Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba tubli 15 aastat. Laeva meeskond on natuke läbi aegade vahetunud ja ka alus ise on aastal 2016 ja ka 2022 aastal vahetunud, kuid ajalooline nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. . Teine Cassandra oli Beneteau First 34.7 . Alates 2022 seilab meredel kolmas laev, seekord X-35 aga nimi ikka sama.

14.11.18

Suviste seilamiste meenutused - Ruhnu

Juulikuu teises pooles viis meri meid taaskord Ruhnu, saarele, millest on vist saanud üks Cassandra meeskonna lemmik-sihtpunkte. Seegi kord oli seltskonnas paar uustulijat, kes varem Ruhnus käinud polnud.
Alustasime sõitu Roomassaarest reede hommikul ning jõudsime Ruhnule hilisel pärastlõunal. Et tuult väga polnud ning mitmedki meist merega ehk nii väga harjunud polnud, võtsime teekonna ette mootoriga. Päev oli möödunud suvele omaselt soe ning palavus muutus üpris talumatuks, mida enam saare varju me sõitsime. Sestap otsustasime vahetult enne sadamasse sõitmist vettehüppeid harjutada. Elisa ja mina värskendasime ka oma sünkroonujumise oskust.
Olime end eelnevalt Dyrega taaskord köögitoimkonda määrata lasknud, mistõttu asusime nii, kui otsad kinnitatud, kebabe valmistama/grillima. Õhtu möödus järgmise päeva plaane arutades ning hästi mekkivat sööki-jooki nautides. Tore oli näha, et kogu meie Ruhnul oldud aja oli sadamas tihe liiklus. Jahte tuli ja läks kogu aeg ning nende seas oli nii Eesti kui välismaiste lippude all sõitvaid laevu.
Laupäeval asusime juba nii tuttavale jalutuskäigule külasse. Merike otsustas Patukaga siiski jalgrattasõitu teha. Minule oli see esimene kord Ruhnul olla ilma, et seal toimunuks mõni suurüritus (loe Ruhnu regatt, Ruhnu Rahu festival). Tee külla oli üsna meie päralt kui tülikad parmud välja arvata. Saime inspiratsiooni õllereklaamiks ning hakkasime taaskord jahutavast merest unistama. Terve päev möödus ronnutava päikese poolt mõjutatuna.
Suveruhnlane Meelis vist teadis meid oodata, sest külaservale jõudes hakkas meie auks tema hoovist Boney M üürgama. Edasi viis tee meid laadale, kus moodsa kotikoera asemel oli keegi kohalik hoopis Herefordi mullikaga pakutavat uudistama tulnud. Kaup oli siiski suurelt jaolt sama kui eelmisel aastal Ruhnu Rahu festivali ajal toimunud laadal. Päeva jooksul alustasime võitlust herilastega, kes nõudsid, et jagaksime nendega meie poolt tarbitavaid jooke ja jäätiseid. Saime ka kirikud üle vaadata - Dyre oli rahul kivikirikus väljas olnud ülevaatlike panoodega ruhnlaste ja Ruhnu ajaloost. Inglisekeelseid saart tutvustavaid tekste me ei näinud ning kirikus olnud väljapanek oli ainus, mis rootsi keeles. Merike, Sten, Patukas, Kristiina, Alo ja Elisa võtsid edasi suuna tuletorni poole, meie Dyrega jalutasime küla lõppu, et siis juba tagasi sadamasse ujumisriiete järgi minna. Meil vedas, sest saime seegi kord autosõitu proovida - poe eest võttis meid peale Oliver. Tee peal tuli vastu avatud katusega sõiduriist, milles istusid noormehed shemagh’dega (araabia meeste poolt kantavad suured rätikud, mis katavad pea ja kaela). Täitsa nagu filmis. Ujumas kohtasime taaskord ülejäänud reisiseltskonda, misjärel suundusime õhtusööki valmistama.
Ka õhtul otsustas Meelis meid diskoga kostitada, kui kõlarid kai otsa mängima jättis ning pärast mõnda tantsuliigutust ise lahkus. Õhtu oli mõnus ja sume ning kuigi saare teises otsas toimus rannapidu, tundus Cassandra hoopis mõnusam koht, kus hetke nautida. Ka üsna ahvatlev saunapakkumine jäi seekord vähemasti poole seltskonna poolt kasutamata. Pühapäevane tagasisõit polnud enam nii rahulik kui tulek. Tõmbasime groodigi üles, kuid vaid seniks, kuni tuul ning laine tõusid. Testiti lõbusõitjate vastupidavust meresõidule ning päikesele, mis võttis päris tugevalt - püksid on siiani jalas.
Kuigi Ruhnul on käidud küll, oli seekordne nädalavahetus endiselt tore. Eks sõltub ju iga reisi atmosfäär ilmast, inimestest ning mitmest teisest faktorist, kui kõik sellele väikesaarele tehtud käigud on alati suvesid meenutama jäänud. Küll aga tuleks enam leida aega n-ö puhkusereisideks, sest nende õhkkond on siiski midagi muud kui tavapärastel regattidel.

Maria Tamm

13.9.18

Vahelugemist tormipäevadeks - Polüneesia merekaart



New Yorgi muuseumi the American Museum of National History Vaikse Ookeani osakonnas on
Põhja-Mariaanide Saipani saare põlisasukate merekaart.
Saipan on 50 tuhande elanikuga 9 km lai ja 19 km pikk USA eksterritoriaalne valdus Vaikses Ookeanis.
Poolitatud rookõrtest ja merekarpidest kaarti kasutati merelt tagasi saarele navigeerimiseks. All paremas nurgas kujutab kolme merekarbiga rookõrtest ovaal laeva asukohta, ülejäänud merekarbid tähistavad taevatähti. Meremehed hoidsid kaarti öösel pea kohal ja pöörasid selle tähtkujude järgi õigesse suunda.

Alo Tamm.



11.8.18

Kuressaare merepäevadel

Eskaadrisõidul purje all neljapäeval 09.08.2018
Merepäevad läbi ja sadu lahti, aga päikest ikka ka vikerkaare jaoks piisavalt.
 12.08.2018

27.6.18

Jaanipäev Pranglil

Pildiallkirja lisamine
Jaht Cassandra juba üle nädala Pirital ja sõite teinud sealkandis. Jaanipäeva veetsime Pranglil.

Mõne aja pärast ehk pikem jutt ka. Esialgu  pildikesed.




17.6.18

Abruka regatt


Rivistus ja start Roomassaares.
















Päikeseline, keerutav nõrgapoolne tuul ja III koht.
Pärast regatti Kuressaare jahisadamas supp ja klubijoogi valimine.

8.6.18

Cassandra merematkade ja regattide geograafia


Nendest sõitudest enamikest saab siit logiraamatust lugeda.

11.5.18

Vahelugemist enne hooaja algus

Volvo võidusõidumeeskond kohtas mahajäetud jahti

Dee Caffari ja Volvo Regati jahi TURN THE TIDE ON PLASTIC meeskond olid peaaegu kokku põrkamas suurima plastikprügiga, mida nad veebruarist saadik olid näinud, kui napilt lahkneti hüljatud jahiga. 6. etapi ajal Hong Kongist Aucklandile märkasid nad oma kursi lähedal teist jahti, kuid seda polnud võimalik tuvastada AIS-il, ta ei vastanud VHF kutsetele ega polnud tal ka mingit muud elu märki.
Pardareporter James Blake saatis drooni üles ning tuvastas jahi nimeks SEA NUMPH, millelt USA merevägi eelmisel aastal kaks ameeriklannat päästis.
Jennifer Appel ja Tasha Fuiava koos kahe koeraga päästeti jahilt eelmise aasta oktoobris 900 miili kaugusel Jaapanist kagus. Nad olid teekonda alustanud Honolulust ning purjetasid Tahiti suunas, kuid sattusid tormi kätte. Fotod nende taglastatud ja näiliselt merekõlbulikust laevast põhjustasid tol korral ülemaailmset diskussiooni.
Arvestades TURN THE TIDE ON PLASTIC eesmärki juhtida tähelepanu maailmamere prügile ja plastikule ei olnud Caffari meeskond sugugi üllatunud. „Ta istus sügavalt vööriga vees ja groot rippus üle poordi, kuid muidu paistis ta kena kruiserina,“ rääkis Caffari.
„Arutlesime päästeplaani üle, kuid jõudsime järeldusele, et peakohtunik ei hüvitaks meile kaotatud aega, kui me ta regati ajal Aucklandi pukseeriksime.“ Seega triivib SEA NUMPH seal edasi: ähvarduseks meresõidule ning ohuks saartele, riffidele ja atollidele ning minemas aeglaselt eikuhugi.
„Õnneks nägime teda päevavalges, sest meie kohtumine öösel oleks võinud lõppeda hoopis teisiti. Ta triivis vööriga meie suunas ilma tulede või muu tähistusega, seega oleks ta meil kindlasti märkamata jäänud.“
„Ma loodan, et nüüd kui oleme ametnikele tema asukoha edastanud, on lootust päästetöödele või hävitamisele, et hoida ära palju raskemaid õnnetusi meie meredel.“

Allikas: Yachting World, aprill 2018