Cassandra merematkade ja regattide geograafia

Nendest sõitudest enamikest saab siit logiraamatust lugeda.

Vahelugemist enne hooaja algus

Volvo võidusõidumeeskond kohtas mahajäetud jahti

Dee Caffari ja Volvo Regati jahi TURN THE TIDE ON PLASTIC meeskond olid peaaegu kokku põrkamas suurima plastikprügiga, mida nad veebruarist saadik olid näinud, kui napilt lahkneti hüljatud jahiga. 6. etapi ajal Hong Kongist Aucklandile märkasid nad oma kursi lähedal teist jahti, kuid seda polnud võimalik tuvastada AIS-il, ta ei vastanud VHF kutsetele ega polnud tal ka mingit muud elu märki.

Pardareporter James Blake saatis drooni üles ning tuvastas jahi nimeks SEA NUMPH, millelt USA merevägi eelmisel aastal kaks ameeriklannat päästis.

Jennifer Appel ja Tasha Fuiava koos kahe koeraga päästeti jahilt eelmise aasta oktoobris 900 miili kaugusel Jaapanist kagus. Nad olid teekonda alustanud Honolulust ning purjetasid Tahiti suunas, kuid sattusid tormi kätte. Fotod nende taglastatud ja näiliselt merekõlbulikust laevast põhjustasid tol korral ülemaailmset diskussiooni.

Arvestades TURN THE TIDE ON PLASTIC eesmärki juhtida tähelepanu maailmamere prügile ja plastikule ei olnud Caffari meeskond sugugi üllatunud. „Ta istus sügavalt vööriga vees ja groot rippus üle poordi, kuid muidu paistis ta kena kruiserina,“ rääkis Caffari.

„Arutlesime päästeplaani üle, kuid jõudsime järeldusele, et peakohtunik ei hüvitaks meile kaotatud aega, kui me ta regati ajal Aucklandi pukseeriksime.“ Seega triivib SEA NUMPH seal edasi: ähvarduseks meresõidule ning ohuks saartele, riffidele ja atollidele ning minemas aeglaselt eikuhugi.

„Õnneks nägime teda päevavalges, sest meie kohtumine öösel oleks võinud lõppeda hoopis teisiti. Ta triivis vööriga meie suunas ilma tulede või muu tähistusega, seega oleks ta meil kindlasti märkamata jäänud.“

„Ma loodan, et nüüd kui oleme ametnikele tema asukoha edastanud, on lootust päästetöödele või hävitamisele, et hoida ära palju raskemaid õnnetusi meie meredel.“

Allikas: Yachting World, aprill 2018

S/Y Cassandra olulisemad planeeritud sõidud 2018

1.05.2018    SMS hooaja avamine  Kuressaare jahisadamas

12.05.2018  SMS Heiti Rebase mälestusregatt           ca 15 NM

25.05.2018 - 27.05.2018 SMS noorteregati  stardi või finišilaev Roomassaares 

2.06.2018 SMS Allirahu regatt ca 27  NM

16.06.2018 Abruka regatt  ca 20   NM

17.06.2018 - 18.06.2018 ülesõit Roomassaare - Tallinn  ca 120NM

20.06.2018 - 01.07.2018 Laev Tallinnas

7.07.2018 - 14.07.2018 Muhu Väina 61. regatt    ca 250 NM  

15.07.2018 - 16.07.2018 ülesõit Pärnu - Roomassaare    ca 95   NM

17.07.2018 - 29.07.2018 Merematk ( ilmselt Gotlandile) ca 400  NM

3.08.2018 - 05.08.2018   SMS regatt (Ventspils v Kihnu) ca 120      NM

9.08.2018            Kuressaare merepäevade eskaadrisõit 10 NM

10.08.2018-11.08.2018   Cassandra Kuressaare jahisadamas merepäevadel

17.08.2018 - 19.08.2018 SMS Ruhnu regatt ca 120  NM

8.09.2018    SMS Lühirada ca 15   NM

22.09.2018 SMS F.G.Bellingshauseni mälestusregatt Jäätükkidega võidu ca 15  NM

9.11.2018   SMS Hooaja lõpetamine Kuressaares

?.12.2018      HMS Cassandra 100. mälestusteenistus 

Häid jõule ja toredat aastavahetust

Jõuluvana sellel aastal

pole tulnud saaniga.

Hoopis meie juurde tõttas

valge purjepaadiga.

Sedasi ta foka all

lasi alla pärituult,

tuules uljalt  lehvis sall

kui ta sättis spinni suurt.

Et veel kiiremini saaks

laste juurde jõuda

sest tal südames on soov

salmi nendelt nõuda. 

Cassandra nimepäev 2017

1918. aasta 5. detsembri tormisel ööl hukkus Vilsandi tuletorni traaversis Saksa miini läbi sõjalaev HMS CASSANDRA. Laev oli üks Briti mereväe eskaadri 13 laevast teel Tallinna ülesandega toetada Eestit Vabadussõjas. Oleme sel ajal ikka kokku saanud ja oma laeva nimepäeva tähistanud.

Kõigepealt toimus piirivalvelaeva VALVAS pardal reederfirma MTÜ Barco Blanco liikmete üldkoosolek. Arutleti kulujagamismudeli üle, pandi paika järgmise hooaja põhieesmärgid ning võeti vastu uus liige Martin Sarap.

PVL-109 VALVAS ehitati 1943. aastal poilaevaks ja teenis 80 liikmelise meeskonnaga Alaskal USA rannavalve hüdrograafialaevana, osales päästetöödel ja narkokaubanduse vastu võitlemisel. Laeval on 20 tonnise tõstevõimega poom, 1976 ja 1991 aastal renoveeriti laev põhjalikult 40 liikmelisele meeskonna jaoks.
1997. aastal kinkis USA rannavalve laeva Eestile. Septembris alustas 20 liikmeline Eesti meeskond teekonda üle Atlandi ookeani Tallinna suunas. Ookeanil oli ilm väga ränk ja suhteliselt väike laev jäi tugeva tormi kätte. VALVAS sai esimeseks Atlandi ületanud Eesti riigi laevaks.
Laeva kasutati Pärnus jää lõhkumiseks, kuid osutus liiga väikeseks ja nõrgaks ning jäämurdetööd võttis üle EVA-316. VALVAS on õpetanud Mereakadeemia kadette ja patrullinud Eesti merepiiril. 2006. aastal osales laev Vaindloo saare juures uppunud kaubalaeva RUNNER 4 päästeoperatsioonil ning pukseeris sadamasse Suurupi lähistel ümber läinud piirivalvekaatri. Poola presidendi Kwasniewski ja Eesti presidendi Meri võõrustamiseks toimus laeva vööritekil vastuvõtt 80 külalisele.
2012. aastal valmis PVL-101 KINDRAL KURVITS ja VALVAS sai 2014. aastal muuseumilaevaks.

Edasi toimus koos peredega MTÜ Barco Blanco asutamise 10. aastapäevale pühendatud lõunasöök
vanalinna pubis St. Patrick's. Jaanis rääkis Saaremaa Merispordiseltsi ja Jahtklubide Liidu uudiseid. Elisa näitas oma Zoom8 ja RS Feva Eesti Meistrivõistluste hõbemedaleid.

Pubi asub põneva ajalooga majas Pikk tn. 45, mille vanimad osad pärinevad 13. sajandist. Praegune hoone ehitati 15. sajandil ja on tõeline keskaegne gooti pärl. Restoranisaalis on kunagise omaniku, kaupmehe ja raehärra vapp aastast 1637. Väikse saali laemaaling pärineb 1860ndatest ning suure saali oma1880ndatest.

Nõukogude ajal oli majas elektrigeneraatorite töökoda. Hoone renoveeritud täielikult 1996. aastal.

Alo Tamm.

2017 purjetamishooaja lõpetamie

Saime Saaremaa

meistrivõistluste hõbemedalid kaela.

Ruhnu regatt 2017

Selle aastane Saaremaa Merispordi Seltsi Ruhnu regatt algas reede hommikul nagu enamasti. Reisiseltskonna moodustasid seekord Alo, Maria, Dyre, Ott, Merit, Ülar ja Krista. Koka rollis oli Dyre, kes oli pannud paika isuäratava menüü, kus pearoogadeks chili con carne ja kalasupp. Kalasupist sai küll jooksvalt krevetisupp, sest kala me Kuresaarest kaasa tooma ei hakanud ning Ruhnult polnud seda soodsate ilmaolude puudumise tõttu ka võimalik saada. Pakkusime hoopis suitsutatud tuulehaugi tapaseid.

Esimesel ülesõidul saime kõike – tuult, vihma, päikest ja lainet. Tore oli taaskord pardal olla ja tunda, kuidas värske tuul kõik ebavajaliku minema puhub. Dyre oli Cassandra ja üldse purjelaeva pardal teist korda, pikemal meresõidul esimest korda. Olin talle pikalt rääkinud kui tore asi on purjetamine ja kui äge saar on Ruhnu. Hakkasin juba kartma, et olen oma jutuga ootused nii kõrgeks ajanud, et kõigest sellest ägedusest ei jää lõpuks midagi järgi. Õnneks see nii polnud ja Dyre sai matka lõppedes tõdeda, et oli teistmoodi saar küll.

Sadamasse jõudes otsustasin Dyrele saarel kiire tiiru teha, sest ülejäänud nädalavahetuseks lubas vihmast ilma. Üllatunult avastasin, et nüüd on Ruhnul võimalik rattaid rentida ja nii haarasimegi endale kaks tükki ja kimasime küla poole. Panime postkaardi teele, ostsime jäätist ja käisime kirikute juures. Suveruhnlane Meelis pakkus naabrinaise tehtud viinamarja- ja muu puuvilja veini, mis mekkis täitsa hea. Õhtul nautisime korraliku õhtusööki ja marjajooki.

Laupäev algas kosutava (selle suve esimese) suplusega. Lained olid tõesti mõnusad – sinna oleks jäänudki. Sealt edasi seadsime sammud taaskord küla poole, kus pidi toimuma miski laat. Korra saime vihma, aga muidu pidas ilm ilusti. Autolohvka aitas meid veidi kiiremini edasi, järgmiseks korraks võtsime kaasa teadmise, et kasti saades tasub kiiresti maha istuda, sest taksojuht oli pisut tormakas. Laadalt saime tuulehaugi ja Ruhnu porterit, mis oli valmistatud hoopis Raplamaal ning mis päris porteri mõõtu siiski välja ei andnud. Sain teada, et Ruhnus räägib rootsi keelt vaid vallavanem ja sedagi mitte liialt palju. See on iseenesest kurb, sest saare ajalugu on ju Rootsi ning rootslastega tihedalt seotud.

Külastasime muidugi järjekordselt poodi (mitu korda) ja haakisime end giidiga saare tuuri sappa, et kuulda (veelkord) kirikute lugu. Olen mitmeid kordi mõelnud Ruhnu surnuaias olevatele „katusega“ ristidele. Selgus, et neitsite haudade kohal on katus, mille parem serv ülatub üle vasema. Abielunaiste ja meeste ristikatustel on vastupidi ning laste ristide kastustele on lisatud väike siksak.

Seekord said soovijad ka tuletorni tippu ronida, mis tundus üsna populaarne atraktsioon olevat. Sealt edasi viis tee meid läbi Limo tagasi sadamasse, kus toidutoimkond alustas õhtusöögiga. Ruhnu Rahu festivali raames toimus nii reedel kui laupäeval mitu mõnusat konsterti, millest ka meie laevameeskonna liikmed osa võtsid, Ott ja Merit ehk kõige tihedamalt. Nii juhtuski, et krevetisuppi pakkusime ka mitmetele külalistele, sest omad olid juba kontserdile jooksnud.

Mis muud, kui pühapäeva hommikul tagasi teisele (või hoopis esimesele) saarele. Kiire puder, riided selga ja sadmast välja. Laevakokk oli esimesest sõidust õppinud, et mõistlik on võikud juba kaldal valmis teha, et neid siis lõuna ajal vaid laiali jagada. Sõit ise oli rahulik, võib-olla ehk isegi liialt rahulik, tukk tuli peale. Roomassaares ootas meid ees mõnus päike ja sai veel kokpitis jutustatud.

Ruhnu ootas meid oma headuses, kahju oli vaid näha, et mõned ikoonilised teemärgid ja skulptuurid olid kuhugi vehkat teinud. Loodetavasti säilib Ruhnu omapära siiski tulevikuski, sest see on ju see mis saare niivõrd eriliseks teeb. Isiklikult on mul hea meel, et Dyre leidis, et võiks teinekordki laevale tulla. Kokkamise kohta tõdes vaid, et oli tõesti nii keeruline ja piiratud, kui räägitakse J 

Maria