GoRR 2020 ehk Läti meistrivõistlused

Järjekorras juba XIII lätlaste korraldatud Gulf of Riga regatt algas sel aastal Ventspilsist. Eelmine kord osalesime 2017 veel BOR (Baltic Offshore Regatta) nime all, võistles 19 laeva. Nüüd aga juba 47 laeva.

Reede õhtul jõudsime lennukiga Saaremaale, täitsime viimased leivatöö ülesanded, sõime õhtust ja puhkus võis alata.
Laupäeva hommikul asusime Ventspilsi poole teele. Sõrve sääre tipuni kasutasime mootorit, pesime laeva tekki, ujusime ja päevitasime. Peale Irbe väina sai purjetada ning proovisime erinevaid spinnakere.
Kohale jõudes läbisime tehnoülevaatuse ning kleepisime laeva poordile korraldajate sponsorkleepsud. ORC 2 gruppi registreerusid sel aastal vaid seitse Eesti laeva, millest neli olid meiega sarnased Beneteau First 34.7. 
 Pühapäeval toimus Venta jõel mereparaad, mis oma 50 jahiga jättis päris kena mulje. Ka kaile oli kogunenud linnarahvast jahte tervitama. Käisime linnas söömas ning õhtul oli jahtklubis väike avamisvastuvõtt.
Esmaspäeval toimus esimene võidusõit, Ventspilsi avamerering. Esimest allatuult pidasime liialt teravaks ning loobusime spinni heiskamisest, meeles veel ka SMS Rebase regatil kaotatud puri. See otsus meie tulemust teiste laevadega võrreldes muidugi ei parandanud. Teises tihttuules tegime langeva vahepaudi ja alla tulime vist liiga otse, spinnakeriga halsse võtmata.
 Teisipäevaks kavandatud Mõntu sadam jäi regatist üldse välja, kuna oli oodata ilma tugevnemist, ja mindi otse 65 miili Rojasse. Stardis saime KATARINA JEE-ga korraks poordid kokku. Edasi tõstiski tuult ja tegi äikest. Ilmselt juba SMS Rebase regatil kannatada saanud poomi vedru kinnitus tuli masti soonest välja ning lõhkus soone servad. Sidusime vedru hädapärast masti kanda kinni, aga tunne on sellise lahendusega ikka hõre.
Läksime jälle ilma spinnita, see oli meie ümbruses ka mitme teise laeva valik. Kui aga ELLI hoogsalt mõõda sõitis, tekkis nii KATARINA JEE-l kui ka meil ikkagi spinnihuvi. Ilma oli aga ka ning lõhkusime sel aastal juba teise spinnakeri. Irbe väina pea 3-meetrises laines tegime paar „lehmakat“ ja jõudsime Kolka poolsaare varju, kus sai juba otse finišile hoida. Kaotus SUGAR-ile 1,5 tundi ja KATARINA JEE-le 0,5 tundi.Eks raske oli kõigil ning liigutati kõiki seni teada olnud piire: kui oma silmaga nägime näidikutel 13 sõlme, siis meie laeva andurid fikseerisid tippnäitudena laeva kiiruseks 18 sõlme, tuule tugevuseks 76 sõlme ja kreeniks 46 kraadi. Oli ka üks mayday kutse jahilt MOSQUITO, kes kaotas masti.
Kolmapäeval oli siis väga tugevate puhangute tõttu puhkepäev. Meie meeskond sai kuuenda liikme Jaanuse näol, kes võttis vapralt ette sõita liinibussidega 10 tundi Kuressaarest Rojasse.
Neljapäeval toimusid kaks lühiraja sõitu, kus me samuti head rütmi ei leidnud.
Pärast oli sadamas SUP laudade võistlus ja Roja laululaval eelmiste sõitude autasustamine.
Reedene teine pikk ots Kuiviži sadamasse lubas stabiilset bakstaaki ning valmistusime korralikku 60 miilist „banaani“ ellu viima. Võib-olla läksime veidi kaugele, aga kaotus JAZZ-ile 17 minutit, KATARINA JEE-le 12 minutit ja EVELYN III-le 6 minutit tegid tuju juba paremaks.
Ülesõiduks Pärnusse tuli peale ka Sigrid. Saime kena purjetuult ning huvilised roolipraktikat. Laupäeva varahommikul sildusime suvepealinnas.Regati korraldus oli tubli sammu edasi teinud, kõik märgid ja stardilaevad olid olemas, stardisignaale dubleeriti VHF kanalil, tracker toimis kwindoo.com äpi kaudu ja igast laevast tehti korraliku kvaliteediga fotod. Ventspilsi jahtklubis oli käimas remont ning statsionaarne kraana laevade välja tõstmiseks valmis juba eelmisel aastal.

Hea oli ennast „eestlaste grupis“ teenekate tegijate ja teiste First 34.7-tega proovile panna. Hea harjutus Muhu Väinaks.

Alo Tamm.

Lahkumine karikast

Andsime tagasi Läänemaa meistri rändkarika. Võitsime selle eelmisel suvel Kessu regatil. Nüüd jaht ilusti ka karika, ehk mastijupi sisse graveeritud.

Heiti Rebase mälestusregatt tegi tuuleüllatuse

Purjejaht Cassandra, osales laupäeval, 6.juunil 2020 Saaremaa Merispordi Seltsi Heiti rebase mälestusregatil, mis oli selle hooaja esimene.

Regati start anti kell 11.00 Roomassaare sadamas. Samas oli ka finiš.  Startisid jahid Katarina Jee ( kapten Mart Tamm), Cassandra (Jaanis Prii), Elli (Margus Hiet), Centaur ( Rain Riim), Liliann (Margus Beljakov) ja Lote (Rando Salu).

Ilm oli pilves ja puhangulise tuulega 7-8 m/s. Stardi ajal oli prognoos, et tuul päeva jooksul progressiivselt tugevneb ja kell 17.00 ajal on kuni 11 m/s. Regatt oli planeeritud lühike, kuni paar tundi.

Esimene etapp oli vastutuult krüss Abruka faarvaatrite teljepoini ja tagasi sealt spinnakeri all. Sõitsime spinnakeri all tuules 8 m/s. Ootamatult tuli tuulepuhang, meie näidikute järgi kuni 25 m/s.

See murdis spinnakeri poomi ja murdunud poomi ots purustas spinnakeri alaliigi. Võtsime katkise spinnakeri alla ja sõitsime groodi all sadamasse.

Tugevam tuulepuhang kestis ca 10 minutit. Siis ilm taas normaliseerus.

Sama puhang, osade väitel ka tornaado ( nähti keerist) tabas kõiki regati jahte ja paljudel oli vigastusi.

Kõik see juhtus umbes kell 12.10

Maal, Roomassaare sadama Ilmateenistuse jaam näitas tunni maksimumi 20,7 m/s ja keskmisena 8,3 m/s.

Kugi lõpp sai sõidetud vaid groodi all, tulime regatil teiseks. 

Helimeenutus läinud aastasest Ruhnu regatist

Kuula Jaanise meenutust eelmise aasta Ruhnu regatist. Kuulamiseks vajuta järgnevale lingile : Audiofail Ruhnu regatist 2019

CASSANDRA NIMEPÄEV

Saksa keisririik võttis 1898. aastal admiral von Tirpitzi initsiatiivil vastu laevastiku arendamise kava, et Saksa laevastik suudaks võidelda Ühendkuningriigi laevastikuga ülemvõimu eest maailmamerel. Lahingulennukeid veel ei kasutatud ning üleolek merel tähendas absoluutset autoriteeti.

Antandi riikide Inglismaa ja Prantsusmaa oluliseks liitlaseks I maailmasõja alguses oli aga Vene impeerium. Murmanski, Arhangelski ja Vladivostoki sadamates ladustati suurtes kogustes brittide ja prantslaste sõjatehnikat. Peale 1917. a bolševistlikku oktoobrirevolutsiooni muutus Venemaa aga ebasõbralikuks riigiks ning Suurbritannia otsustas Põhja-Venemaale korraldada ekspeditsiooniväe 15.000 jalaväelase ja 20 sõjalaevaga, et takistada relvastuse langemist bolševike või sakslaste kätte.

1918. aasta märtsis sõlmisid Venemaa ja Saksamaa idarinde sulgemiseks Bresti rahulepingu, millega Baltikum jäi Saksa mõjusfääri. Novembris 1918 sõlmis Saksamaa ka läänerindel Antandi riikidega vaherahu, millega lõppes I maailmasõda.

Samal ajal toimus Saksamaal novembrirevolutsioon, mille tulemusena asendus keiserlik monarhia vabariigiga. Nõukogude Venemaa aga kuulutas Brest-i rahulepingu 13. novembril kehtetuks. Muutus tõenäolisemaks, et Venemaa võib temast eraldunud Baltikumi ja Ukraina peatselt uuesti annekteerida. Seega ei nähtud esialgu Baltimaade rahvaste abistamises mingit mõtet, sest kõik ettevõtmised tundusid olevat ajutise iseloomuga.

Suurbritannia seisukohtade nurgakiviks oli uute kaubandussidemete loomine ja vanade taastamine, kuna riigi majandus oli sõdades nõrgenenud ning sõltus meritsi kulgevatest kaubateedest, sh Läänemerel.

Briti poliitika oli moodustada Venemaa impeeriumist eraldunud väikeriikidest puhvertsoon, mis hoiaks Saksamaad ja Nõukogude Venemaad territoriaalselt ohutus kauguses ning takistaks neil ka omavahel sõjalist liitu loomast. Puhvertsooni riike otsustati abistada relvastuse ja laskemoonaga. Sõjarelvastuse kohaletoimetamine pidi toimuma meritsi, mis oli tol ajal peamiseks transiiditeeks.

Kommodoor sir Edwin Sinclair Alexander-Sinclair oli I maailmasõjas ja Jüüti merelahingus olnud Briti 1. kergristlejate eskaadri juht. Kaks aastat hiljem detsembris 1918 sai aga nüüd juba admirali auastmes Sinclair ülesande juhtida Eestit Vabadussõjas abistanud Briti eskaadrit. Ülesõidul Tallinna kaotas eskaader 5. detsembril 1918. aastal Saaremaa kõrval Saksa meremiini läbi kergristleja HMS CASSANDRA.

Oleme igal aastal sellel kuupäeval oma jahi meeskonnaga kokku saanud ning tollaseid sündmusi mälestanud. Sel aastal kohtusime kõigepealt ametikumaks koosolekuks Eesti Muinsuskaitse Seltsi ruumides ning edasi  jätkasime koos peredega Meremuuseumi värskelt renoveeritud Paksu Margareeta külastusega.

Lõpuks sõime 2. advendi vennaseine vana Tallinna restoranis Castello, mis rõõmustas kõiki oma valgete linade ning autentse Itaalia köögiga.

Alo Tamm.

Kasutatud autorid: Arto Oll (2018), Mati Õun (2011).

Fotol Paks Margareeta 1917 aastal. 

Cassandra meeskond Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamisel

Sel aastal siis Saaremaa ja Läänemaa :)

meistrid ja Eesti karikasarjas viiendad.

Eesti väikseim festival Ruhnu saarel

23.-25. augustil seilasime siis taas Ruhnu. Kohale saime reede hommikul külgtuules 8 sõlmelise kiirusega. See on peaaegu laeva füüsiliste võimete piiril käik, aga ilm oli kõigile sama, ühe halsi sõit ja kuigi peale 40 NM olime esimesest finišeerijat, Katarina Jeed füüsiliselt ainult 100 sekundit maas, saime palliga korrigeerimisel ikkagi 7. koha.

Ruhnu võttis meid vastu tuntud headuses, ilm oli ilus ja RuhnuRahu festivalil nautisime tuttavate juures hülgeliha, öist Kosmikute kontserti, akordionikontserti Ruhnu iidses puukirikus, päikselist külalaata, Laurentsiuse loomingut tutvustavat filmi „Naine pildil“ ja Lauri Saatpalu etenduses „Südame sosin“. Tõeline puhkepäev.

Tagasi tulime vaikses pärituules, kus peamiseks ülesandeks kujunes kursi hoidmine, jälle 7. koht.

Alo Tamm.