Laeva õnnistamine

  Suve ühel palavamal hommikul, peale jaani ja enne Muhu Väina regatti õnnistati Roomassaare sadama uhiuue kai ääres Saaremaa Merispordi Seltsi kuuluvate liikmete uus purjekas millele antud eelmise, ustavalt teeninud, aluse järgi nimi Cassandra. 

Kolmeliikmelise omanikeringi, arvukate sõprade ja pereliikmete juuresolekul meenutasin, et nii nagu Noa pääses laevaga läbi uputusvee, päästetakse meid ristimise kaudu. Kuna laev on ka kiriku sümbol päästis laev Noa ja tema omaksed surmast, päästab Jumal kui kiriku Issand meid vaimsest surmast, kusjuures laeva mastiks on Kritsuse rist. Laev on ka üheks armastatud pühaku Myra Nikolause tunnuseks.

Meeskonnaliikmetele sai kingitud käesoleva aasta Vennastekoguduse loosungiraamat, mille VT-i päevaloosungis tunnistab psalmist: 

Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. (Ps 139: 9-10)

Soovin laevale head pärituult ja turvalist teekonda ka kõigile teistele seilajatele Bretoni kaluri palvega: Armas Jumal, ole minu vastu hea, sest meri on nii suur ja minu paat nii väike.

Anti Toplaan

Fotod: Jaanis Prii ja Anti Toplaan

Laeva toomine Stockholmist

 Uus alus sai kevade jooksul välja valitud ning käisime Stockholmis ja Nidas (Leedu) neid ka enne vaatamas. Valik langes rootslase kasuks.

 22. juuni läksime toreda seltskonnaga:  Alo, Juhan, Oliver, Davor, Marite, Arpad ja Liis, Tallinnas Baltic Queen laeva peale ja 23. juuni, ehk jaanilaupäev ennelõunaks olime laeva, endise Vitklucka, SWE 144, , kodusadamas Dalbos  kohal. Koordinaatide järgi 59°18'29.8"N 17°58'36.1"E.

Meil oli kaasas päris palju träni, sh. uued päästevestid ja päästeparv. Juba mitmendat korda sai Tallinna sadamas nähtud suure laeva meeskonna imestust, kui seltskond oma päästeparvega pardale kolis.

Stockholmis surusime kotid ja ka end kuidagi ühe suurema takso peale ja nii me kohale saime.

Mina, Alo ja Juhan hakkasime tutvuma laeva hingeeluga, teine delegatsioon läks poodi. Kui laeva endine omanik Per kuulis, et nad ostivad poest ka potti, siis selle tõi ta kodust. Nii oli meil ka toidu tegemiseks kõik hädavajalik olemas.

Kõige lühem tee Stockholmist avamerele viis sisuliselt läbi kesklinna. Läbisime mitu lüüsi ja mitmel korral tuli oodata ka silla avamist.

Kõige selle taustal sai aga nauditud ka Stockholmi vaateid. Ilm oli suviselt soe ja koguni nii palav, et särgid lendasid seljast.

Meil oli Periga kokku lepitud, et tänase sõidu teeb ta meiega kaasa. Eelkõige just purjetrimmi õppimiseks.

Kui olime mitmest kitsusest läbi saanud, läks puri ülesse. Kuna tuul oli pigem vastu, mida ta kitsastes skäärides teha armastab, olles kas vastu või tagant, siis saime korralikult krüssata.

Enne kui Per laevalt Dalarös lahkus,  soovitas ta minna läbi Utö saarelt. Pidi olema ilus koht. Me kaalusime koguni seal ühe öö magamist. Utöl oli sadamas jaanilaupäeva tähistamine ja palju rahvast. Sadamas endas seisukohti praktiliselt polnud. Saime end kinnitada ajutiselt praamikai külje peale. Ka süüa polnud seal midagi saada. Õigemini olid hinnad lihtsalt kosmilised. Häirima hakkasid ka sääsed. Kogu sellest kompotist sai meile villand. Saar võis ju ilus olla, ja tee sadamasse ilusti käänuline, aga jaanilaupäevane Utö meid ei kõnetanud.

Kesköö paiku võtsime paaki veel kümmekond liitrit kütust ja lahkusime avamerele, ülesõiduks Saaremaale. Oli veel nii valge, et toodrid paistsid ilusti kätte.

Ülesõit kulges algul parajas lahedas tuules. Viimane ots enne Sõrvet aga tuli ka mootorit kasutada Seda siis õnneks vähe, 1/3 kogu teest. Mootor on ökonoomne, kuni 3 L diiselkütust tunnis. Tegelikult püsis kulu aga nii 2 L juures, sest mootor ei töötanud täispööretel. Peale Stockholm-Kuressaare ülesõitu läksime nädal hiljem Haapsallu, kust algas Muhu Väina regatt. Seejärel 10.-16. juuli Muhu Väina regatt ja peale seda Pärnust Roomassaarde. Kõik  selle saime sama kütusega sõidetud.

Jaanilaupäev Stockholmis oli soe ja jaanipäev merel samuti. Muidugi merel on see soe või külm just nii ja naa. Soe tähendas, et kõiki kaasas olnud riideid selga ei pidanud panema. Päris soojaks läks aga alles siis, kui Eestis olime. Meie reisile järgnenud nädal oli lausa kuum.

GREIFI SIHTMÄRK 2022

 GREIFI SIHTMÄRK 2022

HMS Cassandra oli ikkagi briti sõjalaev. Vahepalaks natuke mereväe suunalt. 

Kaitseväe ülesanne on kaitsta riigi funktsioone, üheks selliseks on kaubanduskiku meresõiduvabaduse tagamine oma vastutusalas. Merelises keskkonnas võib kriisi olukorras valitseda mitmeid ootamatusi, millest kommertslaevnikele teada anda ning ka kaitsetegevuse taktikaliste plaanidega peab kursis olema. Seepärast on NATO mereväed otsustanud seda teha ühiselt koos.

 

Mereväe terminites on selle funktsiooni nimi NCAGS, Naval Coordination and Guidance for Shipping. Funktsioon toimib kaheosalisena, komponent juhtstaabis ning regionaalsed allüksused, kes vajalikke andmeid vahetult koguvad. Selleks on need üksused ühenduses laevnike ning kaptenitega, et meresõit jääks ohutuks ka kriisiolukorras. Allüksust kutsutakse DNE, Deployed NCAGS Element.

 

Saksa merevägi on otsustanud luua Läänemere äärde uue täisfunktsionaalse staabi, mis saaks vajadusel kiiresti kokku tulla ning Läänemere kriise lahendada. Selle staabi esimene harjutus kandis nime GRIFFIN MARKER, “greifi sihtmärk”. Greif viitab staabi asukohalinna Rostocki vapiloomale ning tema kaitsetegevusele.

 

Hea avalik materjal koos numbritega on ka DEUMARFOR oma lehel:

https://www.bundeswehr.de/resource/blob/5218404/a6a5ad4353a45a725ab32fc14c1a1b93/broschuere-deu-marfor-eng-data.pdf

 

Staabi harjutus tähendab seda, et kõik kes seal peaksid kriisi ajal koos töötama, saavad kokku ja proovivad, kuidas välja tuleb ning kas töövahendid vajaksid täiendamist. Sellise harjutuse uhke liige on ka Läänemere äärne Eesti Vabariik, keda esindab Eesti Merevägi.

 

Minu roll ongi kaubanduslikku meresõitu puudutavate nüansside märkamine staabitöös ning nendest laevnikele teada andmine. Vahel ka sadamatelt ja laevaomanikelt kohapeal nähtu üle täpsustamine ning kaitselaevastikule edastamine.

 

Sellise tsiviil-militaar koostöö ja vahendaja roll sobib reservväelasele hästi, sest suur osa spetsiifikast puudutab avalikku kommertsmeresõitu, millega saab igal ajal end kursis hoida ja individuaalselt arendada. Kui huvi on ja Mereväe spetsiifikast ka arusaam olemas, saab meremees end täisväärtusliku kodanikuna tunda!

vanemleitnant Alo Tamm

 

 

Meie eelmine jaht Firs 34,7 aastatel 2016-2022

 

First 34.7 toodeti aastatel 2006 kuni 2009 ja USA turul kandis sama mudel tähist First 10R. Meie laev on valmistatud järjekorranumbriga 152 ja ehitatud 2008.a. Alates 2010 sai edasiarendatud mudel nimeks First 35. Kogupikkus: 34,75 jalga ehk 9,98 m. Pikkus veeliinil LVL: 8,7 m Laius: 3,8 m. Mastitopi kõrgus 14,2 m. Veeväljasurve 4,9 tonni.

Hooaeg algas taas uutmoodi

 Üks etapp on jälle läbi saanud.

Väikelaev Beneteau First 34.7 reg.nr. VLP-192 purjenumbriga EST-166 on müüdud MTÜ-le Greenwhite.
Laeva nime CASSANDRA reserveerime MTÜ Barco Blanco järgmisele laevale.

Uute seilamisteni!

PEAB NÄÄRIPÜHI MEREMEES

 

On möödun’d vete möll ja raev,

Ja sadamasse jõuab laev.

See võõras sadam. Kauge kai.

Tolm. Palmid. Sinab taevas lai.

Nüüd madrustelgi lõppes töö.

On õhtu. Tuleb nääriöö.

Kus on, kus on nüüd särav kuusk?

See lõhn, mis hõljub nääripuust?

See põhjamaine taevatelk?

See laste laul! See küünlahelk!

 

Peab nääripühi meremees.

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ja ehkki kaua oldud teel,

Hellroheline on ta veel.

Tal sirge latv ja käher kuub –

Jääkapis hoiti nääripuud.

Ta kaasa toodi kodumaalt,

Nüüd meenutab ta külma laant.

Neid välju lumest säravaid,

Neid linna rõõmsaid tänavaid,

Mis valgustatud näärikuust,

Kus igas toas on rõõmus kuusk.

 

Peab nääripühi meremees

Ja kuusk on tekil meeste ees.

Ta okstel helgib ehtelokk,

Ja nääritoite pakub kokk.

Teab pootsman näärisalme peast.

On nääritaatki meeste seast.

Laul lendab üle kauge vee,

Ja leiab üles kodutee.

 Manivald Kesamaa (1972)

Alo lehitses, luges ja pani kirja.

NIMEPÄEV

 

Novembris 1918 algas Vabadussõda. Briti mereväe eskaader 13 laevaga oli teel Tallinna, ülesandeks toetada Eestit Vabadussõjas. Tormisel 5.12.1918 ööl hukkus Vilsandi tuletorni traaversis Saksa miini läbi sõjalaev HMS CASSANDRA. Nädal hiljem jõuti Tallinna ning heisati Pika Hermanni torni sini-must-valge.

Mõni aasta tagasi külastasime sel päeval Püha Vaimu kirikus inglisekeelset teenistust, sest HMS CASSANDRA oli ju Briti sõjalaev ning seal asuvad laeva mälestusplaadid. Nüüd oli plaan külastada Rootsi Mihkli kiriku rootsikeelset teenistust, sest seda riiki ja kirikuid külastame oma reisidel ning lisaks hoolitseb see kirik ka Naissaare, Pakri saarte koguduste ning Rootsi kultuuri eest Eestis üldiselt.

 Aga Vana tahtis, et eelmisel öösel oli Saaremaal 21 kraadi külma ning Jaanisel külmus auto küttesüsteemis kondents ning  auto ei läinud käima ja ta jäi tulemata. Lisaks sadas ka Tallinnas öösel 50 cm lund ning siis juhtus jõuluime! Just kiriku uksele jõudes valgus kogu vastasmaja katuse lumi korraga alla kitsale Rüütli tänavale otse minu kõrvale. Olin sinna poole seljaga ning mingit häält ka ei kaasnenud. Lihtsalt leidsin ennast äkitselt keset valget pilve, nähtavus oli null, ei seletanud enam kiriku ust, ega mõni meeter tagapool tulnud abikaasat, lihtsalt keerutasin ja kobasin segasena valges helvestepilves ümberringi. Mõnekümne sekundi järel pilv muidugi hajus ja kõigil oli juhtunust palju rõõmu.

 Peale 2. advendi teenistust, glögi ja kringlit ning laste luutsipäeva lauluproovi jalutaksime läbi esimese lume Raekoja platsi Jõuluturu ja müstilise vanalinna, mis on asju täis ja pole enam nii inimtühi, kui epideemia algusaegadel. Lõunasöögi võtsime vana Tallinna restoranis Controvento (tihttuul it. k), mis meenutas suvel Garda järve ääres korduvalt külastatud restorani Sottovento (pärituul it. k). Keegi võiks ka Eestis oma restoranile panna nimeks näiteks Kontrasoot.

 

Alo Tamm.