Kuidas me jahi raadioantenni kaablit vahetasime

Oli vaja siis praktiliselt otsad andnud raadio antenni kaabel vahetada, vana mastist välja võtta, et uus asemele panna.

Kõigepealt ronis Ülar masti ja keeras antenni lahti. Kristjan sidus alla kaabli külge kapronnööri, et oleks, mis masti seest välja tõmmatava kaabli asemele jääb ja millega uus kaabel paika sikutada. Hakkas Ülar siis ülevat kaablit välja tõmbama – luu mis luu. Vahepeal tuli Ülar alla, sest proovisime altpoolt sikutada.
Sellestki oli tolku vähe. Tegime alla kaabli otsa isegi aasa ja tõmbasime otsaga vintsi pealt. Ei sentimeetritki, nagu oleks kusagilt kinni keeratud. Kaabli metallsisu andis hoopis järele ja seda jäi vahepeal kapronotsa külge hoidma vaid plastist kest. Vaatlusel selgus et kaabli ümber oli pandud poroloonist veetoru isolatsioon, mis ilmselt ka takistas.

Uuesti Ülar masti otsa ja sikutama. Alt tõmbamisest oli niipalju abi, et nüüd andis meetri - kahe jagu küll vaevaliselt, aga siiski tõmmata. Selle edu peale tekkis idee, et kuna kaabel kulges mastitopis üle ploki, prooviks seda otsaga hoopis alt vintsist tõmmata. Seda enam, et ülalt eriti jälle ei liikunud ja oleks vaja olnud rohkem jõudu. Ülar tegi kaablile taas aasa ja sõlme ja panime spinnibrassi selle külge.

Alt kulges brass genu konna alt läbi ja vintsile. Sedasi vändates sentimeeter haaval saime kaabli kätte. Viimane, juba alt puruks läinud tükk jäi ülesse. Ülejäänu kukkus lõpuks alla.

Mitu nädalat hiljem oli meil uus kaabel olemas. Panime sellelegi pehmenduse ümber ja tõmbasime kaabli masti. Uue kaabli paigaldamine oli lihtsamgi, kui vana eemaldamine. Ülaril tuli küll pea tund mastitopis istuda. Äsja valminud pootsmanitool muutis selle aga märksa mugavamaks, kui varem.

Cassandra - naine kes kuulis tulevikku

Cassandra – ilus ja võõrapärane naisterahva nimi. Mitte väga levinud, kuid siiski ühel või teisel moel on selline nimi kuskil meile ette tulnud – võib-olla filmist “X-Files” või Harry Potteri raamatust või ABBA laulust.

Pärineb ta kreeka mütoloogiast – Κασσάνδρα – ja tähendab tõlkes „Tema, kes ta ajab meestel pea sassi“. Nimi Cassandra on tuletatud nimest Alexandra.

Cassandra oli trojaanide kuninga Priami ja kuninganna Hecuba tütar. Ta oli väga ilus ja Apollo, kes teda armastas, kinkis Cassandrale ettenägemisvõime. Kuid hiljem, kui Cassandra ei vastanud Apollo armastusele, pani Apollo talle needuse, et mitte kunagi keegi ei usu tema ennustusi. On olemas ka teistsugune versioon, mille kohaselt Cassandra veetis öö Apollo templis ja sellel ajal lakkusid templi maod tema kõrvad nii puhtaks, et ta hakkas „kuulma“ tulevikku. See, et maod lakuvad kõrvu, on Kreeka mütoloogias korduv teema, kuid vahel saab seeläbi lihtsalt oskuse mõista loomade keelt.

Vastamata armastuse tõttu ära neatud naisele sai tema andest lõputu valu ja frustratsiooni allikas. Cassandra nägi ette Trooja hävingut (ta hoiatas troojalasi Trooja hobuse, Agamemnomi surma ja enda surma eest), ent ta ei saanud nende tragöödiate vältimiseks midagi ette võtta, sest keegi ei uskunud teda. Pärast Trooja langemist otsis Cassandra varjupaika Athena templis, kus Lesseri Ajax ta röövis ja võttis pantvangi. Seejärel oli ta Mükeene Agamemnoni konkubiin, kellega tal olid ka kaksikud pojad Teledamus ja Pelops. Agamemnoni abikaasa Clytemnestra koos oma armukese Aeghistusega tapsid nii Cassandra kui ka Agamemnoni ja nende pojad.

Oma traagilise saatuse tõttu on Cassandra kaasaegses kirjanduses tihtipeale tragöödia võrdkuju ja selline arheotüüpne kangelane, kelle prohvetlike nägemusi varjutab hullumeelsus, muutes tema ilmutuse mõistujutuks või seosetuteks avaldusteks, millest ei saada enne täielikult aru, kui alles tagantjärgi.

Teatakse ka sellist mõistet nagu „Cassandra sündroom“, mis märgib väljamõeldud seisundit ja kirjeldab inimest, kes usub, et ta näeb tulevikku, ent ei saa midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Selle terminiga märgitakse ka inimesi, kes saavad kas head nõu või hoiatuse ähvardavast katastroofist, ent ei pööra sellele tähelepanu või ei tunnista seda selle algallika või oma eelarvamuste tõttu.

HMS Cassandra mälestusüritus 2010 Tallinnas

Sel aastal otsustasime HMS Cassandra mälestust meenutada Tallinnas. Oli ju Tallinn kuningliku ristleja sihiks ka tol saatuslikul reisil. Kuigi Briti laevastiku esimene katse Tallinna jõuda ei õnnestunud, sai see veidi hiljem siiski teoks ja pealinnas on selle meenutuseks Meremuuseumi seinal, suures rannaväravas, tornil Paks Margareeta, mälestusplaat.

Kristjan, Ülar ja Jaanis asusid Kristjani autoga Saaremaalt Tallinna poole teele juba laupäeva, 04. detsembri pealelõunal. Tükati sadas nii tihedat lund, et sõita sai vaid kiirusega 50 km tunnis. Ette praktiliselt ei näinud ja küljeaknast jälgisime, et õigel sõidurajal püsiks. Õnneks kestis selline sadu vaid veidi aega.

Esmalt läksime Mustamäele, kuhu jäi auto. Kristjan ja Jaanis pidid seal ööbima, Ülar läks Alo juurde. Esialgu läks reisiseltskond koos kesklinna, kus Alot oodates maiustati Vampianos pitsat ja kasutati uskumatult soodsat õlle eripakkumist.

Hommikul sõitsime kahe auoga Lennusadamasse. Alol oli ka noorem tütar Elisa kaasas. Alo ja Ülar sõitsid ees Ülari mobiili GPS-i järgi. Keerutasime ja ukerdasime üsna mitu pauti Kalamaja lumevallidest kitsastel tänavatel.

Lennusadama angaarides käis vilgas ehitustöö. Suveks peaks need valmis saama ja sinna sisse tõstetakse ka meie selle külaskäigu sihtpunkt, allveelaev Lembit.

Vello Mäss lükkas sadama õuel lund ja kinnitas, et laevad on lahti. Seisid seal kõik kai ääres. Kõige paremal hiiglane Suur Tõll, vasakul praegune TTÜ uurimislaev Salme, mis oli varem Saaremaa kalatraal ja veel edasi allveelaev Lembit ning miinitraalija Kalev.

Ronisime siis esmalt Lembitule. Laeva sisse sai vööris olevast luugist, mis oli talvel vilditud presentluugiga suletav. Seal sattusime otse torpeedoruumi.

Käisme läbi terve laeva. Lembitul on läbi nõuka aja säilinud väga palju eestikeelseid silte. Ruumi oli uskumatult palju allveelaeva kohta. Imekspandavalt palju oli ka kõiksugu kraane ja luuke, mis sukeldumise eel kõik sulgeda tuli. Põhikorruse põranda all paiknesid akud. Laeva ühe diiselmootori juures tegime pilti.

Käisime ka miinitraalijal Kalev. See oli puulaev ja demagnetiseeritud. Laeval oli ka üks valves olev meeskonnaliige, kes jagas selgitusi.

Edasi sõitsime Balti jaama juurde parklasse ja sealt jala Meremuuseumisse. Meremuuseumi ekspositsiooniga tutvumiseks oli aega napilt tund, sest tahtsime jõuda veel Pühavaimu kirikusse inglisekeelsele teenistusele. Muuseumis
jäid meelde võrgunäitus, rohked laevamudelid ning ülevaade nõukogude aja kalapüügist Atlandil. Käisime ka suurtükitorni katusel.

Edasi läksime mööda Pikka tänavat Raekoja platsi poole ning osalesime Tallinna Pühavaimu kirikus ingliskeelsel jumalateenistusel, kus asuvad mälestustahvlid hukkunud Briti meremeestele. Tallinna vanalinn mõjus muinasjutulisena oma suurte hangede, Raekoja platsi jõulupuu ning jõululaadaga.

Merevägi meenutas Briti eskaadri saabumise 92. aastapäeva pärgade asetamisega Kaitseväe kalmistule nädal aega hiljem.

HMS Cassandral hukkunud Patrick Reynolds-i järeltulijad

HMS Cassandra-l hukkunud meremees Patrick Reynolds sündis Bankstown-is, Louth-i maakonnas, Iirimaal. 17-aastasena liitus ta Kuningliku Mereväega, nagu paljud tema suguvõsa liikmed enne teda.

Patrick-u leivalaev HMS Black Prince seisis Briti Mereväe baasis Iirimaal, Cork-i sadamas. Ta külastas Ringabella-s “The Seán-na-mBád” pubi ning kohtas 1900. aastal seal oma tulevast naist Eliza Desmond-it. Eliza oli pubi omaniku tütar.

Nad armusid ning kaks aastat hiljem aastal 1902 abiellusid kohalikus kirikus.

Frances, esimene nende viiest lapsest, sündis 1904. Neile järgnesid Matthew, Molly, Kitty ning kõige noorem, John, sündis 1914.

Peale I Maailmasõja algust 1914 Patrick enam koju ei saanudki. Eliza ootas teda peale sõja lõppu 1918.a. novembris puhkusele...Frances suri 93. aasta vanusena aastal 1997. Tänaseks on ka kõik teised Patrick Reynolds-i lapsed surnud.

Frances-i poeg Dave sündis väikeses Kinsale-i külas, Cork-i maakonnas Iirimaal. 1958. aastal kolis ta elama Uus Meremaale ning teenis 35 aastat politseis.

Dave abiellus 1963.a. Nelsonis uusmeremaalase Pauline-ga ning seal elavad nad tänaseni. Dave-il ja Pauline-il on neli last – Kath, Denis, Ros ja Rob, kes kõik on abielus ning kõigil on lapsed. Kokku on Dave-il 10 lapselast.

Denis ja Kath elavad Christchurch-is, 500 km Nelson-ist lõuna poole, kus toimus hiljuti maavärin. Kath on Christchurch-i koolis õpetaja. Denis aga oligi see, kes leidis internetist jaht Cassandra blogi.

Alo Tamm

Ruhnus käik

Oleme nüüd juba mitu korda Ruhnus käinud, kuid see aasta oli eriline. Kaasa matkas kohalik suvilaomanik Oliver, kes korraldas meile unustamatu vastuvõtu.

Neljapäeval, 12. augustil, Roomassaarest minek oli augustikuu soojas öös, kus tähed langesid eriti pikalt ja eredalt. Lisaks tähtedele oli vaadata ka teiste jahtide tulesid, olgu siis valgeid ahtri- või punaseide ja rohelisi pardatulesid. Hommikul, kui valgemaks läks, selgus et olime veidi eespool jahtlaev Lotest ja üsna tasavägised jaht Marisega. Meist omakorda veidi eespool oli Karina. Tuul puhus umbes lõunast ja pidevalt tuli hoida teravat krüssunurka. Viiel korral tegime ka pauti. Natuke palju oli seda, tagantjärgi tark olles. Eelviimase paudi ajal läks soot sõlme ja kaotasime mitu hinnalist minutit selle nahka. Hommikul kohale jõudes olime muidugi väsinud ja läksime kohe Oliver-i juurde magama.

Lõuna ajal sättisime ekskursioonile muuseumi ja kirikutesse, muuseumi juhataja Märt Kapsta rääkis mõndagi, mida me seni Ruhnu ajaloost ning elust-olust ei teadnud. Pealelõunal sõitsime ratastega Kuunsi randa ujuma. Merko ehitab vee- ja kanalisatsioonitrasse ning on teed mõnes kohas segi pööratud.
Õhtul tegime sauna ja grillisime. Siis läksime sadamasse, et vaadata üle selleõhtune pidu. Jaanis magas otse edasi.
Pikalt ei olnud ja Alo ning Oliver sõitsid külasse tagasi. Kottpimedal metsavaheteel oli ka mitmeid vastutulijaid. Sellistes tingimustes märkavad vastassuunas liikuvad ratturit üksteist liiga hilja ning üks kohtumine lõppes koguni vastutulijate ehmatuse ning kukkumisega.
Kristjan ja Maria jäid ööseks laeva, et hommikul ümber haalata, kui teised laevad Eesti Karikasarja Lühirajale stardivad.

Laupäeva hommikul tegime Oliver-i juures putru ja kohvi. Siis läksime ratastega mahajäetud sõjaväeosa ja radariangaari vaatama. Sooja oli taas üle 30 C ning paras aeg kohustuslikuks ujumiseks kaunis Limo liivarannas.
Jälle grill ja saun ning Jaanis, Alo ja Maria läksid vanasse puukirikusse jumalateenistusele. Sellel ainulaadsel sündmusel oli kohal ka mitmeid teisi purjetajaid.
Tagasi tulles oli Kristjan-il juba grill tulel. Peale sööki koristasime Oliver-i suvila ning läksime viimaseks ööks laeva magama.
Laupäevaõhtusel peol esines sadamakõrtsis meeleolukalt ansambel Oki Toki rahvalike lugudega. Inimesi oli piisavalt, kuigi tundus, et puudu olid need, kes eelmisel õhtul vabamalt võtsid.

Hommikul äratas enamiku regatiseltskonnast ülesse äikesepagi. Müristas ja välgutas korralikult ning tuul puhus laevad sadamas puhtalt peelede najal kreeni.
Tagasisõidu alguses oli tuul vaiksem ja taamal kumises ka äike. Äikest me ei saanud, tuult aga küll. Ilmateatest kardetud tuulevaikust siiski ei tulnud ning saime ühe halsiga 7,5 tunniga koju tagasi.

Ruhnu võttis meid taas vastu suurepärase ilma, puutumata looduse, rõõmsate inimeste ja täisvereliste pidudega nagu mitmeid kordi varemgi. Ainult et seekord olime tänu Oliver-ile justkui veelgi rohkem „omad“.

Roja regatt lahedas tuules

Saaremaa Merispordi Seltsi Saaremaa meistrivõistlustel, Roja regatil jagus seda mida Muhu Väinal anti vaid näpuotsaga - tuult.

Roomassaarest Rojasse sõitsime ööl vastu 24. juulit ja korralikus taganttuules. See oli meile soodus ja saime etapil kolmanda koha. Rojas saime äikest ja päikest. Suurem äikesevihm kimbutas meid lõuna ajal. Õhtul käisime rannas ja nautisime sealseid ookeanilaineid, mida üsna tugev tuul pakkus. Peale ujumist oli taas korralik äike. Pildistasime end õhtul muuli tuletorni taustal.

25. juulil kell 10.00 anti start tagasisõiduks. Tuul oli end ööpäevaga 180° pööranud ja taas tagant. Nii sai mõlemad otsad sõidetud veidi alla 7 tunniga. Sõitsime ühes tempos koos jaht Lotega.
Nii sai neist ka hea foto. Kokkuvõtteks samuti kolmas koht.

Osalesime purjetajate laulupeol

Purjetajate laulupidu, Muhu Väina regatt, seekord juba kokkuvõttes 53-s, on seljataga.
Oli päikest ja äikest, esimest siiski oluliselt rohkem ja temperatuur +30° C oli regati alguspäevade tavapärane ilm.
Jaht Cassandra osales regatil vahetuva meeskonnaga. Kokku sõitis meie jahi pardal regatiga kaasa 10 inimest. Siiski mitte kõik korraga, vaid etappide kaupa ja paljud üldsegi oma esimesel regatil.
Kristjan korraldas jahi alguspunkti - Pärnusse viimist. Põhimeeskonnast oli sellel sõidul veel Ülar. Kaasa sõitis Pärnu purjetaja Aivar, kes osales ka regatil kuni Virtsuni ja Ülla ning Margit. Sõit Roomassaare - Pärnu kulges kiirekspressina. Tuul oli soodus ja reede õhtul startinud jõudsid kohale laupäeva hommikul. Pühapäeval oli regati avamine. Esmaspäevane Pärnu avaring lõppes täielikus tuulevaikuses ehk plangis ja võistlus katkestati. Juba enne seda ja eriti peale ametlikku katkestust otsisid kõik kuuma päikese eest ajutist leevendust meres ujudes. Teisipäevane Pärnu- Roomassaare etapp tõotas veidi rohkem tuult, esialgu seda aga ei olnud. Esimesed 24 miili läbisime 12 tunniga ehk keskmine kiirus 2 sõlme, mis on sama nagu jalutamine. Õhtul tuli ka tuult, aga esimese otsa tigumine (merel vist siis mollusklemine) viis selleni, et ükski jaht kell 4 hommikuks kontrollaega ei mahtunud ja ka see sõit meie grupi jaoks tühistati. Kolmapäeval sai sõidetud vaikses tuules Roomassaare lühirada. Vähemalt saime kontrollaega ja tulemuse kirja. Siin sattusime mitmel korral ka Delfi fotograafi objektiivi. Neljapäeval kell 9.00 anti start Roomassaare – Virtsu etapile. Kuigi tükati oli tuult rohkem, oli seda siiski väga vähe, eriti meiesuguse raske jahi jaoks. Tulemust taas kirja ei saanud.
Reedene Virtsu - Dirhami etapp oli kogu võistluse tuuliseim ja rada sõideti ilusti päeva jooksul ära. Saime ka oma parima, 13. koha kirja. Seekord läks hädasti vaja ka meie tublit kallutajate meeskonda.
Regati viimane, laupäevane etapp Dirhami lühirada oli taas hääbuvas tuules. Tagasi kodusadamasse tõid jahi Jaanis, Ülar ja Kristjan. Teel põikasid nad ka Vormsi saarelt läbi.
Tänud Delfile fotode eest. Rohkem pilte meist Delfis:
Regati avamisel
Väljasõidul Pärnust
Spinnakere all Roomassaares
Spinnakeri all Roomassaares, ahtrist
Meeskond foto 1
Meeskond foto 2