Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

22.7.25

Üks vaheldusrikas seilung läbi Muhu väina ja sealt edasigi

 

Seekordsel Muhu Väina regatil osalesid Alo, Juhan, Jaanis, Jaak, Indrek  ja Martin ning Margus.  Kaasa tegi ka noorpurjeaja Ott. Ühel sõidul tegi samuti kaasa ka Oti sõber Feliks. Margusele oli see  teine regatt, Otile ja Feliksile


aga esimene. Nii et me ise naersime, et eks me ka üks  õppelaev ole siin Muhu Väin regatil. 

Harjutuseks ja kokkumänguks oli nädala varem Kessu regatt, mille kohta eelmine postitus.

Meeskond kogunes regati avapäevaks ehk siis kaheteistkümnendaks juuliks. Jaanis tuli Kuressaarest liinibussiga juba reede õhtul laeva. Ta rääkis vägevast äikesest mis õhtul Haapsalus möllas. Juba teel tulid esimesed piisad ja 3 minutit peale laeva saabumist avati taevas täiesti kõik luugid ning mitu äikesepilve koondasid oma välgud. Oli vägev kõud, mida isegi kohalikud ütlesid, et Haapsalus pole ammu olnud. Seda anti mitmeks tunniks. Tegelikult oli see sümboolne, sest vahetas jaheda ja vihmase suve sooja, kuivema ja mis parata, tuulevaikse vastu.

Tegemist oli A. Le Coq 68. Muhu Väina regatiga. See kulges Haapsalust Kõigustesse, sealt edasi Kuressaarde ja ja lõppes Pärnus. 


Laupäeval korraldas Jaanis laeva registreerimise  regatibüroos ja ja viis läbi varustuse kontrolli. Tavapäraselt saime  laevale 68. Muhu Väina metallist embleemi. Selleks ajaks oli Haapsalu purjemeister Joonas õmmelnud üle ka meie purje ja paigutanud uued liistutasku kinnitused.

Regati 1. sõit pühapäeval kulges mõõdukas tuules. See oli lühike ring Hobulaiu lähistel. Rajale minek kestis üle tunni ja kui meie jõudsime kohale nii nibin-nabin, siis starti kohe ei antud, sest osa laevu alles sõitis alguspunti suunas.

Oli paraja purjetuulega sõit. Seda vaatamata ohule, et võib ka päris ära plekkida.

Esmaspäeval startisime aga Roomassaare poole. See sõit oli tõsine tuule loterii. Ees sõitnud kiiremad jahid saime Kessulaiu all kätte, nii et vaid mõned kiiremad I grupi omad kaugemal ees.

See vahepeal tuules saadud edu jäi aga ajutiseks ja Kübassaare kandis läbisime järgmise tuuletu pleki. Enne kui päris pimedaks läks, finišeerusime Kõiguste sadama lähistel.

Järgmine päev, 15. juulil toimunud Kõiguste ring katkestati tuulevaikuse pärast, kui  meie olime pool rada läbi sõitnud.  Ju oli siis korraldajatel suur vajadus, et kogu laevastik jõuaks sadamasse seal toimuvateks üritusteks.

Mati Sepp kes oma laeval Green Energy oli kiireim alus ORC I grupis, heitis pärast ette, et katkestada tuli seepärast, et tema oleks sellel etapil ajalimiidi kinni sõitnud. Kes seda teab, kuidas oleks läinud. Meie jälle arvasime, et finišit oleks saanud võtta ju ka mõnes vahemärgis. Kodulehel aga teatati lakooniliselt, et  teisipäeval kavandatud Alexela Kõiguste ring  jäi vaibunud tuule tõttu purjetamata.

Jaanis, Alo, Martin ja Ott perega võtsid õhtul vastu Jaagi lahke kutse tema juurde sauna. See asus Laimjalas. Laimjala teelt tuli keerata vasakule Hundisilla peale ja seal see tore talu, mille eest Jaagu isa hoolitseb, asus. Saun oli tõesti kosutav. Ikka kaseviha ja kadakase viha valikuga.

Kõigustest oli nüüd vaja edasi saada Kuressaarde. Kõiguste-Kuressaare etapp 16. juulil  sai Muhu Väina kodulehel nimeks „shampanjapurjetamine“, kus nõrgale tuulele liitus ka  tihe udu Abruka all. See oli nagu sein, mille sisse sõitsime. Sellel etapil pidime leppima ajalimiidist välja jäämisega. 30% ajalimiidi sisse saamisest jäi puudu 4 minutit. Finišit segas veidi ka parajasti sinna saabunud kaubalaev. Meie oma laevaga Kuressaarde ei läinud, sest meile  oli supp ja saun ka Roomassaares.

Kogu väina jooksul oli omaette projekt logistika korraldamine, sest iga päev oli vaja midagi laevale tuua- kas toidukraami, jooki, mida kuuma ilma pärast palju kulus või oli vaja hankida muud vajalikku. Paljus oli abi Martini abikaasast Silviast, kes etendas maismaal toimiva tugijaama rolli ja täitis näiteks Tallinnas ära meie gaasiballooni, mis oli vahepeal tühjaks saanud. Ostsime juurde veel ühe ballooni tagavaraks.

Neljapäeval,  17. juulil, oli kavas sportlik ja kiire lühirada ehk Kuressaare ring. Muutlikes ja heitlikes tuuleoludes õnnestus kahe planeeritud sõidu asemel pidada maha vaid üks sõit. Ülejäänud aja praadisime päikeses ja saime ka merel ujumas käia. Pärast läksime Jaanise autoga Kuressaare sadamasse sealseid üritusi vaatama. Linnas täiendasime ka provianti.

Reedel sõitsime edasi Pärnusse. See oli ka regati kõige pikem ots. Arvata võis, et päev tuleb pikk. Seda enam et sõita tuli ka ümber oma Abruka. Esialgne spinniots vahetus üsna pea krüssuks nõrgas tuules. Õnneks päris tuulevaikus meid ei kollitanud. See eest saime Kihnu lähistel kaela äikesepagi. Eespuri tuli ruttu alla lasta, sest see oli meil kerge tuule jaoks mõeldud.

Pagi kestis umbes 20 minutit ja siis sai edasi sõita spinnakeriga. Seda lõbu ei jätkunud aga lõpuni ja finiš ootas meid juba taas krüssus, ehk vastutuult. Meil õnnestus sõita aga nii täpselt, et viimasel vastutuule halsil sõitsime otse finišisse. Sadamasse jõudsime veidi enne kella kolme öösel. Siingi oli ootamas soe supp.

Kui hommikul saunas käisime, siis Folkboodi mehed olid just merelt kohale jõudnud ja kirusid et äikest nad ei näinud, aga Kihnu sääsed varjutasid nägemise.


Laupäeval toimus viimane sõit Pärnu lahel. See toimus vaid suurematele jahtidele ehk ORC I Ja II. Väiksemad olid mõni alles Kuressaarest tulemas.

Pärnu ring tähendas nii alt tuule kui vastutuule seilamist ja meil oli seega üleval esmalt spinnaker ja seejärel eespuri. Meie groot oli äikesepagis veel veidi rappida saanud ja pidasime hinge kinni et see sõidu lõpuni vastu peab. Õnneks pidas. Meil oli esmalt arvamus, et üle parda läks ka üks peli vänt, kuid see oli siiski kokpiti luugist alla koisse kukkunud.

Juba eelmisel päeval sai võetud plaan et sõidame kohe samal õhtul Roomassaarde. Need, kes veel Pärnus olid, ehk Jaanis, Alo, Juhan ja Martini pere käisid koos õhtusöögil Sweet Rosie Irish Pubis. See Vana Villemi keti söömakoht.



Kell 20.35 andsid Alo, Juhan ja Jaanis laeva otsad ja teekond Roomassaarde võis alata.

See oli üks tavaline öine ülesõit. Tuul oli nõrk ja abiks mootor. Hommikuks olime Roomassares ja Alo ning Juhan läksid praamile, ses bussile pileteid ei olnud.

Jaanis

 

Paneme siia mõned pildid ka oma konkurentidest. Need sai tehtud Kessulaiu all.



 


Kessu regatt Haapsalus

 

 Kessu regatt Haapsalus

Kuna seekordne Muhu Väina regatt algas Haapsalust, siis sobis meile, et võtta enne väina ka Haapsalu Jahtklubi Kessu regatt. Kessu regatil olime ka kunagi varem käinud eelmise laevaga.

 Esmalt tuli aga Haapsalusse jõuda. Üsna tuulisel reede hommikul, 4. juuli 2025, kui ööl sündis Soome lahe laine kõrguse suvine rekord, mille mõõtis TTÜ  lainemõõtja LainePoiss, hakkasid Jaanis ja Juhan Roomassaarest kell 6 hommikul Haapsalu poole purjetama. Samal ööl mõõtis Naissaarest viis miili loodes paiknev lainemõõtja kell 03.30 lainekõrguseks 4,1 meetrit. Suvekuudel ehk juunist augustini pole varem Soome lahes nii kõrgeid laineid registreeritud. Reedese lainetuse suverekordi tingis tsükloni Ulla. Soome lahel puhus lääne-loodekaare tuul puhangutega kuni 27,1 m/s. Ulla ramm oli hommikuks raugenud ja Cassandral läks ülesse läks groot ja kõva ilma foka. Kuni 16 m/s tuult saime aga muidu olid olud head. Vihma, mis viimased nädalad olnud peamine ilmastikunähtus, ei sadanud. Tugevamaid iile aga oli ja nii juhtus, et groot sai Haapsalu lahel alla võtmisel veidi viga. Pidime teda paikama ja ahterliigist õmblema. Haapsalu purjemeistrit Joona ei olnud parajasti kohal. Esimese öö seisime Westmeri sadama kütusekai ääres traallaevade kõrval. Viimased olid täiesti maha jäetud ja nende peal saanuks lambaid karjatada.

Järgmised päevad oli meie asukoht juba Grand Holm Marina, kuhu jäime kuni Muhu Väina regati alguseni.

Kessu regatil sõitsid Alo, Jaanis, Juhan ja Indrek, ning pärast tuli ka Jaak. Lisaks olid meil pardal uued meremehed Margus ja Evely.

Sarnaselt juba mitme varasema nädalaga, oli ka see nädalavahetus ehk siis 5. ja 6. juuli pigem tuulisem kui vaikne, kuid tuult polnud ka üleliia. Esimene päev olid lühiraja sõidud. Teisel päeval pikem ots kuni Kumari leeni.

 
Oli tore regatt ja saime ka ilusa teise koha karika.

Siin me oma punase spinnakeriga tuleme https://www.facebook.com/share/v/16nYBuP2tk/

Haapsalu Jahtklbi FB lehel ka väike video regatist https://www.facebook.com/share/v/1GM8wHb1hZ/

Kessu regatilised lõpetamise. Haapsalu Jahtklubi foto ja videod.