Seekordsel Muhu Väina regatil osalesid Alo, Juhan, Jaanis, Jaak, Indrek ja Martin ning Margus. Kaasa tegi ka noorpurjeaja Ott. Ühel sõidul tegi samuti kaasa ka Oti sõber Feliks. Margusele oli see teine regatt, Otile ja Feliksile
aga esimene. Nii et me ise naersime, et eks me ka üks õppelaev ole siin Muhu Väin regatil.
Harjutuseks ja kokkumänguks oli nädala varem Kessu regatt,
mille kohta eelmine postitus.
Meeskond kogunes regati avapäevaks ehk siis
kaheteistkümnendaks juuliks. Jaanis tuli Kuressaarest liinibussiga juba reede õhtul
laeva. Ta rääkis vägevast äikesest mis õhtul Haapsalus möllas. Juba teel tulid
esimesed piisad ja 3 minutit peale laeva saabumist avati taevas täiesti kõik luugid
ning mitu äikesepilve koondasid oma välgud. Oli vägev kõud, mida isegi
kohalikud ütlesid, et Haapsalus pole ammu olnud. Seda anti mitmeks tunniks.
Tegelikult oli see sümboolne, sest vahetas jaheda ja vihmase suve sooja,
kuivema ja mis parata, tuulevaikse vastu.
Laupäeval korraldas Jaanis laeva registreerimise regatibüroos ja ja viis läbi varustuse kontrolli. Tavapäraselt saime laevale 68. Muhu Väina metallist embleemi. Selleks ajaks oli Haapsalu purjemeister Joonas õmmelnud üle ka meie purje ja paigutanud uued liistutasku kinnitused.
Oli paraja purjetuulega sõit. Seda vaatamata ohule, et võib
ka päris ära plekkida.
Esmaspäeval startisime aga Roomassaare poole. See sõit oli
tõsine tuule loterii. Ees sõitnud kiiremad jahid saime Kessulaiu all kätte, nii
et vaid mõned kiiremad I grupi omad kaugemal ees.
See vahepeal tuules saadud edu jäi aga ajutiseks ja
Kübassaare kandis läbisime järgmise tuuletu pleki. Enne kui päris pimedaks läks,
finišeerusime Kõiguste sadama lähistel.
Järgmine päev, 15. juulil toimunud Kõiguste ring katkestati
tuulevaikuse pärast, kui meie olime pool
rada läbi sõitnud. Ju oli siis
korraldajatel suur vajadus, et kogu laevastik jõuaks sadamasse seal toimuvateks
üritusteks.
Jaanis, Alo, Martin ja Ott perega võtsid õhtul vastu Jaagi
lahke kutse tema juurde sauna. See asus Laimjalas. Laimjala teelt tuli keerata
vasakule Hundisilla peale ja seal see tore talu, mille eest Jaagu isa hoolitseb,
asus. Saun oli tõesti kosutav. Ikka kaseviha ja kadakase viha valikuga.
Kõigustest oli nüüd vaja edasi saada Kuressaarde.
Kõiguste-Kuressaare etapp 16. juulil sai
Muhu Väina kodulehel nimeks „shampanjapurjetamine“, kus nõrgale tuulele liitus
ka tihe udu Abruka all. See oli nagu
sein, mille sisse sõitsime. Sellel etapil pidime leppima ajalimiidist välja
jäämisega. 30% ajalimiidi sisse saamisest jäi puudu 4 minutit. Finišit segas
veidi ka parajasti sinna saabunud kaubalaev. Meie oma laevaga Kuressaarde ei
läinud, sest meile oli supp ja saun ka Roomassaares.
Kogu väina jooksul oli omaette projekt logistika korraldamine, sest iga päev oli vaja midagi laevale tuua- kas toidukraami, jooki, mida kuuma ilma pärast palju kulus või oli vaja hankida muud vajalikku. Paljus oli abi Martini abikaasast Silviast, kes etendas maismaal toimiva tugijaama rolli ja täitis näiteks Tallinnas ära meie gaasiballooni, mis oli vahepeal tühjaks saanud. Ostsime juurde veel ühe ballooni tagavaraks.
Neljapäeval, 17.
juulil, oli kavas sportlik ja kiire lühirada ehk Kuressaare ring. Muutlikes ja
heitlikes tuuleoludes õnnestus kahe planeeritud sõidu asemel pidada maha vaid
üks sõit. Ülejäänud aja praadisime päikeses ja saime ka merel ujumas käia. Pärast
läksime Jaanise autoga Kuressaare sadamasse sealseid üritusi vaatama. Linnas
täiendasime ka provianti.
Pagi kestis umbes 20 minutit ja siis sai edasi sõita
spinnakeriga. Seda lõbu ei jätkunud aga lõpuni ja finiš ootas meid juba taas krüssus,
ehk vastutuult. Meil õnnestus sõita aga nii täpselt, et viimasel vastutuule halsil
sõitsime otse finišisse. Sadamasse jõudsime veidi enne kella kolme öösel. Siingi
oli ootamas soe supp.
Kui hommikul saunas käisime, siis Folkboodi mehed olid just merelt kohale jõudnud ja kirusid et äikest nad ei näinud, aga Kihnu sääsed varjutasid nägemise.
Laupäeval toimus viimane sõit Pärnu lahel. See toimus vaid
suurematele jahtidele ehk ORC I Ja II. Väiksemad olid mõni alles Kuressaarest
tulemas.
Pärnu ring tähendas nii alt tuule kui vastutuule seilamist ja
meil oli seega üleval esmalt spinnaker ja seejärel eespuri. Meie groot oli
äikesepagis veel veidi rappida saanud ja pidasime hinge kinni et see sõidu
lõpuni vastu peab. Õnneks pidas. Meil oli esmalt arvamus, et üle parda läks ka
üks peli vänt, kuid see oli siiski kokpiti luugist alla koisse kukkunud.
Juba eelmisel päeval sai võetud plaan et sõidame kohe samal
õhtul Roomassaarde. Need, kes veel Pärnus olid, ehk Jaanis, Alo, Juhan ja
Martini pere käisid koos õhtusöögil Sweet Rosie Irish Pubis. See Vana Villemi
keti söömakoht.
Kell 20.35 andsid Alo, Juhan ja Jaanis laeva otsad ja
teekond Roomassaarde võis alata.
See oli üks tavaline öine ülesõit. Tuul oli nõrk ja abiks
mootor. Hommikuks olime Roomassares ja Alo ning Juhan läksid praamile, ses
bussile pileteid ei olnud.
Jaanis