Naissaarel

Cassandraga Naissaarele (ühe maaroti reisikiri)
Ühel ilusal päeval helistas mulle vend Alo ja küsis, ega meie pere ei ole huvitatud järgmisel päeval purjekaga Naissaare külastamisest. Terve meie pere hüppas selle peale põhimõtteliselt vaimustusest lakke: Emili (11), kes oli terve suve unistanud kolmainsusest meri, laev ja Rootsi, ja kes pidi nüüd saama neist vähemalt kaks; Tony, kes järsku taipas, kui väga ta oli puudust tundnud oma suusapaadist, mille ta enne viis aastat tagasi Utah’st Eestisse kolimist maha müüs; mina, kes ma oma soontes voolava tilgakese Saaremaa verega lihtsalt armastan merd ja saari; ja muidugi Marko (3), kes oma noore ea ja ulja loomu tõttu on alati valmis uuteks seiklusteks. Pealegi ei olnud keegi meist varem väikse purjejahiga sõitnud.
Reis leidis aset juba järgmisel päeval, 25. juulil 2008, mis osutus üheks parima ilmaga päevaks terve suve jooksul, vähemalt maaroti vaatevinklist. Merekaru maitse järgi oleks vast olnud pigem veidi tuulisem ilm. Mina tundsin igatahes kergendust, kuna mul oli veel häguselt meeles, kui jube oli 16 aastat tagasi seilata Norras sügistormiga vana purjelaeva Pauline pardal.
Et aga sel juulipäeval oli asi tormist kaugel ja lisaks Alole oli pardal veel kaks „vana“ meremeest, Jaanis ja Kristjan, siis oli purjekas kindlates kätes ja kõik reisijad võisid end muretult tunda. See kolmik rääkis omavahel aeg-ajalt mingis lihtsurelikele arusaamatus vanamoelises žargoonis, à la „halsime“. Selle kontrastiks jälgisid nad purjeka kurssi moodsalt arvutiekraanilt ja paadi kiirust, vee temperatuuri ja sügavust samuti kaasaegsetelt näidikutelt.
Reis sai alguse Tallinnast Lennusadamast, kus Cassandra parasjagu (peale Muhu väina regatti) asus, ennelõunasel ajal, pärast seda, kui meiega olid liitunud ka Alo naine Kristiina ja noorem tütar Elisa (5). Olles kogenud purjetajate õpetussõnade kohaselt end päiksekaitsekreemiga sisse määrinud, püsisid ka reisijad peamiselt tekil, nautides päikest, värsket mereõhku ja kauneid vaateid. Alla kajutisse põikasime ainult vahel toidu ja jopede järele, kuna seal pikemalt viibimine kippus südame pahaks ajama.
Peamiselt kasutasime edasiliikumiseks mootorit, ent avamerel heisati ka purjed. Tuule puudumise tõttu esines meie merereisi ajal ka mõnusaid meditatiivseid hetki, mil me lihtsalt tasapisi, kiirusega 1-2 sõlme, edasi triivisime. Suurim arendatud kiirus jäi 5 sõlme kanti. Kolm kogenumat seilajat jagasid lahkelt selgitusi ka Tonyle, kes pärast reisi lõppemist avaldas arvamust, et ta saaks vast nüüd ka ise purjejahi juhtimisega hakkama.
Väikesed Elisa ja Marko pidasid pika reisi vapralt vastu – kumbki ots, saarele ja tagasi, kestis nimelt paar tundi. Vapralt just selles mõttes, et nende jaoks polnud jahil võib-olla piisavalt tegevust. Õnneks leidsid nad toreda ajaviite, lõbustades teineteist oma päästevestide küljes olevate vilede puhumisega. Emili, kes nägi oma kahe punupatsiga välja nagu Pipi, näis end paadis tundvat kui kala vees ja aitas siin-seal kaasa, näiteks nööride lahtipäästmisel ja vendrite lagedaletirimisel, teenides Alolt ära aunimetuse „junga“. Kristiina haris meid, tsiteerides raamatut „Eestimaa. Ranniku teejuht“, kust tuli välja, et Naissaar on tervelt 18,6 km² suur, platseerudes seega Eesti suuruselt viiendaks saareks.
Naissaare kai äärde jõudes ajasime veidi juttu naaberjahil seisva muheda ujumispükstes habemikuga, kes osutus idasakslaseks.
Tuli välja, et Naissaar on uskumatult tsiviliseeritud paik – kohe hakkas silma kitsarööpmeline raudtee, turiste sõidutati ka vana veoauto kastis. Kuna oli ilmne, et kõik meie seltskonna liikmed ei hakka liikuma ühes tempos, leppisime kokku, et kohtume kella 6 paiku õhtul purjeka juures. Meie pere suundus, nagu eri aegadel teisedki, Naissaare looduspargi lõunarajale ehk sinisele matkarajale, mis kulges piki kõrget kallast ja oli kergesti järgitav tänu puudele maalitud sini-valgetele triipudele. Ilm oli tõesti imeline ja meist vasakule jääv meri, mis mõne nurga alt vaadates paistis nii idülliliselt sini-sinine, ütlemata kutsuv. Pole siis ka midagi imestada, et me oma Naissaarel veedetud aja jooksul muudele vaatamisväärsustele suurt tähelepanu ei pööranudki. Teel liivarannale märkasime küll palju tuultest murtud puid, muru kombel maadligi kasvavaid kibuvitsaõisi ja -marju ning saarest pidevalt mööduvaid purjekaid ja kaatreid.
Noodamajarannas ühines meie pere taas Alo perega ning me elasime koos lastega uuesti läbi lapsepõlve ilusamaid hetki, ehitades liivalosse ja joostes või ujudes mööduvate suurte laevade poolt tekitatavate lainete eest ära. Sealjuures oli see ilus liivarand täielikult meie seltskonna päralt. Muide, Emili lemmiku Rootsiga on Naissaar samuti seotud, olles põline rannarootslaste asuala. Noodamajarand näiteks on rootsi keeles Nothusstranden.
Tagasi sadamasse kõmpisime algul mööda tuldud teed, hiljem aga piki matkarajaga paralleelselt kulgevat autoteed, millel kõndis ka teisi turiste. Infokeskuseni jõudes jäi seltskonna noorim liige Marko magama, mistõttu meie pere otsustas lihtsalt purjekale tagasi minna. Meie jahist teisele poole oli randunud üks Soome jaht. Peagi saabusid paati ka Kristjan ja Jaanis, kes olid kiiremate kõndijatena läbinud terve sinise raja. Sealjuures olid nad näinud nii kalmistut, kirikut kui sõjaväelinnaku baraki räästas rippuvat luukeret. Nad olid vahepeal teelt ära eksinud ja ilma jäänud Kristjani päikseprillidest. Alo pere, kellel oli õnnestunud saada ühelt autolt küüti Naissaare ühe tuntuma vaatamisväärsuse, miinitehase juurde, jõudis purjekale viimasena. Vahetult enne meie lahkumist tuli aga Naissaarele tohutusuur seltskond turiste.
Meie tagasitee Tallinnasse kulges sama ladusalt kui teekond Naissaarele. Arutasime, kas saarel kohatud üllatavad dekoratsioonid, nagu näiteks metsa all kasvavad hiigelsuured seened, mis lähemal vaatlusel osutusid kunstlikeks, ning Jaanise ja Kristjani poolt nähtud keset lagedat välja asunud kaetud laud, millel olev toit, nagu ilmnes, oli samuti vaid butafooria, annavad lihtsalt tunnistust naissaarlaste huumorimeelest või on tegemist mingi omapärase orienteerumismänguga. Lehvitasime mööduvate ujuvsõidukite pardal olevatele inimestele ning nautisime vaadet igihaljale ja igiuuenevale Tallinna siluetile. Enne kl 9 õhtul jõudis Cassandra taas õnnelikult Lennusadamasse, kust pidi aga juba järgmisel päeval uue seltskonnaga asuma teele Saaremaa poole.
Kõik Cassandraga Naissaarel käinud jäid päevaga väga rahule. Tony näiteks jäi isegi nii rahule, et mainis, et ta tahaks maja maha müüa, osta purjejahi ja minna sellega ümbermaailmareisile.
Reisiloo pani kirja Elina



Reisi FOTOD