellega, aga palusid, et järgmine kord oleks volitus venekeelne.
Tuli anda ka allkiri selle kohta, et Peterburis seisame vaid ühes jahtklubis. Valida oli ametiühingute Jõe Jahtklubi, mida ka kesk-jahtklubiks kutsutakse,  Krestovski saarel asuva  jahtklubi ja merejahtklubi vahel. Peterburis viibimise jooksul vahepeal jahtklubi vahetada ei olevat lubatud. Meie valisime jõe jahtklubi.
Kui plaanis külastada veel mõnd muud Vene sadamat, tuleks seda kohe öelda. Meil tekkis Viiburi külastuse soov alles Peterburis olles ja selleks tuli 20 min telefoni kedrata, et luba saada ja tagasiteel Morskoi Vaksali vahepeal mitte külastada.
Jõe jahtklubi, kes uhkustab küll oma pika ajalooga, on suhteliselt mannetu paik. Jah,  bojaarida kaatreid on seal küll. Jahtklubi suur ja uhke hoone on väsinud. Külalistele on dušširuum avatud vaid 2 h hommikul ja õhtul, vetsus pole paberit ja vets on ka öösel kinni. Vesi on kais olemas, aga voolik peab endal olema. Ööpäev maksis 900 rubla.
Turvalisega on nii ja naa. Sadamas on 24 h valvur, kes öösel norskab ja värav on pidevalt lahti. Meil läks õnneks.
Peterburist Viiburisse minnes testisime, kas laevateedelt võib lõigata. Ühe pikema ja üle suurte laevade ankruala viiva lõikamise kohta küsisime raadio teel luba. Selle ka saime. Hiljem krüssasime ilma probleemideta 1-2 miili laevatee servast.
Öösel külastas Vysotski lähistel meid ka piirivalvelaev. Tegi kaabli kaugusel tiiru, ilmselt vaatas lippu ja pani edasi.
Piirivalvuritel oli seal ka oma sadam, kus seisis hulk suuremaid ja väiksemaid laevu.
Viiburis õnnestus meil rikkuda ka Venemaa piirirežiimi. Nagu pärast selgus, oli see kohalikel sisse programmeeritud.
Saabusime Viiburisse varahommikul, kella nelja paiku. Kõik jahid seisid silla ääres kais. Läksime meiegi sinna. Sadama valvur avas peldiku ( plastist väikäimla, mis keti ja tabalukuga kinni) , andis elektriotsa ja küsis 300 rubla.
Hommikul kella 10  paku koputas piirivalve jahi parda pihta ja teatas, et tuleb liikuda 30 meetrit eemal oleva ujuvsilla juurde. Seal tehakse passikontrolli.
Läksime siis sinna. Selgus, et oleksime pidanud kohe sinna minema ja piirikaid saabumisest informeerima. Me omakorda selgitasime, et oleme juba Vene Föderatsiooni sisenenud ja eeldasime et sadamavalvur meie saabumisest teatab. Peterburis see nii toimis.
Selgus, et kuigi sadam (jahtklubi) teab, et välisjahid peavad seisma teises kais, püüavad nad neid endale meelitada ja ei informeeri ka piirkaid.
Režiimi rikkumine päädivat kapteni poolt seletuskirja kirjutamisega staabis. Läksin siis poisiga kaasa  staapi. Seal vestlesime ülemusega paar minutit ja sellega asi lõppes. Kuna aga ise sealt jahi juurde läbi kaubasadama jalutada ei võinud, ootasin terve tunni, kuni vabanes piirikas, kes mind saatis. Staabis pakuti puhketoas kohvi ja paluti seniks telerit vaadata. Ruumid olid kenasti remonditud.
Proovisin küll seletada, et jahtklubi kais on elekter ja vets, aga sinna meid tagasi ei lubatud. Välisjahtide passikontrolli kais polnud ei üht ega teist. Vetsus siiski sai käia kõrval olevas reisisadama restoranis. Reisisadamas käis kord päevas  laev Karelia (Karjala), mis vedas turiste. Juuresolev foto Viiburi välisjahtide "kaist" on tehtud Viiburi lossi tornist.
See on lühike kokkuvõte navigatsiooni ja piirkontrolli osast. Tagasi välja vormistamine võttis aega pool tundi.
Lisaks umbes 6 munsterrollile on hea omada paari laeva registreerimistunnistuse ja kapteni passi esilehe koopiat (tollile). Mosrskoi Vaksalis tehti sisse tollimisel koopiad kohapeal, Viibrus tuli aga ise otsida, kus koopiad teha. Neid oli vaja hiljemalt ärasõiduks.
Vahepala pani kirja Jaanis