Saksa keisririik võttis 1898.
aastal admiral von Tirpitzi initsiatiivil vastu laevastiku arendamise kava, et
Saksa laevastik suudaks võidelda Ühendkuningriigi laevastikuga ülemvõimu eest
maailmamerel. Lahingulennukeid veel ei kasutatud ning üleolek merel tähendas
absoluutset autoriteeti.
Antandi riikide Inglismaa ja Prantsusmaa oluliseks liitlaseks I
maailmasõja alguses oli aga Vene impeerium. Murmanski, Arhangelski ja
Vladivostoki sadamates ladustati suurtes kogustes brittide ja prantslaste sõjatehnikat.
Peale 1917. a bolševistlikku oktoobrirevolutsiooni muutus Venemaa aga
ebasõbralikuks riigiks ning Suurbritannia otsustas Põhja-Venemaale korraldada ekspeditsiooniväe
15.000 jalaväelase ja 20 sõjalaevaga, et takistada relvastuse langemist
bolševike või sakslaste kätte.
1918. aasta märtsis sõlmisid Venemaa ja Saksamaa idarinde
sulgemiseks Bresti rahulepingu, millega Baltikum jäi Saksa mõjusfääri. Novembris
1918 sõlmis Saksamaa ka läänerindel Antandi riikidega vaherahu, millega lõppes
I maailmasõda.
Samal ajal toimus Saksamaal novembrirevolutsioon, mille
tulemusena asendus keiserlik monarhia vabariigiga. Nõukogude Venemaa aga kuulutas
Brest-i rahulepingu 13. novembril kehtetuks. Muutus tõenäolisemaks, et Venemaa
võib temast eraldunud Baltikumi ja Ukraina peatselt uuesti annekteerida. Seega
ei nähtud esialgu Baltimaade rahvaste abistamises mingit mõtet, sest kõik
ettevõtmised tundusid olevat ajutise iseloomuga.
Suurbritannia seisukohtade nurgakiviks oli uute
kaubandussidemete loomine ja vanade taastamine, kuna riigi majandus oli sõdades
nõrgenenud ning sõltus meritsi kulgevatest kaubateedest, sh Läänemerel.
Briti poliitika oli moodustada Venemaa impeeriumist eraldunud
väikeriikidest puhvertsoon, mis hoiaks Saksamaad ja Nõukogude Venemaad territoriaalselt
ohutus kauguses ning takistaks neil ka omavahel sõjalist liitu loomast.
Puhvertsooni riike otsustati abistada relvastuse ja laskemoonaga.
Sõjarelvastuse kohaletoimetamine pidi toimuma meritsi, mis oli tol ajal
peamiseks transiiditeeks.
Kommodoor
sir Edwin Sinclair
Alexander-Sinclair oli I maailmasõjas ja Jüüti merelahingus olnud Briti
1. kergristlejate eskaadri juht. Kaks aastat hiljem detsembris 1918 sai aga
nüüd juba admirali auastmes Sinclair ülesande juhtida Eestit Vabadussõjas
abistanud Briti eskaadrit. Ülesõidul Tallinna kaotas eskaader 5. detsembril 1918.
aastal Saaremaa kõrval Saksa meremiini läbi kergristleja HMS CASSANDRA.
Oleme
igal aastal sellel kuupäeval oma jahi meeskonnaga kokku saanud ning tollaseid
sündmusi mälestanud. Sel aastal kohtusime kõigepealt ametikumaks koosolekuks
Eesti Muinsuskaitse Seltsi ruumides ning edasi jätkasime koos peredega Meremuuseumi värskelt
renoveeritud Paksu Margareeta külastusega.
Lõpuks
sõime 2. advendi vennaseine vana Tallinna restoranis Castello, mis rõõmustas
kõiki oma valgete linade ning autentse Itaalia köögiga.
Alo
Tamm.
Kasutatud
autorid: Arto Oll (2018), Mati Õun (2011).
Fotol Paks Margareeta 1917 aastal.
No comments:
Post a Comment