Laeva vahetamine

8. juunil 2005 tõime Rootsist oma esimese jahi Rock 20. Nimeks sai Emmelliine (1976). See oli väike purjekas ja kippus kõikuma, kui keegi ennast laevas liigutas. Kajutis tuli olla põlvili. Laev oli Jaanise nimel ja ka Kristjan oli ka kohe mestis. Alo tuli kampa kui laev oli juba ära toodud ning siis sõlmisime omavahel seltsingulepingu.

6. mai 2007 sõitsime välja Bornholmi saare Svaneke sadamast oma teise jahiga Möre 30 (1974). Nimeks oli Cassandra. Selle laeva haldamiseks registreerisime ka MTÜ Barco Blanco.

Üldiselt olime selle laevaga väga rahul. Merekindel, hea tugev plastik, klassikaline kajutiplaan, suur kokpit, kõik kohad juba oma käega üle käidud. Nüüd aga leidus meie tublile Möre 30 jahile ostja. Uueks nimeks sai Elektra ning kodusadamaks Kaberneeme.

Aprillis 2016 alustame Turu lähedalt Naantalist koduteed Beneteau First 34.7 (2008) marki jahiga. Nimeks saab jälle Cassandra.

Eks jahti vahetada oleks juba varemgi tahtnud. Meeskonnal olid eelmise kotermanni trikid ja suutlikkus juba selgeks saanud. Aga nagu ühistegevuses ikka ja elus üldse on tahtmine taevariik, saamine aga iseasi. Kus midagi toimub, sinna tuleb tavaliselt huvilisi juurde ja meiegi osanike arv tõusis Riho, Oti ja Juhani liitumisega kahekordseks. Mõtisklesime laienemisega seoses ka oma põhikirjalised printsiibid üle.

Uue jahi valiku kriteeriumideks olid muidugi hind, valmistamisaasta, standardne tehase toodang, liikuv kuigi mitte võidusõidulaev, mitte ülearu suur.

Hind selles suhtes, et jaksaksime igaüks oma osa välja panna või liisingu makset tasuda.

Valmistamisaasta selles suhtes, et liisinguettevõte oleks üldse nõus laeva finantseerima.

Tehase laev ja kindel mudel selles mõttes, et oleks ka teisi sarnaseid, kellega ennast merel võrrelda ja mõõtu võtta saaks. Siis on hea mõtteid, kogemusi ning varuosasid vahetada. Eestis on sarnased laevad Katarina Jee, Evelyn III, Jazz ja Adele.

Väljasõiduks vajalike madruste arv nii mitmegi meeskonna koostööle saatuslikuks saanud, sest tegelikku aega on hobimeremehel tarvis siiski ka kodustega jagada. Igapäevastest ametikohustustest ning maise vara või hinge hooldamisest rääkimata.

Kui olime enam-vähem margi ja mudeli välja valinud hakkasime talvel müügikuulutusi lugema. Vahemere piirkonna jätsime ülesõiduks mineva ajakulu tõttu valikust välja.

Iirimaal Dublini lähedal oli kaks laeva müüa. Ühte vahendusfirma esindaja oli väga valmis koostööd tegema ja tegelikult jäigi pikaks ajaks parimaks kandidaadiks. Tahtsime ju ka kojutoomisest pikema merematka teha, mida vähestesse puhkusenädalatesse muidu ei mahuta.

Teine iirlane aga ei vastanud kõnedele, kirjadele ega tagasihelistamispalvetele. Kevad-talvel teatasid järsku mõlemad, et omanikud on ümber mõelnud ega soovigi oma jahte müüa!

Otsustasime uurida esialgu kalliks peetud jahti Riias, mis varem oli Eestis Deja Vu nime all sõitnud. Varustus oli hea ja hinda väärt, aga nädal enne vaatama sõitmist mõtlesid ka selle laeva omanikud ümber!

Kiirelt leidsime paari nädala kojusõidutee kauguselt Hispaania põhjarannikult veidi kallima jahi. Too tundus juba piltidelt kulunud. Lisaks veel Hollandist ühe alumiiniumist mastiga jahi, teine hollandlane oli selleks ajaks juba müüdud.

Nädal enne Hollandisse lendu aga otsustasime ka Turu lähedal ühte paar aastat uuemat laeva vaatamas käia, et poleks hiljem vaja kahetseda. Meeskonnale hakkaski jaht nii meeldima, et jäime selle juurde. Laeval oli Soomes ilus nimi, Annrose.  Alust on üsna vähe kasutatud ja sedagi rohkem kruisimiseks. Sestap on  purjesid on ka ainult originaalkomplekt, ja genoa rullile ringi tehtud. Kuni me just maailmameistrivõistlustele ei lähe, pole sellest ka midagi hullu. Mugavust on aga laeval küll ja piisavalt. Alates praeahjust lõpetades sooja dušši ja üldise küttesüsteemiga.  

Vaatasime siis lõplikult igaüks oma kauka põhja, kes sai oma osa kohe ära tuua, kes jäi järelmaksu peale. Kuigi sõiduauto liisingu saab tänapäeval endale lubada iga töömees, pole jahtlaeva ostu pankadele lihtne selgitada. Paar „rahamaja“ ütlesid kohe ära, et nemad sellega ei tegele, teised võtsid siiski pika hambaga jutule. Edasi kitsenesid valikud juba meie endi tagatissuutlikkuse tõestamisel, äriplaani ju ette näidata pole ja täissummas deponeeritavaid vahendeid samuti. Muidu poleks laenu vajagi.

Lõpuks leidsime sobiva sissemaksete, tagatiste, intresside ning kuumaksete tasakaalu.

Väikelaevakindlustust ei paku samuti päris kõik kindlustusseltsid. Seega siin ka suhteliselt lihtsad valikud paari seltsi vahel.

Järgmiseks ülesandeks oli jahi üleandmine-vastuvõtmine. Jahtklubide liidust saime purjenumbri ja mõõdukirja. Raadioluba ja päästevarustuse värskendamise ring samuti ning oligi laev ostetud.

Nüüd kibeleme sellele Turu kanti järgi minna. Loodame aprillikuu keskpaiga ilmadele.

Alo Tamm.

Mälestasime šotlasest Briti admirali

 Osalesime 12.12.2015 jaht Cassandra meeskonnaga (Ott, Jaanis, Alo) admiral Sir Edwin Alexander-Sinclairi büsti avamisel Tallinna vanalinnas Šoti klubi aias. Toetasime ka monumendi rajamist. Fotod: www.mil.ee ja erakogu.

Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamine

Nagu tavapäraselt, andis jaht Cassandra meeskond ka sel aastal Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamisel üle klubi aasta merematkaja auhinna. Sel aastal sai selle Jaan Tätte.
Fotol: auhinna annab Jaan Tättele üle Alo Tamm

Muhu Väina regatt 2015

Jaht Cassandra osales 8-ndat korda Muhu Väina regatil. Meeskonnas olid Jaanis, Alo, Ülar, Ranno ja Ott. Paar päeva varem väljumisega kolmapäeva õhtul 17:30 tõi Alo koos Maria, Martini ja Otiga laeva Lennusadamasse. Olid soodsa pärituulega kuivad ilmad ja Roomassaarest startisid samale teekonnale ka Maris, Villu ja Mercurius.

Lõhkusime alla võttes spinni ja üles tõmmates eespurje. Alol oli reedel purjetöökotta asja.

Jaanis ja Ülar saabusid reedel ning koos käidi laupäeval Veega Marine ellingus laevu vaatamas ning grilliti Alo juures.

Regati esimene päev oli pühapäev, tuuline ja vihmane. Peale Tallinna ringi starditi otse merelt Kärdla suunas. Rehv suurpurjes. Sama raske minek, kui Gotlandile aga hommikuks olime kohal. Tibutas veel.

Kolmandal päeval läksime Kuivastu suunas. Ilm oli kenam ja tuul tagant. Sellega me ei võida muidugi. Lisaks tõmbasime spinni genu karabiinide vahele puruks ja Jaanis hakkas parandajat otsima. Vana spinniga hävisime veelgi.

Neljandal päeval läksime Roomassaare suunas. Tugev vastutuul, paljud sõitsid meie plotteri kriitilistest kividest veel rohkem maa poolt, aga eks leiti kive ka. Hoidsime mere poole ja see tasus ära. Neljandana kohal. Parandatud spinn toodi ka ära. Kohtusime peredega ja Jaanis käis poes.

Neljapäeval läksime Pärnu suunas. Startisime eespurjega, aga panime kohe ka spinni üles ning enne finišit enam alla ei võtnudki. Allirahu all istusid kõik tuulevaikuses ning taas allatuule ots, mis meile võitu ei too. Finiš oli öösel, spnni all ja Pärnu tulede taustal täielik geopeitus. Lisaks tuli purjenumbrit valgustada ja raadios oma nimi teatada. Paljud ei teinud seda, aga me ei protestinud ka.

Reedel sõitsime vastu tuult Sorgu alla ja tagasi ka genuga. Isegi ORC I grupis ei pannud kõik spinni üles, tuult 13 m/s.

Laupäevane lühirada oli leebema ilmaga, kui kahel varasemal aastal. Saime mõlemad sõidud enne tuule vaikimist tehtud. Kraapisime kolmandat korda spinni. Sadamas olid pered vastas, istusime korraks ja meenutasime regatti.

Esmaspäeva õhtul tõid Jaanis, Ülar, Liina, Merit ja Heiki laeva Roomassaarde. Teisipäeva lõunaks kohal.

Gotland 2015

Oleme nüüd 9 korda üle Läänemere sõitnud. Sel korral olid meeskonnas Jaanis, Alo, Kristjan, Mariliis ja Simmo. Minnes olid kõik merehaiged. 40 tundi vastu lainet. Laevateel lahknesime põhja poole suunduva tankeriga Baltic Faith.

Kohale jõudes pani Alo oma telefoni PIN koodi paar korda valesti ning tegeles tükk aega selle lahti blokeerimisega. Kell oli 20:00 ja reede õhtul.

Peatusime Fårösundi jahisadamas, otse praamisadama kõrval. Endine vesilennukite sadam on müügis 4,5 MSEK-ga. Polegi palju arvestades, et sadamas seisis paar jahti, mis maksid igaüks ilmselt sama palju.

Esimesel päeval rentisime jalgrattad ning veetsime sportliku päeva Fårö saarel.

Teisel päeval käisime külas Eesti konsulil Riina Noodaperal, kes pakkus meile maitsvat suvist lõunat ning näitas kohti, kuhu turist omapäi sattuda ei oska. Saime ka tõeliste Gotlandi käiade omanikeks.

Kolmandal päeval sõitsime veidi rendiautoga ringi, käisime ujumas ja autode võidusõidu ringraja ääres. Külastasime ka Visby linna. Seal oli alanud Almedalen arvamusfestival ning rahvast rohkem, kui inimesi.

Rendiauto andsime edasi Eestist saabunud trimaraani "CremeFraiche" meeskonnale.

Roomassaarde tagasi saime pärituules rekordilise 25 tunniga. Laevateel tuli huvitaval kombel jälle lahkneda lõunasse suunduva tankeriga Baltic Faith.

Hooaja esimene reis Abrukale

S/Y Cassandra tegi laupäeval, 31. mail selle aasta esimese reisi Abrukale.
Tegime saarele lühikese ringi peale. Otsisime selle käigus ülesse ühe saarel asuva geopeituse aarde. Raamatukogu juhataja Helle näitas meile räästapääsukese ja musträsta sõbralikku kooseksisteerimist Abruka raamatikogu räästa all.

Osalesime merepääste õppepäeval

Reedel, 22. mail osalesid S/Y Cassandra meeskonnast Jaanis ja Ülar sellise õppepäeval.

Kuulasime loengut, küsisime küsimusi ja sai tutvutud ka PPA helikopteriga ja selle vintsisüsteemiga.
Oli nii mõndagi, mis kõrva taha panna.

 

Ülar sai aga ära proovida kuivülikonna ja mitu päästevõtet vees. Näiteks tuli kontrollida, kas ümber läinud paadi all on inimene. Paat tuli ka pärast vees ümber pöörata.

Päevale pani punkti võimalus lasta rakette ja kasutada säratud. Ka suist sai ära proovitud.

Seda kõike iseseisevalt teha ei saa. Punast raketti niisama lasta ei tohi, sest see käivitab igal-juhul päästeoperatsiooni.