Helimeenutus läinud aastasest Ruhnu regatist

Kuula Jaanise meenutust eelmise aasta Ruhnu regatist. Kuulamiseks vajuta järgnevale lingile : Audiofail Ruhnu regatist 2019

CASSANDRA NIMEPÄEV

Saksa keisririik võttis 1898. aastal admiral von Tirpitzi initsiatiivil vastu laevastiku arendamise kava, et Saksa laevastik suudaks võidelda Ühendkuningriigi laevastikuga ülemvõimu eest maailmamerel. Lahingulennukeid veel ei kasutatud ning üleolek merel tähendas absoluutset autoriteeti.

Antandi riikide Inglismaa ja Prantsusmaa oluliseks liitlaseks I maailmasõja alguses oli aga Vene impeerium. Murmanski, Arhangelski ja Vladivostoki sadamates ladustati suurtes kogustes brittide ja prantslaste sõjatehnikat. Peale 1917. a bolševistlikku oktoobrirevolutsiooni muutus Venemaa aga ebasõbralikuks riigiks ning Suurbritannia otsustas Põhja-Venemaale korraldada ekspeditsiooniväe 15.000 jalaväelase ja 20 sõjalaevaga, et takistada relvastuse langemist bolševike või sakslaste kätte.

1918. aasta märtsis sõlmisid Venemaa ja Saksamaa idarinde sulgemiseks Bresti rahulepingu, millega Baltikum jäi Saksa mõjusfääri. Novembris 1918 sõlmis Saksamaa ka läänerindel Antandi riikidega vaherahu, millega lõppes I maailmasõda.

Samal ajal toimus Saksamaal novembrirevolutsioon, mille tulemusena asendus keiserlik monarhia vabariigiga. Nõukogude Venemaa aga kuulutas Brest-i rahulepingu 13. novembril kehtetuks. Muutus tõenäolisemaks, et Venemaa võib temast eraldunud Baltikumi ja Ukraina peatselt uuesti annekteerida. Seega ei nähtud esialgu Baltimaade rahvaste abistamises mingit mõtet, sest kõik ettevõtmised tundusid olevat ajutise iseloomuga.

Suurbritannia seisukohtade nurgakiviks oli uute kaubandussidemete loomine ja vanade taastamine, kuna riigi majandus oli sõdades nõrgenenud ning sõltus meritsi kulgevatest kaubateedest, sh Läänemerel.

Briti poliitika oli moodustada Venemaa impeeriumist eraldunud väikeriikidest puhvertsoon, mis hoiaks Saksamaad ja Nõukogude Venemaad territoriaalselt ohutus kauguses ning takistaks neil ka omavahel sõjalist liitu loomast. Puhvertsooni riike otsustati abistada relvastuse ja laskemoonaga. Sõjarelvastuse kohaletoimetamine pidi toimuma meritsi, mis oli tol ajal peamiseks transiiditeeks.

Kommodoor sir Edwin Sinclair Alexander-Sinclair oli I maailmasõjas ja Jüüti merelahingus olnud Briti 1. kergristlejate eskaadri juht. Kaks aastat hiljem detsembris 1918 sai aga nüüd juba admirali auastmes Sinclair ülesande juhtida Eestit Vabadussõjas abistanud Briti eskaadrit. Ülesõidul Tallinna kaotas eskaader 5. detsembril 1918. aastal Saaremaa kõrval Saksa meremiini läbi kergristleja HMS CASSANDRA.

Oleme igal aastal sellel kuupäeval oma jahi meeskonnaga kokku saanud ning tollaseid sündmusi mälestanud. Sel aastal kohtusime kõigepealt ametikumaks koosolekuks Eesti Muinsuskaitse Seltsi ruumides ning edasi  jätkasime koos peredega Meremuuseumi värskelt renoveeritud Paksu Margareeta külastusega.

Lõpuks sõime 2. advendi vennaseine vana Tallinna restoranis Castello, mis rõõmustas kõiki oma valgete linade ning autentse Itaalia köögiga.

Alo Tamm.

Kasutatud autorid: Arto Oll (2018), Mati Õun (2011).

Fotol Paks Margareeta 1917 aastal. 

Cassandra meeskond Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpetamisel

Sel aastal siis Saaremaa ja Läänemaa :)

meistrid ja Eesti karikasarjas viiendad.

Eesti väikseim festival Ruhnu saarel

23.-25. augustil seilasime siis taas Ruhnu. Kohale saime reede hommikul külgtuules 8 sõlmelise kiirusega. See on peaaegu laeva füüsiliste võimete piiril käik, aga ilm oli kõigile sama, ühe halsi sõit ja kuigi peale 40 NM olime esimesest finišeerijat, Katarina Jeed füüsiliselt ainult 100 sekundit maas, saime palliga korrigeerimisel ikkagi 7. koha.

Ruhnu võttis meid vastu tuntud headuses, ilm oli ilus ja RuhnuRahu festivalil nautisime tuttavate juures hülgeliha, öist Kosmikute kontserti, akordionikontserti Ruhnu iidses puukirikus, päikselist külalaata, Laurentsiuse loomingut tutvustavat filmi „Naine pildil“ ja Lauri Saatpalu etenduses „Südame sosin“. Tõeline puhkepäev.

Tagasi tulime vaikses pärituules, kus peamiseks ülesandeks kujunes kursi hoidmine, jälle 7. koht.

Alo Tamm.

Ventspils tõi Cassandrale Saaremaa meisitritiitli

Saaremaa meistrivõistluste regatt viis üle mitme aasta jälle Ventspilsi. Rojat oli juba mitu aastat nii SMS, kui ka BOR ja GOR regattidega visiteeritud ning ilm võimaldas samuti suure mere poole minekut. Etteandestart, tuulevaikus, Irbe väin ja öine navigatsioon.

Need viis meeskonda, kes reede hilisõhtul Ventspilsi jõudsid, said suurepärase nädalavahetuse. Ventspilsi merepäevad algasid linna ettevõtete paraadrongkäiguga. Ei puudunud puhkpilliorkester, tuld purskavad ekskavaatorid ja tänavakoristusautod ning kariibi mere stiilis DJ-d veoautodel.

Provintsilinnast on saanud merelinn, kus jõe parema kalda tööstusarhitektuur kohtub vasaku kalda vanalinnaga. Suured kaubalaevad sõidavad jõepromenaadil peetud laadast sõna otseses mõttes kõrvalt mööda. Õhtul andis pealaval kontserdi veel ka meie oma Ewert and the Two Dragons.

Koos kauni ilmaga oli see toonud laadale nii palju külalisi, et promenaadil tuli edasipääsemiseks trügida.

Jahtklubis toimus samal ajal uue paaditõstuki tutvustus ja ujuvkai avamine. Sadama külalistena saime osa nii viiulikontsertist kui ka buffeelauast ning tutvusime teiste purjeturistidega, kelle hulgas oli ka VHF stockholmradio endine juht.

Laupäeva lõpetas kümme minutit ilutulestikku, mis annaks silmad ette mõnegi linna uusaastapeole.

Pühapäev algas taas vaikse tuulega, kus oli keeruline muulide vahelt väljagi saada, lõppes aga värskes pooltuules. CASSANDRA-le sel korral LYS I klassis Saaremaa meistritiitel.

Alo Tamm.

taas Gotlandi avastamas

Jaanis 50

Plaan oli minna Karlshamni linna vaatama ja esimeseks vahepeatuseks oli planeeritud Ronehamni

sadam Gotlandil. Lahe krüss kandis meid aga 20 NM nordi suunas ja panime otsad kinni Herrviki sadamas. Igati kena ja privaatne koht, ainult et kärbsed tungisid laeva.

Võtsime puhkepäeva ja läksime bussiga Visbyt vaatama, kuna seal olid käimas iga-aastased Keskaja päevad. Laadal pakuti kõikvõimalikku varustust keskaja stiilis väljanägemise ja kehakinnituse saavutamiseks, oli ka viikingiaja nurk.

Päeva naelaks sai meile rüütliturniir, milleks oli püstitatud vägev areen. Ei puudunud hoovinarrid, vibumehed ja mõõtu võeti ikka hobustel odadega võideldes. Meelelahutus täiskasvanulegi.

Siis jõudis kätte Jaanise sünnipäev, mida alustasime kell kuus šampuse ja krevetisaiadega, lõunaks korralik grillroog. Herrvikist välja sõites olid tuul ja laine ikka veel süüdist ning otsustasime kahepäevasest kannatamisest Karlshamni suunas loobuda. Sõitsime hoopis nordi suunas Fårösundi sadamasse. Seal oli jälle mitmeid Läti ja Leedu lipu all laevu seismas, ellingust oli tehtud pulmapeo ruum.

Järgmisel päeval olid ideaalsed purjetamistingimused ning otsustasime võtta ette ekspeditsiooni 30 NM kaugusele Gotska Sandöni saarele. Jullat meil muidugi polnud ja jäime saare kagunurgas koos kahe Rootsi laevaga ankrusse. Sõime ja pikutasime, Ott võttis ette ujuda ka saare randa. Pidavat täpselt Ruhnu moodi loodus olema.

Jälle üks puhkepäev vahele ja rentisime kohalikult Carina-lt auto. Rendiautodega pole meil Gotlandil vedanud, nii purunes ka sel korral siduri tross. Saime siiski teise auto asemele ja suure osa Gotlandi nordiosast ning Fårö saare peamised huviväärsused jälle läbi käidud.

Tagasisõidu ilm lasi ennast veidi oodata ning viljelesime veel teisegi päeva autoturismi. Uurisime kohta lõunasöögiks ning mitmelt poolt soovitati Katthammarsvik Rökeri restorani. See ettevõte töötleb ning turustab kala kohalikus kaubandusvõrgus. Restoran tundus kohalike hulgas tõepoolest populaarne olevat, menüüs külm lõhe suitsutatult või marineeritult. Lõhesupp oli aga soe, paks ja rammus. Jaanis proovis suitsutatud krevette.

Rootsi krooni kurss on praegu madal ja lubas meil euro teenijatena puhata kümme päeva nagu rootslased :-). Tagasi Roomassaarde saime priskes bakstaagis 18 tunniga.

Alo Tamm.

Muhu Väina 62. regatt

Kärdlas jäi meil kena päikseline laupäev regatiks valmistumiseks. Registreerisime laeva, panime kleepsud ja trimmisime masti. Üleliigne matkavarustus sai regati veoautole laetud ja Kärdla linnas väike jalutuskäik ette võetud.

Pühapäeval läksime esimesse starti muidugi ootusärevalt, olime ju talvel mitmeid edendusi ette võtnud ning ka meeskonnas kõik peale ühe juba eelmise aasta Muhu Väina kogemusega. Ilmselt aitas ka tähelepanu masti trimmile, et krüssus olime füüsiliselt kena koha peal. Spinniotsal suutsime samuti seisu hoida ja madalikest ohutult mööduda, kuigi nägime lähedalt ka kinnisõitmist. Leeotsal saime jälle väga kena käigu ja kokku 7. koht.

Haapsalu start oli jälle teisel pool Rukkirahu, Westmeri sadamast pikalt välja sõita. Hakkasime juba naljatama, et siit edasi parandame igal etapil kohta ühe võrra ning et too eelmine sõit läheb ilmselt üldse mahaviskamisele, kui kõige nõrgem tulemus. Pelgasime muidugi vaikset vastutuult Raugi liinidel, kuid sarnaselt eelmisele aastale sai sealt täiskiirusel läbi. Suures Väinas tuul pööras ja valiti erinevaid taktikaid, aga Kuivastus olimegi 6. kohaga.

Roomassaarde minekul sai korraks tuul otsa ja see on muidugi närvesööv. Olime valinud kõige merepoolsema tee, mis esialgu kandis kenasti. Oli oodata tuule pööramist nordi ja see võis jällegi edu anda Saaremaa alla hoidjatele. Lõpuks saime siiski käigu ja jõudsime virtuaalsesse märki Allirahu lõunapoil, poi ise oli jäänud vette panemata või ära triivinud. Siis tubli krüss üle Abruka madalike ja 5. koht.

Abruka ringi harjutame ju Saaremaa Merispordi Seltsi klubiregatina igal aastal ja selgi hooajal harjutus juba tehtud. Ilm oli jälle vaikne ja starti tuli edasi lükata. Admiral Bellingshauseni nimelise ekspeditsioonijahi teele saatmiseks sobis aga selline hommik suurepäraselt. Teisel pool Abrukat olime ikka koos oma suure eeskuju Katarina Jee-ga ning igaüks proovis tuult nõiduda, kannatust jätkus ja maha me ei jäänud. Roomassaare faarvaatris olid meie lähedal Mir ja Adventure ning teisigi, kes meid paari pauti tegema panid. Finišiliinil Roomassaare kai otsas aga tekkis olukord, kus Katarina Jee tuli vasakult ning neid kontrollis pealpool veel Adele. Meil aga otse, kuigi väga terav, kurss kai otsale. Palvetele vastati ja läksime ära, esmakordselt siis enne ühte oma suurt eeskuju Katarina Jee-d. Kokku 4. koht ja tuju hea.

Pärnusse minek algas jälle kenasti üle Abruka madalike. Kirjurahu ostika järel valisime sarnaselt Red Hot-ile, Adventure-le ja Tuule-le jälle merepoolsema tee. Tuul sai jälle otsa, tracker-i levist jõudsime välja ja toidu valmistamise gaas sai ka otsa. Lünklikust tracker-i sidest leidsime paari tunni pärast Merion X ja Berta olevat juba Kihnu all ja ka meie ümbruses olid laevad käiku saamas. Jõudsime ka meie tuulde ning edasi hea käiguga juba valjus külgtuules kord spinniga, kord ilma. Finiši leidmine teiste Pärnu tulede seast kell 2:18 öösel oli jälle omaette ülesanne, aga Merion X ja Berta olid aja kinni sõitnud ja meie sinna ei mahtunud. Vähemalt pakuti kai peal sooja seljankat.

Pärnu lühirajal läks esimene sõit paremini, kui teine kus sõitsime veidi aega langevat. Üldarvestuses aga jäime siiski 4. kohale.

Pärnu ringi algus oli jälle tuuleta, pesime laeva ja käisime ujumas. Siis aga tehti värske tuulega lühike 6 NM rada, millel Merion X jälle aja meie jaoks kinni sõitis. Oleksime 97 sekundit varem finišijoone ületanud ja aega jõudnud, oleksime võib-olla LYS I üldarvestuses viie parema sisse jäänud. Nüüd aga 11. koht.

Alo Tamm.