BOW ehk Eesti ja Soome meistrivõistlused 2020

 Baltic Offshore Week on nüüd Eesti meistrivõistlusteks, sest Muhu Väin ei vasta täielikult ORC võistluste nõuetele ning LYS süsteemi Eesti sellest aastast tiitlivõistlustel enam ei kasuta.

Meie olime tollel regatil üldse kõige aeglasem laev, kes võistlema pääses. C ja D grupis registreerus liiga vähe laevu ja need jäeti ära. Seega olid kõik First 34.7 tüüpi laevad võistlusväärtuselt B grupi tagaosas. Kui aga võistlusväärtus on õigesti arvutatud ning meeskond selle normaalselt täis sõidab, jäävad ka regati kohad suuresti ülesandmise võistlusväärtustega samasse järjestusse. Muidu oleks ju mõõdukiri valesti arvutatud. Või peaks mõni meeskond ennast ületama samal ajal kui mõni teine on oluliselt lohakam. Mis aga kahe riigi ühistel meistrivõistlustel on pigem väiksema tõenäosusega.

 

Huvitav oli näha lähedalt BOW-l osalenud TP 52 ja Farr 52 tüüpi laevu, mis olid võistluste kiireima ORC palliga, meist arvestuslikult 1/3 kiiremad. Näiteks Muhu Väina viimasel päeva stardis tuult oodates sõitis AUDI E-TRON seisjatest rahulikult mööda. Need süsinikust võidusõidumasinad pidid rajal ka lähimast konkurendist 10% kiiremad olema, kuid AUDI E-TRON ja ZEROEMISSION avamereraja finišikohad jäid siiski X-41 tüüpi laevadest taha poole.

 Ilmad olid vaiksed. Reedene avamererada jäi vaid 15 NM pikkuseks. Stardis saime JAZZ-iga pardad kokku ja allatuules oleks võib-olla pidanud spinni vahetama.

Laupäevasel lühirajal saime jahiga POSTIMEES stardis pardad kokku, sest stardiliin oli lühike ja pin-end’is luhvas AMSERV meil purjed tuulest tühjaks. Krüssus valisime vale poole, aga üleval oli plekk ja saime seltskonda tagasi. Manöövrid tulid välja ja teine plekk enne finišit viis meid eelviimastena kontrollaega. Põnev sõit, kus kogesime rohkesti purjetamisvõistluste traagikat!

Pühapäeval olid esimesel lühirajal manöövrid veidi rabedad, teine ja kolmas tulid aga päris hästi välja.

Kõigi Eesti A ja B grupi võidusõidulaevade hulgas 22. koht aastal 2020.

 

 

Alo Tamm.

Suomenlinna 2020

Merematkamine annab merekultuurist täielikuma arusaama. Meri on asju täis, kuhu oma laevaga on kõige otsem, kiirem ja mugavam matkata.

Piritalt ainult 7 tunni kaugusel Helsingi ees asuvad kaks saart – Mustasaari ja Santahamina, mille vahelt läheb ainuke suurte laevadele laevatatav kanal Katajanokale. Need saared on ajalooliselt olnud raskelt relvastatud ja kindlustused on tänaseni hästi säilinud. Liinilaevalt vaadates aga paistavad hariliku kaljurahuna.

Mustasaaril ja tema sõsarsaartel asuv Suomenlinna merekindlus on üks Soome enim külastatavaid turismiobjekte ligi miljoni külastajaga igal aastal. Kindlus on ka üks seitsmest Soomes asuvast Unesco maailmapärandi objektist. Mõneti sarnaneb kindlus Rootsi läänerannikul Marstrandi saartel asuva Carlsteni merekindlusega.

XVII sajandi merekindluste üks vajalik osa oli kuivdokk. Suomenlinnas on see tänapäevalgi kasutuses ja hästi vaadeldav. Kuivdokk oli oluline osa ka näiteks Venemaa Kroonlinna merekindlusest, kus sai tänu ainulaadsele basseinide süsteemile vee kiiresti välja pumbata lühendamaks laevade remondiaega. Suomenlinnas toimus pumpamine tuule- ja hobuveskitega.

 Reedel võtsime Aegna tagant otsekursi Suomenlinnale ja kuna ilm oli vaikse vastutuulega, saime mootoriga kruiisida ning huvilised roolipraktikat.

Suomenlinna ainuke 40 kohaline külalissadam oli juba nädalavahetuseks laevu täis ning mingit broneerimist ei toimu. Seega taandusime ümber nurga Vallisaari sadamasse. Dušši seal ei ole, aga seegi saar on tihkelt militaarobjekte täis. Tegelikult ongi kogu Helsingi saarestik nagu üks suur park, kus liiguvad ka linnatranspordi laevad. Vallisaarist on pool liikumiseks täielikult suletud ja ülejäänul liikumine keelatud peale 22:00 õhtul, kuna 50-ndatel plahvatas laialivalgunud lõhkeaine ning hävitas 16 maja. Tänaseni pole kindel kuhu ja kui palju lõhkeainet saart valitsenud Rootsi, Venemaa ja Soome sinna kogunud on, aga maju on seal veel järelgi, osa neist suured kaunid punastest tellistest kortermajad, mis seisavad tühjana.

 Laupäev algas juustukoogi ja mullijoogiga, sest Otil oli sünnipäev. Vallisaari sõbralik sadamakohvik kinkis meile õhtul isegi tasuta jääd!

Suomenlinnas on lugematul hulgal eri aegadest säilinud kahureid ja kindlusekäike, kus võib vabalt ringi seigelda. Lisaks 11 söögikohta, milledes meiegi mitmes peatusime. 1748. aasta peasissekäigul, Kuninga väraval, tegime grupifoto. Suomenlinna Kuninga värav oli kujutatud ka Soome 1000 margasel rahatähel.

 Pühapäeval tegime mõõdukas külgtuules purje all 7 sõlme käiku ja tulime ühe halsiga Piritale tagasi.

 

 

Alo Tamm.

MUHU VÄIN 2020

 

Laupäeval oli Pärnus selline vint üleval, et ei tahtnud sadamas ollagi. Läänetuul oli ujuvslipi tagurpidi

kaldu tõstnud, jõe ja laevad vastaskalda kaubakailt puiduhaket täis puhunud. Hommikul pidi kojamees kogu kai harjaga üle pühkima.

Ott oli kolmapäeval groodi poomi vedru kinnituse paika pannud ning kontrasoodi ülekandele plokke lisanud. JAZZ-ilt saime osta mõõdukirja sobiva spinnakeri ning Haapsalust jõudis kohale ka uus spinnakeri poom, õnneks juba õiges mõõdus, ainult otsad külge neetida.

Õhtuks ilm leebus ja avamiseks saime ka regati kleepsud pardasse ära kleepida.

 Pühapäevasel esimesel avamere sõidul oli kogu Pärnu laht meetrise läbimõõduga mättaid täis. Esialgu ei osanud neid kartagi, tuult jagus ja panime otse läbi. Hiljem selgus, et oli lausa katkestamisi ning laevade väljatõstmisi, et rooli palleri ümbert rohtu puhastada.

Umbes poolest krüssust märkasime ka oma laeval käigu kadu ja panime selle muidugi endi oskuste arvele. 10 m/s teravas allatuules liikusime jälle enam-vähem-käiguga otse finišile, aga laeval oli selgelt mingi uus vibratsioon sees. Välja tõstetud laevadelt suuri mättaid ei avastatud ning kraanajuhi sõnul pidavatki jõgi selle ise ära uhtuma. Hommikul tegime vaid veidi tagurpidi sõitu ning vibrat rohkem ei märganud.

 Esmaspäevasel lühirajal tulid manöövrid välja, regati parim koht! 

 Teisipäeval oli juba väga vaikne ning stardiks sõideti mootoritega Kihnu alla. Meie algus oli esimese märgini väga hea. Erinevalt enamusest jätkasime sarnaselt MY CAR-ile mere poole, mis aga enam nii suurt õnne ei toonud. Võideti Kihnu alt, meie kaotasime 40 min, MY CAR katkestas. Võib-olla oli süüdi suur kuu hommikutaevas, võib-olla kohtumine hukkunud hülgega, keda hiireviu sõi.

Öösel pööras vaikseks spinnituuleks kuni finišini Kuivastu all. Viirelaiu all nägime ka jaht BORA kinni sõitmist. Kärdlasse jõudsime kolmapäeval kell 15:00 mootoriga.

 Neljapäeval läksime spinniga hästi, 60 miili ühel halsil vaikses pärituules ja enne Kopli lahte olime KATARINA JEE-st 10 min taga. Viisime esmakordselt läbi spinni vahetuse lamedama vastu. Kopli lahes tuul vaikis ning risti ees olid ankrus veel kaks roostes tankerit millest tuli mööda halssida. Seal kaotasime kuskile veel 5 min. Muidu hea sõit ja tulemus meie vääriline.

 

Reedel lubas jälle vaiksemat ilma ja ümber Naissaare rada ei tehtud. Vahemadala juures enne spinnikurssi Piritale saime ühe tuuleaugu. Alla tuli väga terav spinnikurss Viimsi rannikul. Brassi pinge oli nii suur, et surus uue spinnipoomi pikuti vastu masti paindesse. Veidi õudne, aga kannatasime ära ja tulemus õige.

Sadamas kutsus tehniline komisjon kõik First 34.7 tüüpi laevad ning TESSA ja BLUE LARK-i kontrollkaalumisele. Peale kraana troppide-kettide, tühjendamatu veeboileri ning hinnangulise jääkkütuse mahaarvamist selguski, et olime 73 kg mõõdukirjast kergemad! Metoodika erineb ilmselt erinevatel kaalumistel ja mitmed sõitsid oma sõnul kraanani tühja kütuse paagiga. Uudis ise on aga rõõmustav, võistluskaalu vähendamise suunas oleme ju ka tegutsenud.

Laupäeval vahetus meeskonnas Indrek Ingvari vastu. Tallinna ring oli reedesele väga sarnane kuigi spinniots polnud enam nii terav.

Regatt lõppes protestikomitee poolt meie kõigi sõitude tulemuste korrigeerimisega vastavalt kaalumise tulemusele vormistatud uuele mõõdukirjale.

 

 

Alo Tamm.

GoRR 2020 ehk Läti meistrivõistlused

Järjekorras juba XIII lätlaste korraldatud Gulf of Riga regatt algas sel aastal Ventspilsist. Eelmine kord osalesime 2017 veel BOR (Baltic Offshore Regatta) nime all, võistles 19 laeva. Nüüd aga juba 47 laeva.

Reede õhtul jõudsime lennukiga Saaremaale, täitsime viimased leivatöö ülesanded, sõime õhtust ja puhkus võis alata.
Laupäeva hommikul asusime Ventspilsi poole teele. Sõrve sääre tipuni kasutasime mootorit, pesime laeva tekki, ujusime ja päevitasime. Peale Irbe väina sai purjetada ning proovisime erinevaid spinnakere.
Kohale jõudes läbisime tehnoülevaatuse ning kleepisime laeva poordile korraldajate sponsorkleepsud. ORC 2 gruppi registreerusid sel aastal vaid seitse Eesti laeva, millest neli olid meiega sarnased Beneteau First 34.7. 
 Pühapäeval toimus Venta jõel mereparaad, mis oma 50 jahiga jättis päris kena mulje. Ka kaile oli kogunenud linnarahvast jahte tervitama. Käisime linnas söömas ning õhtul oli jahtklubis väike avamisvastuvõtt.
Esmaspäeval toimus esimene võidusõit, Ventspilsi avamerering. Esimest allatuult pidasime liialt teravaks ning loobusime spinni heiskamisest, meeles veel ka SMS Rebase regatil kaotatud puri. See otsus meie tulemust teiste laevadega võrreldes muidugi ei parandanud. Teises tihttuules tegime langeva vahepaudi ja alla tulime vist liiga otse, spinnakeriga halsse võtmata.
 Teisipäevaks kavandatud Mõntu sadam jäi regatist üldse välja, kuna oli oodata ilma tugevnemist, ja mindi otse 65 miili Rojasse. Stardis saime KATARINA JEE-ga korraks poordid kokku. Edasi tõstiski tuult ja tegi äikest. Ilmselt juba SMS Rebase regatil kannatada saanud poomi vedru kinnitus tuli masti soonest välja ning lõhkus soone servad. Sidusime vedru hädapärast masti kanda kinni, aga tunne on sellise lahendusega ikka hõre.
Läksime jälle ilma spinnita, see oli meie ümbruses ka mitme teise laeva valik. Kui aga ELLI hoogsalt mõõda sõitis, tekkis nii KATARINA JEE-l kui ka meil ikkagi spinnihuvi. Ilma oli aga ka ning lõhkusime sel aastal juba teise spinnakeri. Irbe väina pea 3-meetrises laines tegime paar „lehmakat“ ja jõudsime Kolka poolsaare varju, kus sai juba otse finišile hoida. Kaotus SUGAR-ile 1,5 tundi ja KATARINA JEE-le 0,5 tundi.Eks raske oli kõigil ning liigutati kõiki seni teada olnud piire: kui oma silmaga nägime näidikutel 13 sõlme, siis meie laeva andurid fikseerisid tippnäitudena laeva kiiruseks 18 sõlme, tuule tugevuseks 76 sõlme ja kreeniks 46 kraadi. Oli ka üks mayday kutse jahilt MOSQUITO, kes kaotas masti.
Kolmapäeval oli siis väga tugevate puhangute tõttu puhkepäev. Meie meeskond sai kuuenda liikme Jaanuse näol, kes võttis vapralt ette sõita liinibussidega 10 tundi Kuressaarest Rojasse.
Neljapäeval toimusid kaks lühiraja sõitu, kus me samuti head rütmi ei leidnud.
Pärast oli sadamas SUP laudade võistlus ja Roja laululaval eelmiste sõitude autasustamine.
Reedene teine pikk ots Kuiviži sadamasse lubas stabiilset bakstaaki ning valmistusime korralikku 60 miilist „banaani“ ellu viima. Võib-olla läksime veidi kaugele, aga kaotus JAZZ-ile 17 minutit, KATARINA JEE-le 12 minutit ja EVELYN III-le 6 minutit tegid tuju juba paremaks.
Ülesõiduks Pärnusse tuli peale ka Sigrid. Saime kena purjetuult ning huvilised roolipraktikat. Laupäeva varahommikul sildusime suvepealinnas.Regati korraldus oli tubli sammu edasi teinud, kõik märgid ja stardilaevad olid olemas, stardisignaale dubleeriti VHF kanalil, tracker toimis kwindoo.com äpi kaudu ja igast laevast tehti korraliku kvaliteediga fotod. Ventspilsi jahtklubis oli käimas remont ning statsionaarne kraana laevade välja tõstmiseks valmis juba eelmisel aastal.

Hea oli ennast „eestlaste grupis“ teenekate tegijate ja teiste First 34.7-tega proovile panna. Hea harjutus Muhu Väinaks.

Alo Tamm.

Lahkumine karikast

Andsime tagasi Läänemaa meistri rändkarika. Võitsime selle eelmisel suvel Kessu regatil. Nüüd jaht ilusti ka karika, ehk mastijupi sisse graveeritud.

Heiti Rebase mälestusregatt tegi tuuleüllatuse

Purjejaht Cassandra, osales laupäeval, 6.juunil 2020 Saaremaa Merispordi Seltsi Heiti rebase mälestusregatil, mis oli selle hooaja esimene.

Regati start anti kell 11.00 Roomassaare sadamas. Samas oli ka finiš.  Startisid jahid Katarina Jee ( kapten Mart Tamm), Cassandra (Jaanis Prii), Elli (Margus Hiet), Centaur ( Rain Riim), Liliann (Margus Beljakov) ja Lote (Rando Salu).

Ilm oli pilves ja puhangulise tuulega 7-8 m/s. Stardi ajal oli prognoos, et tuul päeva jooksul progressiivselt tugevneb ja kell 17.00 ajal on kuni 11 m/s. Regatt oli planeeritud lühike, kuni paar tundi.

Esimene etapp oli vastutuult krüss Abruka faarvaatrite teljepoini ja tagasi sealt spinnakeri all. Sõitsime spinnakeri all tuules 8 m/s. Ootamatult tuli tuulepuhang, meie näidikute järgi kuni 25 m/s.

See murdis spinnakeri poomi ja murdunud poomi ots purustas spinnakeri alaliigi. Võtsime katkise spinnakeri alla ja sõitsime groodi all sadamasse.

Tugevam tuulepuhang kestis ca 10 minutit. Siis ilm taas normaliseerus.

Sama puhang, osade väitel ka tornaado ( nähti keerist) tabas kõiki regati jahte ja paljudel oli vigastusi.

Kõik see juhtus umbes kell 12.10

Maal, Roomassaare sadama Ilmateenistuse jaam näitas tunni maksimumi 20,7 m/s ja keskmisena 8,3 m/s.

Kugi lõpp sai sõidetud vaid groodi all, tulime regatil teiseks. 

Helimeenutus läinud aastasest Ruhnu regatist

Kuula Jaanise meenutust eelmise aasta Ruhnu regatist. Kuulamiseks vajuta järgnevale lingile : Audiofail Ruhnu regatist 2019