Alustagem siis algusest. Ühel jaanuarikuu päeval saatis Jaanis mulle “CASSANDRA” suvise sõidugraafiku 2024. Mind puudutavaks osaks 14-15. Juuni Abruka regatt ja juulis plaanitav lõbusõit Gotlandile.
Mina, maarott, purjetama? Noo kuulge? Tõsi, viimased aastad Tallinnas elanuna, olen ma ju merd näinud, isegi käinud mere ääres. Paar korda mootorpaadiga ja korra jahiga Naissaarel seilanud, aga purjetamisest, veel vähem laeva terminitest, ei teadnud ma kohe mitte midagi.
Enne regatta esitasin endale küsimused:
miks ma selle väljakutse vastu otsustasin võtta?
kas ma kardan või mida ma tegelikult pelgan?
Leian, et inimene võiks elus vastu astuda oma hirmudele, neid teadvustada ja kui pakutakse võimalust ennast proovile panna, siis ka seda teha. Mul on mere ees suur aukartus, ning mõeldes sõidule üle Läänemere, meenub ilmselt nii mõnelegi parvlaev “Estonia” uppumine. Ehk siis, jah, ma kardan tormi, seda, et süda läheb pahaks aga ilma vastu ei saa midagi ning iivelduse vastu olid mul ingveritabletid varutud. Veel kardan haiget saada, ära uppuda. Aga samas, hirm on elus ka vajalik, see hoiab meid liigselt riskimast. Niisiis, otsustasin oma hirmudele vastu astuda ja anda endale võimaluse kogeda ning õppida midagi uut.
Et testida minu merekõlblikkust, alustasin tutvust “Cassandraga” mai keskel, ööbisin paar ööd jahil tema kodusadamas, Roomasaares. Ilm oli tuulevaikne ja väga soe, võtsin päikest, kohanesin vaikselt jahiga, merel ei käinud.
Jaa siis saabuski 14. juuni.
CASSANDRA EST-266 meeskond koosseisus:
Jaanis, Alo, Juhan, Ülar, Indrek, Jaak, Andres, Maria ja mina alustasime kogunemist paar tundi enne starti. Jaanis tegi mulle eelnevalt väikse koolituse mida tähendab “paudiks valmis”. Alo, keda nägin sel päeval esimest korda, oli konkreetne ja ennast tutvustades küsis otse, kui palju ma purjetamisest tean. Piiksusin vaikselt, et korra olen jahiga Naissaarel käinud aga no, mitte midagi ei oska. Ettevalmistused jahil käisid ja mina üritasin mitte ette jääda ja segada, lihtsalt jälgisin mis toimus. Enne starti tegime mõningad manöövrid ja sain pisut aimu mis mind ees ootab.
18.00 oli start esimesele etapile Roomassaare-Abruka. Ausalt, esimesed 10 minutit oli mul pulss täiega laes ja ärevus sees, peale paari esimest suhteliselt edukat manöövrit rahunesin. Õppisin juurde uue väljendi “halsiks valmis”. Enamasti täitsin korraldusi kas natuke liiga vara või siis liiga hilja. Mõni kord õnnestust ka õigel hetkel üle jahi kajuti ronida. Aga neid igasugu jubinaid ja köisi on jahi küljes ikka väga palju, midagi jäi kogu aeg jalgade alla ja tegi pisut haiget. Meri oli “maarotile” sobilikult leebe, lainet sisuliselt polnud aga õnneks tuult jätkus. Kell 19.00 olime finisis. Järgnes laeva koristamine, purjede pakkimine ja otsade lappimine ehk sorimine. Sildusime Abruka sadamas, sõime kohalikus kohvikus koos meeskonnaga suppi, tegime väikese tiiru saarel. CASSANDRA meeskond käis ka esimest korda uues Abruka kabelis ja pani sinna küünla.
Käisin korraks raamatukogus, kuhu viisin enda poolt kingiks ühe raamatu ning kuulasime pisut meeleolukat muusikat. Kõrvus kõlamas “vana madrus, vana madrus, mis elu see on…” sõitsime ööseks Roomassaarde tagasi. Seekord mootori jõul, päikeseloojangut nautides ja omavahel vesteldes.
Ööbimiskohta jõudes olin üsna külmunud ja näljane, aga õnneks leidus selle vastu abi soojade riiete ja kuuma toidu näol.
Und kohe ei tulnud ja kesköö paiku kirjutasin päevikusse ka esimse lehe. “Esimene päev Abruka regatist möödas. Murdusid mõned küüsed, tekkisid mõned sinikad. Emotsioonid laes. Oli äge päev.. Homme jälle!”
Elamusi oli nii palju, et uni ei tahtnud tulla, jäin magama vast poole kahe paiku, aga sellele vaatamata olin järgmisel hommikul varakult jalgel. Vaatasin siis peeglist oma saagiks saadud sinikad üle… no neid ikka oli (üle lugema igaks juhuks ei hakanud) aga ma ei virise (või kui siis ainult natuke ).
Peale hommikusööki oli suunaks taas Roomasaare sadam. Kui meeskond oli kogunenud siis andsime otsad ja võtsime suuna taas Abrukale, et teha ring vastupäeva ümber saare.
Teel olles saabusid poide koordinaadid ümber mille tuli regatil purjetada ja Jaanis sisestas need jahi “ajju”. Peale kaptenite koosolekut Abrukal, andsime taas otsad ja valmistusime stardiks. Stardijoon oli ühe poi ja jaht “SOPHIA” vahe. Kõik regatil osalevad väikelaevad pidid selle joone ületama samaaegselt. Keegi ei tohtinud signaali kõlades olla “üle joone”. Kuna aluseid oli stardis oluliselt rohkem kui esimesel päeval siis oli start teisele päevale keerukam.
Jaaaaa siiiiiiis, hakkas juhtuma :D
Vahetult enne starti manööverdades, läks minusuguse maaroti jaoks põnevaks, isegi liiga põnevaks. Sain korralduse all kajutis midagi toimetada ja samal ajal kostus ülevalt ärevaid hüüdeid. Mingil minule mittemõistetaval põhjusel olime juhitamatud ja kõkrisime kergelt “KATARIINA JEEga”, sest laevad ei jõudnud hõigetele reageerida ja kokkupõrget vältida. Õnneks oli kõks üsna väike aga ära ehmatas siiski.
Üsna kohe peale seda kõlas stardisignaal. Aga nüüd läks veelgi lõbusamaks sest “CASSANDRAL” tuli tantsuisu peale. Spinnakeri ülespanekul tekkis vist mingi tuulehoog ja tõenäoliselt oli ka juhtimise viga, sest me ei suutnud jahti paremale küljele ära kallutada. Igatahes oli ühel hetkel vasak parras ja purije nukk vees, “CASSANDRA” kõikus nagu jonnipunn ühele ja teisele küljele. Puri laperdas, mehed hõikusid rahulolematuid käsklusi, üle kõigi kõlas kapteni rahulik hääl: “Hoidke kõik kinni” . Istusin jalad üle jahi ääre, hoidsin ühe käega reelingust ja toetasin teisega kajuti küljele. Vaatasin alla ja nägin kuidas vasaks parras oli sisuliselt vees. Ega ei jõudnudki midagi erilist mõelda, või kui siis seda, et kas nüüd lähmegi ümber?
Ümber me ei läinud, jalad jäid enam vähem kuivaks ja peale mõnda kuni 20kraadist kreeni vasakule ning tantsutiiru saime õigele kursile tagasi. Siis läks meeste vahel lahti rahulolematuks diskussiooniks selle üle, kes tegi millise vea. Justkui oleks sellest takkajärgi mingit kasu.
Ülejäänud osa regati teisest päevast kulges rahulikult, umbes nelja tunniga tegime tiiru Abrukale peale ja finisserisime Roomassaare sadamas. Järgnes eelmise päeva rutiin, jahi koristus ja asjade pakkimine. Kuna olime esimesed finisseerijad siis võtsime sadamas rahulikult, ootasime teisi lõpetajaid.
Tulemustest niipalju, et esimese päeva olime esikohal ja algul lõpp-protokollis kokkuvõttes ka esimesed. Hiljem tulemusi korrigeeriti ja saime teise koha. Ma arvan, et see on täiesti aus teine koht, napp aga kindel. Pole vaja merel tantsutiire teha , las need jäävad ikka ballisaali. Minu hirm, et ümber lähme oli üle pingutatud, sest hiljem mulle küll selgitati, et “CASSANDRA” on sügava ja raske kiiluga jaht, mis on ehitatud sisuliselt uppumatuks. Mida rohkem kreenis on seda suurem on tema soov ennast sirgeks ajada. Siiski oli päris huvitav näha “GO” jahi Sylvia (Aare Kööp) pardalt salvestatud videot “CASSANDRA” kreenist. Olen seda näidanud päris mitmele oma tuttavale ja reaktsioonid on olnud üsna samasugused. Kõrvaltvaatajana tundub see ohtlikumana kui tegelikult oli.
Kokkuvõtteks:
Merel süda pahaks ei läinud, väike iiveldus tekkis hoopis peale merelt tulekut õhtust süües aga ingveritabletid jäid alles. Sain võrratu elamuse ja kogemuse, tutvusin mitme ägeda inimesega kellega loodan veel varsti kohtuda. Avastasin, et mulle meeldib mere piiritu avarus sest koju Tallinnasse jõudes tundus korter kuidagi väga kitsas. Seega, ka maarott võib merd nautida!
Aitäh “CASSANDRA” meeskonnale mind enda sekka võtmast! Hei, Gotland, siit ma tulen!
Anne Sõber
