laev kodus

Cassandra, the First on nüüd Roomasaares. Kokku kodutee 224 miili: Ajolanranta-Paraisten Portti-Hanko-Dirhami-Kuivastu-Roomasaare.
Peatselt väike lugu ja pildid ka kodutee II etapist, mille märksõna neljapäeval oli "prrr hirmus külm nagu talvel"  ja reedel, " sõida nagu suvel".

Laeva kodutee I etapp

Laupäeval, 16. aprillil asusime kaheksakesi varahommikul kell 6.30 teele Helsingi poole, et tuua Alojanrantast ära uus Cassandra, First 34.7.

Lisaks jahi meeskonnale, mis koosnes Alost, Juhanist, Rihost, Otist, Kristjanist, Ülarist ja Jaanisest, oli meil kaasas ka norra kodakondne Dyre, kes viis tagasi meie reisibussi. Teel külastasime Lauttasaari paadipoode ja toidukauplust varude tekitamiseks.

Sadamas Juha lehvitas meile ja võttis vastu šampusepudeliga, et tähistada hetke kui Annrosest saab Cassandra. Kohe hakkasime purjesid peale panema, et minna tegema proovisõitu.

Proovisõit kestis paar tundi. Juha läks koju ja meie läksime kämpingusse, mille olime broneerinud. Seal sai sumbast püüda kahvaga ahvenaid, millega tegeles Juhan. Tema valmistas nendest ka maitsva õhusöögi. Samal ajal tõi Riho puid ja Alo küttis sauna.

Järgmisel päeval, 17. aprilli hommikul hankisime tanklast kütet ja alustasime sõitu Paraisten 

Porttisse. Tuul puhus vastu ja vaadet varjutas udu. Aeg-ajalt oli kuulda udupasunaid ja pasundasime ka meie. Üks selline pasundamine viis meid lahku Soome sõjalaevast, mis udust välja ujus.

Parasiten Porttis oli natuke raske leida piisavalt sügavat kaikohta aga lõpuks selle siiski leidsime. Muidugi olime sadamas ainus jaht ja laev üldse.

Järgmisel päeval, esmaspäeval, 18. aprillil jätkasime teekonda Hankosse. Udu oli, aga vähem kui eelmisel päeval.

Tuul oli valdavalt tagant ja tegime head käiku.

Hanko sadamas oli peale meie veel üks jaht. Sadamatasu oli 5 eurot ja selle eest sai vett ja elektrit. Vetsus sai käia baaris. Sadamas oli silt, et oleme selleks hooajaks suletud J.

19. aprill startisime üle lahe Dirhamisse. Tuult oli 8-9 m/s ja meie kiirus 7-8 sõlme. Tuule nurk 30-40 kraadi. Vahel piilus pilve tagant päike. Osumussaare all saime vihma ja varsti tuli ka päike taas välja. Eestisse jõudmisel tervitas meid vikerkaar, mille sõnum on teadupoolest „pean sinuga tehtud lepingut“.

Dirhami sadamas käisime saunas ja grillisime. Juhani abikaasa tõi meile varude täiendust ja

Juhan ise läks koju. Otil käis kaasa laeva vaatamas. Täna 20. aprill käis laeval hindaja ja me ise tutvusime süsteemide tööga. Plaan on homme jätkata teekonda Kuivastusse.

Uus laev

Purjejaht on alati kompromiss kiiruse ja mugavuse vahel. Kümme aastat tagasi hakkasid X-Yachts, Bavaria ja Beneteau tooma turule kvaliteetseid väiksemaid ja soodsamaid võidusõidujahte millele meeskonna leidmine on kergem ning nendega sõitmine lihtsam.

Need u. 35 jala pikkused mudelid võimaldavad 10-12 hea purjetaja asemel hakkama saada ka 4-5 meeskonnaliikmega. Lisaks võidusõidule tuleb nende jahtidega toime ka tubli perekond nädalalõpu merematkal.

Olime vaadanud X-99, Beneteau First 36.7 ja Jeanneau Sun Odyssey 36 tüüpi jahte. X-99 tundus veidi liiga sportlik, First 36.7 veidi suur ning Jeanneau natuke liiga kruiiser. Meie uueks laevaks sai Beneteau First 34.7.

Beneteau on maailma suurim purjejahtide tootja. 1884.a. asutatud perefirmat juhib hetkel madame Annette Bénéteau Roux. Beneteau tellis Farr Designilt moodsa IRC (põhjamaade LYS sarnane mõõdusüsteem) jahi projekti. USA firma Farr Design on spetsialiseerunud Volvo Ocean Race ja America’s Cup eriprojektiga purjejahtide projekteerimisele, kuid töid on tehtud ka Bavaria, Beneteau, Finngulf, Erixon Yachts, dK Yachts ja Austral Yachts seeriatoodangu jahtidele.

First 34.7 toodeti aastatel 2006 kuni 2009, tõenäoliselt oma 9.800 naelase kaalu tõttu kandis mudel USA turul tähist First 10R. Meie laev on valmistatud järjekorranumbriga 152 ja ehitatud 2008.a. ning on ka uuem, 2008 aasta mudel. See erineb varasemast 2006 aasta mudelist täienduste ja nüansside poolest aga 2008 aasta mudel torkab silma veidi teise kirjakujunusega laeva poordil.  Alates 2010 sai mudel nimeks First 35.

Terav vöör, sujuv veeliin ja sirge ahter teevad First 34.7 kerest hea laineristleja, mis võib kõvema ilmaga vajada pardas teistest veidi enam kallutusjõudu. Sirge tääv annab ujuvust ja võrreldes meie eelmise laevaga ei kaeva leeotsadel loodetavasti enam vööriga lainet tekki.

Kere tasakaalustamiseks ning kiirema käigu saavutamiseks on ohverdatud vöörikajut. Vööris asub tualett, millest on keiluti kaudu mugav spinnakeri heisata ning puri hiljem sinna ka kuivama panna.

Kuna ahtrisse enam tualetti ehitada polnud vaja, on ka ahtrikajutid veidi rohkem kesklaevas ning vähendavad ahtri kaalu.

Kokpit on avaram kui First 36.7-l ning piisav ka C-kategoorias pardale lubatud kümnele purjetajale. Roolimehel on 1,6 m läbimõõduga rooliratta taga abiks ka jalatoed. Rool ise on väga tundlik, ainult kolmveerand tiiru pardast pardasse, et saavutada pinniga võrreldav tundlikkus ja täpsus.

Iga paadi terasest rippkiilu tinabulbi kaal kalibreeritakse tehases ükshaaval.

Huvitav on fakt, et kiilu tasakaalumoment on jahi sõudomadustele ülitähtis. 

Legend räägib et Deja Vu, mis võitis omas klassis 54. Muhu Väina regati hakkas eriti hästi sõitma pärast seda kui ta Roomasaare sadama faarvaatris ainsama seal oleva kivi otsa sõitis. Laeval ega kiilul polnud häda midagi aga pauk painutas kiilu ja bulbi ehk mõni mm ja sellest piisas et asi paika läheks.

Vintsid ja plokid on Harkenilt ning mast Seldenilt. 

First 34.7 on valmistatud süsinikust mastiga ja alumiiniumist mastiga mudeleid. Meil on alumiiniummast ja rullgenu süsteem. See on 9/10 murdtaglastusega groodi peal sõitev laev, kus genoa on ainult tasakaalustamiseks ja väga suurt eespurje pole mõtet pannagi. Võrreldes meie eelmise, veidi alapurjestatud laevaga on First 34.7 kergelt ülepurjestatud ning oleme valmis rohkem kallutama ja varem rehvima.

Pukspriidi ja gennakeri võimalus on Lääne-Euroopas palju kasutust leidnud. Eestis pole aga proovitud, arvatakse, et ei sõida palli täis. Pikkus 34.7 jalga ongi koos pukspriidiga. Kere ise on 33 jalga pikk.

Eestis on olnud viis Beneteau 34.7:

Deja Vu võitis omas klassis 54. Muhu Väina regati, kuid on tänaseks müüdud Lätisse.

Jazz kaotas 58. Muhu Väina regatil kivi otsas pool oma kiilu bulbist aga häda polnud midagi ja see parandati kohe käepäraste vahenditega nagu mürsupea ja makroflex ning sõideti järgmine päev võistlust edasi.

Saaremaa jaht Katarina Jee on võitnud ka Leedu meistri tiitli.

Evelyn III baseerub Kalevi jahtklubis, kuid peab ennast samuti Saaremaa Merispordi Seltsi jahiks.

Adele on viies sama marki laev.

Eestis on Cassandra nüüd 20% suurimate ja 10% uusimate purjekate hulgas.

Kasutatud materjal:

www.boatpoint.com.au

www.farrdesign.com

www.wikipedia.org

www.sailingworld.com

Laeva vahetamine

8. juunil 2005 tõime Rootsist oma esimese jahi Rock 20. Nimeks sai Emmelliine (1976). See oli väike purjekas ja kippus kõikuma, kui keegi ennast laevas liigutas. Kajutis tuli olla põlvili. Laev oli Jaanise nimel ja ka Kristjan oli ka kohe mestis. Alo tuli kampa kui laev oli juba ära toodud ning siis sõlmisime omavahel seltsingulepingu.

6. mai 2007 sõitsime välja Bornholmi saare Svaneke sadamast oma teise jahiga Möre 30 (1974). Nimeks oli Cassandra. Selle laeva haldamiseks registreerisime ka MTÜ Barco Blanco.

Üldiselt olime selle laevaga väga rahul. Merekindel, hea tugev plastik, klassikaline kajutiplaan, suur kokpit, kõik kohad juba oma käega üle käidud. Nüüd aga leidus meie tublile Möre 30 jahile ostja. Uueks nimeks sai Elektra ning kodusadamaks Kaberneeme.

Aprillis 2016 alustame Turu lähedalt Naantalist koduteed Beneteau First 34.7 (2008) marki jahiga. Nimeks saab jälle Cassandra.

Eks jahti vahetada oleks juba varemgi tahtnud. Meeskonnal olid eelmise kotermanni trikid ja suutlikkus juba selgeks saanud. Aga nagu ühistegevuses ikka ja elus üldse on tahtmine taevariik, saamine aga iseasi. Kus midagi toimub, sinna tuleb tavaliselt huvilisi juurde ja meiegi osanike arv tõusis Riho, Oti ja Juhani liitumisega kahekordseks. Mõtisklesime laienemisega seoses ka oma põhikirjalised printsiibid üle.

Uue jahi valiku kriteeriumideks olid muidugi hind, valmistamisaasta, standardne tehase toodang, liikuv kuigi mitte võidusõidulaev, mitte ülearu suur.

Hind selles suhtes, et jaksaksime igaüks oma osa välja panna või liisingu makset tasuda.

Valmistamisaasta selles suhtes, et liisinguettevõte oleks üldse nõus laeva finantseerima.

Tehase laev ja kindel mudel selles mõttes, et oleks ka teisi sarnaseid, kellega ennast merel võrrelda ja mõõtu võtta saaks. Siis on hea mõtteid, kogemusi ning varuosasid vahetada. Eestis on sarnased laevad Katarina Jee, Evelyn III, Jazz ja Adele.

Väljasõiduks vajalike madruste arv nii mitmegi meeskonna koostööle saatuslikuks saanud, sest tegelikku aega on hobimeremehel tarvis siiski ka kodustega jagada. Igapäevastest ametikohustustest ning maise vara või hinge hooldamisest rääkimata.

Kui olime enam-vähem margi ja mudeli välja valinud hakkasime talvel müügikuulutusi lugema. Vahemere piirkonna jätsime ülesõiduks mineva ajakulu tõttu valikust välja.

Iirimaal Dublini lähedal oli kaks laeva müüa. Ühte vahendusfirma esindaja oli väga valmis koostööd tegema ja tegelikult jäigi pikaks ajaks parimaks kandidaadiks. Tahtsime ju ka kojutoomisest pikema merematka teha, mida vähestesse puhkusenädalatesse muidu ei mahuta.

Teine iirlane aga ei vastanud kõnedele, kirjadele ega tagasihelistamispalvetele. Kevad-talvel teatasid järsku mõlemad, et omanikud on ümber mõelnud ega soovigi oma jahte müüa!

Otsustasime uurida esialgu kalliks peetud jahti Riias, mis varem oli Eestis Deja Vu nime all sõitnud. Varustus oli hea ja hinda väärt, aga nädal enne vaatama sõitmist mõtlesid ka selle laeva omanikud ümber!

Kiirelt leidsime paari nädala kojusõidutee kauguselt Hispaania põhjarannikult veidi kallima jahi. Too tundus juba piltidelt kulunud. Lisaks veel Hollandist ühe alumiiniumist mastiga jahi, teine hollandlane oli selleks ajaks juba müüdud.

Nädal enne Hollandisse lendu aga otsustasime ka Turu lähedal ühte paar aastat uuemat laeva vaatamas käia, et poleks hiljem vaja kahetseda. Meeskonnale hakkaski jaht nii meeldima, et jäime selle juurde. Laeval oli Soomes ilus nimi, Annrose.  Alust on üsna vähe kasutatud ja sedagi rohkem kruisimiseks. Sestap on  purjesid on ka ainult originaalkomplekt, ja genoa rullile ringi tehtud. Kuni me just maailmameistrivõistlustele ei lähe, pole sellest ka midagi hullu. Mugavust on aga laeval küll ja piisavalt. Alates praeahjust lõpetades sooja dušši ja üldise küttesüsteemiga.  

Vaatasime siis lõplikult igaüks oma kauka põhja, kes sai oma osa kohe ära tuua, kes jäi järelmaksu peale. Kuigi sõiduauto liisingu saab tänapäeval endale lubada iga töömees, pole jahtlaeva ostu pankadele lihtne selgitada. Paar „rahamaja“ ütlesid kohe ära, et nemad sellega ei tegele, teised võtsid siiski pika hambaga jutule. Edasi kitsenesid valikud juba meie endi tagatissuutlikkuse tõestamisel, äriplaani ju ette näidata pole ja täissummas deponeeritavaid vahendeid samuti. Muidu poleks laenu vajagi.

Lõpuks leidsime sobiva sissemaksete, tagatiste, intresside ning kuumaksete tasakaalu.

Väikelaevakindlustust ei paku samuti päris kõik kindlustusseltsid. Seega siin ka suhteliselt lihtsad valikud paari seltsi vahel.

Järgmiseks ülesandeks oli jahi üleandmine-vastuvõtmine. Jahtklubide liidust saime purjenumbri ja mõõdukirja. Raadioluba ja päästevarustuse värskendamise ring samuti ning oligi laev ostetud.

Nüüd kibeleme sellele Turu kanti järgi minna. Loodame aprillikuu keskpaiga ilmadele.

Alo Tamm.

Mälestasime šotlasest Briti admirali

 Osalesime 12.12.2015 jaht Cassandra meeskonnaga (Ott, Jaanis, Alo) admiral Sir Edwin Alexander-Sinclairi büsti avamisel Tallinna vanalinnas Šoti klubi aias. Toetasime ka monumendi rajamist. Fotod: www.mil.ee ja erakogu.

Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamine

Nagu tavapäraselt, andis jaht Cassandra meeskond ka sel aastal Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamisel üle klubi aasta merematkaja auhinna. Sel aastal sai selle Jaan Tätte.
Fotol: auhinna annab Jaan Tättele üle Alo Tamm

Muhu Väina regatt 2015

Jaht Cassandra osales 8-ndat korda Muhu Väina regatil. Meeskonnas olid Jaanis, Alo, Ülar, Ranno ja Ott. Paar päeva varem väljumisega kolmapäeva õhtul 17:30 tõi Alo koos Maria, Martini ja Otiga laeva Lennusadamasse. Olid soodsa pärituulega kuivad ilmad ja Roomassaarest startisid samale teekonnale ka Maris, Villu ja Mercurius.

Lõhkusime alla võttes spinni ja üles tõmmates eespurje. Alol oli reedel purjetöökotta asja.

Jaanis ja Ülar saabusid reedel ning koos käidi laupäeval Veega Marine ellingus laevu vaatamas ning grilliti Alo juures.

Regati esimene päev oli pühapäev, tuuline ja vihmane. Peale Tallinna ringi starditi otse merelt Kärdla suunas. Rehv suurpurjes. Sama raske minek, kui Gotlandile aga hommikuks olime kohal. Tibutas veel.

Kolmandal päeval läksime Kuivastu suunas. Ilm oli kenam ja tuul tagant. Sellega me ei võida muidugi. Lisaks tõmbasime spinni genu karabiinide vahele puruks ja Jaanis hakkas parandajat otsima. Vana spinniga hävisime veelgi.

Neljandal päeval läksime Roomassaare suunas. Tugev vastutuul, paljud sõitsid meie plotteri kriitilistest kividest veel rohkem maa poolt, aga eks leiti kive ka. Hoidsime mere poole ja see tasus ära. Neljandana kohal. Parandatud spinn toodi ka ära. Kohtusime peredega ja Jaanis käis poes.

Neljapäeval läksime Pärnu suunas. Startisime eespurjega, aga panime kohe ka spinni üles ning enne finišit enam alla ei võtnudki. Allirahu all istusid kõik tuulevaikuses ning taas allatuule ots, mis meile võitu ei too. Finiš oli öösel, spnni all ja Pärnu tulede taustal täielik geopeitus. Lisaks tuli purjenumbrit valgustada ja raadios oma nimi teatada. Paljud ei teinud seda, aga me ei protestinud ka.

Reedel sõitsime vastu tuult Sorgu alla ja tagasi ka genuga. Isegi ORC I grupis ei pannud kõik spinni üles, tuult 13 m/s.

Laupäevane lühirada oli leebema ilmaga, kui kahel varasemal aastal. Saime mõlemad sõidud enne tuule vaikimist tehtud. Kraapisime kolmandat korda spinni. Sadamas olid pered vastas, istusime korraks ja meenutasime regatti.

Esmaspäeva õhtul tõid Jaanis, Ülar, Liina, Merit ja Heiki laeva Roomassaarde. Teisipäeva lõunaks kohal.