Jaht Cassandra osales 51. Muhu Väina regatil, mis toimus 13. - 19. juulil 2008 marsruudil Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami-Tallinn-Tallinna ring. Regatist võttis osa 87 jahti 531 purjetajaga pardal. Meiega koos III grupis võistles 34 jahti. Rahvusvaheliseks tegid regati 3 jahti Lätist, 8 jahti Venemaalt, 1 jaht Poolast ja 1 jaht Soomest.
Cassandra meeskond oli : Eha, Jaanis, Alo, Ülar, Peep ja Marius.
Esialgu pikema loo asemel FOTOMEENUTUS mille pani kokku Peep
29.7.08
16.6.08
Ölandi ja Gotlandi merematk
Maikuu eelviimase päeva (reede, 30. mai) hilisõhtul keerasime purjejaht Cassandra nina Roomassaare sadamast väljudes edela poole ja reis üle mere Rootsimaale algas. Need olid kursid nagu muiste. Kuni Sõrve sääre tipuni andis sõita spinnakeri all pea et taganttuules. Varahommikul oli Sõrve tipp seljataga ja samasse hakkas jääma ka Irbe majakas. Irbe on tehissaarele püstitatud majakas, mis kogus hiljuti üle-eestilist tuntust tänu ühele edevale kruiisilaevale, mis oskas end sinna naabrusesse kinni joosta.
Sajandeid tagasi, kui saarlased regulaarselt Gotlandil käiade järgi käisid, ei olnud sellest majakast muidugi veel haisugi ja peale Sõrvet laius lage meri kuni naabersaare rannani välja.
Vahepeal oli siis reedest saanud laupäev, 31. mai.
See, ligi 95- miiline ehk umbes 170 km ülesõit oli ka meie reisi kõige pikem avamere ots. Kauba- ja reisilaevad, kelle tee valdavalt meie omaga risti kulges, tuletasid meelde, et siit kulgevad kaks Läänemere olulist laevateed. Üks neist üsna Gotlandi külje alt.
Õhtuks olime möödunud Gotlandi Muhumaast ehk siis väiksemast naabersaarest Fårö´st. Uue päeva, pühapäeva, 1. juuni, hommikuse päikesetõusuga vaibus ka tuul. See, et mingi aeg enne päikseloojangut ja samuti enne päikese tõusu tuul vaibub, on üsna seaduspärane. Heal juhul tekib uus tuul tundi kaks peale päikeseloojangut või -tõusu.
Istudes ja loksudes mitu tundi pea tuuletuses sai võetud appi mootor ja selle all edasi sõidetud. Kuna Visby tornid ahvatlevalt paistsid, oli vahepeal kaalumisel ka võimalus sinna sisse põigata, aga lõpuks jäime lootma, et päeva jooksul tuleb ka ehk tuult ja lasime mootoriga Ölandi poole edasi.
Tuult ei tulnud, pesime laeva tekki ja õmblesime purje. Mootori rütmiline undamine viis meid jõudsalt edasi ja õhtuks olime Ölandil. Sõitsime sisse Kalmari väina ja sildusime Byxelkroki sadamas.
See oli õige valik, sest teised sealtkandi sadamad olid hoopis väiksemad ja Byxelkrokis oli vähemalt mõningane rahvusvaheline jahtide seltskond. Kui meie saabusime, oli küll vaid üks jaht ja üks kaater kai ääres, aga samal õhtul saabus veel mitu jahti. Järgmine päev oli sadam juba üsna tihedalt täis.
Sadamakai oli lõpuks jahte tihedalt täis, sest poisid ei oldud veel vette pandud ja jahid seisid poordiga kai ääres.
Meie olime muidugi üks väiksemaid jahte selles seltskonnas. Õnneks tuli järgmine päev ka üks 28- jalane sisse ja sellega saime väikseima venna staatusest lahti.
Kui otsad seotud ja Alo toodud (tema äiapapa käsitööna valmistatud) vanadest otstest punutud jalamatt kaile kinnitatud, vaatasime sadamas veidi ringi. Naaberjahi rahvas teadis rääkida, et sadama järelvaataja tuleb tunni aja pärast. Byxelkroki sadam on nii jahisadam kui ka kalasadam. Ilmselt mälestusena kalapüügi hiilgeaegadest on sadamas kümneid ühesuguseid punaseid võrgukuure. Nüüd on neist tehtud müügikohad. Meie saabudes ei olnud turismihooaeg veel alanud (see algab 15. juunil) ja putkade kallal käis alles töö ja ettevalmistus. Üks sellistest putkadest oli ka sadama kontor. Selle kõrval koodilukuga veidi suurem hoone duširuumi, pesuruumi ja puhkeruumiga.
Sadama äärealal asus ka vaid hooajal lahti olev muuseum, mis sildi järgi pidi eksponeerima kohaliku kivitööstuse ajalugu.
Meri ja kivid on Ölandi saare suurim rikkus. Merelt on aastasadu ja -tuhandeid püütud kala. Ölandi pae- ja liivakivi on kuulus ehitusmaterjal, mida veeti ka mandri- Rootsi ja kaugemalegi. Ilmselt oli siitki saada liivakivi käiade valmistamiseks. Saaremaale aga vaevalt Ölandi käia väga sattus, sest sama hea käiakivi sai veidi lähemalt Gotlandilt.
Ölandi kivitööstus seisnes selles, et lahti murtud kivid lihviti ka siledaks ja välja veeti sedasi väärtustatud toodangut. Neid kive võib muidugi leida ka Ölandi enda kiviehitistes, aga palju veeti ka paatide ja laevadega mandrile. Kivide lihvimine käis nii, et lihvitavad kivid seati üksteise kõrvale maha suure ringina. Lihvkivi kinnitati nagu karussell pikipuuga keskel seisva posti külge ja siis aeti seda karusselli ringi hobuste või härgadega.
Hiljem asja mehhaniseeriti ja lihvkivi hakkas ringi ajama tuuleveski. Sellised kiviveskid olid omapärase sõrestikkonstruktsiooniga. Neid võime siin-seal Ölandi maastikul näha ka praegugi, segi tavaliste viljaveskitega.
Peatselt saabus ka sadamaülem ja saime talle maksta esimese sadamatasu, mõõduka 110 SEK ööpäev. Selle sees oli siis ka olmeruumide kasutus ja elekter. Ta märkis, et see on hooajaeelne soodushind. Mälestuseks kinkisime sadamaülemale väikese Saaremaa raamatu.
Õhtul grillisime samas sadamakai taga muulil, kivide peal kodust kaasa võetud liha.
Esmaspäev, 2. juuni.
Hommikul magasime end korralikult välja ja seejärel oli peale tõsist pudrukõhutäit plaan uurida, kas saab kuidagi liinibussiga Ölandi pealinna Borgholmi sõita. Jalutades ja otsides bussipeatust leidsime ka asula ainuma suurema kaupluse.
Bussipeatus asus samas nurga taga. Lugesime seal väljas olevat busside sõidugraafikut nii tagant ettepoole kui eest tahapoole, ehk siis nii Byxelkrkoki saabuvaid kui sealt lahkuvaid busse ja tõdesime, et oleme õigest bussist totaalselt maha jäänud. Et midagi Borgholmis ka ära teha, polnud mõtet sinna sõita järgmise, päevase bussiga.
Ei jäänud muud üle, kui sadamasse tagasi kõmpida ja uurida võimalust auto või jalgrataste laenutuseks. Vastavad sildid ja terve pinu jalgrattaid olid sama hoone ees olemas.
Selgus, et autot saanuks rentida vaid hooajal. Jalgrattaid aga saab ikka ja pealegi pakkus sadamaülem lahkelt meile mitmeid huvitavaid jalgrattamarsruute. Hooaja väliselt saime rattad pea tasuta, 45 SEK tükk üheks päevaks.
Enne veel uurisime just sadamasse tulnud kalalaevalt, et kas oleks võimalik ehk neilt saada värsket kala küpsetamiseks. Mehed olid valmis lahkelt seda meile müüma, aga selgus, et saada oli vaid turska. Olles pessimistid tursa küpsetamise osas, jäi meil kaup katki. Tõdesime, et teine kord peab võtma kaasa korraliku kalaroogade kokaraamatu. Heal juhul saab siis ehk ka tursast midagi välja võluda.
Esimene objekt, milleni jalgratastega jõudsime, oli Ölandi põhjatipu tuletorn Långa Erik.
Vahepeal sai möödutud tiheda kiviklibuga kaetud rannast, (Neptuni åkrar), mis pidi olema viikingite vana surnuaed ja praegu lindude kaitseala.
Tuletorn oli külalistele ilusti avatud. Tädi müüs tuletorni abihoones pileteid ja suveniire. Vabandas ka, et torni välisrõdul täisringi remondi tõttu teha ei saa.
Tuletorni sisemuses kulges korralik keerdtrepp. Rõdul tõesti mere poole pilti teha ei saanud, aga Grankullaviki lahest sai ilusa pildi.
Grankullavik ja selle ääres paiknev sadam oligi meie järgmine sihtkoht. Sadamat nähes tänasime õnne, et me sinna sisse ei tulnud. See ei olnud just kõige õigem jahisadam, kuigi sealt käis ka laevaliin Visbysse.
Grankullaviki lahe teises servas paiknes väike muuseumraudtee, mida mööda sai hooajal ka suslaga sõita. Edasi sukeldusime trollimetsa (Trollskogen) saladustesse. See oli ca 3 km pikkune jalgsimatk mereäärses metsas. Sealne loodus väärib vaatamist. Tormituultes väändunud ja maadligi vajutatud puud on keerulisemad kui kusagil mujal, sekka mõned 300-400 aasta
vanused tammepuud, kus elupaik sadadele eri liiki putukatele ja väidetavalt ka trollidele. Mere ääres nägime 1926. aastal randa jooksnud laeva Swiks vrakki. Imetlesime laeva võimsaid kaari ja kolme-nelja tollist kahekordset plangutust.
Maa pool metsas sattusime päris kaasaegse varjendi või punkri peale. Samas paiknes ka mingi antenn. Ilmselgelt militaarobjekt, aga reservi arvatud.
Päris poolsaare tipus asus talu ja selle kõrval üks vana tõrvaahi.
Risti läbi poolsaare kulges kiviaed, mida olevat muinasajal kasutatud seajahi pidamise tõkkena. Samas Grankullaviki kaldal asusid muistse kindlustuse ja hauakääbaste varemed. Viikingiajal oli laht tähtis ja väga hea sadamakoht, mida sai siit merepoolselt kaldalt edukalt kaitsta.
Taas jalgrataste selga ja edasi. Vahepeal käisime Byxelkrokis ja sõitsime siis mereranda pidi alla lõuna poole. Tagasiteel oleksime peaaegu et kõrvupidi kätte saanud ühe metsjänese. Ees jahikire ajendil kiirendanud Jaanis oli haavikuemandast või -isandast paari meetri kaugusel.
Jänest me kätte ei saanud ja lohutuseks grillisime õhtul rannas Saaremaalt kaasa võetud vorsti. Ülar, Jaanis ja Alo käisid enne ka Byxelkroki rannas ujumas. See oli ka pisku eneseületamine, sest vesi ei olnud just väga soe, aga ka mitte liiga külm. Ilus jahutus soojal suvepäeval.
Teisipäeval, 03. juunil ajasime end vara ülesse. Buss Borgholmi kaudu Kalmarisse väljus varahommikul. Ühe reisija pilet maksis 91 SEK.
Bussireisil nägime ka kena Ölandi loodust. Sealsed, õrna mullakihiga kaetud paekivist alvarid olid kolletunud või lausa pruunid. Järsku ütles Kristjan, et karjamaal seisid kaamelid. Mina neid ei näinud, aga kaamelid nad olid. Nägime neid ka tagasiteel.
Öland on pikalt põhjast lõunasse välja venitatud. Saare pikkus on ca 140 km ja laius maksimaalselt 20 km. Saarele mahub kakas omavalitsust. Pealinn siis Borgholm.
Meie bussisõit läks läbi mitmete asulate ja Borgholmi linna. Siis edasi üle Kalmarsundi silla.
Sild oli nagu sild ikka, mandripoolses osas, kus laevatee silla alt läbi läks, tõusis see kühmuna kõrgemale. Aasta tagasi sõitsime meiegi Cassandraga sealt alt läbi.
Kalmaris külastasime lossi ja jalutasime vanalinnas. Lossis oli ekspositsioon ja sisutus peamiselt sellest ajast, kui see oli ka kuninga residents. Siin ja seal mööblit alates 13. sajandist, kuninglik toidulaud jne, kuninglik valitsuskabinet, jahituba, koosolekuruum ja lossikirik. Kirik, mitte väike kabel nagu meil Kuressaares.
Lõunal sõitsime tagasi Borgholmi. Vahepeal olime end harinud ja saanud teada, et meil olnuks mõistlik osta juba Byxelkrokis kaks kogu päeva kehtivat perepiletit. Selline pilet maksis 150 SEK ja sellega võib sõita kaks täiskasvanut ja kaks last terve päeva. Oli olemas ka samasugune kolme päeva pilet.
Borgholmis astusime esmalt mäest ülesse lossi poole. Loss, õigemini kindlus oli tõesti kõrge ja
massiivne ehitus. Kuigi sellest olid järgi vaid müürid ja vaid ühes osas ka vahelaed, oli tegu muuseumiga ja ka sinna pääsemiseks tuleb rahakotti kergendada. Aga kui me seal juba olime, siis käisime ka sees.
Edasi läks tee alla linna. Linnas ekslesime veidi, et leida I- punkti ja bussijaama. Lõpuks selgus, et need olid ühes kohas. Poes täiendasime ka toiduvarusid, ostsime rohelist, leiba, saia ja ühe grillitud ja sooja kana, mis oli soe ka veel jahile jõudes.
Jahil tegime kana juurde makarone ja saime korraliku eine.
Vahepeal olime teinud otsuse, et autot rentima ei hakka ja sõidame järgmisel päeval edasi Visbysse. Selle otsuse tegime arvestades ka ilmateadet, mis lubas just sel päeval parajat tuult edasi (ehk siis juba natuke kodu poole tagasi) sõitmiseks.
Kolmapäev, 04. juuni. Väljasõit oli hommikul kell viis. Tuul esialgu vastu, nii et pidime tegema paar pauti. Siis edasi lubas enam-vähem lahedalt tihttuules Visby peale hoida.
Ilm oli ilus, kuigi vastutuulest 5-7 m/s veidi jahe. Kui keskpäeval päike soojendama hakkas, sai ka riideid vähemaks võetud, aga päris särgi väel olla ei kannatanud.
Päris Visby alla see kurss meid ei viinud, vajusime ca 4-5 miili allatuult. Maa lähedal tundus küll vahepeal, et kannatab teravamalt ära minna, aga kaks pauti pidime ikkagi tegema. Mida edasi, seda tugevamaks läks tuul, lõpuks 8-9 m/s. Visby sadamasuus oli juba ka arvestatav laine üleval. Veidi enne meid sõitis sadamasse sisse üks Taani sõjalaev.
Visby sadamas oli aga varjuline ja vaikne, 3-4 m/s. Kuna ruumi oli ja enamik seisid poordiga kais, tegime ka meie samamoodi.
Visby sadama ööpäeva tasu oli kesklinna sadamale kohane, 250 SEK. Kinkisime ka siin sadama järelvaatajale suveniirid. Saime ka vastu kingituse Gotlandi lambaga lipu saalingusse. Meie Rootsi lipp oli Emmelliine vana ahtrilipp ja oma proportsioonilt natuke suur, seda suurem oli aga ka austus võõrustajate vastu. Nii said meil saalingusse ülesse Rootsi ja Gotlandi lipud.
Ülar, Alo ja Kristjan läksid õhtul linna vaatama, Jaanis jäi jahile üht-teist nokitsema.
Õhtusöök oli meie jahi varudest. Õhtul vaatasime traditsiooniliselt arvutist filmi. Kahel eelmisel õhtul oli filmiks II maailmasõja aegset Saksa allveelaevnike elu kajastav “Das Boot”, nüüd siis vana klassika “Mehed ei nuta”.
Neljapäev, 05. juuni.
Päev Visbys. Siin oli just kooli lõpetamine ja abituriendid sõitsid mööda linna ringi kaseokste ja lintidega ehitud veoauto- ja traktorikastis ja tegid parajat lärmi. Kohaliku paadipoe müüja ütles, et see on linna suurim pidu J.
Jalutasime vanalinnas ja külastasime Gotlandi ajaloomuuseumi. See oli korralik ja huvitav väljapanek. Keskendutud ruunikividele, arheoloogiale ja viikingiajale. Samas oli ka uuemat aega ja päris kaasaegne kurioosumite (teaduse saavutusi propageeriv) osakond. Kahjuks oli keelatud pilti teha.
Pealelõunat oli kohustuslikuks programm osaks kohaliku merendustarvete poe külastus, kus täiendasime oma pliidi piiritusevarusid ja ostsime muud vajalikku.
Märkasime, et ka Visbys on meiega üht marsruuti sõitnud Saksa jaht Tohuwabohu, keda oma nime pärast märkasime esmalt Kalmari jahisadamas, päev hiljem oli Tohuwabohu Byxelkrokis ja nüüd ka siin Visbys, lõõpisime, et tea kas tuleb ka Roomassaarde meile järele.
Lõunaks sõime pitsarestoranis pitsat ja õhtul grillisime rannas, otse sadama kõrval ja Gotlandi ülikooli taga kohalikust poest ostetud liha.
Meid lõbustas toosama meiega ühel ajal saabunud Taani sõjalaev, kes saatis veidi hiljem saabunud kaht ühesugust purjekat. Nüüd tegid need õhtul mere peal mingeid harjutusi Dannebrog besaanmasti topis.
Reedel, 06. juuni.
Tuulevaikuses hakkasime hommikul liikuma. Ilmateade lubas pealelõunat ka tuult. Tegelikult saabus tuul alles kella viie ajal õhtul. Seni sõitsime mootoriga. Vahepeal sai küll ka mitu korda purje proovitud, aga nõrgas 1-2 m/s taganttuules spinnaker eriti ei vea. Vahepeal oli groot mootorile abiks.
Seekord liikus merel ka jahte, üks soomlane sõitis kuhugi Ahvenamaa poole ja üks Rootsi jaht tuli meile vastu.
Fårö saarel, Langhammars´i poolsaarel paistis rannas väga palju
busse ja autosid ning muidugi turiste. Palja silmaga vaadates ei olnudki need rannas vee ja tuule poolt uhutud sambad väga suured. Kui asja aga binokliga vaadata ja kõrvutada nende suurust all sibavate sipelgate-inimestega, siis olid need sambad üsna aukartustäratavad.
Õhtul tuli siis ka tuul, kuigi veidi valest suunast, kui ilmateade lubas. Õnneks mitte päris vastu, vaid lahe tihttuul, kuigi pidi olema bakstaaktuul (pooltagant).
Õhtul vaatasime kokpitis veel filmi - harva, kui sellist asja saab merel teha.
Üks mees muidugi tegi „outlooki” ja „Toomas” oli roolis.
Laupäev, 07. juuni. Hommikul vaibus tuul uuesti. Õnneks olime öö jooksul 3-5 sõlmese kiirusega jõudnud Sõrve lähistele. Vahepeal sai veidi sõidetud spinnakeri all, sest tuul keeras taha. Paraku see aga ka nõrgenes. Irbe majaka lähistel uudistas meid üks Läti traal, kes tegi ilmselt meie uudistamiseks väikese ringi oma kursil.
Viimane ots jälle mootoriga. Vahepeal keeras see nõrk tuul ka veel vastu. Lõpuks, kui selgus, et Alo jõuaks heal juhul viimasele Tallinna bussile, kui takso ette tellida, panime gaasi juurde. Abruka all nägime ilma mastita jahti vastu tulemas. Ilmselt oli see Luksusjahi toodang, mida omanik käis enne masti paigaldamist mootoriga proovimas. Vähemalt nii me oletasime. Vahase all seisid Sofia ja Jana ankrus.
Sadamas oli esimeseks lahkujaks Alo, kes ruttas takso peale. Ja bussile ta ka jõudis.
Teised seadsid asjad korda ja vedasid ülearuse varustuse jahi pealt ära.
Nii oli see reis lõppenud. Mälestuseks jäi saalingusse lehvima Gotlandi lipp.
Kogu reisi kestvus oli 7 päeva ja 20 tundi.
Ülari ja Kristjani tehtud reisi pildid
Sajandeid tagasi, kui saarlased regulaarselt Gotlandil käiade järgi käisid, ei olnud sellest majakast muidugi veel haisugi ja peale Sõrvet laius lage meri kuni naabersaare rannani välja.
Vahepeal oli siis reedest saanud laupäev, 31. mai.
See, ligi 95- miiline ehk umbes 170 km ülesõit oli ka meie reisi kõige pikem avamere ots. Kauba- ja reisilaevad, kelle tee valdavalt meie omaga risti kulges, tuletasid meelde, et siit kulgevad kaks Läänemere olulist laevateed. Üks neist üsna Gotlandi külje alt.
Õhtuks olime möödunud Gotlandi Muhumaast ehk siis väiksemast naabersaarest Fårö´st. Uue päeva, pühapäeva, 1. juuni, hommikuse päikesetõusuga vaibus ka tuul. See, et mingi aeg enne päikseloojangut ja samuti enne päikese tõusu tuul vaibub, on üsna seaduspärane. Heal juhul tekib uus tuul tundi kaks peale päikeseloojangut või -tõusu.
Istudes ja loksudes mitu tundi pea tuuletuses sai võetud appi mootor ja selle all edasi sõidetud. Kuna Visby tornid ahvatlevalt paistsid, oli vahepeal kaalumisel ka võimalus sinna sisse põigata, aga lõpuks jäime lootma, et päeva jooksul tuleb ka ehk tuult ja lasime mootoriga Ölandi poole edasi.
Tuult ei tulnud, pesime laeva tekki ja õmblesime purje. Mootori rütmiline undamine viis meid jõudsalt edasi ja õhtuks olime Ölandil. Sõitsime sisse Kalmari väina ja sildusime Byxelkroki sadamas.
See oli õige valik, sest teised sealtkandi sadamad olid hoopis väiksemad ja Byxelkrokis oli vähemalt mõningane rahvusvaheline jahtide seltskond. Kui meie saabusime, oli küll vaid üks jaht ja üks kaater kai ääres, aga samal õhtul saabus veel mitu jahti. Järgmine päev oli sadam juba üsna tihedalt täis.
Sadamakai oli lõpuks jahte tihedalt täis, sest poisid ei oldud veel vette pandud ja jahid seisid poordiga kai ääres.
Meie olime muidugi üks väiksemaid jahte selles seltskonnas. Õnneks tuli järgmine päev ka üks 28- jalane sisse ja sellega saime väikseima venna staatusest lahti.
Kui otsad seotud ja Alo toodud (tema äiapapa käsitööna valmistatud) vanadest otstest punutud jalamatt kaile kinnitatud, vaatasime sadamas veidi ringi. Naaberjahi rahvas teadis rääkida, et sadama järelvaataja tuleb tunni aja pärast. Byxelkroki sadam on nii jahisadam kui ka kalasadam. Ilmselt mälestusena kalapüügi hiilgeaegadest on sadamas kümneid ühesuguseid punaseid võrgukuure. Nüüd on neist tehtud müügikohad. Meie saabudes ei olnud turismihooaeg veel alanud (see algab 15. juunil) ja putkade kallal käis alles töö ja ettevalmistus. Üks sellistest putkadest oli ka sadama kontor. Selle kõrval koodilukuga veidi suurem hoone duširuumi, pesuruumi ja puhkeruumiga.
Sadama äärealal asus ka vaid hooajal lahti olev muuseum, mis sildi järgi pidi eksponeerima kohaliku kivitööstuse ajalugu.
Meri ja kivid on Ölandi saare suurim rikkus. Merelt on aastasadu ja -tuhandeid püütud kala. Ölandi pae- ja liivakivi on kuulus ehitusmaterjal, mida veeti ka mandri- Rootsi ja kaugemalegi. Ilmselt oli siitki saada liivakivi käiade valmistamiseks. Saaremaale aga vaevalt Ölandi käia väga sattus, sest sama hea käiakivi sai veidi lähemalt Gotlandilt.
Ölandi kivitööstus seisnes selles, et lahti murtud kivid lihviti ka siledaks ja välja veeti sedasi väärtustatud toodangut. Neid kive võib muidugi leida ka Ölandi enda kiviehitistes, aga palju veeti ka paatide ja laevadega mandrile. Kivide lihvimine käis nii, et lihvitavad kivid seati üksteise kõrvale maha suure ringina. Lihvkivi kinnitati nagu karussell pikipuuga keskel seisva posti külge ja siis aeti seda karusselli ringi hobuste või härgadega.
Hiljem asja mehhaniseeriti ja lihvkivi hakkas ringi ajama tuuleveski. Sellised kiviveskid olid omapärase sõrestikkonstruktsiooniga. Neid võime siin-seal Ölandi maastikul näha ka praegugi, segi tavaliste viljaveskitega.
Peatselt saabus ka sadamaülem ja saime talle maksta esimese sadamatasu, mõõduka 110 SEK ööpäev. Selle sees oli siis ka olmeruumide kasutus ja elekter. Ta märkis, et see on hooajaeelne soodushind. Mälestuseks kinkisime sadamaülemale väikese Saaremaa raamatu.
Õhtul grillisime samas sadamakai taga muulil, kivide peal kodust kaasa võetud liha.
Esmaspäev, 2. juuni.
Hommikul magasime end korralikult välja ja seejärel oli peale tõsist pudrukõhutäit plaan uurida, kas saab kuidagi liinibussiga Ölandi pealinna Borgholmi sõita. Jalutades ja otsides bussipeatust leidsime ka asula ainuma suurema kaupluse.
Bussipeatus asus samas nurga taga. Lugesime seal väljas olevat busside sõidugraafikut nii tagant ettepoole kui eest tahapoole, ehk siis nii Byxelkrkoki saabuvaid kui sealt lahkuvaid busse ja tõdesime, et oleme õigest bussist totaalselt maha jäänud. Et midagi Borgholmis ka ära teha, polnud mõtet sinna sõita järgmise, päevase bussiga.
Ei jäänud muud üle, kui sadamasse tagasi kõmpida ja uurida võimalust auto või jalgrataste laenutuseks. Vastavad sildid ja terve pinu jalgrattaid olid sama hoone ees olemas.
Selgus, et autot saanuks rentida vaid hooajal. Jalgrattaid aga saab ikka ja pealegi pakkus sadamaülem lahkelt meile mitmeid huvitavaid jalgrattamarsruute. Hooaja väliselt saime rattad pea tasuta, 45 SEK tükk üheks päevaks.
Enne veel uurisime just sadamasse tulnud kalalaevalt, et kas oleks võimalik ehk neilt saada värsket kala küpsetamiseks. Mehed olid valmis lahkelt seda meile müüma, aga selgus, et saada oli vaid turska. Olles pessimistid tursa küpsetamise osas, jäi meil kaup katki. Tõdesime, et teine kord peab võtma kaasa korraliku kalaroogade kokaraamatu. Heal juhul saab siis ehk ka tursast midagi välja võluda.
Esimene objekt, milleni jalgratastega jõudsime, oli Ölandi põhjatipu tuletorn Långa Erik.
Vahepeal sai möödutud tiheda kiviklibuga kaetud rannast, (Neptuni åkrar), mis pidi olema viikingite vana surnuaed ja praegu lindude kaitseala.
Tuletorn oli külalistele ilusti avatud. Tädi müüs tuletorni abihoones pileteid ja suveniire. Vabandas ka, et torni välisrõdul täisringi remondi tõttu teha ei saa.
Tuletorni sisemuses kulges korralik keerdtrepp. Rõdul tõesti mere poole pilti teha ei saanud, aga Grankullaviki lahest sai ilusa pildi.
Grankullavik ja selle ääres paiknev sadam oligi meie järgmine sihtkoht. Sadamat nähes tänasime õnne, et me sinna sisse ei tulnud. See ei olnud just kõige õigem jahisadam, kuigi sealt käis ka laevaliin Visbysse.
Grankullaviki lahe teises servas paiknes väike muuseumraudtee, mida mööda sai hooajal ka suslaga sõita. Edasi sukeldusime trollimetsa (Trollskogen) saladustesse. See oli ca 3 km pikkune jalgsimatk mereäärses metsas. Sealne loodus väärib vaatamist. Tormituultes väändunud ja maadligi vajutatud puud on keerulisemad kui kusagil mujal, sekka mõned 300-400 aasta
vanused tammepuud, kus elupaik sadadele eri liiki putukatele ja väidetavalt ka trollidele. Mere ääres nägime 1926. aastal randa jooksnud laeva Swiks vrakki. Imetlesime laeva võimsaid kaari ja kolme-nelja tollist kahekordset plangutust.Maa pool metsas sattusime päris kaasaegse varjendi või punkri peale. Samas paiknes ka mingi antenn. Ilmselgelt militaarobjekt, aga reservi arvatud.
Päris poolsaare tipus asus talu ja selle kõrval üks vana tõrvaahi.
Risti läbi poolsaare kulges kiviaed, mida olevat muinasajal kasutatud seajahi pidamise tõkkena. Samas Grankullaviki kaldal asusid muistse kindlustuse ja hauakääbaste varemed. Viikingiajal oli laht tähtis ja väga hea sadamakoht, mida sai siit merepoolselt kaldalt edukalt kaitsta.
Taas jalgrataste selga ja edasi. Vahepeal käisime Byxelkrokis ja sõitsime siis mereranda pidi alla lõuna poole. Tagasiteel oleksime peaaegu et kõrvupidi kätte saanud ühe metsjänese. Ees jahikire ajendil kiirendanud Jaanis oli haavikuemandast või -isandast paari meetri kaugusel.
Jänest me kätte ei saanud ja lohutuseks grillisime õhtul rannas Saaremaalt kaasa võetud vorsti. Ülar, Jaanis ja Alo käisid enne ka Byxelkroki rannas ujumas. See oli ka pisku eneseületamine, sest vesi ei olnud just väga soe, aga ka mitte liiga külm. Ilus jahutus soojal suvepäeval.
Teisipäeval, 03. juunil ajasime end vara ülesse. Buss Borgholmi kaudu Kalmarisse väljus varahommikul. Ühe reisija pilet maksis 91 SEK.
Bussireisil nägime ka kena Ölandi loodust. Sealsed, õrna mullakihiga kaetud paekivist alvarid olid kolletunud või lausa pruunid. Järsku ütles Kristjan, et karjamaal seisid kaamelid. Mina neid ei näinud, aga kaamelid nad olid. Nägime neid ka tagasiteel.
Öland on pikalt põhjast lõunasse välja venitatud. Saare pikkus on ca 140 km ja laius maksimaalselt 20 km. Saarele mahub kakas omavalitsust. Pealinn siis Borgholm.
Meie bussisõit läks läbi mitmete asulate ja Borgholmi linna. Siis edasi üle Kalmarsundi silla.
Sild oli nagu sild ikka, mandripoolses osas, kus laevatee silla alt läbi läks, tõusis see kühmuna kõrgemale. Aasta tagasi sõitsime meiegi Cassandraga sealt alt läbi.
Kalmaris külastasime lossi ja jalutasime vanalinnas. Lossis oli ekspositsioon ja sisutus peamiselt sellest ajast, kui see oli ka kuninga residents. Siin ja seal mööblit alates 13. sajandist, kuninglik toidulaud jne, kuninglik valitsuskabinet, jahituba, koosolekuruum ja lossikirik. Kirik, mitte väike kabel nagu meil Kuressaares.
Lõunal sõitsime tagasi Borgholmi. Vahepeal olime end harinud ja saanud teada, et meil olnuks mõistlik osta juba Byxelkrokis kaks kogu päeva kehtivat perepiletit. Selline pilet maksis 150 SEK ja sellega võib sõita kaks täiskasvanut ja kaks last terve päeva. Oli olemas ka samasugune kolme päeva pilet.
Borgholmis astusime esmalt mäest ülesse lossi poole. Loss, õigemini kindlus oli tõesti kõrge ja
massiivne ehitus. Kuigi sellest olid järgi vaid müürid ja vaid ühes osas ka vahelaed, oli tegu muuseumiga ja ka sinna pääsemiseks tuleb rahakotti kergendada. Aga kui me seal juba olime, siis käisime ka sees.Edasi läks tee alla linna. Linnas ekslesime veidi, et leida I- punkti ja bussijaama. Lõpuks selgus, et need olid ühes kohas. Poes täiendasime ka toiduvarusid, ostsime rohelist, leiba, saia ja ühe grillitud ja sooja kana, mis oli soe ka veel jahile jõudes.
Jahil tegime kana juurde makarone ja saime korraliku eine.
Vahepeal olime teinud otsuse, et autot rentima ei hakka ja sõidame järgmisel päeval edasi Visbysse. Selle otsuse tegime arvestades ka ilmateadet, mis lubas just sel päeval parajat tuult edasi (ehk siis juba natuke kodu poole tagasi) sõitmiseks.
Kolmapäev, 04. juuni. Väljasõit oli hommikul kell viis. Tuul esialgu vastu, nii et pidime tegema paar pauti. Siis edasi lubas enam-vähem lahedalt tihttuules Visby peale hoida.
Ilm oli ilus, kuigi vastutuulest 5-7 m/s veidi jahe. Kui keskpäeval päike soojendama hakkas, sai ka riideid vähemaks võetud, aga päris särgi väel olla ei kannatanud.
Päris Visby alla see kurss meid ei viinud, vajusime ca 4-5 miili allatuult. Maa lähedal tundus küll vahepeal, et kannatab teravamalt ära minna, aga kaks pauti pidime ikkagi tegema. Mida edasi, seda tugevamaks läks tuul, lõpuks 8-9 m/s. Visby sadamasuus oli juba ka arvestatav laine üleval. Veidi enne meid sõitis sadamasse sisse üks Taani sõjalaev.
Visby sadamas oli aga varjuline ja vaikne, 3-4 m/s. Kuna ruumi oli ja enamik seisid poordiga kais, tegime ka meie samamoodi.
Visby sadama ööpäeva tasu oli kesklinna sadamale kohane, 250 SEK. Kinkisime ka siin sadama järelvaatajale suveniirid. Saime ka vastu kingituse Gotlandi lambaga lipu saalingusse. Meie Rootsi lipp oli Emmelliine vana ahtrilipp ja oma proportsioonilt natuke suur, seda suurem oli aga ka austus võõrustajate vastu. Nii said meil saalingusse ülesse Rootsi ja Gotlandi lipud.
Ülar, Alo ja Kristjan läksid õhtul linna vaatama, Jaanis jäi jahile üht-teist nokitsema.
Õhtusöök oli meie jahi varudest. Õhtul vaatasime traditsiooniliselt arvutist filmi. Kahel eelmisel õhtul oli filmiks II maailmasõja aegset Saksa allveelaevnike elu kajastav “Das Boot”, nüüd siis vana klassika “Mehed ei nuta”.
Neljapäev, 05. juuni.
Päev Visbys. Siin oli just kooli lõpetamine ja abituriendid sõitsid mööda linna ringi kaseokste ja lintidega ehitud veoauto- ja traktorikastis ja tegid parajat lärmi. Kohaliku paadipoe müüja ütles, et see on linna suurim pidu J.
Jalutasime vanalinnas ja külastasime Gotlandi ajaloomuuseumi. See oli korralik ja huvitav väljapanek. Keskendutud ruunikividele, arheoloogiale ja viikingiajale. Samas oli ka uuemat aega ja päris kaasaegne kurioosumite (teaduse saavutusi propageeriv) osakond. Kahjuks oli keelatud pilti teha.
Pealelõunat oli kohustuslikuks programm osaks kohaliku merendustarvete poe külastus, kus täiendasime oma pliidi piiritusevarusid ja ostsime muud vajalikku.
Märkasime, et ka Visbys on meiega üht marsruuti sõitnud Saksa jaht Tohuwabohu, keda oma nime pärast märkasime esmalt Kalmari jahisadamas, päev hiljem oli Tohuwabohu Byxelkrokis ja nüüd ka siin Visbys, lõõpisime, et tea kas tuleb ka Roomassaarde meile järele.
Lõunaks sõime pitsarestoranis pitsat ja õhtul grillisime rannas, otse sadama kõrval ja Gotlandi ülikooli taga kohalikust poest ostetud liha.
Meid lõbustas toosama meiega ühel ajal saabunud Taani sõjalaev, kes saatis veidi hiljem saabunud kaht ühesugust purjekat. Nüüd tegid need õhtul mere peal mingeid harjutusi Dannebrog besaanmasti topis.
Reedel, 06. juuni.
Tuulevaikuses hakkasime hommikul liikuma. Ilmateade lubas pealelõunat ka tuult. Tegelikult saabus tuul alles kella viie ajal õhtul. Seni sõitsime mootoriga. Vahepeal sai küll ka mitu korda purje proovitud, aga nõrgas 1-2 m/s taganttuules spinnaker eriti ei vea. Vahepeal oli groot mootorile abiks.
Seekord liikus merel ka jahte, üks soomlane sõitis kuhugi Ahvenamaa poole ja üks Rootsi jaht tuli meile vastu.
Fårö saarel, Langhammars´i poolsaarel paistis rannas väga palju
busse ja autosid ning muidugi turiste. Palja silmaga vaadates ei olnudki need rannas vee ja tuule poolt uhutud sambad väga suured. Kui asja aga binokliga vaadata ja kõrvutada nende suurust all sibavate sipelgate-inimestega, siis olid need sambad üsna aukartustäratavad.
Õhtul tuli siis ka tuul, kuigi veidi valest suunast, kui ilmateade lubas. Õnneks mitte päris vastu, vaid lahe tihttuul, kuigi pidi olema bakstaaktuul (pooltagant).
Õhtul vaatasime kokpitis veel filmi - harva, kui sellist asja saab merel teha.
Üks mees muidugi tegi „outlooki” ja „Toomas” oli roolis.
Laupäev, 07. juuni. Hommikul vaibus tuul uuesti. Õnneks olime öö jooksul 3-5 sõlmese kiirusega jõudnud Sõrve lähistele. Vahepeal sai veidi sõidetud spinnakeri all, sest tuul keeras taha. Paraku see aga ka nõrgenes. Irbe majaka lähistel uudistas meid üks Läti traal, kes tegi ilmselt meie uudistamiseks väikese ringi oma kursil.
Viimane ots jälle mootoriga. Vahepeal keeras see nõrk tuul ka veel vastu. Lõpuks, kui selgus, et Alo jõuaks heal juhul viimasele Tallinna bussile, kui takso ette tellida, panime gaasi juurde. Abruka all nägime ilma mastita jahti vastu tulemas. Ilmselt oli see Luksusjahi toodang, mida omanik käis enne masti paigaldamist mootoriga proovimas. Vähemalt nii me oletasime. Vahase all seisid Sofia ja Jana ankrus.
Sadamas oli esimeseks lahkujaks Alo, kes ruttas takso peale. Ja bussile ta ka jõudis.
Teised seadsid asjad korda ja vedasid ülearuse varustuse jahi pealt ära.
Nii oli see reis lõppenud. Mälestuseks jäi saalingusse lehvima Gotlandi lipp.
Kogu reisi kestvus oli 7 päeva ja 20 tundi.
Ülari ja Kristjani tehtud reisi pildid
6.5.08
Uus hooaeg alanud
Kevad on käes ja uus meresõiduhooaeg algamas. Cassandra kallal on juba kuu aega tehtud tükk tööd ja nähtud hulk vaeva. Jahi põhja sai korralikult haritud. Mitmes kohas tuli vana värv maha kraapida ja lihvida. Kiilu ümbrusest sai ka silikooniga sarnanev pehme pahtel ära katkutud. Sinna asemele panime klaaskiudpahtli.
Lõpuks veel kruntvärv ja mürkvärv, et karbid ja vetikad suvel põhja alla ei kasvaks.
Päris ideaalseks põhja just ka ei saanud, aga parem ikka kui enne. Kogu see käsitöö jahi kallal on väga aeganõudev ja kusagil on piir, mida tasub teha ja mida mitte.
Vana mürkvärvi eemaldamine oli väga must töö. Sõna otseses mõttes olime peale
seda nagu neegrid. Mürkvärv oli nimelt ka ise musta värvi. Vahelduseks valge pahtlitolm, millega ka end ohtralt puuderdasime.
Põhitöö tegid Jaanis, Ülar ja Kristjan.
Vana, mehaaniline logi, mis küll töötas, aga kolises hullusti ja näitas kiirust vaid alates 2 sõlmest, sai maha võetud. Selleks et kolin ära kaoks, kiilus Jaanis juba läinud kevadel trossi kinni. Selle tiivik oli ka mingil määral lisatakistuseks.
Selle logiga sai ka üksjagu nalja. Läinud aastal tõstsime jahi korra veest välja. Vaja oli vahetada rooli tugitala, mis oli läbi roostetanud. Siis saigi logil juba tiivik ära võetud. Tähelepanematusest jäi aga tross ja selle toru näidikukellaga ühendamata. Jahi uuesti sisse tõstnud, avastasime tund hiljem, et kusagilt tuleb vett pilssi. Vesi voolas mööda trossi toru.
Nüüd sai see logi siis täiesti eemaldatud. Läbi kere puurisime uue, suurema augu ja sinna paigaldasime Silva Nexuse tridata anduri. Anduris on ühendatud logi ja kajalood. Paigaldamist ootab ka masti tuuleandur ja näidikute paneel.
Lõpuks vahetasime mootoril õlid ja kütusefiltri.
2. mai hommikul tuli kraana ja tõstsime jahi vette.
Kraanast oli ka abi masti püstitamisel. Kuna olime selle tööga kõik ametis, siis pildi tegemine, mis esialgu mõttes oli, jäi ära.
Nasval ellingute kõrval oleva kai ääres on üsna madal. Kuna ka vee seis on praegu madal, siis tuli jaht kohe panna risti kaiga, et põhja kinni ei jääks.
Kõik laabus sujuvalt ja poole tunniga oli jaht vees ja mast paigas. Aega veel siiski läks, sest vandid, staagid ja parduunid tuli pingutada. Kes jahi tagastusest midagi ei tea, siis vandid on vaierid, mis jooksevad mastil saalingute alt teki külge. Parduunid jooksevad masti tipust üle saalungite (mastiga risti olevad rautised) alla ja kinnituvad samuti tekis olevate kinnituste külge. Vandid ja parduunid toestavad masti peamiselt külgedelt. Staagid jooksevad aga masti tipust vööri ja ahtrisse ja toestavad masti piki jahti. Kogu see krempel tuleb veel ühtlaselt ära pingutada. Lõplik pingutamine toimub peale esimest sõitu purjede alla.
Panime mootori käima ja sõitsime oma tavapärasele seisukohale. Mootori juures on iga- aastaseks hooldeks õli vahetus ja kütusefiltri vahetus. Vahetamist vajab ka veepumba tiivik.
Laupäeval, 3. mail käisid Jaanis ja Ülar vööripoolse vandi kinnitustala vahetamas. Õigemini panime olemasoleva tala sisse veel karpraua, kuna tala oli ühest kohast, kus kunagi on läbi sadanud, osaliselt läbi roostetanud. Sai tehtud ka teisigi väiksemaid töid.
Laupäevane tööpäev meil esialgu plaanis ei olnud, aga kuna ilmateade lubas pühapäevaks hoovihma, siis sai ikkagi igaks juhuks tööd ära tehtud.
Pühapäeval, 4. mail oli tõesti hoovihma. Seda aga mitte Nasval, vaid Jaanise maakodus, kus oli äikest ja sadas rahet. Jaanis käis pealelõunal ja viis jahi peale purjed ja osa madratseid. Ka loputas ta veetangi ja täitis selle värske veega, pesi põrandavaiba ja osa jahi sisemusest puhtaks.
Vaatamist oli Nasval sel päeval muudki. Saare EPT kaevandab ja veab Nasva jahisadama kõrvalt liiva ära. See kaevandamine tõi paar aastat tagasi ohvriks ühe lapse, kes vaatamata hoiatussiltidele läks sinna ujuma ja uppus kaevandusauku. Nüüd sõitis üks liiva vedav auto liivas tehtud tammilt alla ja läks kummuli. Loodetavasti juht pääses, aga auto oli enamalt jaolt vee all. Mingil põhjusel hakkas huilgama auto sireen, see kogu madinale tähelepanu tõmbaski. Peatselt olid kohal ka kiirabi ja politsei.
Lõpuks veel kruntvärv ja mürkvärv, et karbid ja vetikad suvel põhja alla ei kasvaks.
Päris ideaalseks põhja just ka ei saanud, aga parem ikka kui enne. Kogu see käsitöö jahi kallal on väga aeganõudev ja kusagil on piir, mida tasub teha ja mida mitte.
Vana mürkvärvi eemaldamine oli väga must töö. Sõna otseses mõttes olime peale
seda nagu neegrid. Mürkvärv oli nimelt ka ise musta värvi. Vahelduseks valge pahtlitolm, millega ka end ohtralt puuderdasime.
Põhitöö tegid Jaanis, Ülar ja Kristjan.
Vana, mehaaniline logi, mis küll töötas, aga kolises hullusti ja näitas kiirust vaid alates 2 sõlmest, sai maha võetud. Selleks et kolin ära kaoks, kiilus Jaanis juba läinud kevadel trossi kinni. Selle tiivik oli ka mingil määral lisatakistuseks.
Selle logiga sai ka üksjagu nalja. Läinud aastal tõstsime jahi korra veest välja. Vaja oli vahetada rooli tugitala, mis oli läbi roostetanud. Siis saigi logil juba tiivik ära võetud. Tähelepanematusest jäi aga tross ja selle toru näidikukellaga ühendamata. Jahi uuesti sisse tõstnud, avastasime tund hiljem, et kusagilt tuleb vett pilssi. Vesi voolas mööda trossi toru.
Nüüd sai see logi siis täiesti eemaldatud. Läbi kere puurisime uue, suurema augu ja sinna paigaldasime Silva Nexuse tridata anduri. Anduris on ühendatud logi ja kajalood. Paigaldamist ootab ka masti tuuleandur ja näidikute paneel.
Lõpuks vahetasime mootoril õlid ja kütusefiltri.
2. mai hommikul tuli kraana ja tõstsime jahi vette.
Kraanast oli ka abi masti püstitamisel. Kuna olime selle tööga kõik ametis, siis pildi tegemine, mis esialgu mõttes oli, jäi ära.
Nasval ellingute kõrval oleva kai ääres on üsna madal. Kuna ka vee seis on praegu madal, siis tuli jaht kohe panna risti kaiga, et põhja kinni ei jääks.
Kõik laabus sujuvalt ja poole tunniga oli jaht vees ja mast paigas. Aega veel siiski läks, sest vandid, staagid ja parduunid tuli pingutada. Kes jahi tagastusest midagi ei tea, siis vandid on vaierid, mis jooksevad mastil saalingute alt teki külge. Parduunid jooksevad masti tipust üle saalungite (mastiga risti olevad rautised) alla ja kinnituvad samuti tekis olevate kinnituste külge. Vandid ja parduunid toestavad masti peamiselt külgedelt. Staagid jooksevad aga masti tipust vööri ja ahtrisse ja toestavad masti piki jahti. Kogu see krempel tuleb veel ühtlaselt ära pingutada. Lõplik pingutamine toimub peale esimest sõitu purjede alla.
Panime mootori käima ja sõitsime oma tavapärasele seisukohale. Mootori juures on iga- aastaseks hooldeks õli vahetus ja kütusefiltri vahetus. Vahetamist vajab ka veepumba tiivik.
Laupäeval, 3. mail käisid Jaanis ja Ülar vööripoolse vandi kinnitustala vahetamas. Õigemini panime olemasoleva tala sisse veel karpraua, kuna tala oli ühest kohast, kus kunagi on läbi sadanud, osaliselt läbi roostetanud. Sai tehtud ka teisigi väiksemaid töid.
Laupäevane tööpäev meil esialgu plaanis ei olnud, aga kuna ilmateade lubas pühapäevaks hoovihma, siis sai ikkagi igaks juhuks tööd ära tehtud.
Pühapäeval, 4. mail oli tõesti hoovihma. Seda aga mitte Nasval, vaid Jaanise maakodus, kus oli äikest ja sadas rahet. Jaanis käis pealelõunal ja viis jahi peale purjed ja osa madratseid. Ka loputas ta veetangi ja täitis selle värske veega, pesi põrandavaiba ja osa jahi sisemusest puhtaks.
Vaatamist oli Nasval sel päeval muudki. Saare EPT kaevandab ja veab Nasva jahisadama kõrvalt liiva ära. See kaevandamine tõi paar aastat tagasi ohvriks ühe lapse, kes vaatamata hoiatussiltidele läks sinna ujuma ja uppus kaevandusauku. Nüüd sõitis üks liiva vedav auto liivas tehtud tammilt alla ja läks kummuli. Loodetavasti juht pääses, aga auto oli enamalt jaolt vee all. Mingil põhjusel hakkas huilgama auto sireen, see kogu madinale tähelepanu tõmbaski. Peatselt olid kohal ka kiirabi ja politsei.
Eile, 05. mail , panid poisid paika näidikute paneeli. Selleks kulus ka terve õhtupoolik.
Tööd on veel veidi teha, enne kui merele saab: Panna paika purjed, jaht seest ja väljast korralikult puhtaks pesta, tuua jahti madratsid ja muu riidevarustus…
Tööd on veel veidi teha, enne kui merele saab: Panna paika purjed, jaht seest ja väljast korralikult puhtaks pesta, tuua jahti madratsid ja muu riidevarustus…
26.3.08
Vahelugemist HMS Cassandra komandöri, Edward Coverley Kennedy kohta
Kapten Edward Coverley Kennedy sündis 31. augustil 1879.a Ringwood`is . Ta oli Edward Briggs Kennedy´ ja Caroline Edith Jackson´i poeg. Abiellus Rosalind Margaret Innes Grant`iga 21. septembril 1918. Teenis I maailmasõja ajal ja järel mereväeohvitserina Hiinas ja laevadel HMS Antrim, HMS Angora, HMS Cassandra, HMS Constance. HMS Cassandra läks ööl vastu 6. detsembrit 1918 Saksa miini otsa ja uppus Saaremaa lähistel. (vt vastav logiraamatu kanne Cassandra nime asjus 25.02.2008).II maailmasõja algusest teenis ka komandörina Briti abiristlejal Rawalpindi.
23. novembril 1939, seega kolmandal sõjakuul, kohtas tema ristleja Fääri saarte ja Islandi vahelises väinas Saksa lahingulaeva Scharnhorst. Kennedy võttis vastu ebavõrdse lahingu, mis kestis 14 minutit. Rawalpindi sai ka oma vastasesse tabamuse, kuid see ei muutnud lahingu käiku. Tugevalt pihta saanud Rawalpindi proovis suitsukatte all taganeda, kuid see ei õnnestunud. Komandör ja tema meeskond, 265 meest hukkusid. Pääses 27 meremeest, kelle Saksa lahingulaev merest korjas.
Edward Coverley Kennedy´le on annetatud Auleegioni Orden ja omistatud mereväekapteni auaste. Tema mälestuseks on paigutatud kuningliku Hampton Court Palace kabelisse puitplaat ja altariääris Kõigi Pühakute Kirikus Farringdon´is.
Allikad :
http://www.thepeerage.com/ (sealt ka foto); http://www.unithistories.com/officers/RN_officersK.html;
Mati Õun, Lahingud Atlandil ja polaarmeres 1939-1945, Tallinn 2007, Tehnikamaailm.
25.2.08
Cassandra nimi ja selle taust
Jahi nime me ei vahetanud. Seda kahel põhjusel. Nimelt ei ole jahi nime vahetamine merekommete järgi hea. Teiseks on nimel Cassandra meie jaoks emotsionaalne ja ajalooline taust Eesti Vabadussõja algusest.
1918. aasta sügisel rippus Eesti iseseisvus juuksekarva otsas. Oli alanud Vabadussõda. Puudus oli nii meestest kui relvadest. Eesti oli mere poolt kaitsetu ja punased võisid kergesti Tallinna merelt rünnata.
Sellest olukorrast otsis väljapääsu Eesti vastne saadik Londonis, Ants Piip. Endine Kuressaare merekooli õpetaja ja õigusteadlane oli suutnud britte veenda Eestile appi tulema.
“Üks „Caradoci" ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõudsime väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse(ptaegu Liepaja - J.P.). Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. …
Järgmisel päeval võttis Sinclair (kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair- J.P) kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid “Cardiffi" juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja tuul oli külm. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistsid Öseli tuletornituled, tõstis võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis teisena sõitnud „Cassandra” ootamatult õhku. Kennedy laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud „Cassandra” oli nüüd pelgalt tume ja tuim laevakere ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. „Cardiff" saatis oma masinaohvitseri teda abistama, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta.
Seejärel seati Sinclair veel ühe probleemi ette. Plahvatuse ajal oli surma saanud ainult kümme meest. Kuidas oleks võimalik päästa laeva rohkem kui 450 inimesest koosneva meeskonna ülejäänud osa? Üksuse paadid olid väga väikese mahutavusega. Pimeduses oleks vesilastis laevaga sildumine olnud nende jaoks väga raske. Lahenduse pakkusid välja kaks hävitajat. Kaptenleitnant F. G. Glossop manööverdas “Westminsteri" tuule poolsest küljest „Cassandra"' vööri juurde, kuid ta jõudis võtta vrakilt maha kõigest neliteist madrust, enne kui tema laeva õõtsumine tugevas lainetuses vastu ristleja rasket soomust ähvardas vigastada hävitaja õblukest keresõrestikku ja ta oli sunnitud eemalduma.
Seejärel manööverdas kaptenleitnant J. G. Ramsey „Vendotta” kaks korda sama osavalt vööriehitise kohal „Cassandra" tuulealuse parda alla ja sai oma vaeva eest tublisti tasutud.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed – 440 ohvitseri ja madrust kuiva jalaga „Vendotta" pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid ja neid, kellel plahvatuse lööklaine oli murdnud mõne ihuliikme. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
“Cassandra" kaotamine peaaegu Balti mere sõjaretke alguses oli suur löök, kuigi seda leevendas inimohvrite vähesus.”
1918. aasta sügisel rippus Eesti iseseisvus juuksekarva otsas. Oli alanud Vabadussõda. Puudus oli nii meestest kui relvadest. Eesti oli mere poolt kaitsetu ja punased võisid kergesti Tallinna merelt rünnata.
Sellest olukorrast otsis väljapääsu Eesti vastne saadik Londonis, Ants Piip. Endine Kuressaare merekooli õpetaja ja õigusteadlane oli suutnud britte veenda Eestile appi tulema.
“Üks „Caradoci" ohvitser on kirja pannud, et esmalt jõudsime väga külma ilmaga ja usaldusväärsete kaartideta Libausse(ptaegu Liepaja - J.P.). Temperatuur oli peaaegu 9 kraadi Fahrenheiti järgi ning külmunud ja lumega kaetud maa poolt puhus tugev ja lõikavalt külm tuul, mis põhjustas niiskuse kondenseerumist vee kohal ja tekitas avamerel udu. Ka senini sakslaste kontrolli all olev kallas nägi kõle välja. …
Järgmisel päeval võttis Sinclair (kontradmiral Edwin S. Alexsander-Sinclair- J.P) kursi põhja. Tema laevad sõitsid kiiluveerivis, ristlejad olid “Cardiffi" juhtimisel ees ja neile järgnes üheksa hävitajat. Ilm oli udune, merel voogasid pikad ummiklained ja tuul oli külm. Kesköö paiku, kui eestpoolt paistsid Öseli tuletornituled, tõstis võimas plahvatus masinaruumi all kapten L. G. Kennedy juhtimisel rivis teisena sõitnud „Cassandra” ootamatult õhku. Kennedy laev oli kaardile kandmata Saksa miiniväljal miinile sattunud. Aluse ahtriosa purunes kahest kohast ja ta kaldus nii kiiresti kursilt kõrvale, et kokkupõrke hoidis ära ainult järgmise laeva valvsa vahiohvitseri kiire tegutsemine. Auruta, elektrita ja sügavasti vette vajunud „Cassandra” oli nüüd pelgalt tume ja tuim laevakere ning tema kapten seisis silmitsi küsimusega, kas alust on võimalik uppumisest päästa ja puksiiri võtta. „Cardiff" saatis oma masinaohvitseri teda abistama, teised üksuse laevad aga seisid läheduses ja valgustasid seda sünget vaatepilti prožektoritega. Vastus oli piisava selgusega käes kahekümne minuti pärast, kui lained hakkasid üle vigastatud aluse teki uhtuma. Laev tuli maha jätta.
Seejärel seati Sinclair veel ühe probleemi ette. Plahvatuse ajal oli surma saanud ainult kümme meest. Kuidas oleks võimalik päästa laeva rohkem kui 450 inimesest koosneva meeskonna ülejäänud osa? Üksuse paadid olid väga väikese mahutavusega. Pimeduses oleks vesilastis laevaga sildumine olnud nende jaoks väga raske. Lahenduse pakkusid välja kaks hävitajat. Kaptenleitnant F. G. Glossop manööverdas “Westminsteri" tuule poolsest küljest „Cassandra"' vööri juurde, kuid ta jõudis võtta vrakilt maha kõigest neliteist madrust, enne kui tema laeva õõtsumine tugevas lainetuses vastu ristleja rasket soomust ähvardas vigastada hävitaja õblukest keresõrestikku ja ta oli sunnitud eemalduma.
Seejärel manööverdas kaptenleitnant J. G. Ramsey „Vendotta” kaks korda sama osavalt vööriehitise kohal „Cassandra" tuulealuse parda alla ja sai oma vaeva eest tublisti tasutud.
Välja arvatud üks mees, kes libastus ja kahe laeva vahel merre kukkus, jõudsid ristleja ülejäänud meeskonnaliikmed – 440 ohvitseri ja madrust kuiva jalaga „Vendotta" pardale, kusjuures nende hulgas oli ka palju vigastatuid ja neid, kellel plahvatuse lööklaine oli murdnud mõne ihuliikme. Operatsioon lõpetati üks tund pärast ristleja sattumist miinile. Seejärel vajus vraki vöör vee alla, ta puudutas ahtrit õhku tõstes ninaga merepõhja, murdus pooleks ja kadus silmist.
“Cassandra" kaotamine peaaegu Balti mere sõjaretke alguses oli suur löök, kuigi seda leevendas inimohvrite vähesus.”
Bennett, Geoffrey, Balti mere vabastamine, Tallinn, Olion, 2003 , lk 33-35
Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra. Tegemist oli väga suure kaotusega, sest Caledon klassi 450 jalga pikk ja 4 950 tonnise veeväljasurvega kergeristleja Cassandra oli väga uus laev, vette lastud 25. november 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.
Laeva logiraamatu järgi toimus see 58º 29´ N ja 21º 11´ E. See on 20,34 miili Vilsandi tuletornist, peilug 286º.
Juhtunu oli väga valusaks löögiks, sest laevastik pöördus Kopenhaagenisse tagasi.
“Lugupeetud ja pea igapäevase kokkusaamise tõttu nii sõbralikuks saanud admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme: „Oleme kaotanud nõel-uue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!"
Ja nagu möödaminnes riivan iga suurriigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Britid ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat."
Professor Simpson saab elavaks: „Ei, seda mitte, seda küll mitte!" Aga saagu ma aru nende raskustest. Ta katsuvat omalt poolt teha, mis võib, et abiandmine ei katkeks. Omalt poolt luban kõnelda ka admiraliteedis. …
Ja tõesti, 8. detsembril sõitis Briti laevastik, nüüd juba ühes „Princess Margaret'iga", Kopenhaagenist uuesti Liibavisse.
Vahepeal oli korraldatud meil ka lootside asi, ning just Moskvast Tallinnasse jõudnud polkovnik (nüüdne kindral) Laidoneri energilisel korraldusel sõitsid lootsid Liibavisse a/l „Revaril". Siin suutis kindral Laidoner veenda admiral Sinclair'i abi kiirest vajadusest ja sõidu võrdlemisi hädaohutusest, ning 11. dets. õhtul peale telegrammide vahetust Londoniga, sõitis Briti laevastik välja Tallinna sihis. 12. detsembril umbes kell 3 olid Briti laevad Tallinnas, kus neid nii kaua oodatud ja nüüd seda suurema juubeldusega vastu võeti."
Saaremaa lähistel uppus 06.12.1918 Saksa miinile sõites Eestile appi tulnud Ühendatud Kuningriikide kergeristleja HMS Cassandra. Tegemist oli väga suure kaotusega, sest Caledon klassi 450 jalga pikk ja 4 950 tonnise veeväljasurvega kergeristleja Cassandra oli väga uus laev, vette lastud 25. november 1916 ja mehitatud alles juunis 1917.
Laeva logiraamatu järgi toimus see 58º 29´ N ja 21º 11´ E. See on 20,34 miili Vilsandi tuletornist, peilug 286º.
Juhtunu oli väga valusaks löögiks, sest laevastik pöördus Kopenhaagenisse tagasi.
“Lugupeetud ja pea igapäevase kokkusaamise tõttu nii sõbralikuks saanud admiral Fremantle'it ei tunne ära, kui Pustaga tema juurde läheme: „Oleme kaotanud nõel-uue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merde!"
Ja nagu möödaminnes riivan iga suurriigi õrnemat külge, tema prestiiži: „Ega Britid ühe hukkunud laeva pärast ometi muuda poliitikat."
Professor Simpson saab elavaks: „Ei, seda mitte, seda küll mitte!" Aga saagu ma aru nende raskustest. Ta katsuvat omalt poolt teha, mis võib, et abiandmine ei katkeks. Omalt poolt luban kõnelda ka admiraliteedis. …
Ja tõesti, 8. detsembril sõitis Briti laevastik, nüüd juba ühes „Princess Margaret'iga", Kopenhaagenist uuesti Liibavisse.
Vahepeal oli korraldatud meil ka lootside asi, ning just Moskvast Tallinnasse jõudnud polkovnik (nüüdne kindral) Laidoneri energilisel korraldusel sõitsid lootsid Liibavisse a/l „Revaril". Siin suutis kindral Laidoner veenda admiral Sinclair'i abi kiirest vajadusest ja sõidu võrdlemisi hädaohutusest, ning 11. dets. õhtul peale telegrammide vahetust Londoniga, sõitis Briti laevastik välja Tallinna sihis. 12. detsembril umbes kell 3 olid Briti laevad Tallinnas, kus neid nii kaua oodatud ja nüüd seda suurema juubeldusega vastu võeti."
Ants Piip, Tormine aasta, Tartu 1934 , lk 354-355
Sel sügisel möödub sellest ajaloolisest sündmusest 90 aastat. Loodame, et suudame seda S/Y Cassandra meeskonnaga vääriliselt meenutada.
Sel sügisel möödub sellest ajaloolisest sündmusest 90 aastat. Loodame, et suudame seda S/Y Cassandra meeskonnaga vääriliselt meenutada.
Fotod: Kergeristleja Cassandra; Kontradmiral Alexander-Sinclair- raamatust Peedu Sammalsoo, Hannes Walter ja Mati Õun,Võitlused Läänemerel 1918-1919 ,Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Laeva hukkumise asukoht- J.Prii
2.11.07
2007 hooaja lõpetamine ja kokkuvõte
14. oktoobril 2007 tegime selle hooaja viimase sõidu, milleks oli Roomassaare – Nasva. 16. oktoobril toimus jahi peal väike hooaja lõpetamise üritus. Osalesid Jaanis, Kristjan, Martin, Adamson ja Peeter. Seega osalt ka need, kes ei ole eriti kaasa sõita saanud erinevatel põhjustel. Hävitasime sellega jahi toidu- ja joogitagavarad.26. oktoobril tõstsime jahi veest välja, päev hiljem läks mast jahtklubi ellingusse.
Millalgi pooles hooajas seadsime eesmärgis purjetada kokku 1000 miili.
Eesmärk sai täidetus. Kokku tuli läbisõiduks 1042 miili.
Olulisemad sõidud olid: Bornholm-Roomassaare, Heiti Rebase mälestusregatt, Allirahu regatt, Ruhnu regatt (Roomassaare – Rinksu - Roomassaare), Roja regatt (Roomassaare – Roja - Roomassaare), Kuressaare Merepäevade eskaadrisõit (Roomassaare – Kuressaare), huvireis Nasva-Ventspils-Nasva, huvireis Roomassaare- Pärnu- Kihnu-Roomassaare.
Hooaja jooksul külastasime kolmel korral Abrukat ja tegime 14 muud lühemat väljasõitu.
20.8.07
SMS Roja regatt 16.-19.08.2007
Meeskond: Kristjan, Ülar, Ülari vend Madis ja Jaanis.
16:08 start Roomassaarest kell 22.00 Tuul muutlik, keerab 30º ulatuses, valdavalt SW. Nii et Abrukast Sõrve poolt ei kannata läbi minna. Peale Roomassaare faarvaatri poid äikesepagi. Kottpime ja valge vesi. Vahetasime eespurje ja rehvisime grooti. Äike oli ees, aga otse peale ei tulnud. Vahepeal kiirus 6-7 sõlme, tuul 12-13 m/s. Nägime, et vastu tuli topitulega jaht. Ära ei tundnud, kas keegi pööras otsa ringi vms. Jaanis kukkus ühe suurema prõmakaga kajuti luugid sisse. Ta seisis kajuti luukide ees ja kui laine tõi, siis lendasidki. Need sai kuidagi ajutiselt ette kinnitatud.
00:00 tuul veidi nõrgeneb. Sööme Ülari toodud õunu. Võis juhtuda ka, et mõne koos ussidega, sest pimedas ei näinud midagi.
17.08.2007
01:00 Taas ülesse genua, see tähendab siis kõige suurem eespuri.
5.30 Tuul taas tugevam. Väike eespuri ja groodile rehv.
Vahepeal hakkas valgemaks minema. Tundus, et näeme ees, Läti ranniku lähedal jahte, aga need rambad osutusid põhjalikumal vaatlusel kaubalaevadeks. Mida Rojale lähemale, seda ägedamaks läks tuul ja see oli terava nurga alt.
9:15 jõudsime Roja sadamasse. Seisame poord poordis. Meie saime end Kadri poordi. Kadri omakorda seisis mingi kohaliku jahi kõrval. SMS-l kokku Rojas 12 jahti: 8 väiksemate arvestusgrupis ja 4 suuremate grupis.
Ilm läks ilusaks, nii et sai asju kuivatada. Oli ka korvamatut veekahju. Madisel läks telefon rikki ja korda ta seda vist enam ei saanudki. Õhtusöögi sõime laevas. 18.08.2007
Päev Rojas.
Hommikul läks igaveseks müdistamiseks, trampimiseks ja lätikeelseks jutuks. Tagatipuks müristati mootoritega, roniti meiegi jahi peale. No tuli üks varajane jahimatkaja, siis teine, siis kolmas, neljas – terve laevastik. Panid sadama puupüsti täis. Jaanis pistis selle madina peale pea luugist välja ja selgus, et oligi lätlaste laevastik. Hiljem selgus, et neil oli regatt Riiast Rojasse ja edasi Ruhnu.
Hommikusöögiks võileivad ja kohv.
12:00 Läksime linna (alevit) vaatama. Varasematest külastustest juba tuttavas avatud internetipunktis sai ilma vaadatud. Sadamas töötavat wifit ei olnud. Tagasisõiduks lubas väga vaikset ilma.
Mõned kangemad mehed käisid ka Roja kaunis rannas ujumas. Vesi väga soe ei olnud.
16:00 – Tellisime restorani lõuna. Üks restoran oli veeavarii tõttu kinni ja töötas teine. Need restoranid või baarid on üsna sadama lähedal. Meie saime lõuna kätte 1 tunni möödudes, aga järgmisel enam nii hästi ei läinud. Õhtul pidi seal pidu olema.
Meie vaatasime õhtul filmi. Pidu ei olnud ilmselt suur, sest meie omadest seal kedagi kaua polnud.
19.08.2008
7:15 äratus. Meil pidi esimeste plaanide järgi väljasõit olema lätlastega ühel ajal, kell 10:00. Õnneks lätlased läksid kell 9:00 välja.
Pukseerisime Kadri mööda jõge välja.
10:00 Start spinni all. Positsioon oli meil hea, aga spinni ülesse saamine võttis aega.
Sõitsime enam vähem ühes rütmis ÖÖ-ga. Vahepeal tuul täitsa vaibus. Siis vahepeal panime genu ülesse ja saime käiku. Siis taas spinn ja venimine.
Oli lootus vihmapilvedele, mis tekkisid, et ehk saab nende alt tuult. Veidikeseks ajaks saigi. Aga seda polnud kauaks. Edasi tuli otsida merel kergeid viirge, kus veidigi tuult oli.
19:20 Meil sai tigumisest ja tuule otsimisest villand. Tõotas tulla öö merel, aga meil vaja järgmine päev asju ajada. Kuigi see oli puhkepäev ja riigipüha- taasiseseisvumispäev. Panime mootori tööle. Kui jaht ÖÖ juurde jõudis, käivitasid ka nemad oma päramootori. Neil oli siiski sellega midagi kaotada, meil polnud aga miskit eriti kaotada, sest Rojasse minek ei olnud eriti edukas. Mootori all möödusime Abruka sadama kandis Sophiast. Sophia muidugi purjetas.
23:20 andsime Roomassaares otsad. Piirikontroll ja koju.
16:08 start Roomassaarest kell 22.00 Tuul muutlik, keerab 30º ulatuses, valdavalt SW. Nii et Abrukast Sõrve poolt ei kannata läbi minna. Peale Roomassaare faarvaatri poid äikesepagi. Kottpime ja valge vesi. Vahetasime eespurje ja rehvisime grooti. Äike oli ees, aga otse peale ei tulnud. Vahepeal kiirus 6-7 sõlme, tuul 12-13 m/s. Nägime, et vastu tuli topitulega jaht. Ära ei tundnud, kas keegi pööras otsa ringi vms. Jaanis kukkus ühe suurema prõmakaga kajuti luugid sisse. Ta seisis kajuti luukide ees ja kui laine tõi, siis lendasidki. Need sai kuidagi ajutiselt ette kinnitatud.
00:00 tuul veidi nõrgeneb. Sööme Ülari toodud õunu. Võis juhtuda ka, et mõne koos ussidega, sest pimedas ei näinud midagi.
17.08.2007
01:00 Taas ülesse genua, see tähendab siis kõige suurem eespuri.
5.30 Tuul taas tugevam. Väike eespuri ja groodile rehv.
Vahepeal hakkas valgemaks minema. Tundus, et näeme ees, Läti ranniku lähedal jahte, aga need rambad osutusid põhjalikumal vaatlusel kaubalaevadeks. Mida Rojale lähemale, seda ägedamaks läks tuul ja see oli terava nurga alt.
9:15 jõudsime Roja sadamasse. Seisame poord poordis. Meie saime end Kadri poordi. Kadri omakorda seisis mingi kohaliku jahi kõrval. SMS-l kokku Rojas 12 jahti: 8 väiksemate arvestusgrupis ja 4 suuremate grupis.
Ilm läks ilusaks, nii et sai asju kuivatada. Oli ka korvamatut veekahju. Madisel läks telefon rikki ja korda ta seda vist enam ei saanudki. Õhtusöögi sõime laevas. 18.08.2007
Päev Rojas.
Hommikul läks igaveseks müdistamiseks, trampimiseks ja lätikeelseks jutuks. Tagatipuks müristati mootoritega, roniti meiegi jahi peale. No tuli üks varajane jahimatkaja, siis teine, siis kolmas, neljas – terve laevastik. Panid sadama puupüsti täis. Jaanis pistis selle madina peale pea luugist välja ja selgus, et oligi lätlaste laevastik. Hiljem selgus, et neil oli regatt Riiast Rojasse ja edasi Ruhnu.
Hommikusöögiks võileivad ja kohv.
12:00 Läksime linna (alevit) vaatama. Varasematest külastustest juba tuttavas avatud internetipunktis sai ilma vaadatud. Sadamas töötavat wifit ei olnud. Tagasisõiduks lubas väga vaikset ilma.
Mõned kangemad mehed käisid ka Roja kaunis rannas ujumas. Vesi väga soe ei olnud.
16:00 – Tellisime restorani lõuna. Üks restoran oli veeavarii tõttu kinni ja töötas teine. Need restoranid või baarid on üsna sadama lähedal. Meie saime lõuna kätte 1 tunni möödudes, aga järgmisel enam nii hästi ei läinud. Õhtul pidi seal pidu olema.
Meie vaatasime õhtul filmi. Pidu ei olnud ilmselt suur, sest meie omadest seal kedagi kaua polnud.
19.08.2008
7:15 äratus. Meil pidi esimeste plaanide järgi väljasõit olema lätlastega ühel ajal, kell 10:00. Õnneks lätlased läksid kell 9:00 välja.
Pukseerisime Kadri mööda jõge välja.
10:00 Start spinni all. Positsioon oli meil hea, aga spinni ülesse saamine võttis aega.
Sõitsime enam vähem ühes rütmis ÖÖ-ga. Vahepeal tuul täitsa vaibus. Siis vahepeal panime genu ülesse ja saime käiku. Siis taas spinn ja venimine.
Oli lootus vihmapilvedele, mis tekkisid, et ehk saab nende alt tuult. Veidikeseks ajaks saigi. Aga seda polnud kauaks. Edasi tuli otsida merel kergeid viirge, kus veidigi tuult oli.
19:20 Meil sai tigumisest ja tuule otsimisest villand. Tõotas tulla öö merel, aga meil vaja järgmine päev asju ajada. Kuigi see oli puhkepäev ja riigipüha- taasiseseisvumispäev. Panime mootori tööle. Kui jaht ÖÖ juurde jõudis, käivitasid ka nemad oma päramootori. Neil oli siiski sellega midagi kaotada, meil polnud aga miskit eriti kaotada, sest Rojasse minek ei olnud eriti edukas. Mootori all möödusime Abruka sadama kandis Sophiast. Sophia muidugi purjetas.
23:20 andsime Roomassaares otsad. Piirikontroll ja koju.
Logiraamatut täitis:
Jaanis Prii
Jaanis Prii
Subscribe to:
Posts (Atom)