Purjejaht Cassandra on laev ja meeskond, mis seilanud Läänemerel nüüd juba kümme aastat. Laev on meeskonna all küll 2016 aastal vahetunud, aga nimi jäi. See logiraamat saab alguse 2007 aasta maist kui tõime Cassandra nime kandva laeva Taanist, Bornholmi saarelt. Nimi meile sobis, sest sellel on ajalooline side Eesti ja Saaremaaga. Meie esimene laev kannab alates 2016 uute tublide seilajate käes nime Elektra . Uus Cassandra on Beneteau First 34.7 Koos uue laevaga kasvas veidi ka meeskond.

26.8.08

Ruhnu regatt

Augustikuu kolmandal nädalavahetusel võtsime ette SMS-i Roomassaare sadama karikasõidu Ruhnu saarele. Retk algas reede hommikul ning pärast kaptenite koosolekut läksid kõik meeskonnad end sõiduks valmis panema. Kui hommikul oli meri veidi rahutu, siis päeva poole hakkas ta, nagu ilmateadegi oli lubanud, vaibuma. Kiirusega 1 miil tunnis on meresõit üsna rahulik, tegevuse otsimisega võib raskusi tulla. Meie otsustasime teha lõunapausi ja mina proovisin ära nõudepesu merel. Päike oli päris kuum ning ülekuumenemise vältimiseks vahetasid kõik riietuse õhema vastu. Pärast mõne tunnist vaikset loksumist hakkas Ruhnu juba selgemini paistma ning õhtuks jõudsime Ringsu sadamasse.
Pärast laeva korda sättimist ja Pärnust kohale tulnud veepolitsei reidi istusime maha, et tähistada Ülari vastset isaks saamist ja Jaanise sünnipäeva. Sadamakõrtsist kostus juba meie saabudes muusikat ja ega siis Cassandragi meeskond saanud meeleolukat pidu, mis vaheldudes saunaskäikudega kestis mõnel meist varajaste hommikutundideni, külastamata jätta.
Laupäeval tegime väikese ringkäigu saare põhiliste vaatamisväärsuste juures kuna nii mina kui Jan olime Ruhnul esimest korda. Tutvusime ka kohalike liiklusmärkide ning põneva mälestusmärgiga mis oli pühendatud kõikidele Ruhnu liiklusõnnetuste ohvritele. Sadama vahetus läheduses asus teinegi transpordiga seotud asutus – Ruhnu lennujaam. Külla jõudes astusime läbi kohalikust poest, mis ühtlasi täitis ka postkontori rolli. Sealt sai kodupoole teele pandud postkaart, et ka hiljem oleks tore „mere taguse maa” külastamist meenutada.
Samal nädalavahetusel toimusid üle 36 aasta taas Kihnu-Ruhnu mängud, mis sedakorda leidsid aset Ruhnu saarel. Ilmselt polnud Ruhnu tükil ajal nii palju rahvast näinud, sest lisaks paarikümnele kohalikule olid saarele tulnud ka Kihnu inimesed, lisaks veel Saaremaa ja Pärnu purjetajad. Jõudsime koolimaja ette täpselt õigel ajal, et olla tunnistajateks kahe väikesaare sportmängude avamisele. Teiste alade seas võis kohata ka sellist ala nagu „karu laskmine”. Pärast seda läksime uudistama Ruhnu kirikuid, millest üks on tuntud Eesti vanima säilinud puitehitisena. Surnuaed pühakodade kõrval oli samuti huvitav olles rajatud künka nõlvale ja pakkudes oma katusristidega põnevaid alternatiive tavalistele ristikujulistele hauakividele. Jõudnud oma ringkäiguga lõpule seadsime sammud sadamasse, et võtta kaasa söögitarvikud ja minna lõunale ning värskendavale suplusele väga ilusal ja puhtal valgeliivalisel Limo rannal.
Merevesi oli üsna soe – jahi termomeetri järgi Ruhnu all avamerel 18°.
Kuna oli teada, et õhtul peaks toimuma külapidu, hakkasime taas küla poole astuma. Kokku sai sel päeval mitu kilomeetrit maha kõnnitud, sest Ringsust külla on ligikaudu 4 kilomeetrit, mida läbisime mitmeid kordi, lisaks veel päevane matk. Kõigepealt toimus Pärnu jahtide autasustamine hommikul toimunud regati eest ning siis võis pidu Kihnu Poiste taktikepi all alata, et kesta hilja õhtuni.
See õhtu oli eriti seo, lausa troopiline. Selliseid õhtuid võib olla vaid augustikuus.
Järgmisel hommikul asusime tagasiteele Saaremaale. Päev oli suhteliselt sarnane tuleku päevaga, sest hommikul lainet oli, õhtuks aga kadus seegi ja sõita tuli jällegi igat väikest tuuleiili kinnipüüdes. Päike oli seekord aga kuidagi eriliselt karm ning väsitav. Tuli seista probleemi ees, et kuhugi pole päikesevarju minna – tuleb lihtsalt ära kannatada.
Sõit ise oli huvitav. Cassandra nõrga tuulega eriti hästi ei liigu. Ka meie spinnaker ei ole väga suur. Siiski päris viimast kohta me ei hoidnud. Väga kaugele kagulääne poole merele hoidis Vesileenu, kes selle tõttu ka kõrbes. Meie sõitsime esialgu kõrvu Marisega ja pikka aega liikus samas grupis ka Emerald. Veidi hiljem möödus meist Mercurius, kes otsustas katkestada ja mootori all sadamasse sõita. Peatselt katkestas ka Maris.
Vahepeal oli meilgi tõelisi raskusi spinnakeri täis hoidmisega. Grootpuri tuli ära koristada, et spinnakerile tuult jätkuks.
Huvitav olukord kujunes enne Abrukat, Roomassaare faarvaatri 1. teljepoi lähistel. Seal oleks nagu regatile uus start antud. Meie jõudsime kerges tuulevines seal seisvatele Enele, Karinale, Lotele ja Kadrile järele. Samas uues stardis oli ka Emerald, kuigi tema oli teise grupi jaht. Siis tuli sinnagi veidi tuult. Kõige esimesena sai hästi liikuma Ene.
Lõpetasime ilusas taganttuules spinnakeri all. Ringsus oli meie jahi mootoril tekkinud väike rike. Esimene käik ei läinud sisse, toimis vaid tagumine. Lote pealt antud ost vedas meid sadamast välja. Tuulevaikuses remontisid Ülar ja Jaanis probleemi ära, selgus et käigukangi liigutav tross oli kinnitusest lahti tulnud.Õhtul Roomassaarde jõudes „pakkisime” laeva kokku, et teinegi kord meresõitu nautida.
Reisikirja pani kokku Maria
Reisi fotod

No comments: