Tavapäraselt veetsime juuni alguse nädala mööda merd matkates. Reede õhtul Läksime Roomassaarest välja, nii jõuab hommikuks Irbe väina ja laupäeva õhtuks üle Läänemere.
Pühapäeva hommikul olime Landsort-i majaka juures. Seal avastasime kaardilt ka Läänemere sügavaima koha 453m.
Pühapäev 6. juuni oli Rootsi rahvuspüha ning kohtasime merel kohe hulganisti laevu, kes kala püüdmas, kes purjetamas.
Sõitsime saarte vahel mööda kanalit N suunas ning nautisime saarestiku vaateid. Esimene takistus oli kaabli-praam, kuid sellest möödumine ei valmistanud suuri raskusi.
Märkasime, et kanalis puhub tuul reeglina piki kanalit, seega kas otse vastu või otse tagant.
Veel mitme elektriliini ning silla alt läbi ning olimegi Södertälje lüüsis. Seal kohtusime ühe jahiga, mille kodusadam sealkandis. Saime teada, et oli toimunud 100 miili regatt. Jahi pardal olnud väliseestlane meenutas, et eelmisel korral nägi ta sealkandis Eesti purjejahti umbes aastal 1986, vist oli olnud Pärnu Jahtklubist.
Lüüsi läbimiseks olime moraalselt põhjalikult ette valmistunud, kuid kõik oli väga loogiline. Tuli lihtsalt ootekai juures väravate avamist oodata. Uurisime meie ees seisvalt kaatrilt, kuidas toimub lüüsi tasu maksmine. Vastuseks saime, et seda küsitakse lüüsis sees. Siiski ei küsinud meilt seda keegi. Ning olimegi Mälaren-i järvel.
Arutasime veel, kas ööseks sõita muistsesse vikingite kaubakohta Björkö saarel või Stäketi-i silla juurde, et jätkata hommikul otse Sigtuna-sse. Kokku olime järjest purjetanud 46 tundi, ehk ületasime eelmise enda rekordi 2 tunniga.
Otsustasime hoopis põigata sisse Mariefred-i. Seda eelkõige Kristjani tungival soovil sealne loss üle vaadata. Vahepeal pidasime pika filosoofilise arutelu, mida me õigupoolest vaatama tulime, kas loodust ja naturhamni või kultuuri ja ajalugu. Mariefred-i sadam oli küllalt väike ja vaikne. 
Polnud isegi sadamakaptenit. Tualetid olid meresadamatega harjunule veidi vähem korras. Aga sadamast oli vaade otse lossile.
Hakkasime grillimiskohta otsima ning vanapaar naaberjahil palus, et teeksime seda nii, et lõhnad nende laeva ei kanduks. Seetõttu pidime valima veidi vähem mugava koha laevast eemal. Grill sai siiski tehtud ning kõhud täis. Jaanis käis ka ujumas.
Esmaspäeva hommikul käisid Alo ja Ülar samuti ujumas ning siis läksime linna. Ühesuguste meeskonnajopede tõttu tuli meie juurde kohalikust ajalehest ajakirjanik… ning tundis huvi, kes ja kust me oleme. Mariefred-i linn on väike romantiline Rootsi linnake, kus suvel töötab tõeline aururong ning sõidab aurulaev. Meie aga jätkasime ekskursiooni Gripsholm-i lossis, mis jättis väga sügava mulje oma maalikollektsiooniga. Lossi hoovis nägime ka kahte kaunilt lohekujutistega kaunistatud kahurit, üks neist Põhjasõja ajal Narvast tagasi toodud ja teine teiseltpoolt narva jõge Jaanilinnast.
Pärast panime veel kirikusse küünlad ning jätkasime sõitu Stäket-i suunas.
Stäket-i sild oli ainuke, mille avamist pidime oma mastikõrgusega ootama. Jällegi sujus aga kõik iseenesest ning hilisõhtuks jõudsime Sigtuna-sse.
Teel Sigtunasse ohverdasime Mälarni järve võib 
olla üle 800 aasta taas Saaremaa koduõlut. See oli muuseas hiljem, Saaremaa 2010 aasta õlleks auhinnatud kesvamärjukesega sama meistri töö.
Sigtuna sadam oli juba veidi suurem, klubis erinevaid paate 800. Sadamas oli valves eakas klubiliige, kelle kapil märkasime ka Estline-i vimplit. Siiski selgitas sadamavaht, et eeslasi ta sadamas näinud ei ole, vimpel on pärit meestelt, kes Estline-is töötasid.
Grillisime sadamamurul ning nautisime juba veidi mugavamat dushiruumi.
Teisipäeva hommikul läksime kohe Storagatan-ile ning Sigtuna muuseumi. 
Muuseumi brozüürist saime kinnitust, et „1187 põletasid Eesti piraadid Sigtuna maha ning Rootslastel tuli hakata uut pealinna, Stockholm-i ehitama“. Tiir vanade kirikute varemetes ning töötavas Marie kirikus koos küünla läitmisega. Sigtuna-s on vermitud ka Rootsi esimesed mündid.
Tegime kindlaks pagariäri, tutvusime I-punkti ning teiste äridega. Õhtul sõime pizzarestoranis.
Kolmapäeva hommikul sõitsime välja. Peatusime Rosersberg-i lossi kais ning tegime lühikese jalgsimatka lahe suus nähtud ruunikivi juurde. Seal leidsime ka kummalise mereröövlite märgiga risti, millel aastaarv 1848. Peale Stäket-i silda läksime Kallhäll-i paaditöökodade juures kaisse ning käisime päris korralikus paaditarvete poes.
Ööbima jäime Björkö saarele. See oli sisuliselt „naturhamn“ kus tuli oma ahtriankrule jääda. Saabunud Šoti laevalt öeldi, et see on esimene kord, kus nad ahtriankrut kasutavad. Õhtul grillisime ning tegime esialgse ülevaate-tiiru saarel.
Neljapäeva hommikul kell 10:00 läksime muuseumi ning inglise keelsele ekskursioonile saarel.
Seejärel alustasime tuldud teed tagasi läbi Södertälje lüüsi ja kanali. Tankisime Södertäljes. Olime varunud sularaha, kuna sadamate atlases oli vastav märge. Tegelikult tähendas see ilmselt siiski seda, et saab tasuda kas kaardiga või sularahas, et tegemist ei ole täisautomaatse tanklaga.
Õhtuks olime Trosa sadamas. Lõpuks ometi tõeline „meresadam“ nagu me oleme neid harjunud nägema elektri, vee, wifi ning iga päev kella 14:00 kuni 21:00 küdeva saunaga! Grillisime kai otsas.
Reedeks lubas kõvemat ilma ning kasutasime seda linnaga tutvumiseks. Trosa-s oli teine korralik Watski paaditarvetepood. Selgitasime välja ka kohaliku pagariäri ning kolasime mööda kohalikke väikseid poode. Õhtul tegime viimased grillsöed tugevale tuulele vaatamata kuumaks.
Laupäeval oli ilm endiselt küllalt vali ning merelt tulevad pered olid rõõmsad, kui oma laeva silda kinni said. Ning meie võtsime ette 15 km jalgsimatka Tullgarns-i lossi. Jalgratta rent oli üllatavalt kallis, 160 SEK ning kaalusime isegi auto rentimist 500 SEK eest. Trosa-s oli aga ainult üks auto ning seegi hõivatud.
Matkarada oli aga väga nauditav ning viis aga läbi kaljuse Rootsi maastiku. Meile meenutas see eelmisel aastal läbitud Ahvenamaa matkarada.
Tullgarns-i jõudsime paar minutit enne 15:00, kui algas päeva viimane ning sealjuures inglise keelne ekskursioon. Loss oli kuni 1950.a. kuninga suveresidents ning ka tänapäeval käib Carl Gustav XVI seal vahel jahil. Kuid ei ööbi. Seega tõeline kuningaloss. Ühtlasi oli see meile 5-s kuninglik loss 10-st külastada.
Peale lossiekskursiooni sõime kaasa võetud võileibu ning hakkasime bussini jäänud aega parajaks tegema. Trosa-sse tagasi sõitsime liinibussiga.
Õhtul mängis sadamas ansambel. Sõime pizzarestoranis.
Pühapäeva varahommikuks oli tuul piisavalt vaibunud ning alustasime tagasiteed koju. Kohati 10 m/s pärituul võimaldas kiiret käiku ning esmaspäeva pealelõunal olime Roomassaares peale 36 tundi merel.
Pidime kõik seega tuule tõttu ühe päeva puhkust lisaks võtma. Ning Alo organiseerima autotranspordi Kuivastu-sse ning Virtsu-st Tallinna, kuna viimane buss Kuressaarest väljus 17:40.
Sel aastal otsustasime HMS Cassandra mälestust meenutada Tallinnas. Oli ju Tallinn kuningliku ristleja sihiks ka tol saatuslikul reisil. Kuigi Briti laevastiku esimene katse Tallinna jõuda ei õnnestunud, sai see veidi hiljem siiski teoks ja pealinnas on selle meenutuseks Meremuuseumi seinal, suures rannaväravas, tornil Paks Margareeta, mälestusplaat. 
ju eestikeelseid silte. Ruumi oli uskumatult palju allveelaeva kohta. Imekspandavalt palju oli ka kõiksugu kraane ja luuke, mis sukeldumise eel kõik sulgeda tuli. Põhikorruse põranda all paiknesid akud. Laeva ühe diiselmootori juures tegime pilti.
