Meenutusi 2008 aasta Muhu Väina regatilt

Tuisusteks ja kahjuks küll ka vahel vihmasteks ja pimedateks talveõhtuteks
Muhu Väin 2008 meenutused
Laupäev, 12.07.2008
Päris palju laevu on juba kohal. Järjest saabub uusi läbi terve öö. Kokku osaleb 81 jahti. Õhtul esineb band.
Pühapäev, 13.07.2008
Roomassaares
Kleepisime Mariusega 2 tundi purjenumbreid.
Käisin kolm korda registreerimas, kuna pidin tegema ülekanded kuuenda meeskonnaliikme ja kindlustuse eest. Selleks laenasin RJ85 Gamajon pealt laptopi. Lisaks pidin andma mälupulgal maksekorralduse koopia. Paljud arveldasid kohapeal sularahas, mis tundub olevat trend selles äris.
Ülar, Marius ja Jaanis paigaldasid spinni poomi allatõmbele vööri ploki.
Marius tühjendas WC ja tõi linnast kasti Saku Originaali ning mulle ühe burgeri.
Kuna sularaha oli otsas, sõin ühe supi ja õhtul sülti-leiba.
Harutasime spinni küljest üleliigsed pöördkarabiinerid lahti ja panime need spinni sootidele. Lisaks tegime neile veel margid otsa. Ilus töö kokkuvõttes. Disko 80.-ndate stiilis.

Esmaspäev, 14.07.2008
Käisime Ülariga poes. Kuressaare poed olid täiesti tühjad. Kas oli kaup tulemata või olid jahimeeskonnad ning suvitajad nädalavahetusel kõik ära ostnud. Banaani ei saanud, Saku õlut ei saanud.
Roomassaare - Sõru
Esimest starti jälgisime väga pingeliselt. Lipud ja raketid, nelja minuti signaal, ühe minuti signaal ja meie alles kolmandas grupis. Stardijoonele hilinesime 4 minutit, aga vähemalt saime õige stardi, ei pidanud tagasi tulema.
Üsna alguses tuli vastu kaks katkestajat, sh. lätlaste Baltic Open regati veerandtonnine võitjalaev Ra. Ei tea, mis neil juhtus.
Purjenumbrid lendasid kohe peale groodi heiskamist minema.
Sadas hommikust peale täiega. Tormikad pidasid päris kaua vihma kinni, kuid õhtuks hakkas kogu see niiskus siiski kuidagi kontide peale.
Franzeska nimeline Bavaria 36, mille peal ka Kristiina, ei suudagi spinni heisata. Muhu juures märkasime ilma mastita jahti. Keegi oli masti murdnud. Lisaks läks veel keegi Virtsu sisse.
Sadu lakkas keskööl, kuid tuul oli väga külm. Hambad olid kokku surumisest valusad. Suures väinas avasime esimese Jäägermeistri. Peep jäi üsna purju ja pidime vahepeal hakkama teda jälgima.
Laine jooksis üle teki ja vööriluugi vahelt tuli vett sisse. Tassisime ämbritega vööripilsist vett välja. Väga keeruline tegevus kreenis laeva kajutis.
Läksin WC-sse, kuna luugi vahelt tuli vett läbi, sain sahmaka krae vahele. Särki ei vahetanud, vaid tõmbasin tormika jope uuesti selga. Seetõttu jäi vastu ihu märg särk, mis koos tuulega soojust juurde ei andnud…
Ülar kukkus WC ukse eest ära.
Terve laht puna-rohelisi „jaaniussikesi täis”. Meie sõitsime suhteliselt vabalt keset lahte. Väga paljud pressisid Muhumaa alt ja said tegelikult hommikuks meist tublisti ette.
Saare ja Hiiu vahel sõitsime jälle vastu läänetuult pikkade halssidega siksakke. Mõned aga said ka siin millegipärast sõita otse Muhu all teravamalt läände.
Marius roolis. Magasin 2 tundi enne Sõrut.
Helistasime kohtunik Aivar Lausile, et meil lendasid purjenumbrid minema, kuid soovime finišeerida.
Sõrus selgus, et oleme 18. kohal oma grupi 34-st. Polegi paha tulemus esimese korra kohta.

Teisipäev, 15.07.2008
Sõrus
Jõudsime 6:55 sadamasse. Sõidu võitis punktidega Folkboot Grete, kellele mõõdeti Roomassaares GPH 830, kuna nad olid oma LYS mõõdukirja maha unustanud.
Sadama kanali äärde oli löödud metallvaiad. Otse sinna kinnitasimegi laevad. Väga järsu kaldaga kanal. Kõik kuivatasid KÕIKE.
Paljud meeskonnad keerasid kohe magama. Mitmed magamiskottidega otse jahi ette murule päikese kätte.
Supp oli kõige maitsvam ja sai ka juurde küsitud. Sõin 3 kausitäit.
Õhtul käisime Sõru muuseumis ja grillisime vorste.
Rääkisin Peter Zarazkiniga purjepakkumisest. Tuli koos Mairold Metsaviiruga ja mõõtsid laeva. Esitasid selliseid küsimusi, mille üle meil hiljem palju mõtlemisainet oli, nt. kas meelega trimmisime masti ettepoole kaldu. Seda on alt masti soont vaadates kohe näha. Trimmida saab vantidest. Soovitasid panna eespurje karabiiniga otse vöörirautisesse ilma vahetükita. Reitorite mastist väljajooksmise takistamiseks soovitasid panna lahtikäiva klambri. Praegu meil on mingid kaks kronsteini, mille vahelt ikkagi reitorid välja kukuvad.
Kleepisime „McGuyveri teibiga” uued purjenumbrid.
Mõnede laevade meeskonnad on pannud üles telgid. Kuid tundub, et mõnel laeval reisib maad mööda kaasa ka „fännklubi”, abikaasad, jne..
Esineb Ivo Linna.

Kolmapäev, 16.07.2008
Sõru - Lehtma
Hommikusööki saaks ka osta, 60 kr portsjon, kuid päris palju erinevaid asju.
Komme tundub olevat minna üks tund aega enne starti sadamast välja. Stardijoonel oleme 2 min peale raketti.
Alo roolis.
Franzeska ei suuda spinni heisata ja sõidab eespurjega. Kuid seda isegi kiiremini, kui meie spinniga.
Ühe märgi juures olime liialt kannatamatud ja sõitsime liiga vähe poist üle. Sõitsime poile otsa, sest peale pööret ei saanud piisavalt teravat kurssi võtta ja tuul kandis meid tagasi poi peale. Seetõttu olime sunnitud tegema tiiru ümber poi, aga muidu poleks saanud laeva tagasi kursile nagunii.
Laev käib hästi edasi, 7 sõlme ringis.
Olen seni pidanud kilepurjesid inetuteks, justkui määrdunuteks. Nüüd aga sattus üks laev meile ristuval kursil ette ja päike paistis purjedele. Need tundusid justkui kuldsed! Nagu tai siid!
Eha toetus kokpiti riiuli liistule ja see murdus ära.
Finišeerusime mõne meetri kaugusel kohtunike laevast. Pole väga ilus nii teha, kuid võistlussituatsioonis vast antakse andeks. Ei raatsinud enam kahte pauti ka teha finišijoonel.
Jälle 18. kohal, kuid kuna Polaris Vesilennuk ei võitnud Püssirahusilma poisid õigesti, protestiti ja neile liideti 5% aega. See on kõige kõrgem määr. Lõpuks meie 17. kohal.
Läksime Carolina pardasse. Nad said 26. koha ja kurtsid, et vastu tuult ei lähe. Keegi Carteri spetsialist tuli ütles, et see on võimatu ja soovitas neil ahterstaaki kõvasti peale võtta.
Supp oli väga vesine. Tegime jälle grilli. Õlu otsas, saime Carolinalt neli Pulsi.
On üks sõpruskond, kellest mitmed erinevate laevade peal. Meie laevas ka kaks. Räägivad omavahel elust-olust erinevates laevades. Evelyni peal ei olevat lubatud roolimehel tualettigi minna, oli kolm korda küsinud. Keegi oli teinud juttu võileibadest, kästi ainult kallutada ja veel ka käed ette tõsta, et raskuskese kaugemale ulatuks.
Mängib muusika, kohalikud taidlejad teevad eeskava. Põleb lõke.

Neljapäev, 17.07.2008
Lehtma - Dirhami
Nagu ka teistel päevadel, heiskame purjed 15 min enne I grupi starti. Seni sõidame mootoriga edasi-tagasi. Stardijoonel 1,5 min hiljem.
Terve päev spinni kurss. Ainult üks haak vahepeal. Peale haaki Alo roolis praktiliselt terve päeva.
Carter 30 Carolina lõhkus kohe alguses spinni. Seetõttu katkestas sõidu ja kõiki märke enam ei võtnud. Meie saime sõita ka Osmussaare taga pikalt ja kiiresti spinniga. Tuul nimelt pööras saare taga u. 30 kraadi.
Keetsime vett ja sõime makaroni kiirtoitu.
Spinni kott läks üle parda.
Leidsime tekilt eespurje falli mastiratta tüki.
Peale tõeliselt sooja päeva hüppasime kõik sadamas otse laevalt vette. Väga mõnus ja kõrvalseisvad laevad said sellest ka palju rõõmu.
Sidusime ennast jahi Lind pardasse ning olime seega kokkuvõttes 7. korpus kai poolt!
Pandi välja tulemusteleht, kus meie 1. kohal! Esialgu ei uskunud me oma silmi, siis aga hakkas tunduma, et mine tea… olime ju Emmelliinega Roja regatil samuti ükskord peaaegu kõiki võitnud oma suure GPH-ga. Carolinal polnud spinni ja nad tulid valelt poolt Osmussaart, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Parandatud tulemustes olime aga 26. kohal.
Supp oli veelgi vesisem.
Üles on pandud terve suur lava. Mängib mingi noorteansambel.

Reede, 18.07.2008
Dirhami - Tallinn
Jaht Elaida jäi vahetult enne starti peale tuult risti ette triivima. Meie ei suutnud ka enam palju muuta, muidu poleks enam stardiliini ära võtnud. Müksasime oma ahtriga kergelt tema ahtrit. Neil tuli mootori kronstein ära, lisaks murdus lipuvarras, kuna ma panin käe ette ja esimene asi, mis ette jäi, oli lipp. Aga pidi siis ka mäda lipuvarras olema. Lõpuks jäigi nende ees vabandamata selle vahejuhtumi pärast. Kuigi nemad oleksid pidanud meile hoopis teed andma.
Olime sunnitud siiski eespurje heiskama, et stardiliini ära võtta ja jõudsime stardijoonele 4 min hiljem.
Alo roolis.
Carolinal polnud spinni ja nad Paldiski alla haaki ei võtnud, kuid arvestati ikkagi lõpetajaks!
Konkureerime jälle Pärnu jahiga Lind. Mõlemal on soov Paldiski haagist kiiresti spinni kursile tagasi jõuda ja sõidame liiga panga alla, tuulevaikuse tsooni. Triivime panga poole, kiirus 0 sõlme. Laev pole juhitav.
Saime vihmapilve alt tuule ja lendame spinniga jälle 8 sõlme all. Lind spinni ei pane. Võib-olla pole neil nii head ja kiiret pakkimistehnikat, võib-olla kardavad pilve alt liiga suure tuule saada. Müristab ka, aga äike läheb õnneks mööda. Vihma ikkagi hooti saame.
Peli vänt läks üle parda. Spinni soodi Oskulati plokk läks katki.
Alla 6 sõlme kiirusega ei tahaks enam leppidagi. Poleks arvanud, et peale esmaspäevast sadu võiksin kunagi veel vihma OODATA. Aga tuulevaikuses vaatad ikka igatsevalt tulevate pilvede poole, sest koos sajuga tuleb ka tuul.
Jällegi pööras tuul saare taga u. 30 kraadi ja sai päris pikalt veel spinni pidada.
Finiš suletakse peale 30% aja möödumist peale esimese laeva finišit. Seega me aega ei jõudnud ja tulemuseks 35. koht nagu ka Gretel.
Supile me ei jõudnud. Õllele ei jõudnud. Kõigil oli kiire kuskile mingeid asju ajama, meie Ülariga läksime minu juurde grillima.

Laupäev, 19.07.2008
Tallinna ring
Stardiliturgia tundub juba rutiinne. Teise grupi stardis lastakse kaks raketti, mis tekitab kerge arusaamatuse. Kohe aga heisatakse kohtunike laeval tühistav lipp X (Soome lipp).
Carolina oli kuskilt spinni saanud.
Franzeska sõidab spinniga. Üldiselt aga siiski umbes meiega võrdselt. Oleme jälle jahiga Lind, Carolina, Franzeska, Minni ühes pundis.
Finišiaega jõudis LYS grupist ainult kaks laeva. Meie grupis umbes pooled. Seega saime ka sellelt etapilt 35. koha. Kokkuvõttes Cassandra III grupis 26. kohal. 4 katkestasid. Eesti Meister on Lady Bird. Jälle mingi vesine supp. Õlut juua ei saanud, kuna vaja autoga sõitma minna.

Selle kroonika pani juba suvel kirja
Alo Tamm
Vaata vahetult väina järgset fotomeenutust : http://cassandralogi.blogspot.com/2008_07_01_archive.html

HMS Cassandra mälestamine

Ööl vastu 06. detsembrit 1918. a hukkus Saaremaa lähistel Briti mereväe kergristleja HMS Cassandra. HMS Cassandra oli koos teiste Briti laevadega kontradmiral Alexander Sinclair´i juhtimisel teel Tallinna, et tuua äsja vabadussõda alustanud noorele Eesti Vabariigile relvi ja muud abi.
90 aastat hiljem, samal keskööl vastu 6.detsembrit heitsid Saaremaa Merispordi Seltsi jahi Cassandra meeskonna liikmed 11 selles õnnetuses hukkunud Briti mereväelaste mälestuseks Kiipsaare majaka juures merre pärja. Tseremoonia toimus pimedas öös laternate valguses ja kaasa võetud laevakella helina saatel.
Jaht Cassandra kapten Jaanis Prii luges külma haua leidnud meestele salmi inglisekeelsest Piiblist.
Briti Mereväe arhiivist saadud andmete järgi oli laeva viimane teadaolev asukoht 20,3 miili Kiipsaare neemest lääne pool.
Laev sõitis meres ujunud saksa miini otsa. Õnnetus oli sedavõrd õnnelik, et HMS Cassandra rohkem kui 450- liikmelisest meeskonnast hukkus vaid 10. Ülejäänud meeskond, sealhulgas raskelt haavatud, evakueeriti edukalt teistele laevadele.
Üks mees kukkus evakueerimise käigus kahe laeva vahele ja uppus.
Kuigi Saaremaa purjetajate jaht kandis Cassandra nime juba enne saarlaste kätte tulekut, otsustas meeskond nime muutmata jätta ja HMS Cassandra ajalugu uurida, ning selle huku 90. aastapäeva vääriliselt meenutada. Seda enam, et kaks jahi meeskonna liiget, Alo Tamm ja Ülar Jürviste on ise Eesti kaitseväe ohvitserid.
Peale nõeluue, vaid aasta tagasi teenistusse astunud HMS Cassandra uppumist, pöördus Briti eskaader tagasi Kopenhaagenisse. Londonis tegutsevatel Eesti diplomaatidel Ants Piibul ja Kaarel R. Pustal tuli kasutada kogu veenmisoskust, et eskaader uuele katsele läheks. See õnnestus ja laevad jõudsid teisel korral ohvriteta Tallinna. Briti eskaadri saabumine Tallinna mõjutas oluliselt Vabadussõja kulgu. Nende toetus oli oluline nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt.

S/Y Cassandra lõpetas hooaja

Hooaeg lõppes sellega, et jaht tõsteti täna, 29. oktoobril, kaile talvekorterisse. Karpe oli all mõned üksikud ja vetikaid kergelt veeliinil. Jaht sai ilusti survepesuriga puhtaks pestud. Nädal varem sai juba mast maha võetud. Nüüd läks tõstmine nagu lauluga.
Selle hooaja läbisõiduks kujunes 1245 meremiili.

Sügisesed seilungid

Ruhnu regatt jäi ka viimaseks pikemaks seilamiseks. Oli veel plaan 11.- 14. septembril Vormsile minna (Kristjan, Ülar, Peeter), aga ilm oli halb ja minnes oleks pidanud ainult krüssama. Kaks nädalat puhus tugev idatuul. Nii sai Vormsi reisiks ostetud proviant ära grillitud Kristjani koduhoovis, mida hakkasime Vormsi punktiks nimetama.
17. septembril tahtsime Abrukale minna, aga sealse kai ääres polnud ehitustööde tõttu kusagil silduda. Nii et Abruka külastamise asemel katsusime vaid kai ääres seisvat pargast. Siiski vaatamata sadama ehitusele kahel korral suve jooksul sai seal sildutud ja saarel käidud.
07. oktoober 2008. Jaanis, Ülar ja admiral Adamson tegid hooaja viimase seilungi purjede all. Sõitsid Roomassaarest Nasvale.
Tuul oli läänest ja tuli loovida, aga sai sõita üsna pikkade halssidega. Üks pikk Abruka alla, teine Puskarahuni ja siis viimase halsiga sadama faarvaatrini.
Kuigi sadamasse sissesõit oli märgistamata, oli seal piisavalt sügavust.
Kristjan oli meile Nasvale autoga vastu tulnud ja hävitasime siis õhtusöögiga ära viimased toiduvarud.

Ruhnu regatt

Augustikuu kolmandal nädalavahetusel võtsime ette SMS-i Roomassaare sadama karikasõidu Ruhnu saarele. Retk algas reede hommikul ning pärast kaptenite koosolekut läksid kõik meeskonnad end sõiduks valmis panema. Kui hommikul oli meri veidi rahutu, siis päeva poole hakkas ta, nagu ilmateadegi oli lubanud, vaibuma. Kiirusega 1 miil tunnis on meresõit üsna rahulik, tegevuse otsimisega võib raskusi tulla. Meie otsustasime teha lõunapausi ja mina proovisin ära nõudepesu merel. Päike oli päris kuum ning ülekuumenemise vältimiseks vahetasid kõik riietuse õhema vastu. Pärast mõne tunnist vaikset loksumist hakkas Ruhnu juba selgemini paistma ning õhtuks jõudsime Ringsu sadamasse.
Pärast laeva korda sättimist ja Pärnust kohale tulnud veepolitsei reidi istusime maha, et tähistada Ülari vastset isaks saamist ja Jaanise sünnipäeva. Sadamakõrtsist kostus juba meie saabudes muusikat ja ega siis Cassandragi meeskond saanud meeleolukat pidu, mis vaheldudes saunaskäikudega kestis mõnel meist varajaste hommikutundideni, külastamata jätta.
Laupäeval tegime väikese ringkäigu saare põhiliste vaatamisväärsuste juures kuna nii mina kui Jan olime Ruhnul esimest korda. Tutvusime ka kohalike liiklusmärkide ning põneva mälestusmärgiga mis oli pühendatud kõikidele Ruhnu liiklusõnnetuste ohvritele. Sadama vahetus läheduses asus teinegi transpordiga seotud asutus – Ruhnu lennujaam. Külla jõudes astusime läbi kohalikust poest, mis ühtlasi täitis ka postkontori rolli. Sealt sai kodupoole teele pandud postkaart, et ka hiljem oleks tore „mere taguse maa” külastamist meenutada.
Samal nädalavahetusel toimusid üle 36 aasta taas Kihnu-Ruhnu mängud, mis sedakorda leidsid aset Ruhnu saarel. Ilmselt polnud Ruhnu tükil ajal nii palju rahvast näinud, sest lisaks paarikümnele kohalikule olid saarele tulnud ka Kihnu inimesed, lisaks veel Saaremaa ja Pärnu purjetajad. Jõudsime koolimaja ette täpselt õigel ajal, et olla tunnistajateks kahe väikesaare sportmängude avamisele. Teiste alade seas võis kohata ka sellist ala nagu „karu laskmine”. Pärast seda läksime uudistama Ruhnu kirikuid, millest üks on tuntud Eesti vanima säilinud puitehitisena. Surnuaed pühakodade kõrval oli samuti huvitav olles rajatud künka nõlvale ja pakkudes oma katusristidega põnevaid alternatiive tavalistele ristikujulistele hauakividele. Jõudnud oma ringkäiguga lõpule seadsime sammud sadamasse, et võtta kaasa söögitarvikud ja minna lõunale ning värskendavale suplusele väga ilusal ja puhtal valgeliivalisel Limo rannal.
Merevesi oli üsna soe – jahi termomeetri järgi Ruhnu all avamerel 18°.
Kuna oli teada, et õhtul peaks toimuma külapidu, hakkasime taas küla poole astuma. Kokku sai sel päeval mitu kilomeetrit maha kõnnitud, sest Ringsust külla on ligikaudu 4 kilomeetrit, mida läbisime mitmeid kordi, lisaks veel päevane matk. Kõigepealt toimus Pärnu jahtide autasustamine hommikul toimunud regati eest ning siis võis pidu Kihnu Poiste taktikepi all alata, et kesta hilja õhtuni.
See õhtu oli eriti seo, lausa troopiline. Selliseid õhtuid võib olla vaid augustikuus.
Järgmisel hommikul asusime tagasiteele Saaremaale. Päev oli suhteliselt sarnane tuleku päevaga, sest hommikul lainet oli, õhtuks aga kadus seegi ja sõita tuli jällegi igat väikest tuuleiili kinnipüüdes. Päike oli seekord aga kuidagi eriliselt karm ning väsitav. Tuli seista probleemi ees, et kuhugi pole päikesevarju minna – tuleb lihtsalt ära kannatada.
Sõit ise oli huvitav. Cassandra nõrga tuulega eriti hästi ei liigu. Ka meie spinnaker ei ole väga suur. Siiski päris viimast kohta me ei hoidnud. Väga kaugele kagulääne poole merele hoidis Vesileenu, kes selle tõttu ka kõrbes. Meie sõitsime esialgu kõrvu Marisega ja pikka aega liikus samas grupis ka Emerald. Veidi hiljem möödus meist Mercurius, kes otsustas katkestada ja mootori all sadamasse sõita. Peatselt katkestas ka Maris.
Vahepeal oli meilgi tõelisi raskusi spinnakeri täis hoidmisega. Grootpuri tuli ära koristada, et spinnakerile tuult jätkuks.
Huvitav olukord kujunes enne Abrukat, Roomassaare faarvaatri 1. teljepoi lähistel. Seal oleks nagu regatile uus start antud. Meie jõudsime kerges tuulevines seal seisvatele Enele, Karinale, Lotele ja Kadrile järele. Samas uues stardis oli ka Emerald, kuigi tema oli teise grupi jaht. Siis tuli sinnagi veidi tuult. Kõige esimesena sai hästi liikuma Ene.
Lõpetasime ilusas taganttuules spinnakeri all. Ringsus oli meie jahi mootoril tekkinud väike rike. Esimene käik ei läinud sisse, toimis vaid tagumine. Lote pealt antud ost vedas meid sadamast välja. Tuulevaikuses remontisid Ülar ja Jaanis probleemi ära, selgus et käigukangi liigutav tross oli kinnitusest lahti tulnud.Õhtul Roomassaarde jõudes „pakkisime” laeva kokku, et teinegi kord meresõitu nautida.
Reisikirja pani kokku Maria
Reisi fotod

Naissaarel

Cassandraga Naissaarele (ühe maaroti reisikiri)
Ühel ilusal päeval helistas mulle vend Alo ja küsis, ega meie pere ei ole huvitatud järgmisel päeval purjekaga Naissaare külastamisest. Terve meie pere hüppas selle peale põhimõtteliselt vaimustusest lakke: Emili (11), kes oli terve suve unistanud kolmainsusest meri, laev ja Rootsi, ja kes pidi nüüd saama neist vähemalt kaks; Tony, kes järsku taipas, kui väga ta oli puudust tundnud oma suusapaadist, mille ta enne viis aastat tagasi Utah’st Eestisse kolimist maha müüs; mina, kes ma oma soontes voolava tilgakese Saaremaa verega lihtsalt armastan merd ja saari; ja muidugi Marko (3), kes oma noore ea ja ulja loomu tõttu on alati valmis uuteks seiklusteks. Pealegi ei olnud keegi meist varem väikse purjejahiga sõitnud.
Reis leidis aset juba järgmisel päeval, 25. juulil 2008, mis osutus üheks parima ilmaga päevaks terve suve jooksul, vähemalt maaroti vaatevinklist. Merekaru maitse järgi oleks vast olnud pigem veidi tuulisem ilm. Mina tundsin igatahes kergendust, kuna mul oli veel häguselt meeles, kui jube oli 16 aastat tagasi seilata Norras sügistormiga vana purjelaeva Pauline pardal.
Et aga sel juulipäeval oli asi tormist kaugel ja lisaks Alole oli pardal veel kaks „vana“ meremeest, Jaanis ja Kristjan, siis oli purjekas kindlates kätes ja kõik reisijad võisid end muretult tunda. See kolmik rääkis omavahel aeg-ajalt mingis lihtsurelikele arusaamatus vanamoelises žargoonis, à la „halsime“. Selle kontrastiks jälgisid nad purjeka kurssi moodsalt arvutiekraanilt ja paadi kiirust, vee temperatuuri ja sügavust samuti kaasaegsetelt näidikutelt.
Reis sai alguse Tallinnast Lennusadamast, kus Cassandra parasjagu (peale Muhu väina regatti) asus, ennelõunasel ajal, pärast seda, kui meiega olid liitunud ka Alo naine Kristiina ja noorem tütar Elisa (5). Olles kogenud purjetajate õpetussõnade kohaselt end päiksekaitsekreemiga sisse määrinud, püsisid ka reisijad peamiselt tekil, nautides päikest, värsket mereõhku ja kauneid vaateid. Alla kajutisse põikasime ainult vahel toidu ja jopede järele, kuna seal pikemalt viibimine kippus südame pahaks ajama.
Peamiselt kasutasime edasiliikumiseks mootorit, ent avamerel heisati ka purjed. Tuule puudumise tõttu esines meie merereisi ajal ka mõnusaid meditatiivseid hetki, mil me lihtsalt tasapisi, kiirusega 1-2 sõlme, edasi triivisime. Suurim arendatud kiirus jäi 5 sõlme kanti. Kolm kogenumat seilajat jagasid lahkelt selgitusi ka Tonyle, kes pärast reisi lõppemist avaldas arvamust, et ta saaks vast nüüd ka ise purjejahi juhtimisega hakkama.
Väikesed Elisa ja Marko pidasid pika reisi vapralt vastu – kumbki ots, saarele ja tagasi, kestis nimelt paar tundi. Vapralt just selles mõttes, et nende jaoks polnud jahil võib-olla piisavalt tegevust. Õnneks leidsid nad toreda ajaviite, lõbustades teineteist oma päästevestide küljes olevate vilede puhumisega. Emili, kes nägi oma kahe punupatsiga välja nagu Pipi, näis end paadis tundvat kui kala vees ja aitas siin-seal kaasa, näiteks nööride lahtipäästmisel ja vendrite lagedaletirimisel, teenides Alolt ära aunimetuse „junga“. Kristiina haris meid, tsiteerides raamatut „Eestimaa. Ranniku teejuht“, kust tuli välja, et Naissaar on tervelt 18,6 km² suur, platseerudes seega Eesti suuruselt viiendaks saareks.
Naissaare kai äärde jõudes ajasime veidi juttu naaberjahil seisva muheda ujumispükstes habemikuga, kes osutus idasakslaseks.
Tuli välja, et Naissaar on uskumatult tsiviliseeritud paik – kohe hakkas silma kitsarööpmeline raudtee, turiste sõidutati ka vana veoauto kastis. Kuna oli ilmne, et kõik meie seltskonna liikmed ei hakka liikuma ühes tempos, leppisime kokku, et kohtume kella 6 paiku õhtul purjeka juures. Meie pere suundus, nagu eri aegadel teisedki, Naissaare looduspargi lõunarajale ehk sinisele matkarajale, mis kulges piki kõrget kallast ja oli kergesti järgitav tänu puudele maalitud sini-valgetele triipudele. Ilm oli tõesti imeline ja meist vasakule jääv meri, mis mõne nurga alt vaadates paistis nii idülliliselt sini-sinine, ütlemata kutsuv. Pole siis ka midagi imestada, et me oma Naissaarel veedetud aja jooksul muudele vaatamisväärsustele suurt tähelepanu ei pööranudki. Teel liivarannale märkasime küll palju tuultest murtud puid, muru kombel maadligi kasvavaid kibuvitsaõisi ja -marju ning saarest pidevalt mööduvaid purjekaid ja kaatreid.
Noodamajarannas ühines meie pere taas Alo perega ning me elasime koos lastega uuesti läbi lapsepõlve ilusamaid hetki, ehitades liivalosse ja joostes või ujudes mööduvate suurte laevade poolt tekitatavate lainete eest ära. Sealjuures oli see ilus liivarand täielikult meie seltskonna päralt. Muide, Emili lemmiku Rootsiga on Naissaar samuti seotud, olles põline rannarootslaste asuala. Noodamajarand näiteks on rootsi keeles Nothusstranden.
Tagasi sadamasse kõmpisime algul mööda tuldud teed, hiljem aga piki matkarajaga paralleelselt kulgevat autoteed, millel kõndis ka teisi turiste. Infokeskuseni jõudes jäi seltskonna noorim liige Marko magama, mistõttu meie pere otsustas lihtsalt purjekale tagasi minna. Meie jahist teisele poole oli randunud üks Soome jaht. Peagi saabusid paati ka Kristjan ja Jaanis, kes olid kiiremate kõndijatena läbinud terve sinise raja. Sealjuures olid nad näinud nii kalmistut, kirikut kui sõjaväelinnaku baraki räästas rippuvat luukeret. Nad olid vahepeal teelt ära eksinud ja ilma jäänud Kristjani päikseprillidest. Alo pere, kellel oli õnnestunud saada ühelt autolt küüti Naissaare ühe tuntuma vaatamisväärsuse, miinitehase juurde, jõudis purjekale viimasena. Vahetult enne meie lahkumist tuli aga Naissaarele tohutusuur seltskond turiste.
Meie tagasitee Tallinnasse kulges sama ladusalt kui teekond Naissaarele. Arutasime, kas saarel kohatud üllatavad dekoratsioonid, nagu näiteks metsa all kasvavad hiigelsuured seened, mis lähemal vaatlusel osutusid kunstlikeks, ning Jaanise ja Kristjani poolt nähtud keset lagedat välja asunud kaetud laud, millel olev toit, nagu ilmnes, oli samuti vaid butafooria, annavad lihtsalt tunnistust naissaarlaste huumorimeelest või on tegemist mingi omapärase orienteerumismänguga. Lehvitasime mööduvate ujuvsõidukite pardal olevatele inimestele ning nautisime vaadet igihaljale ja igiuuenevale Tallinna siluetile. Enne kl 9 õhtul jõudis Cassandra taas õnnelikult Lennusadamasse, kust pidi aga juba järgmisel päeval uue seltskonnaga asuma teele Saaremaa poole.
Kõik Cassandraga Naissaarel käinud jäid päevaga väga rahule. Tony näiteks jäi isegi nii rahule, et mainis, et ta tahaks maja maha müüa, osta purjejahi ja minna sellega ümbermaailmareisile.
Reisiloo pani kirja Elina



Reisi FOTOD

Muhu Väin 2008

Jaht Cassandra osales 51. Muhu Väina regatil, mis toimus 13. - 19. juulil 2008 marsruudil Roomassaare-Sõru-Lehtma-Dirhami-Tallinn-Tallinna ring. Regatist võttis osa 87 jahti 531 purjetajaga pardal. Meiega koos III grupis võistles 34 jahti. Rahvusvaheliseks tegid regati 3 jahti Lätist, 8 jahti Venemaalt, 1 jaht Poolast ja 1 jaht Soomest.
Cassandra meeskond oli : Eha, Jaanis, Alo, Ülar, Peep ja Marius.

Esialgu pikema loo asemel FOTOMEENUTUS mille pani kokku Peep